RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) nõudeid eirates läbi viimata. Korraldusega on antud luba tegevusele, millega kaasneb nii oluline keskkonnamõju kui eeldatav oluline mõju Natura 2000 võrgustiku alale. Märtsis 2008 teostati Kadakaranna kinnistul raietöid, pinnase teisaldamist ning kuivendustöid ilma vastavate lubadeta. OÜ Hendrikson ja Ko

1. aasta eksperdihinnangu kohaselt on nende töödega oluliselt kahjustatud nii Kadakaranna kui Tümina kinnistu looduslikku kooslust ning kaitsealuste liikide isendite hulk on vähenenud. Esmatähtsa elupaigatüübi „liigirikkad niidud lubjavaesel mullal“ pindala on kraavide kaevamise tõttu vähenenud 1020 m2 võrra ning elupaigatüübi „sinihelmikaniidud“ pindala on vähenenud 2400 m2 võrra. Lisaks elupaigatüüpide otsesele vähenemisele on kaevatud kraavidest põhjustatud niiskusrežiimi muutusel negatiivne mõju ka ümberkaudsetele aladele. Kraavide rajamise tõttu on alanenud vee tase Tümina kinnistul ning Tümina ja Kadakaranna kinnistute piiril asuvais tiikides. Kuna drenaaži ehitamise eesmärgiks on kogu ala kuivendamine, on ehitustegevuse oluline mõju keskkonnale ilmne, mistõttu ehitusloa väljastamise otsustamine ilma KMH-ta on õigusvastane. Eksperdihinnang kinnitab ka ehitustegevuse olulist mõju Natura 2000 võrgustiku alale. Eksperdid leidsid, et nõuetekohase Natura hindamise tulemus saaks praegusel juhul olla üksnes negatiivne - kavandatavaid tegevusi pole võimalik Natura väärtusi kahjustamata läbi viia. Kaebaja viitas ka Pärandkoosluste Kaitse Ühingu eksperdiarvamusele Laidunina hoiuala laiendamise menetluses, milles leitakse, et ehitustegevuse lubamine Kadakaranna maaüksusel ilma KMH-ta on ilmselgelt õigusvastane. Korralduses nr 263 on KMH algatamata jätmist põhjendatud sellega, et Saaremaa Keskkonnateenistuse
2. septembri
3. a kirjas on leitud, et ehitusluba on võimalik väljastada, ning seejuures pole märgitud, et kavandatav tegevus oleks olulise keskkonnamõjuga. Keskkonnateenistus on aga kirjas märkinud, et kuna Kadakaranna kinnistu osas on esitatud ettepanek loodusobjekti kaitse alla võtmiseks, tuleks haldusmenetlus vastava otsuse tegemiseni peatada. Seega järeldub ka keskkonnateenistuse kirjast, et ehitustööd võivad mõjutada ettepanekus nimetatud loodusobjekti seisundit. Keskkonnateenistuse kirjas väljendatud seisukohad ei vabastada vallavalitsust

-st tulenevate nõuete täitmise kohustusest. Keskkonnateenistus on oma kaalutlusõigust vääralt teostanud. Kirjas pole välja toodud ühtegi põhjendust, mis võiks kinnitada KMH mittevajalikkust. KMH vajalikkusele ei ole antud hinnangut

§ 6lg-s 3 loetletud kriteeriumite alusel.

Ka keskkonnaalaseid teadmisi mitteomavale isikule on üheselt arusaadav, et niiskusrežiimi muutmisel on märkimisväärne mõju alal paiknevatele elupaikadele. Keskkonnaasjades tuleb lähtuda ettevaatus- ja vältimisprintsiibist, mis tähendab, et ilma sisulisi hinnanguid andmata ei ole alust väita, et drenaaži rajamisega keskkonda oluliselt ei mõjutata. Kaebajat ei kaasatud ehitusloa menetlusse, mistõttu on vastustaja jätnud arvestamata kaebaja esitatud seisukohtadega ega ole selgitanud ehitustegevuse mõju kaebaja kinnistule. Korralduses puuduvad põhjendused kaebaja huvide kaalumise osas, samuti kaebaja esitatud OÜ Hendrikson ja Ko ning Pärandkoosluste Kaitse Ühingu eksperdihinnangute osas. Seega on korraldus antud kaalutlusveaga. Vaidlustatud korraldus rikub kaebaja subjektiivseid õigusi, kuna näeb ette veelgi ulatuslikumad kuivendustööd, kui märtsis 2008 läbi viidud ja kaebaja kinnistut märkimisväärselt mõjutanud tööd. Negatiivne mõju on tõendatud OÜ Hendrikson ja Ko eksperdihinnanguga.

1. jaanuaril 2012 esitas kaebaja kokkuvõtlikud ja täiendavad seisukohad kaebuse osas, millele lisas OÜ Hendrikson ja Ko
2. jaanuari
3. a arvamuse, milles leitakse, et kraavituse rajamise ja toimimisega on tõenäoliselt kahjustatud ning kahjustatakse jätkuvalt hoiualal asuvaid elupaigatüüpe ning et drenaažisüsteem mõjutab ilmselgelt hüdroloogilist režiimi ka Tümina kinnistul. Arvamuses, leitakse, et senises otsustusprotsessis pole piisavalt tegeletud võimalike mõjude väljaselgitamisega ning selgitatakse, et korrektseks lahenduseks oleks KMH algatamise või mittealgatamise kohta sisulise ja põhjendatud eelhinnangu koostamine. Kaebaja märgib lisaks, et Vabariigi Valitsuse
4. aprilli
5. a korraldusega muudeti siseriiklikult Natura 2000 võrgustiku piire, mille tulemusel arvati Kadakaranna maaüksus osaliselt siseriiklikult määratletud Natura võrgustikust välja. Euroopa Komisjoni kinnitatud Natura võrgustiku alade nimekirja kuulus Kadakaranna maaüksus aga
6. jaanuari
7. a seisuga endiselt tervikuna.
8. Tallinna Halduskohus jättis
9. jaanuari
10. a otsusega haldusasjas nr 3-09-12 kaebuse rahuldamata. Kohus mõistis kaebuse esitajalt kolmanda isiku Solar Invest OÜ kasuks välja menetluskulu 700 eurot. Kohtuotsuse kohaselt pole vaidlust selles, et Kadakaranna maaüksus jääb täies ulatuses Natura 2000 võrgustiku alale ja suures osas ka Laidunina hoiualale. Kavandatav ehitustegevus ei ole

§ 6

lg-s 1 loetletud olulise keskkonnamõjuga tegevuste hulgas.

§ 6

lg 2 kohustab haldusorganit andma eelhinnangu keskkonnamõju olulisuse kohta ka juhul, kui kavandatakse potentsiaalselt olulise keskkonnamõjuga tegevust mõnes muus valdkonnas. Kaebaja leiab, et keskkonnamõju on oluline, tuginedes seejuures OÜ Hendrikson ja Ko kui eriteadmistega isiku arvamusele. Kohtu hinnangul ei tõenda see arvamus ehitustegevuse olulist mõju Tümina kinnistu keskkonnale. Arvamus puudutab

1. aastal teostatud raie- ja kaevetööde mõju Kadakaranna maaüksusel asuvaile Natura 2000 loodusväärtustele, mitte korraldusega nr 263 kavandatud ehitustegevust. Arvamuses on leitud, et
2. aastal teostatud tööde mõju jääb suures osas Kadakaranna kinnistu piiresse, vähesel määral ulatub ka naaberkinnistuile. Arvamusest ei ilmne, et
3. aastal teostatud tööde tagajärjel oleks kaitstavate elupaigatüüpide pindala oluliselt vähenenud. Korralduse nr 263 andmisel on vallavalitsus tuginenud Saaremaa Keskkonnateenistuse
4. septembri
5. a kirja seisukohtadele. Kirjast nähtub, et keskkonnateenistus on käinud Kadakaranna maaüksusel olukorraga tutvumas ja asunud seejärel seisukohale, et kirjas loetletud tingimuste täitmisel on drenaaž võimalik välja ehitada. Muuhulgas on tingimusteks seatud torustiku paigaldamine
6. a septembriks välja kujunenud voolusängi põhja, et vältida uusi suuremahulisi kaevetöid, ning kollektori kasutamine drenaažikaevude D13 kuni D16 vahel, et vältida pinnasest vee kokku kogumist alal, kus veerežiimi muutmine ei ole soovitatav. Seega ei ole keskkonnateenistus KMH järelevalve teostajana pidanud KMH läbiviimist vajalikuks. Ka kohtumenetlusse kaasatud isiku Keskkonnaameti (Saaremaa Keskkonnateenistuse õigusjärglane) hinnangul puudub kavandataval tegevusel oluline mõju Natura 2000 võrgustiku alale. Keskkonnateenistuse kirjas märgitud otsus peatada ehitusloa andmine kuni loodusobjekti kaitse alla võtmise küsimuse otsustamiseni ei kinnita kaebuse väidet KMH läbiviimise kohustusest. Pärandkoosluste Kaitse Ühingu
7. a eksperdihinnangu eesmärgiks oli Laidunina hoiuala laiendamise põhjendatuse uurimine.
8. aasta lõpus teavitati asjaosalisi sellest, et Kadakaranna kinnistu Laidunina hoiualast väljajääva osa suhtes hoiuala laiendamise ettepanekut menetlusse ei võetud, mistõttu ehitusloa menetlus sai jätkuda. Ei ole võimalik järeldada, et keskkonnateenistus ehitustegevusega nõustudes Pärandkoosluste Kaitse Ühingu arvamusega arvestanud ei ole. Eeltooduga on ümber lükatud kaebaja väide, et keskkonnateenistus teostas kooskõlastuse andmisel kaalutlusõigust vääralt. Samuti on ümber lükatud kaebaja väide, mille kohaselt on ilmne, et hoiualale drenaaži rajamisel on märkimisväärne mõju alal paiknevatele elupaikadele. Korralduses nr 263 on Salme Vallavalitsus teostanud kaalutlusõigust ning esitanud põhjendused, mille kohaselt keskkonnateenistuse arvamusele tuginedes jäeti KMH algatamata. Lähtutud pole asjassepuutumatuist kaalutlustest ega jäetud olulisi asjaolusid arvestamata. Kuna ehitusluba võis piirata kaebaja kui naabri õigusi, tulnuks kaebaja loamenetlusse kaasata. Samas oli kaebajal siiski võimalus menetluses oma seisukoht avaldada. Kaebaja ei viidanud oma seisukohas naabrusõiguste võimalikule rikkumisele, vaid palus üksnes KMH läbiviimist.
9. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus jätnud hindamata, kas korralduse nr 263 vastuvõtmisele eelnes keskkonnamõjude eelhindamine või mitte. Sellist eelhinnangut korralduses antud ei ole, selles on ära toodud üksnes viide Saaremaa Keskkonnateenistuse kirjale. Keskkonnateenistuse kirjas pole aga vähimalgi määral hinnatud kavandatava tegevuse keskkonnamõju olulisust ning sellest tulenevalt KMH vajalikkust vastavalt

§ 6lg-s 3 toodud kriteeriumitele.

Kohus on leidnud, et kaebajal tuleb tõendada olulise keskkonnamõju olemasolu. KMH tuleb aga algatada juhul, kui esineb eelduslikult oluline keskkonnamõju. Kaebaja esitatud OÜ Hendrikson ja Ko

1. a arvamusest nähtub, et
2. aastal kaevatud kraavide tekitatud niiskusrežiimi muutusel on negatiivne mõju ümberkaudsetele aladele. Kohus on vääralt leidnud, et see tõend pole asjakohane. Kuna arvamusest nähtub, et
3. aastal kraavide rajamise tagajärjel kuivasid kaebaja kinnistul asuvad tiigid, on põhjendatud eeldada, et ka ehitusloa alusel kavandatava drenaaži rajamine võib kinnistule olulist mõju avaldada. Kaebaja esitas oma väidete kinnituseks ka OÜ Hendrikson ja Ko
4. jaanuari
5. a eksperdiarvamuse, milles on otseselt antud hinnang korralduse nr 263 alusel drenaaži rajamise võimalikele keskkonnamõjudele. Seda tõendit ei ole halduskohus aga üldse analüüsinud. Ka ei ole kohus sisuliselt hinnanud Pärandkoosluste Kaitse Ühingu eksperdiarvamust, milles leitakse, et ehitustegevuse lubamine Kadakaranna kinnistul ilma KMH-ta on ilmselgelt õigusvastane. Põhjendamata on kohtu väide, et keskkonnateenistus on selle dokumendiga arvestanud. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus oluliselt rikkunud tõendite hindamise nõudeid, sh jätnud ühe olulise tõendi, OÜ Hendrikson ja Ko
6. a eksperdihinnangu üldse hindamata. Vastustaja ja kolmas isik ühtegi asjatundja arvamust olulise keskkonnamõju puudumise kinnituseks esitanud ei ole. Haldusmenetluses esitatud pöördumises põhjendas kaebaja isikliku puutumuse olemasolu. Seega ei taotlenud kaebaja KMH läbiviimist mitte kõrvalise isikuna, vaid naaberkinnisasja omanikuna eesmärgiga oma kinnistu looduslikku kooslust kaitsta. Korralduse nr 263 vastuvõtmisel ei ole hinnatud kaebaja õigusi ega huve. Arvestatud pole ka Riigikohtu seisukohtadega haldusasjas nr 3-31-68-11, mille kohaselt tuleb Kadakaranna kinnistul kavandatava tegevuse reguleerimisel välistada hoiuala kahjustamine. Halduskohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, jättes hindamata

§ 6lg-s 3 nimetatud kriteeriumite järgimise korralduse nr 263 vastuvõtmisel.

Halduskohus on jätnud arvestamata, et tegemist on Natura 2000 võrgustiku alaga ning KMH algatamise otsustamisel oleks tulnud hinnata, kas kavandatav tegevus võib seda ala eeldatavalt oluliselt mõjutada. Direktiivi 92/43/EMÜ (loodusdirektiiv) art 11 sätestab kohustuse pöörata erilist tähelepanu esmatähtsatele elupaigatüüpidele ning art 6 kohaselt võib projektile loa anda üksnes juhul, kui on kindlaks tehtud, et see ei avalda ala terviklikkusele mõju. Esmatähtsat elupaigatüüpi võib mõjutada üksnes avalikes huvides eriti mõjuval põhjusel. Apellatsioonkaebuse täienduses selgitas kaebaja, et kuna talle kuuluva Tümina kinnistu olulisimaks väärtuseks on sellel leiduvad loodusväärtused, kujutab loodusväärtuste kahjustamine tema omandiõiguse rikkumist.

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. aprilli
3. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus mõistis kaebajalt kolmanda isiku Solar Invest OÜ kasuks välja menetluskulud 200 eurot. Ringkonnakohus leidis, et küsimused, kas ehitusloa menetluses oleks tulnud läbi viia KMH ja kas vaidlustatud korraldus on piisavalt põhjendatud ning arvestab kaebaja huvidega, on asja lahendamisel olulised üksnes siis, kui ehitusluba rikub kaebaja õigusi. Kaebaja õigused saavad praegusel juhul olla seotud üksnes tema omandiga. Omandiõiguse piirangust saab rääkida vaid juhul, kui kavandatud tegevusel on oluline keskkonnamõju kaebaja kinnistu looduskooslustele sellisel määral, et kinnistu kasutamise võimalus senisel otstarbel (näiteks mitmekesise looduse nautimiseks) tuntavalt väheneb. Kaebaja on õigesti leidnud, et halduskohus oleks pidanud tõendina arvesse võtma OÜ Hendrikson ja Ko
4. jaanuari
5. a kirja. Selles kirjas leiab keskkonnaekspert Kuido Kartau, et kraavituse rajamise ja toimimisega kahjustatakse hoiualal asuvaid elupaiku, samuti et kollektortoru pole ette nähtud lõigule kaevude D1 ja D13 vahel, mis asub Tümina kinnistu piiril ning on seal eeldatavasti kuivendava mõjuga. Pärandkoosluste Kaitse Ühing leidis oma arvamuses, et
6. aastal teostatud kraavitamine mõjutab sooneiuvaiba ja hariliku käoraamatu arvukust ning võib kaasa tuua võsastumise. OÜ Hendrikson ja Ko
7. a hinnangus leiti, et ilmekamalt tuleb
8. aastal rajatud kraavide mõju esile Tümina kinnistul ning Tümina ja Kadakaranna piiril asuvais tiikides, mis on pärast vee ärajuhtimist tühjaks jäänud. Keskkonnaameti esitatud ajalooline kaart kinnitab, et maaüksuste piiril paiknes kraav ehitusloaga kavandatavaga samas pikkuses vähemalt
9. aastal. Kolmas isik on kirjaliku tõendina esitanud Saaremaa Keskkonnateenistuse vee peaspetsialisti e-kirja, mille kohaselt on maaüksuste piiril kollektortoru kasutamise eesmärgiks mitte mõjutada veerežiimi alal, kus see ei ole soovitatav, ning Tümina kinnistul asuvaid tiike kavandatud tegevus oluliselt ei mõjuta. Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu seisukohaga, et kaebaja esitatud tõendeid ei saa pidada usaldusväärseteks. Samas ei saa neist tõenditest järeldada, et drenaaži rajamisega ehitusloas lubatud viisil kaasneks sedavõrd oluline keskkonnamõju, et Tümina kinnistu kasutamine senisel eesmärgil oleks kahjustatud või et kinnistu väärtus väheneks. Mõistagi võib kraavi sügavus avaldada mõju ala niiskusele, ent ringkonnakohus peab usutavaks, et olukorras, kus kinnistute piiril on kraavis umbes kahe kolmandiku ulatuses nõutud kollektorite kasutamist, ei ole oht pika aja vältel välja kujunenud looduskooslustele sedavõrd suur, et piiraks kaebaja omandiõigust. Asjas kogutud tõendid näitavad, et Tümina kinnistul paiknevate elupaigatüüpide pindala võib väheneda, ja seda ka esmatähtsa elupaigatüübi osas, ent maa kuivendamise mõju ei ole piisav, et seda lugeda omandiõiguse piiranguks. Seega pole kaebajal kaebeõigust ning halduskohus on kaebuse õigesti rahuldamata jätnud. Ringkonnakohus märkis lisaks, et halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et direktiivi 85/337/EÜ art 4 lõikest 2,

-st ega viimase alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse

1. augusti
2. a määrusest nr 224 ei saa järeldada KMH läbiviimise vajadust, arvestades drenaažisüsteemi mõju üsna vähest ulatust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub haldus- ja ringkonnakohtute otsused tühistada ja kaebuse rahuldada. Kaebaja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et hoolimata kaebaja kinnistul paiknevate elupaigatüüpide pindala vähenemise võimaluse tuvastatusest ei piira kavandatav tegevus kaebaja omandiõigust.

nõuab KMH algatamist eelduslikult olulise keskkonnamõju korral, keskkonnamõju olulisus ning lõplik ulatus selgub hindamise tulemusel. Kuna KMH-d pole läbi viidud, piisab eeldatavalt olulise keskkonnamõju tõendamisest ka kaebeõiguse tunnustamiseks. Olukorras, kus ringkonnakohus on ise tuvastanud, et kaebaja kinnistul asuvad looduväärtused, sh esmatähtis elupaigatüüp, kahjustuvad, ei saa tekkida kahtlust eelduslikult olulise keskkonnamõju esinemises. Kaebaja kinnistu kuulub Natura 2000 võrgustikku ning Laidunina hoiualasse. Tegemist on hoonestamata kinnistuga, mille väärtuseks on sellel esinevad looduslikud kooslused ja elupaigad. Loodusväärtuste hävimisel langeb kaebaja kinnistu väärtus ning sellega rikutakse kaebaja omandiõigust. Ringkonnakohtu seisukoha järgi polegi kaitsealuste kinnistute omanikel võimalust oma omandit kaitsta. Kinnistu kasutamine on võimalik ka juhul, kui olemasolev looduslik kooslus täielikult hävineb. Jääb arusaamatuks, millisel määral peaks kuivendamine kinnistut mõjutama selleks, et seda oleks võimalik pidada omandiõiguse piiranguks. Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, leides, et KMH pole drenaažisüsteemi mõju vähest ulatust arvestades vajalik. Eelhinnang KMH vajalikkusele tuleb anda

§ 6lg 3 alusel.

Kohtud pole nimetatud sättes loetletud kriteeriumite alusel KMH vajalikkust hinnanud. Samuti on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta apellatsioonkaebuses viidatud loodusdirektiivi sätted ning Riigikohtu otsuse asjas nr 33-1-68-

2. Kolmas isik Solar Invest OÜ esitas kassatsioonkaebusele vastuse, milles palub kaebuse rahuldamata, ringkonnakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kaebaja kanda jätta. Vastuse kohaselt on õige ringkonnakohtu seisukoht, et mis tahes looduskaitseliste väärtuste kahjustamine ei tähenda veel omandiõiguse riivet. Looduskaitsenõuded lähevad omandikaitse nõuetest tunduvalt kaugemale. Loodusväärtusi kaitstakse üksnes avalikes huvides. Omaniku huvi võiks jaatada, kui looduskeskkonna olemus drastiliselt muutub, kuid praegu sellise situatsiooniga tegemist pole. Riigikohus on keskkonnaasjades kaebeõigust tunnustanud ka juhul, kui kaebajal on puutumus vaidlustatava haldusaktiga. Kolmas isik leiab, et puutumuse olemasoluks peavad vaidlustatava tegevuse tagajärjed olema sellised, mille ärahoidmine on kaebaja erahuviga kaetud. Kaebaja viidatud loodusdirektiivi sätted ei ole otsekohaldatavad ning nendest ei tulene kaebajale subjektiivseid õigusi. Lisaks on drenaaži rajamine loodusdirektiiviga kooskõlas, kuna arvestatavat negatiivset mõju Natura 2000 elupaigatüüpidele ei põhjustata. Ehitusloa andmisel on keskkonnaaspektidega arvestatud. KMH menetlus on oma olemuselt selline menetlus, mis on mõeldud suurema mõjuga tegevuste hindamiseks. Drenaaž saab mõjutada vaid väikest osa hoiualast, puudub alus eeldada selle olulist mõju Natura 2000 võrgustiku alale tervikuna.
3. Vastustaja Salme Vallavalitsus esitas kassatsioonkaebusele vastuse, milles palub kaebuse rahuldamata, ringkonnakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kaebaja kanda jätta. Vastuse kohaselt tuleb naabrite huve vastastikku tasakaalustada ning kaebaja ei saa eeldada, et naaberkinnistule midagi ei ehitata. Looduskaitseseaduse (LKS) § 32 lg 5 annab valikuvõimaluse hinnata hoiualal kavandatava tegevuse mõju kas KMH käigus või LKS §-s 33 sätestatud korras, seega pole KMH alati nõutav. Kavandatav ehitustegevus hõlmab 10,7 ha suurust ala, tegemist ei ole varasemast inimtegevusest puutumatu alaga. Ehitustegevus ei halvenda kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist ega loodusobjekti seisundit. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Asja lahendamiseks on esmalt vaja selgitada, kas kaebajal on Salme Vallavalitsuse
5. detsembri
6. a korralduse nr 263 vaidlustamiseks kaebeõigus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 283 lg 1 kohaselt tehakse kaebeõigus kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtuvalt. Kaebuse esitamise ajal
7. jaanuaril 2009 reguleeris tühistamiskaebuse esitamise õigust halduskohtumenetluse seadustiku kuni
8. detsembrini 2011 kehtinud redaktsioon (HKMS v.r). HKMS v.r § 7 lg 1 kohaselt võis kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leidis, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Riigikohus on selgitanud, et õiguste rikkumise alusel esitatud kaebust lahendades saab kohus kontrollida vaidlustatud haldusakti vastavust õigusnormidele, mis seonduvad kaebaja subjektiivsete õigustega. Kohus kontrollib sellisel juhul haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja õigusi (
9. märtsi
10. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-87-11, p 28).
11. Kaebaja peab vaidlustatud korraldust õigusvastaseks põhjusel, et selle andmisel on rikutud

§ 3

p-st 2 tulenevat nõuet hinnata kavandatava tegevuse keskkonnamõju, kui tegevus võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala. Kaebajale kuuluva Tümina kinnistu piirile on ehitusloaga lubatud rajada kuivenduskraav. Kaebaja leiab, et

§ 3

p 2 ja sellega seonduvate normide järgimata jätmisega on rikutud tema omandiõigust, kuna esineb oluline ja reaalne oht tema kinnistu oluliseks osaks olevate Natura 2000 võrgustiku ja hoiuala režiimi alusel kaitstavate loodusväärtuste kahjustamiseks maa kuivendamise tagajärjel. Ringkonnakohus möönis kavandatavate kraavide tõenäolist mõju kaebaja kinnistul asuvaile loodusväärtustele, nentides, et asjas kogutud tõendid näitavad, et Tümina kinnistul paiknevate kaitstavate elupaigatüüpide pindala võib ehitustegevuse tagajärjel väheneda ja seda ka esmatähtsa elupaigatüübi osas. Samas leidis ringkonnakohus, et kavandatava tegevusega kaasnev oht Tümina kinnistul asuvaile elupaikadele pole sedavõrd suur, et vähendaks Tümina kinnistu väärtust ning piiraks kaebaja omandiõigust. 11. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et kavandatav tegevus võib mõjutada kaebaja omandis oleval kinnisasjal asuvate kaitsealuste elupaigatüüpide (sh taimekoosluste) seisundit. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 kohaselt on kinnisasjaga püsivalt ühendatud taimed kinnisasja olulised osad.

§ 4

defineerib keskkonnamõju muuhulgas kui tegevusega eeldatavalt kaasneva vahetu või kaudse mõju inimese varale.

§ 3

p 2 eesmärgiks ei ole küll otseselt isikute omandiõiguse kaitse, kuid selle sättega kaitstakse käesoleval juhul õigushüve, mis on samaaegselt ka omandiõiguse kaitsealas. Eeltoodust tulenevalt on kaebajal kaebeõigus. Seega tunnustab Riigikohus kaebaja kaebeõigust ning kontrollib järgnevalt kaebuse sisulist põhjendatust, st kas ehitusloa andmisel on rikutud

§ 3p 2.

12.

§ 3p 2 kohaselt on KMH kohustuslik kahel alternatiivsel juhul.

Esmalt juhul, kui tegevus, mille jaoks luba taotletakse, toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju. Teiseks juhul, kui kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala. Kuna Natura 2000 võrgustiku alale olulise mõju avaldamine on KMH kohustuslikkuse iseseisvaks aluseks, ei saa selle hindamisel lähtuda samadest kriteeriumeist, kui üldise olulise keskkonnamõju esinemise võimaluse väljaselgitamisel. Natura 2000 alade puhul on tegemist üleeuroopalise looduskaitselise tähtsusega piirkondadega, mis on kaitse alla võetud põhjusel, et

1. a)nendel leiduvad elupaigatüübid on oma looduslikul levilal kadumisohus või
2. b)nendel leiduvate elupaigatüüpide looduslik levila on väike nende hääbumise või looduslikult omase piiratud levila tõttu või
3. c)nendel leiduvad elupaigatüübid on suurepärased näited oma asukoha biogeograafilise piirkonna omaduste tõttu (loodusdirektiiv, art 1 p c). Seega kuuluvad Natura võrgustikku eriti tundlikud alad, mille seadusevastaseks kahjustamiseks võib piisata oluliselt väiksemast keskkonnamõjust kui tavapärase loodus- või elukeskkonna puhul. 13.

§ 3

p-ga 2 on Eesti õigusesse üle võetud loodusdirektiivi art 6 lg 3, mille kohaselt tuleb iga kava või projekti, mis tõenäoliselt avaldab Natura võrgustiku alale iseseisvalt või koostoimes muude kavade või projektidega olulist mõju, asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida projekt ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Hindamise järelduste alusel annab pädev asutus kavale või projektile nõusoleku alles pärast seda, kui on kindlaks tehtud, et kavandatav tegevus ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju.

1. Seda, millal tuleb tegevuse mõju Natura 2000 aladele hinnata, on Euroopa Kohus selgitanud kohtuasjas nr C-127/02 (samadele seisukohtadele tuginevad ka lahendid kohtuasjades C-179/06 (p-d 33–35), C-418/04 (p-d 226, 227, 244, 245), C-538/09 (p-d 39, 40, 55), C-182/10 (p 67) ja C-177/11 (p-d 22 ja 23)). Euroopa Kohus leidis, et hindamise rakendamise eelduseks ei ole mitte üksnes veendumus, et kava või projekt avaldab kõnealusele alale olulist mõju, vaid ka ainult võimalus või risk, et kava või projektiga selline mõju kaasneb. Ettevaatusprintsiipi arvestades on selline võimalus või risk olemas, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saa välistada, et kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist mõju. Seega tuleb hindamine läbi viia alati, kui objektiivse teabe põhjal pole välistatud, et kavandataval tegevusel on eraldi või koos muude kavade või projektidega Natura alale oluline mõju (otsuse p-d 43–45). Mõju olulisuse kindlakstegemisel tuleb Euroopa Kohtu selgituste kohaselt arvestada seda, kas kavandatav tegevus ohustab asjaomase ala kaitse-eesmärke. Seega puudub hindamise kohustus kava või projekti puhul, mis küll mõjutab Natura ala, kuid ei ohusta ala kaitse-eesmärke. Kohus järeldas, et iga kava või projekti, mis võib kahjustada Natura ala kaitse-eesmärki, tuleb pidada alale olulist mõju omavaks. Ohu hindamisel tuleb eelkõige arvestada kava või projektiga seotud alale iseloomulikke tunnuseid ja eriomaseid keskkonnatingimusi (otsuse p-d 47–49).
2. Vabariigi Valitsuse
3. augusti
4. a määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ § 15 p 8 kohaselt tuleb KMH vajalikkuse eelhinnang anda ükskõik millise tegevuse puhul, mis ei ole otseselt seotud Natura 2000 võrgustiku ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis võib üksi või koostoimes muu tegevusega ala või kaitstavat loodusobjekti eeldatavalt mõjutada. Eelhinnangu andmisel saab põhimõtteliselt lähtuda

§ 6

lg-s 3 loetletud kriteeriumitest, kuid seejuures tuleb esmajoones keskenduda kavandatava tegevuse võimalikule mõjule Natura alal kaitstavaile loodusväärtustele. Kui kavandatav tegevus võib Natura ala kaitse-eesmärke kahjustada, tuleb KMH algatada.

1. aastal Keskkonnaameti välja antud „Natura eelhindamise juhises“ on mööndud, et ei ole võimalik anda lõplikke juhiseid, millal lugeda tegevuse mõju Natura võrgustiku alale oluliseks. Seejuures on aga antud mõned olulised märksõnad, mida eelhinnangu andmisel silmas pidada: ala kaitse-eesmärgiks oleva elupaigatüübi või liigi elupaiga pindala vähenemine; killustatuse suurenemine; mõju ala terviklikkusele; häirimise suurenemine; liikide isendite arvu/asustustiheduse vähenemine; veerežiimi või veekvaliteedi muutumine; mõju kestus; elupaiga taastumisvõime; kumulatiivne mõju, arvestades piirkonna muid olemasolevaid või kavandatavaid projekte.
2. LKS § 70 kohaselt määratakse Natura 2000 ala kaitse eesmärk kindlaks, lähtudes ala tähtsusest direktiivis 79/409/EMÜ nimetatud linnuliikide või loodusdirektiivis nimetatud elupaigatüüpide ja liikide soodsa seisundi säilitamise või taastamise jaoks, samuti lähtudes Natura 2000 võrgustiku terviklikkuse saavutamise vajadusest ning silmas pidades ala degradeerumis- ja hävimisohtu. Kohtumenetluses esitatud materjalide kohaselt on ehitustegevusest mõjutatud alal kaitstavaiks loodusväärtusteks elupaigatüübid „liigirikkad niidud lubjavaesel mullal“ (loodusdirektiivi kohaselt esmatähtis elupaigatüüp) ja „sinihelmikaniidud“. Seega on KMH vajalikkuse üle otsustamiseks vaja selgitada, kas kavandatav tegevus võib kahjustada nimetatud elupaigatüüpe. Sellise võimaluse olemasolu korral tuleb KMH algatada ning haldusorganil puudub KMH läbiviimise otsustamiseks kaalutlusruum.
3. Vaidlustatud korralduses on vallavalitsus tõdenud vajadust anda eelhinnang ehitusloa KMH algatamise või algatamata jätmise kohta. Korralduses on seejärel viidatud ehitusprojektile lisatud Saaremaa Keskkonnateenistuse kooskõlastusele, mille kohaselt on keskkonnateenistus viinud läbi paikvaatluse. Paikvaatluse tulemusel on jõutud järeldusele, et ehitusluba on võimalik väljastada keskkonnateenistuse nimetatud tingimuste täitmise korral. Korralduse põhjenduste kohaselt on keskkonnateenistus Laidunina hoiuala valitseja, kellel on keskkonnahoiu alased eriteadmised. Keskkonnateenistus ei ole esile toonud, et kavandatav tegevus oleks olulise keskkonnamõjuga. Eeltoodu alusel järeldas vallavalitsus, et keskkonnateenistuse esitatud tingimuste järgimisel ei kahjusta kavandatav tegevus kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit, mistõttu keskkonnamõju hindamine jäeti algatamata. Korralduses viidatud Saaremaa Keskkonnateenistuse kooskõlastus ei sisalda täiendavaid põhjendusi kavandatava tegevuse võimaliku keskkonnamõju osas. Kooskõlastuses on märgitud, et olukorraga käidi koha peal tutvumas ning et ehitusluba on võimalik väljastada keskkonnateenistuse nimetatud tingimuste täitmisel (vt tingimusi käesoleva otsuse p-st 1).
4. Riigikohus leiab, et vaidlustatud korraldusest ei nähtu nõuetekohase eelhindamise läbiviimist, mis võimaldaks järeldada, et kavandatava tegevuse mõju Natura võrgustiku ala kaitse-eesmärkidele on välistatud. Ringkonnakohtu lahendis tuvastatu kohaselt on olukord hoopis vastupidine - Tümina kinnistul paiknevate Natura 2000 võrgustiku raames kaitstavate elupaigatüüpide pindala võib ehitustegevuse tagajärjel väheneda ja seda ka esmatähtsa elupaigatüübi osas. Seega oleks ehitusloa menetluses tulnud KMH algatada. KMH algatamata jätmist ei saa põhjendada ka keskkonnateenistuse kooskõlastuse olemasolu. Vastutus haldusakti õiguspärasuse eest lasub haldusakti andjal. Keskkonnateenistuse kooskõlastuse olemasolu iseenesest ei taga haldusakti õiguspärasust olukorras, kus ka kooskõlastusest ei nähtu nõuetekohased KMH algatamata jätmise põhjendused (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
5. detsembri
6. a määrus asjas nr 3-3-1-67-01, p 4).
7. HKMS § 230 lg 5 p 5 alusel tühistab Riigikohus haldus- ja ringkonnakohtu otsused ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse. HKMS § 109 lg 4 alusel jaotab Riigikohus järgnevalt menetluskulud. Halduskohtule esitatud kaebuses palus kaebaja menetluskulude väljamõistmist vastustajalt. Toimiku I köite
8. lehel oleva maksekorralduse kohaselt on esimese astme menetluses tasutud riigilõivu 450 Eesti krooni (kehtivas vääringus 28 eurot ja 76 senti). Ka apellatsioonkaebuses taotles kaebaja menetluskulude vastustajalt väljamõistmist. Toimiku teise köite
9. lehel oleva maksekorralduse kohaselt on apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivu 15 eurot ja 97 senti. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks seega välja mõista kokku 44 eurot ja 73 senti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving