← Eesti

3-3-1-61-12

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-61-12

  1. detsember 2012 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Oleg Petrovi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsusja migratsiooniosakonna staatuse määratlemise büroo
  2. detsembri
  3. a otsuse nr 15.3-04/569 tühistamiseks Tartu Ringkonnakohtu
  4. juuni
  5. a määrus haldusasjas nr 3-11-1600 Oleg Petrovi määruskaebus Kirjalik menetlus
  6. Rahuldada Oleg Petrovi määruskaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu
  7. oktoobri
  8. a määrus ning Tartu Ringkonnakohtu
  9. juuni
  10. a määrus haldusasjas nr 3-11-
  12. Ennistada Oleg Petrovi kaebuse esitamise tähtaeg ja saata haldusasi menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu Halduskohtule.
  13. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna
  15. detsembri
  16. a otsusega nr 15.3-04/569 tunnistati kehtetuks Oleg Petrovi pikaajalise elaniku elamisluba.
  17. O. Petrov esitas
  18. jaanuaril 2011 Tartu Halduskohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks. Kaebaja väitis, et elamisloa tühistamisega rikuti tema õigusi. Tartu Halduskohus jättis
  19. veebruari
  20. a määrusega taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas eelnimetatud määruse peale määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule, milles taotles määruse tühistamist. Tartu Ringkonnakohus tühistas
  21. märtsi
  22. a määrusega haldusasjas nr 3-11-41 halduskohtu määruse ning rahuldas kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks osaliselt, andes kaebajale riigi õigusabi õigusdokumendi koostamiseks, kohustuseta hüvitada õigusabitasu ja -kulud. Tartu Ringkonnakohtu
  23. märtsi
  24. a määrus jõustus
  25. aprillil
  26. Samal päeval tutvus kaebajale määratud esindaja advokaat A. Neiland haldus​asja materjalidega Tartu Ringkonnakohtus.
  27. mail 2011 kohtus advokaat Viru Vanglas esindatavaga.
  29. augustil 2011 saabus Tallinna Halduskohtult kohtualluvuse korras Tartu Halduskohtule kaebaja
  30. juuni
  31. a kaebus (koostatud
  32. juunil 2011, kohtule edastatud ja digiall​kirjastatud
  33. juunil 2011) Politsei- ja Piirivalveameti
  34. detsembri
  35. a otsuse nr 15.3-04/569 tühistamiseks koos kaebetähtaja ennistamise taotlusega. Kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat A. Neiland taotles kaebetähtaja ennistamist, juhindudes Tartu Ringkonnakohtu
  36. märtsi
  37. a määrusest. Esindaja palus arvestada seniste kohtumenetluste kestuse ja ajaga, mis kulus Viru Vanglasse sõiduks, kaebuse koostamiseks vajalike dokumentide kogumiseks ja nendega tutvumiseks.
  38. Tartu Halduskohtu
  39. oktoobri
  40. a määrusega jäeti taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata.
  41. Kaebaja esindaja esitas määruskaebuse, milles taotles halduskohtu
  42. oktoobri
  43. a määruse tühistamist, kaebetähtaja ennistamist ja haldusasja menetluse algatamist.
  44. Tartu Ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata järgmistel põhjendustel: 1) asjas ei ole vaidlust, et juhul, kui kaebaja sai
  45. detsembril 2010 Politsei ja Piirivalveameti
  46. detsembri
  47. a otsuse kätte, siis oli otsuse tühistamiseks kaebuse esitamise viimane päev
  48. jaanuar 2011 ning
  49. juunil 2011 esitatud kaebus on esitatud pärast kaebetähtaja möödumist. Vastustaja on halduskohtule
  50. oktoobril 2011 esitatud seisukohas märkinud, et saatis
  51. detsembri
  52. a otsuse kaebajale Viru Vanglasse posti teel ning väljastusteate kohaselt anti see
  53. detsembril 2010 kõigepealt üle vangla üldosakonna spetsialistile (tl-d 41, 44). Haldusasjas nr 3-11-41
  54. veebruaril 2011 esitatud määruskaebuse kohaselt sai kaebaja vastustaja saadetud
  55. detsembri
  56. a kirja vanglas kätte
  57. detsembril 2010; 2) HKMS v.r § 10 lg 4 sätestas, et kui kaebus esitatakse pärast halduskohtusse kaebuse esitamise tähtaja möödumist, tuleb kaebuses esitada tähtaja ennistamise taotlus ning tähtaja möödalaskmise põhjused. HKMS v.r § 12 lg 3 ls 2 kohaselt rahuldab halduskohus tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Sellest sättest tuleneb kohtu diskretsiooniõigus otsustamaks, kas kaebaja poolt välja toodud põhjused on mõjuvad ja õigustavad kaebetähtaja ennistamist või mitte; 3 kaebetähtaja ennistamiseks pidi kaebuse esitajal olema mõjuva põhjusena käsitatav püsiv takistus kaebuse esitamiseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  58. oktoobri
  59. a otsus asjas nr 3-3-1-6509). Mõjuv põhjus eeldab, et tähtaja möödalaskmiseks peab olema objektiivne põhjus ning selliseks põhjuseks on tavapäraselt sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-06, p 12). Mõjuvaks põhjuseks saavad seega olla sellised objektiivsed asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik (vt Riigi​kohtu halduskolleegiumi
  60. jaanuari
  61. a otsus asjas nr 3-3-1-59-00). Seega peaksid üldjuhul tähtaja ennistamist õigustama objektiivsed takistused, kuid erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  62. jaanuari
  63. a otsus asjas nr 3-3-1-75-08). Küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Vajadusel saab isik koheselt pöörduda kohtu poole, taotledes tasuta õigusabi määramist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  64. oktoobri
  65. a otsus asjas nr 3-3-1-57-02). Kaebetähtaja ennistamisel tuleb siiski arvestada ka õiguskindluse põhi​mõtet. Õiguskindluse huvides on vajalik, et seadusega kehtestatud menetlustähtaegu järgitaks. Seaduses ette nähtud tähtaja järgimata jätmine on lubatav vaid erandina üksikjuhtumil õiglase tulemuse saavutamiseks. Seejuures tuleb arvesse võtta ka teiste menetlusosaliste ja avalikke huve ning põhimõtet, et mida enam on kaebuse esitamisega hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  66. oktoobri
  67. a otsus asjas nr 3-3-1-41-02); 4) kaebaja väitel tuleks kaebetähtaja ennistamise mõjuvateks põhjusteks lugeda asjaolusid, et nelja kuu vältel oli kaebuse esitamine kaebaja jaoks formaalselt takistatud ning Tartu Ring​konna​kohtu
  68. märtsi
  69. a määrusest ei tulene, millise aja jooksul tuli kaebus esitada. Samuti leidis kaebaja, et mõjuvate põhjustena tuleb arvesse võtta ka seniste kohtumenetluste kestust ning kaebaja esindaja Viru Vanglasse sõiduks ja dokumentide kogumiseks ning nendega tutvumiseks kulunud aega; 5)
  70. jaanuaril 2011, s.o kaebetähtaja jooksul, esitas kaebaja Tartu Halduskohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks. Tartu Halduskohus jättis
  71. veebruari
  72. a määrusega taotluse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus tühistas
  73. märtsi
  74. a määrusega halduskohtu
  75. veebruari
  76. a määruse ning rahuldas kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks osaliselt, andes kaebajale riigi õigusabi kaebuse koostamiseks. Kaebaja kaebusest nähtuvalt tutvus talle riigi õigusabi korras määratud advokaat kõnesolevate haldusasja materjalidega
  77. aprillil 2011, s.o Tartu Ringkonnakohtu
  78. märtsi
  79. a määruse jõustumise päeval. Ringkonnakohus leiab, et asja materjalidest lähtuvalt saab seda päeva lugeda hetkeks, millest alates oli kaebajale riigi õigusabi korras advokaat määratud, s.o kõrvaldatud takistus, mis senini ei võimaldanud kaebaja väidete kohaselt tal vastustaja
  80. detsembri
  81. a otsust vaidlustada; 6) ringkonnakohus on seisukohal, et
  82. jaanuarist 2011 kuni
  83. aprillini 2011 esinenud objektiivseid menetluslikke takistusi saab lugeda mõjuvateks põhjusteks, mis takistasid kaebajal kaebusega haldus​kohtu poole pöördumist. Samas ei ole kaebaja ka pärast eelmainitud objektiivsete takistuste äralangemist kaebust halduskohtule mõistliku aja jooksul esitanud. Seega tuleb hinnata, kas pärast
  84. aprilli 2011 esinesid kaebajal samuti mõjuvad põhjused, mis takistasid kaebuse esitamist; 7) ringkonnakohus leiab, et alates
  85. aprillist 2011 hakkas kulgema tähtaeg halduskohtule kaebuse esitamiseks, et taotleda vastustaja
  86. detsembri
  87. a otsuse tühistamist. Kaebaja leiab, et kuna Tartu Ringkonnakohtu
  88. märtsi
  89. a määrusesse ei olnud märgitud, millise aja jooksul tuleb kaebus esitada, oli õigustatud kaebuse esitamine ka
  90. juunil 2011, s.o on üle kahe kuu hiljem alates asja materjalidega tutvumisest kaebaja esindaja poolt
  91. aprillil
  92. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Ehkki õigusaktidest ja Tartu Ringkonnakohtu
  93. märtsi
  94. a määrusest ei tulene otsesõnu, millise aja jooksul tuleb eelkirjeldatud olukorras kaebus esitada, ei tähenda see, et kaebajal oli ka pärast riigi kulul esindaja saamist määramatult pikk aeg tühistamiskaebuse esitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus õigusaktidest või kohtulahenditest ei tulene selge​sõnaliselt kaebetähtaega, tuleb kaebus esitada mõistliku aja jooksul. Mida lugeda sel juhul mõistlikuks ajaks, võib siiski tuleneda tähtaegadest, millal on vaidlusalust haldusakti võimalik vaidlustada tavaolukorras; 8) välismaalaste seaduse (VMS) § 248 kohaselt tuleb pikaajalise elaniku elamisloa andmise kehtetuks tunnistamise otsusele esitada kaebus kümne päeva jooksul otsuse teatavaks tegemise päevast arvates. HKMS v.r § 9 lg-s 1 sätestatud üldine haldusakti tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg oli 30 päeva haldusakti teatavakstegemisest. TsMS § 67 lg 2 kohaselt võis menetlusosaline juhul, kui ta lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, taotleda tähtaja ennistamist 14 päeva jooksul, alates päevast, millal kaebuse esitamist takistanud asjaolu ära langes ja TsMS § 68 lg 2 järgi tuli koos tähtaja ennistamise avaldusega teha ka menetlustoiming, mille tegemiseks tähtaja ennistamist taotletakse, s.o käesoleva asja kontekstis esitada halduskohtule kaebus vastustaja
  95. detsembri
  96. a otsuse tühistamiseks. Samasisuline paragrahv (§ 71) on alates
  97. jaanuarist 2012 ka halduskohtumenetluse seadustikus. Antud juhul ei ole tühistamiskaebust esitatud ei 10, 14 ega 30 päeva jooksul arvates
  98. aprillist 2011, kui kaebaja esindaja haldusasja materjalidega tutvus, ega ka 10, 14 või 30 päeva jooksul sellest hetkest, kui kaebaja esindaja kaebajaga
  99. mail 2011 Viru Vanglas esimest korda kohtus. Kaebuse esitamist 2,5 kuud pärast seda, kui kaebajal oli olemas advokaat selleks, et aidata kaebajal kaebust koostada, ei saa ringkonnakohtu hinnagul lugeda ka mõistlikuks ajaks tühistamiskaebuse esitamisel, eriti kui arvestada asjaolu, et halduskohtu​menetluse seadustiku järgi oli haldusakti tühistamiseks esitatava kaebuse maksimumtähtajaks 30 päeva, kui jätta kõrvale VMS §-st 248 tulenev eritähtaeg; 9) kaebuses on kaebetähtaja ennistamise taotlust põhjendatud eelkõige sellega, et määratud esindaja tutvus asja materjalidega esmakordselt
  100. aprillil 2011 ning sai esindatavaga kokku alles
  101. mail 2011, kuna Viru Vanglasse sõiduks kulus ka aega ja peale selle oli esindajal enne kaebuse koostamist vajalik tutvuda kolme kaebaja suhtes tehtud kohtuotsusega kriminaalasjades, vastustaja
  102. detsembri
  103. a otsusega ning kaebaja ja vastustaja vahelise kirjavahetusega elamis​loa küsimuses ja ringkonnakohtu määrusega, millega kaebajale riigi õigusabi võimaldati; 10) toimiku materjalidest nähtuvalt on vaidlusaluse küsimusega seonduvalt kaebaja ja vastustaja kirjavahetus piirdunud vastustaja
  104. oktoobri
  105. a kirja ning kaebaja
  106. novembri
  107. a vastusega sellele ja nende sisu on refereeritud ka vastustaja
  108. detsembri
  109. a otsuses. Jõustunud kohtulahendid olid
  110. a advokaadile kättesaadavad elektrooniliselt KOLA ja KIS kaudu. Kaebusest nähtuvalt ei esitanud kaebaja oma esindajale täiendavaid dokumente oma tervise, võimalike töökohtade, korterikasutuse ega perekonnaliikmena J. Petrovaga koos elamise kohta (tl 8); 10) riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 18 lg 1 kohaselt nimetab advokatuur viivitamata kohtu, proku​- ratuuri või uurimisasutuse taotlusel riigi õigusabi osutava advokaadi ning advokatuuri nimetatud advokaat kohustub asuma viivitamata riigi õigusabi osutama ja korraldama oma tegevuse selliselt, et tal oleks võimalik õigeaegselt osaleda menetlustoimingutes. Eeltoodust tulenevalt oli kaebaja esindajaks määratud advokaat kohustatud asuma kaebajale viivitamata riigi õigusabi osutama.
  111. aprillil 2011 jõustus ringkonnakohtu määrus kaebajale riigi õigusabi andmise kohta ning selleks ajaks oli advokatuur ka vastava advokaadi määranud. Sellest päevast arvates oli kaebaja esindajal piisavalt aega, et kohtuda kaebajaga, tutvuda kaebuse koostamiseks vajalike doku​mentidega ning koostada ja esitada kaebus halduskohtule vähemalt mõistliku aja jooksul; 11) kaebaja esindajal kulus aga Viru Vanglasse sõiduks, vajalike dokumentidega tutvumiseks ja kaebuse esitamiseks rohkem kui 2,5 kuud, mis on ringkonnakohtu hinnangul ilmselgelt eba​mõistlikult pikk aeg; 12) kaebaja esindaja ei saa tugineda õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimusele protsessi​toimingutes, kuna tal on juriidiline kõrgharidus ja juristina tegutsemise käigus omandatud õiguslikud kogemused ja teadmised. Juriidilise kõrgharidusega esindaja peab teadma, et kaebuse esitamine ei ole üldjuhul õiguskindluse põhimõttest tulenevalt määramatult pika aja jooksul võimalik ning et õigusliku regulatsiooni puudumisel tuleb lähtuda mõistlikkuse põhimõttest. Esindaja peab oma ülesandeid täitma hoolsuskohustust järgides ning korraldama töö selliselt, et esindatavaga suhtlemine, vajalike dokumentide kogumine, nendega tutvumine, kaebuse koostamine ja kaebuse kohtule ärasaatmine leiaks aset kaebetähtaja jooksul või vähemalt sellise aja jooksul, mida oleks objektiivselt võimalik pidada mõistlikuks tähtajaks kaebuse esitamisel. Kui esindaja nõustub kliendile õigusabiteenuse osutamisega, peab ta tagama ka kvaliteetse õigusabi; 13) seega ei ole ka kaebaja esindaja väide, et riik peab tagama kaebajale ärakuulamise õiguse kohtus, sõltumata tema esindaja professionaalsest võimekusest, ja et võimalik menetlusnormi rikkumine ei kaalu üles isiku põhjendatud huvi oma saatuse määratlemisel viibimiskoha riigis asja​kohane ega ka aluseks kaebetähtaja ennistamisele. Ka Riigikohus on
  112. jaanuari
  113. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-59-00 asunud seisukohale, et mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik. Arvestades Tartu Ringkonna​kohtu
  114. märtsi
  115. a määruse jõustumise kuupäeva (
  116. aprill 2011), jääb endiselt selgusetuks, miks kohtus kaebaja esindaja esmakordselt oma esindatavaga alles
  117. mail 2011, s.o määruse jõustumisest rohkem kui kuu aja möödumisel. Samuti ei ole taotluses välja toodud, et kaebuse esitajal või tema esindajal oleks pärast
  118. aprilli 2011 tekkinud kaebuse koostamiseks ja tähtaegseks esitamiseks objektiivseid takistusi; 14) eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja ka pärast riigi kulul esindaja saamist esitanud kaebust mõistliku aja jooksul ega esitanud mõjuvaid põhjuseid mõistliku kaebetähtaja järgimata jätmiseks pärast
  119. aprilli 2011, mistõttu puudub kaebetähtaja ennistamiseks alus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  120. Kaebaja esindaja esitas määruskaebuse, milles taotleb tühistada ringkonnakohtu määrus ja ennistada kaebetähtaeg. Määruskaebust põhjendatakse järgmiselt: 1) kaebuse koostamiseks oli vaja tutvuda Viru Maakohtu
  121. oktoobri
  122. a ja Tartu Ringkonna​kohtu
  123. juuni
  124. a otsusega kriminaalasjas ning Tartu Ringkonnakohtu
  125. märtsi
  126. a määrusega. Kaebuse esitamiseks oli kaebajaga vaja kokku saada Viru Vanglas (
  127. mail 2011). Ilmnes, et kaebaja põeb rasket haigust. Puudusid vajalikud andmed Eestis viibivate sugulaste ja varasemate töökohtade kohta. Pärast kokkusaamist oli võimalus tutvuda kaebaja ja Politsei- ja Piiri​valveameti kirjavahetusega elamisloa küsimuses. Tekkis vajadus tutvuda õigusaktidega, millele Politsei- ja Piirivalveamet tugines vaidlustatud otsuse põhistamisel; 2) õigusabi osutamisel pole menetlustoimingut jäetud tähtaegselt tegemata. Kuna ringkonnakohus ei määranud õigusabi osutajale tähtaega, millega oleks ülesande vastuvõtmisel tulnud arvestada, puudus selles osas vajadus taotleda tähtaja ennistamist. Esindaja ei põhjendanud teadlikult, miks kaebust ei esitatud varem. Samas osutus kaebuse koostamine aeganõudvaks. Ka mõjutas kaebuse esitamist kaudselt kaebaja esindaja tervisekahjustus; 3) ringkonnakohus ei konkretiseeri, milline peaks olema kaebuse esitamise mõistlik tähtaeg. Otsuse vaidlustamiseks ette nähtud 10-päevane tähtaeg oli riigi õigusabi võimaldamise ajaks ületatud juba nelja kuu võrra. Esindaja poolt vastu võetud ülesanne ei olnud seotud ühegi tähtaegse toiminguga ja ei olnud ka teada riigi õigusabi määruse jõustumise aeg
  128. aprill
  129. Kui riigi õigusabi määranud ringkonnakohus leidis, et toiminguga on viivitatud, siis pidanuks ta määrama konkreetse kohustusliku tähtaja; 4) vaidlusalune periood hõlmab kaks ja pool kuud alates
  130. aprillist
  131. Kaebaja esindaja ei seostanud oma paremal teadmisel tööd korraldades kaebuse esitamist konkreetse lähitähtajaga. Samas jätsid haldus- ja ringkonnakohus kaebuse läbi vaatamata, ilma et kaebetähtaega oleks üldse määratud; 5) küsimus sellest, kas kaebus esitati mõistliku aja kestel, on hinnanguline. RÕS § 18 lg-s 1 sätestatakse, et advokatuuri nimetatud advokaat kohustub asuma viivitamata riigi õigusabi osutama ja korraldama oma tegevuse selliselt, et tal oleks võimalik õigeaegselt osaleda menetlustoimingutes. Kuna ringkonnakohus ei määranud konkreetset tähtaega, siis ei saa väita, et menetlustoimingutes ei osaletud õigeaegselt. RÕS § 20 lg-s 31 sätestatakse, et kohus kõrvaldab riigi õigusabi saaja taotlusel või omal algatusel määrusega advokaadi riigi õigusabi osutamisest, kui advokaat on end näidanud asjatundmatuna või hooletuna. Kohus võib eelnevalt nõuda riigi õigusabi saajalt ja advokaadilt selgituse esitamist. Kohus edastab advokaadi riigi õigusabi osutamisest kõrvaldamise määruse advo​katuurile aukohtumenetluse algatamiseks ning vajaduse korral uue riigi õigusabi osutaja määramiseks. Seega ei saa pidada kaebaja kaebuse menetluse lõpetamist põhjendatuks viitega pelgalt esindaja teadmatusele või hoolsuskohustuse rikkumisele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  132. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et VMS §-s 248 sätestatud 10-päevane kaebetähtaeg on mööda lastud ja selle ennistamiseks ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses esitatud väited alust ei andnud. Ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse väited ei anna alust kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Vastuseks määruskaebusele leiab kolleegium järgmist: 1) kohtumine kaebuse esitajaga ning tutvumine vajaklike dokumentidega peab toimuma mõistliku aja jooksul; 2) kaebuse esitamise tähtaja ennistamist ei saa tingida vandeadvokaadil kaebuse koostamisel tekkinud vajadus tutvuda õigusaktidega, millele vastustaja tugines vaidlustatud otsuse põhistamisel; 3) ringkonnakohus ei pidanud
  133. märtsi
  134. a määrusega riigi õigusabi määramisel kindlaks määrama tähtaega, mille jooksul riigi õigusabi tuleb osutada. Sellist kohustust ei tulene seadusest; 4) arvesse ei ole võimalik võtta väidet, et kaebuse esitamist mõjutas kaebaja esindaja tervis. Seda väidet ei ole esitatud tähtaja ennistamise taotluses; 5) olukorras, kus kaebuse esitamiseks on VMS §-ga 248 ette nähtud 10-päevane tähtaeg, ei saa kaebust ja koos sellega esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlust, mis esitati kaks ja pool kuud pärast ringkonnakohtu poolt tuvastatud objektiivsete menetluslike takistuste äralangemist, lugeda esitatuks mõistliku aja jooksul. Kolleegium märgib, et 10-päevane kaebuse esitamise tähtaeg võib elamisloa asjades olla ebaproportsionaalselt lühike. Kuid ei ole alust arvata, et sellistes asjades on mõistlik tähtaeg kaks ja pool korda pikem kui halduskohtule tühistamiskaebuse esitamiseks HKMS v.r § 9 lg-ga 1 sätestatud 30-päevane tähtaeg. Kolleegium märgib ka seda, et praktikas võib nimetatud 10päevane tähtaeg tuua kaasa puudustega kaebuste esitamist, mille kohta tuleb kohtul teha käiguta jätmise määrusi; 6) praeguse kohtuasjaga pole seotud väited, et kohus võib kõrvaldada advokaadi riigi õigusabi osutamisest ning võib õigusabi saajalt eelnevalt nõuda selgitusi ja edastada advokaadi riigi õigusabi osutamisest kõrvaldamise määruse advokatuurile aukohtumenetluse algatamiseks ning vajaduse korral uue riigi õigusabi osutaja määramiseks. Halduskohus ei ole enne ega pärast
  135. aprilli 2011, mil langesid ära ringkonnakohtu tuvastatud objektiivsed menetluslikud takistused, nõudnud kaebajalt ega tema esindajalt selgitusi. Samuti pole halduskohus kõrvaldanud advokaati riigi õigusabi osutamisest ega pöördunud advokatuuri poole.
  136. Siiski peab kolleegium möödapääsmatuks ennistada kaebuse esitamise tähtaeg alljärgnevatel põhjendustel.
  137. Kolleegium lähtub asja lahendamisel sellest, et kaebeõigus tuleneb põhiseaduse §-st
  138. Analoogiline õigus tuleneb ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-st
  140. Asjas Andreyev vs. Eesti
  141. novembril 2011 tehtud otsuse punktis 77 leidis Euroopa Inimõiguste Kohus pärast asjaolude kirjeldust ja analüüsi kokkuvõtvalt, et "[---] kuigi kaebajale anti riigi õigusabi Riigikohtusse pöördumiseks ja hoolimata sellest, et ta tegi kõik, mida talt oodata oleks võinud, võttis talle õigusabi korras määratud advokaadi poolne kohustuste mittetäitmine ja tekkinud olukorda heastavate tõhusate meetmete puudumine kaebajalt Riigikohtusse juurdepääsuõiguse." Sama otsuse punktis 78 konstateeris kohus, et seega on rikutud konventsiooni artikli 6 lõiget
  142. See otsus on tehtud küll kriminaalasjas ja käsitles juurdepääsu Riigikohtule, kuid omab kolleegiumi arvates tähendust ka praeguses haldusasjas. Ka tsiviilasjas väljendas Euroopa Inimõiguste Kohus
  143. juuni
  144. a otsuses sarnast seisukohta, pidades küll menetlusõiguslikel põhjendustel kaebust vastuvõetamatuks. Nimelt leidis kohus asjas Metsaveer vs. Eesti, et olukorras, kus puudusid konkreetsed õigusnormid, mis oleksid taganud õigus​abi saajale riigi õigusabi osutava advokaadi tegevusetuse korral juurdepääsu Riigikohtule, ei olnud kohus veendunud valitsuse pakutud abinõude tõhususes. Euroopa Inimõiguste Kohtu pikaajalise praktika järgi võib tsiviilasjaks konventsiooni artikli 6 lg 1 mõttes olla ka haldusasi.
  145. Seni puudub haldusasjades Riigikohtu praktika, mille järgi riigi õigusabi osutava advokaadi tegevusetus annab aluse kaebetähtaja ennistamiseks.
  146. Riigi õigusabi mõte seisneb kolleegiumi arvates selles, et kaebeõigus oleks riigi toel tagatud. Kui kaebus jääb tähtaegselt esitamata just riigi õigusabi osutava advokaadi õigusvastase tegevusetuse tõttu, siis ei oleks kolleegiumi hinnangul kaebeõigus riigi toel tagatud. Kaebeõiguse tagamiseks tuleb sellisel juhul kaebuse esitamise tähtaeg ennistada.
  147. Kaebajale anti Tartu Ringkonnakohtu
  148. märtsi
  149. a määruse haldusasjas nr 3-11-41 resolutsiooniga riigi õigusabi õigusdokumendi koostamiseks. Õigusdokumendiks, mille koosta​miseks riigi õigusabi määrati, oli ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt kaebus haldus​kohtule, et vaidlustada Politsei- ja Piirivalveameti
  150. detsembri
  151. a otsust. Nähtuvalt ring​konna​kohtu määruse põhjendustest, määrati riigi õigusabi selleks, et kaebaja saaks oma kaebe​õigust reaalselt teostada. Kaebaja taotlus saada riigi õigusabi tema võimalikuks esindamiseks halduskohtus jäeti sama määrusega rahuldamata. Ringkonnakohus oli tulenevalt RÕS §-st 10 pädev otsustama kaebajale riigi õigusabi andmise.
  152. Kaebuse halduskohtule ja selles esitatud tähtaja ennistamise taotluse ning määruskaebuse allkirjastas riigi õigusabi osutamiseks (kaebuse koostamiseks) ringkonnakohtu määruse alusel määratud vandeadvokaat. Kohtud aktsepteerisid kohtule esitatud kaebust ja määruskaebust, käsitades neid esitatuna riigi õigusabi korras määratud advokaadi poolt, kellel on kaebuse esitamise õigus. Sellele ei vaielnud vastu ka vastustaja. Ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse on allkirjastanud sama advokaat.
  153. Tagamaks kaebeõiguse teostamist riigi toel, aktsepteerib kolleegium kujunenud olukorras kaebaja kaebeõiguse tagamiseks selliselt esitatud kaebust ja määruskaebusi, käsitades neid riigi õigusabi korras esitatutena.
  154. Kolleegium on seisukohal, et antud juhul jäi kaebus ja kaebetähtaja ennistamise taotlus haldus​- kohtule mõistliku aja jooksul esitamata üksnes riigi õigusabi osutama määratud advokaadi tegevusetuse tõttu. Nimelt ei ole kinnipidamiskohas karistust kandvale kaebajale kolleegiumi hinnangul praeguse kohtuasja asjaoludel võimalik ette heita tegevust või tegevusetust, mis oleks mõjutanud kaebetähtaja ilma mõjuvate põhjusteta mööda laskmist. Kaebaja tegi kõik endast oleneva, esitades kaebetähtaja kestel halduskohtule riigi õigusabi taotluse, mis ringkonnakohtu määrusega rahuldati. Talle oli kaebuse koostamiseks määratud ettenähtud korras advokaat. Kaebajal ei lasunud suhtes kohtuga kohustust pärast seda, kui riigi õigusabi oli määratud kaebuse koostamiseks, kuid riigi õigusabi korras määratud advokaadi poolt koostatud kaebust polnud talle veel saadetud. Kaebajale kui kolleegiumi arvates menetlusõiguslikes küsimustes ilmselgelt ebapiisavate õigusteadmistega isikule ei saa ette heita, et ta ei kaevanud edasi ringkonnakohtu määrust, millega tema riigi õigusabi taotlus rahuldati osaliselt ja talle määrati riigi õigusabi üksnes kaebuse koostamiseks. Kolleegium on seisukohal, et kaebaja asjas tekkinud olukorda heastavaks meetmeks on kaebuse esitamise tähtaja ennistamine.
  155. Kolleegium rahuldab määruskaebuse ja ennistab kaebuse esitamise tähtaja. Halduskohus lõpetas
  156. oktoobri
  157. a määrusega, millega jättis kaebuse esitamise tähtaja ennistamata, asja menetluse viitega HKMS v.r § 12 lg-le
  158. Halduskohus ei teinud enne kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse lahendamist asja menetlusse võtmise määrust. Kuna haldus​kohus ei ole teinud HKMS v.r § 11 lg-ga 9 nõutud menetlusse võtmise määrust, siis saadab kolleegium O. Petrovi kaebuse Tartu Halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.