RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 238lg-le 2 vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja talle mõisteti karistuseks vangistus 6 kuuks. Kar

S § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Harju Maakohtu

1. detsembri
2. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja liitkaristuseks mõisteti vangistus 3 aastaks, 11 kuuks ning 3 päevaks. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldati. Ringkonnakohtu seisukohad olid järgmised. 4.1 Maakohtuga võib nõustuda selles, et usaldusväärselt ei saa kindlaks teha, kumb konflikti osapool esimesena lõi. Selle kohta on üksnes süüdistatava ja kannatanu vastandlikud ütlused ning tunnistaja V. M.-i räägitu. Viimase ütluste usaldusväärsuse seab osas, kuidas H. Taal L. L.-i lõi, ka ringkonnakohtu jaoks kahtluse alla asjaolu, et ülejäänud sündmuste kohta andis tunnistaja väga pealiskaudseid ütlusi. Tema ütlusi ei muuda usaldusväärsemaks apellatsiooni väide, et vangla oludes on tõendite saamine raskendatud, sest KrMS § 7 lg-s 3 sätestatu kehtib sõltumata teo toimepanemise kohast ja tõendite kogumise keerukusest. Ühtlasi on ebaõige prokuröri seisukoht, et maakohtu järeldused on meelevaldsed ja põhinevad süüdistatava paljasõnalistel ütlustel osas, millega loeti tõendatuks, et L. L.-i käitumine vastab KarS § 121 koosseisule. Maakohus osutas kõnealuse küsimuse lahendamisel tunnistajate ütlustele, kelle sõnade kohaselt toimus rüselus, samuti sellele, et H. Taalil oli pärast rüselust silma all hematoom. 4.2 Isegi kui L. L. lõi H. Taali esimesena, ei ole süüdistatavale etteheidetava käitumise näol tegemist hädakaitsega, kuna tal puudus kaitsetahe. Tunnistajate R. T. ja V. D. sõnul eelnes rüselusele sõimlemine. Seega oli süüdistatav juba eelnevalt vaenulikult meelestatud. R. T. nägi, kuidas H. Taal kambrisse sisenes ja enda järel ukse sulges. Mõni hetk hiljem hakkas kambrist kostma kisa ja kambrisse minnes nägi tunnistaja, et L. L. ja H. Taal karjuvad teineteise peale. Kinnipeetavad allusid korraldusele lõpetada karjumine ja H. Taal läks koridoris olevasse tualettruumi. R. T., kes oli eelnevalt teavitanud korrapidajat abi vajamisest, helistas uuesti korrapidajale ja nägi samal ajal, kuidas H. Taal läks tagasi kambrisse, mille järel puhkes uuesti tüli. Tunnistaja kambrisse sisenemise ajal hoidsid L. L. ja H. Taal kahevahel taburetti ning karjusid üksteise peale. L. L.-il oli suu verine, H. Taalil aga silma all hematoom. Seda, et algselt kutsus R. T. abi, hiljem teatas, et olukord on rahunenud, kuid lõpuks palus uuesti abi, kinnitavad tunnistaja L. N.-i ütlused. Ka V. D. ütluste kohaselt lahkus H. Taal vahepeal kambrist, kuid tuli tagasi. Väärib tähelepanu, et esimesel korral, mil R. T. konflikti lõpetama läks, oli L. L.-il nina verine. Seega esines juba enne H. Taali kambrist lahkumist isikute vahel füüsiline konflikt. Minnes pärast valvuri sekkumist uuesti kambrisse, jätkas süüdistatav konflikti ja kannatanu löömine ei olnud kantud kaitsetahtest. Seda kinnitavad ka J. S.-i ja V. D. ütlused, mille kohaselt pärast kakluse lõpetamiseks antud korraldust rüselust koheselt siiski ei lõpetatud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
3. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni H. Taali kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Argo Küünemäe, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 5.1 Tunnistajate ja kannatanu ütlustest nähtuvalt toimus süüdistatava ning L. L.-i vahel kõigepealt pelgalt sõnelus. Hiljem, kui H. Taal uuesti kambrisse sisenes, toimus rüselus. Ringkonnakohus asus põhjendamatult seisukohale, et süüdistatav oli juba eelnevalt vaenulikult meelestatud, kuna sõneles kannatanuga. Oma raha kulutamise kohta pärimine ei tähenda vaenulikku meelestatust. Põhjendamatu on ka ringkonnakohtu järeldus, mille kohaselt oli R. T. sõnul L. L.-il nina verine juba siis, kui ta esimest korda kambrisse konflikti lõpetama läks. Kohus järeldas, et füüsiline konflikt toimus juba varem. Kannatanu ja tunnistajate ütlustest nähtub seevastu, et esimesel kohtumisel kannatanu ja süüdistatav üksnes karjusid, teisel kohtumisel said aga vigastusi. Seega on väär järeldus, et H. Taali tegevus ei olnud teise konflikti raames kaitsetahtest kantud. Ringkonnakohus viis kohtuliku uurimise läbi puudulikult ja ühekülgselt ning kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, lähtudes vääralt üksnes R. T. ütlustest ning jättes need kannatanu ja tunnistajate ütlustega kõrvutamata. 5.2 Kuigi R. T. ütlustest tulenevalt oli süüdistatava ja kannatanu vahel esimesel korral üksnes sõnelus, mille lõpetamiseks tunnistaja korralduse andis, hakkas ringkonnakohus tunnistaja juttu interpreteerima ning jõudis väärale seisukohale, et kaklus toimus ka enne seda, kui tunnistaja esimest korda kambrisse astus. Kõik tunnistajad ja kannatanu kirjeldasid situatsiooni katkematuna.
4. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Natalja Kutepova, et kassatsioon on põhjendamatu. Ringkonnakohus ei rikkunud tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust ja põhistas, miks tuleb H. Taal temale inkrimineeritud kuriteos süüdi mõista. Seetõttu tuleb vaidlustatud kohtuotsus jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. mai
7. a otsus asjas nr 3-1-1-17-03, p 10 ja
8. juuni
9. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 12).
10. Praeguses kohtuasjas mõistis maakohus H. Taali süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks, ringkonnakohus aga samade tõendite pinnalt süüdi. Maakohus tuvastas, et L. L.-i käega näkku lüües realiseeris süüdistatav küll KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused, kuid tema tegevus ei olnud KarS § 28 lg 1 kohaselt õigusvastane, kuna ta tõrjus kannatanu vahetut õigusvastast rünnet. L. L.-i löömist käega näkku pidas kohus vahetu õigusvastase ründe tõrjumiseks vajalikuks teoks ja leidis, et H. Taal ei ületanud seejuures hädakaitse piire. Veel tõdes maakohus, et kuivõrd L. L.-i ja tunnistaja V. M.-i ütlused on ebausaldusväärsed, muid süüdistatava väiteid kummutavaid tõendeid aga pole, tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks ning lugeda H. Taal teo toimepanemise ajal hädakaitseseisundis olevaks. Ringkonnakohus seevastu asus seisukohale, et usaldusväärselt pole tuvastatav, kumb konflikti osapool teist esimesena lõi, kuid isegi juhul, kui kannatanu lõi süüdistatavat esimesena, pole tegemist hädakaitsega, kuna H. Taalil puudus kaitsetahe. Seda järeldust põhistas apellatsioonikohus esmajoones tunnistaja R. T. ütlustega, kelle sõnade kohaselt oli süüdistatav kannatanu juurde minnes juba eelnevalt vaenulikult meelestatud. Ajal, mil tunnistaja konflikti sekkus, oli L. L.-il juba nina verine. H. Taal, kes pärast valvuri sekkumist lahkus, kuid kannatanu kambrisse tagasi läks, jätkas konflikti. Sel põhjusel ei olnud pärast sõnelust kannatanu suhtes rakendatud vägivald ringkonnakohtu hinnangul enam kaitsetahtest kantud. 8.1 Kriminaalkolleegium leiab, et õigusvastasust välistava asjaolu esinemisega seonduvate faktiliste asjaolude kindlakstegemisel KarS § 28 lg 1 mõttes märkis ringkonnakohus ebaõigesti esmalt seda, nagu oleks maakohus leidnud, et usaldusväärselt pole tuvastatav, kumb konflikti osapool teist esimesena lõi. Nagu ka eelpool märgitud, on maakohus vaadeldavat küsimust lahendades järeldanud, et süüdistatava ütluste kohaselt alustas rünnet kannatanu, kes lõi H. Taalile näppudega silma ja haaras tal kõrist. Kuna neid väiteid kummutavad tõendid puuduvad, tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks ja lugeda ta teo toimepanemise ajal hädakaitseseisundis olevaks. Erinevalt maakohtust jättis ringkonnakohus süüdistatava ütlused kogumis teiste tõenditega hindamata. See rikkumine tõi kaasa olukorra, kus apellatsioonikohtu järeldused hädakaitse objektiivsete eelduste võimaliku esinemise kohta ei põhine kõigil tõenditel, millele tugines õigeksmõistva otsuse tegemisel maakohus. 8.2 Seejärel tõdes ringkonnakohus, et süüdistatava tegevus ei olnud kaitsetahtest kantud, jättes aga tähelepanuta, et H. Taalile süüksarvatavast käitumisest luges maakohus tuvastatuks üksnes käega näkku löömise. Muu, sh korduva füüsilise vägivalla rakendamist, kindlaks tehtud ei ole ja selline teokirjeldus ei tulene ka süüdistusest. Seisukoht, mille kohaselt H. Taal kambrisse tagasi minnes varem alanud konflikti jätkas ja edasiselt rakendatud vägivald enam kaitsetahtest kantud ei olnud, ei põhine seega tõendikogumil, millele tugines õigeksmõistva otsuse tegemisel maakohus. Ka pole vaidlustatud ringkonnakohtu otsuse pinnalt arusaadav, milles seisnes füüsiline vägivald, mida süüdistatav kannatanu suhtes kummagi konflikti raames rakendas. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et nii süüdistuses kui maakohtu otsuses on H. Taalile etteheidetava füüsilise vägivalla iseloomu selgepiiriliselt eristatud. See seisnes löömises ühel korral käega näkku ja seejärel taburetiga vastu pead. Kannatanu löömist taburetiga maakohus tuvastatuks ei lugenud ja seda ei teinud ka ringkonnakohus. Seetõttu väljub järeldus, mille kohaselt kasutas süüdistatav kannatanu suhtes füüsilist vägivalda enam kui ühel korral, kohtulikul arutamisel tuvastatu piiridest. Välistades kaitsetahte nn teise konflikti raames toimunu pinnalt ja mõistes selle hinnangu alusel H. Taali KarS § 121 järgi süüdi, jättis ringkonnakohus osutamata nendele tõenditele, mis vastavasisulist järeldust kinnitavad. Ära pole näidatud ka maakohtu otsuses sisalduvaid vigu, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.
11. Eelpool kirjeldatud minetused on käsitatavad kohtuotsuses põhistuste puudumise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

§ 341lgle 2 tuleb Riigikohtul kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisel Kr

MS § 339 lg 1 p 7 tähenduses ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks.

1. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks meenutada, et hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. veebruari
3. a otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p 10 ja
4. märtsi
5. a otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p-d 9-10). Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine) (vt otsus asjas nr 3-1-1-1704, p 10). Hädakaitseseisundi tuvastamise järel tuleb edasi kontrollida ka kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele, sealhulgas seda, kas tegemist pole hädakaitse piiride ületamisega KarS § 28 lg 2 tähenduses. Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Seejuures peab kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest, mis tähendab, et kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras ning lähtuma sellest oma tegevuses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. juuni
7. a otsus asjas nr 3-1-1-34-08, p 10).
8. Pidades silmas nii eelpool refereeritud seisukohti kui ka maakohtu poolt tuvastatud faktilisi asjaolusid, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasja uuel arutamisel muuhulgas kogumis teiste tõenditega anda hinnang süüdistatava ütlustele, mille kohaselt alustas rünnet kannatanu. Sõltuvalt eelmisele küsimusele antavast vastusest tuleb seejärel analüüsida, kas H. Taali tegevus on õigustatav hädakaitsega ja kontrollida kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele.
9. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ning § 341 lg-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
10. mai
11. a otsuse H. Taali süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi, samuti talle KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmises ning sundraha väljamõistmises ja saadab kriminaalasja samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
12. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 57 euro ja 60 sendi suuruses summas, sh käibemaks 9 eurot ning 60 senti. Taotluse kohaselt on kassatsiooni koostamiseks kulutatud kolm pooltundi. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toiming vajalik ja selle tegemisele kulutatud aeg põhjendatud. Juhindudes RÕS § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
13. detsembri
14. a otsusega kinnitatud korra p-dest 2 ja 16 tuleb taotlus rahuldada ning määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 57 eurot ja 60 senti (sh käibemaks 9 eurot ning 60 senti).

§ 186lg-le 1 tuleb see menetluskulu jätta riigi kanda.

Ott Järvesaar, Lea Kivi, Priit Pikamäe