RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-143-12 Otsuse kuupäev Tartu, 5. detsember 2012. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Tambet

) § 129 alusel, kuna Xxxx 81 ja 83 piir on katastriüksuste plaanidelt üheselt kindlaksmääratav. Kostja viide vanadele hoonetele on eksitav, kuna need on detailplaneeringu ja ehitusloa alusel põhjalikult renoveeritud ja üle kinnisasja piiri ulatub nimelt uusehitisena garaaž. Vale on kostja seisukoht, et Xxxx 81 katastriüksus on moodustatud vastuolus kehtivate normidega. Xxxx 81 katastriüksuse moodustamisel arvestati nii

1. aastal koostatud kui ka
2. aastal muudetud krundiplaani ning 1980-ndatel tehtud kruntide ümberjaotusi.
3. Tartu Maakohus rahuldas
4. märtsi
5. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise ajavahemiku novembrist 2008 kuni veebruarini 2011 eest 1400 eurot ja alates
6. a märtsist 50 eurot kuus. Ehitise osa lammutamise nõude ja vastuhagi jättis maakohus rahuldamata. Maakohus leidis, et kinnistute piiri nurk asub võrkaia esimesest tänavpoolsest nurgast 1,7 m Xxxx 83 kinnisasja suunas, piir kulgeb sealt kuni Xxxx 81 abihoone tagumise nurgani ja sealt lõikub Xxxx 81 kinnistusse. Esitatud andmete alusel ei saa kohus ise piiri kindlaks määrata. Piiri kindlaksmääramisel ei saa lähtuda maamõõtja I. Roosi koostatud Xxxx 83 katastriüksuse toimikust, kuna piiri määramisel on maamõõtja lähtunud valedest situatsioonielementidest. Kinnisasjade piiri ei saa

§ 129

järgi määrata kindlaks valdusega, sest tegelikkuses on piir olemas, kuid see on looduses märkimata ning kinnisasjade omanikele kätte näitamata. Poolte senine valdus ei ole kooskõlas kinnistute ulatusega. Valduse alusel piiri kindlaks määramine muudaks kinnisasjade andmeid (eelkõige suurust) ja läheks vastuollu ka tegelikkuses olemasoleva ja määratava piiri andmetega. Seetõttu tuleb jätta vastuhagi rahuldamata. Arvestades eeltoodut ei asu kostja kinnisaja päraldiseks olev maja hageja kinnisasja piiri suhtes kohas, kus ta peaks asuma, ning on ka võimalik, et see asub mingis osas (vundament) üle kinnisasjade piiri. Üle kinnisasja piiri võib asuda mingi osa kostja maja uuest osast (garaaž). Arvestades hageja elamu ja kostja nn vanale hoonele ehitatud elamuosa vahemaad ca 11 m, hageja elamu plaanist tulenevat kaugust piirist 5,1-5,4 m, kostja nn vana hoone plaanist tulenevat kaugust tegelikust piirist 5,6-6 m, juurdeehitise osa laiust ca 5 m, tuleks asuda seisukohale, et kostja ei ole ehitanud üle piiri. Juurdeehitisest hageja elamuni peaks jääma umbes 5 meetrit või veidi enam. Hageja ise on mõõtnud vahemaaks 4,98 m ja kohus mõni sentimeeter üle 5 meetri. Paari sentimeetri suurune mõõteerinevus võib tuleneda sellest, et mõõte ei võetud täpselt samast ehitise kohast. Arvestada tuleb ka seda, et kinnisasjade piir ei kulge elamute suhtes paralleelselt, vaid Xxxxx tänava äärest kinnistute tagaserva poole kulgedes läheneb see hageja elamule ja kaugeneb kostja elamust. Täpset kaugust ei saa kohus määrata, sest see tuleb maha märkida maamõõtjal. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja elamu seinu üle enda kinnisasja piiri ehitanud, elamu projekti järgi võib aga üle piiri asuda juurdeehitise vundament. Arvestades kostja elamu juurdeehituse ja hageja elamu vahelist kaugust, on kostja elamu vundament vähemalt hoone tänavapoolses osas üle kinnisasjade piiri. Kostja ei ole ehitanud üle piiri pahatahtlikult, mistõttu ei ole hageja esitatud nõue kostja elamu lammutamiseks põhjendatud. Katastriüksuste plaanilt ei nähtu Jõgeva Linnavalitsuse 5. mai 1998. a korraldusega tehtud muudatused. Katastriüksuse plaan on aluseks ka detailplaneeringule. Jõgeva Linnavalitsuse esindaja kinnitas veel 5. oktoobri 2010. a vastuses teabenõudele valesti, et piir asub aia kohal. Seega ei saanud kostja teada, et katastriplaanil, mis oli koostatud ametlikult Jõgeva linnavalitsuse korralduse alusel, võib piir olla valesti märgitud. Kinnisasjade omanikele ei ole looduses piiri kätte näidatud. Ka hageja ise kinnitas, et kuni ehituse alguseni ei olnud ta teadlik, et aed ei pruugi olla piiri kohal. Hageja on oma ema esindajana andnud detailplaneeringule nõusoleku 1999. aastal ja esimesed vastuväited esitas hageja ema alles 7. veebruaril 2000. Seega ei teadnud ka hageja ise ehitamise alguses, et aed ei asu piiril. Hageja ja tema ema esitatud avaldustest nähtub, et nad ei muretsenud alguses mitte üle piiri ehitamise pärast vaid seetõttu, et juurdeehitis on nende õuele liiga lähedal ja liiga suur. Samuti esitati vastuväited alles siis, kui kostja elamu oli juba saanud katuse alla.

§ 148

lg 2 sätestab, et kui sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud ehitis on püstitatud asjaõiguseta, kuid heauskselt, peab naaberkinnisasja omanik seda lubama. Sel juhul on tal õigus nõuda ehitajalt tema kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa alla jääva maatüki omandamist või perioodilist hüvitist. Hageja välistas maatüki müümise kostjale, kuigi kostja selleks soovi avaldas. Kostja maatüki müügiks kohutamiseks kohtule vastuhagi ei esitanud. Seega tuleb hinnata, kas hagejal on õigus saada hüvitist ja kui suur see võiks olla. Kostja elamu vundament takistab hagejal kinnisasja serva kasutamist. Hageja ei osanud aga kirjeldada, milleks ta seda kinnisasja serva kasutada tahaks. Kostja elamu vundament asub maa all, mistõttu on maapealse osa kasutamine võimalik. Kostja peab katuselt tuleva vihmavee juhtima kas oma kinnisasjale või linna kanalisatsiooni ning ta on oma sõnul seda ka teinud. Samuti on kostja takistanud lume langemist oma elamu katuselt hageja kinnisasjale. Kostja elamu võib küll tuisu korral hageja kinnisasjale lund koguda, kuid meeter või kaks kaugemal asuv hoone koguks seda samuti. Nimetatud asjaolusid tuleb arvestada hüvitise määramisel. Kostja elamu asub hageja õuest lääne suunas. Seega saab see varjata vaid õhtupäikese. Lõunapäikese varjab hageja enda kõrvalhoone. Ala, millele päikesevalguse langemist kostja elamu piirab, kasutab hageja sissesõiduteena. See ei vaja erilist valgustatust. Nimetatud asjaolu annab küll aluse nõuda hüvitist, kuid mitte eriti suures määras. Ehitiste vahelise liiga väikese vahemaaga kaasneda võiv tuleoht on asjaoluks, mille tõttu tuleb kostjalt hüvitist välja mõista. Hüvitise määramisel tuleb arvestada eespool käsitletud asjaoludele lisaks ka kostja huve, asjaolusid, miks ehitati üle kinnisasjade piiri, ning kostja seniseid tegevusi kahjustavate mõjude kõrvaldamiseks. Põhjendatud on hüvitis 50 eurot kuus, s.o 600 eurot aastas. Hageja palus hüvitise välja mõista alates kahjulike mõjude tekkimisest, s.o alates 2000. aastast. Hagejal on õigus nõuda hüvitist alates hagi esitamisest, sest ta oleks võinud esitada kohtule nõude juba varem, st kahjulike mõjude tekkimisel. Kostja ei vastuta selle eest, et hageja kasutatud õiguskaitsevahendid (mitme aasta vältel kaebused linnavalitsusele, ebaõnnestunud halduskohtumenetlus) pole tulemuslikud olnud. Hüvitis tuleb välja mõista alates hagi esitamisest. 6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada selle osas, milles rahuldati hagi ja jäeti vastuhagi rahuldamata. Kostja leidis, et praegusel juhul on üks ja sama maatükk määratud korraga kahe katastriüksuse koosseisu. Sellises olukorras tuleks kinnisasjade piir määrata kindlaks

§ 129lg 2 järgi.

Samuti on maakohtu määratud hüvitis liiga suur. Hüvitise määramisel ei saa arvestada asjaoluga, et ehitistevaheline väike vahemaa tekitab tuleohu.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada osas, milles jäeti rahuldamata ehitise lammutamise nõue ja teha selles osas uus otsus, millega hagi rahuldada. Juhuks kui ringkonnakohus seda nõuet ei rahulda, palus hageja muuta väljamõistetud hüvitise suurust ja mõista kostjalt välja alates
2. aastast hüvitis 100 eurot kuus. Hageja leidis, et maakohus on valesti tuvastanud, et kostja ei olnud pahauskne.
3. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebustele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
5. aprilli
6. a otsusega osaliselt kostja apellatsioonkaebuse, jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja rahalise hüvitise, ning saatis asja selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles jäeti rahuldamata hageja nõue ehitise osa kõrvaldamiseks ning vastuhagi. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega vastuhagi rahuldamata jätmise kohta. Pooled ei vaidle selle üle, et nii Xxxx 81 kui ka Xxxx 83 katastriüksused on moodustatud plaani- ja kaardimaterjali alusel
7. aastal, katastriüksuste moodustamise ning maakatastris registreerimise õiguslikuks aluseks on kohaliku omavalitsuse korraldused, nimetatud dokumentide alusel on tehtud kanded kinnistusraamatusse ning maastikul on kinnisasjade piir tähistamata. Kinnistamise aluseks olevad kohaliku omavalitsuse korraldused, millega määrati Xxxx 81 katastriüksuse suuruseks 2504 m2 ja Xxxx 83 katastriüksuse suuruseks 2362 m2, on kehtivad ning kostja apellatsioonkaebuse seisukoht, et kohus saaks määrata piiri nii, et muutuksid kinnistute suurused, on põhjendamatu. Vale on kostja väide, et maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 129

. Sellest sättest tuleneb, et vaidluse korral piiri asukoha üle tuleb lähtuda registrites (maakataster) olevatest andmetest ning valduse ulatusest saab lähtuda üksnes siis, kui registrites andmeid ei ole. Eksperdi arvamuse kohaselt on katastriüksuste moodustamise aluseks oleva plaani- ja kaardimaterjali alusel võimalik kindlaks määrata kinnisasjade piir. Seega on ekslik apellatsioonkaebuse peamine seisukoht, et piiri kindlaksmääramisel tuleb aluseks võtta kostja tellitud katastrimõõdistamise plaan. Vastuhagi rahuldamiseks ei anna alust ka asjaolu, et

1. aastal on kostja taotluse alusel kehtestatud Xxxx 83 krundi detailplaneering ning Jõgeva Linnavolikogu vastuse kohaselt ei pidanud planeeringu koostamisel aluseks võtma Xxxx 81 kaardimaterjali. Asjakohane ei ole apellandi viide MaaKatS § 20 lg-le 13, kuna katastriüksus on maakatastris registreeritud
2. aastal ning katastriüksuste omanikud nõustusid katastriüksuste moodustamisega plaani- ja kaardimaterjali alusel. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud kostja väide, et Xxxx 81 katastriüksuste moodustamisel mõõdeti selle koosseisu osa Xxxx 83 maast. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ka osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja elamu osa kõrvaldamiseks.

§ 148

lg 3 kohaselt võib naaberkinnisasja omanik nõuda ehitajalt oma kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa kõrvaldamist, kui ehitaja on pahauskne või kui kinnisasja omanik enne ehitamise algust või hiljemalt ajal, mil selle osa kõrvaldamine ei olnud seotud ülemääraste kulutustega, sellele vastu vaidles. Seega on

§ 148

lg 3 kohaldamise eelduseks ehitaja pahausksus ning ehitaja heausksuse korral asjaolu, et naaberkinnisasja omanik esitas ehitamisele vastuväited

§ 148lg-s 3 sätestatud aja jooksul.

Kuivõrd kostja ehitas elamu kehtestatud detailplaneeringu alusel ning pidas planeeringul ja ehitusprojektil märgitud piiri tegelikuks piiriks, siis ei ole ta üle kinnisasja piiri ehitanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Seega ei olnud kostja pahauskne. Samuti on õige maakohtu järeldus, et kuna hageja ei esitanud vastuväiteid ehitamisele

§ 148

lg-s 3 ettenähtud ajal, siis pole tal õigust nõuda üle piiri ehitatud elamu osa kõrvaldamist. Hageja nõude rahuldamisel tuleb kaaluda mõlema poole õigustatud huvisid ning õige on maakohtu seisukoht, et elamu garaažiosa kõrvaldamise nõue ei ole eelmärgitud asjaolusid arvestades õiglane.

§ 148

lg 2 kohaselt, kui sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud ehitis on püstitatud asjaõiguseta, kuid heauskselt, peab naaberkinnisasja omanik seda lubama. Sel juhul on tal õigus nõuda ehitajalt tema kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa alla jääva maatüki omandamist või perioodilist hüvitist. Sellest sättest tuleneb, et hüvitise suurus sõltub üle kinnisasja piiri ehitatud ehitise osa suurusest. Ka Riigikohus on 21. mail 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08 tehtud otsuses märkinud, et hüvitist saab nõuda selles ulatuses, millises ulatuses ei saa hüvitise nõudja oma kinnisasja kasutada. Maakohus on leidnud, et mingis osas võib kostja garaaž asuda üle kinnisasja piiri, kuid maakohus ei ole selle osa suurust kindlaks teinud. Kuivõrd sellest sõltub hüvitise suurus, on maakohus

§ 148

lg-t 2 valesti kohaldanud ning maakohtu välja mõistetud hüvitise suuruse põhjendatus ei ole kontrollitav. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks selgitanud hagejale tõendamiskoormist ja teinud hagejale ettepaneku esitada tõendeid, millistest nähtuks üle piiri ehitamise ulatus ning selgitanud hagejale

§ 148lg 2 kohaldamise eelduseid.

Sellega on maakohus rikkunud kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustust, mis on kaasa toonud ebaõige kohtuotsuse. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus eelmärgituga arvestama ning võimaldama hagejal esitada tõendeid üleehitamise ulatuse tõendamiseks. Samuti peab maakohus arvestama teise poole õigusega saada piisavalt aega oma seisukoha esitamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud kinnisasjade vahelist piiri võimalik kindlaks määrata ning vajaduse korral on piiri täpne kulgemine võimalik kindlaks teha asjatundja abil. Seejärel on võimalik välja arvutada üle naaberkinnisasja piiri ehitatud hoone pindala. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08 märkinud veel, et

§ 148

lg 2 võimaldab nõuda hüvitust ka tagasiulatuvalt alates ajast, kui kostja oli saanud kinnisasja omanikuks, tingimusel, et nõue ei ole aegunud. Samuti on Riigikohus nimetatud otsuses leidnud, et hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada ka „üleehitatud" hoone omaniku huve. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada osas, milles jäeti rahuldamata vastuhagi ning saata asi selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja leiab, et ringkonnakohus on tema nõude valesti sisustanud. Kostja taotles piiri kindlaksmääramist selliselt, et see ei lõikuks kostja hoonetesse. Samuti ei ole kostja taotlenud piiri kindlaksmääramist selliselt, et muutuksid kinnisasjade suurused. Maareformi seaduse § 7 lg-te 5 ja 51 ning Vabariigi Valitsuse
2. juuni
3. a määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra" kohaselt ei olnud lubatud maad erastada selliselt, et moodustatud katastriüksus oleks lõikunud teisel katastriüksusel asuvatesse hoonetesse. Jõustunud haldusaktidega on sätestatud katastriüksuste pindalad, kuid ei ole kindlaks määratud piire. Xxxx 83 katastriüksuse plaanilt nähtub, et selle piir kulgeb kostja hoonete tagant, ilma neisse lõikumata. Piiri kindlaksmääramine selliselt nagu see on märgitud hageja katastriüksuse plaanile vähendaks kostja kinnisasja pindala.
4. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 148lg-t 3.

Riigikohus on

1. oktoobri
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-89-11 märkinud, et heauskselt ei tegutse isik, kes ei kontrolli piirialal ehitades, kas ehitisealune maa kuulub täielikult tema omandisse, samuti seda, et ehitis ei ulatuks naaberkinnisasjale. Vajaduse korral on piiri täpne kulgemine võimalik kindlaks teha asjatundja abil. Kui isik ei ole piirialal ehitades neid asjaolusid kontrollinud ja ehitis ulatub üle naaberkinnisasja piiri, on ta üldjuhul tegutsenud pahauskselt. Pahausksuse puudumist peab tõendama ehitaja. Seega on kohtud valesti leidnud, et kostja pahausksust oleks pidanud tõendama hageja. Praeguses asjas ei ole kostja kontrollinud piirialal ehitades, kas ehitisealune maa on tema omandis. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et kostja ei järginud elamu ehitamisel detailplaneeringut. Samuti ei ole ringkonnakohus arvestanud sellega, et hageja on pidevalt vaielnud kostja ehitustegevusele vastu.
3. Pooled vaidlesid teineteise kassatsioonkaebustele vastu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb osas, milles jäeti rahuldamata hageja nõue ehitise kõrvaldamiseks ning kostja vastuhagi, TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada. Asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 teise lause alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
5. Pooled vaidlevad Riigikohtus selle üle, kas maa- ja ringkonnakohus on õigesti jätnud rahuldamata hageja nõude kostja elamu osa kõrvaldamiseks ning kostja vastuhagi kinnisasjade piiri kindlaksmääramiseks. Kumbki pool ei ole kassatsioonkaebuses vaidlustanud ringkonnakohtu otsust saata asi hageja alternatiivse hüvitisenõude uueks läbivaatamiseks maakohtusse. Seega selles osas on ringkonnakohtu otsus jõustunud ning kolleegium seda nõuet ei käsitle.
6. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on asja lahendamisel tõlgendanud valesti

§ 129

. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et

§ 129

lg 2 järgi tuleb vaidluse korral piiri asukoha üle lähtuda maakatastri andmetest ning valduse ulatusest saab lähtuda üksnes siis, kui registrites andmeid ei ole. Maakatastrit ja katastriüksuste moodustamist reguleerivatest õigusaktidest tuleneb, et katastriüksuse moodustamisel nii maa mõõdistamisega kui ka plaani- ja kaardimaterjali alusel kaardistatakse tegelikkusele vastavad piirisuhted looduses. See tähendab, et kaart peab kirjeldama mõõdistamisel ilmnevat tegelikku olukorda, mitte et kinnisasjade tegelikud piirid määratakse vältimatult katastriüksuse kaardistatud piiride alusel. Katastrikannete õigsust küll eeldatakse, kuid pooltel on võimalik see eeldus ümber lükata. Seejuures saab tugineda mh ka sellele, et piirid on valesti kaardistatud. Kui piiride kaardistamise õigsuses kaheldakse, siis tuleb hinnata

§ 129lg-te 2 ja 3 järgi kõiki piiriandmeid kogumis (vt ka Riigikohtu 12.

juuni

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p-d 23-26). Seega tulnuks ringkonnakohtul sisuliselt hinnata kostja esitatud väiteid ja tõendeid piiri asukoha ja selle vale kaardistamise kohta, mitte üksnes lähtuda maakatastri andmetest.
2. Kolleegiumi arvates võib piiri asukohast sõltuda ka see, kuidas tuleks lahendada hageja nõue kõrvaldada ehitise osa. Selle nõude rahuldamise eelduseks oleva kostja pahausksuse hindamisel saab mh arvestada ka asjaoluga, kui suures ulatuses on kostja üle piiri hageja kinnisasjale ehitanud. Samas kui selgub, et piir on kostja väidetud asukohas, ei oleks täidetud juba hageja nõude rahuldamise esmane eeldus, kuivõrd sel juhul ei oleks kostja üle piiri ehitanud. Kolleegium märgib, et kui kostja enne piirialale elamu ehitamist kontrollis, kas ta ehitab elamu oma kinnisasjale, ning talle seejuures kättesaadavatest andmetest see ka nähtus, ei saa eeldada, et kostja ehitas elamu üle oma kinnisasja piiri pahauskselt.
3. Kuivõrd osas, milles ringkonnakohtu lahend on jõustunud, saadeti asi maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb ka kassatsioonkaebuste esemeks olevate nõuete puhul tühistada ka maakohtu lahend ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel kindlaks tegema kinnisasjade piiri ning sellest lähtudes lahendama nii hagi kui ka vastuhagi nõuded.
4. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
5. Kassatsioonkaebuste rahuldamise tõttu tuleb pooltele TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjonid tagastada. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Tambet Tampuu