Riigikohtunik Indrek Koolmeistri eriarvamus halduskolleegiumi otsusele kohtuasjas nr 3-3-156-12 Leian, et antud kohtuasjas tehtud lahend on ekslik alljärgnevatel põhjendustel.
- Selle kohtuasja keskne küsimus on kaebaja kaebeõiguse määratlemine. Kohtukoosseisu enamus on isiku kaebeõiguse sidunud tema omandiõiguse rikkumisega. Samas on sellele järeldusele jõutud keerukal viisil, mille põhiväited sisaldavad nii õiguste rikkumise alusel esitatud kaebuse kui ka puutumuskaebuse elemente. Kokkuvõtlikult on kolleegiumi arutluskäik järgmine (vt p 11): kavandatav tegevus võib mõjutada kaebaja omandis oleva kinnisasja taimekoosluste seisundit; kinnisasjal asuvad kaitstavad taimekooslused on kinnisasja lahutamatud osad, st kaebaja omand; negatiivne keskkonnamõju võib kahjustada taimekooslusi, st ka isiku vara; taimekoosluste kaitse on ka omandi kaitse. Koosseisu enamus on eelnevast järeldanud, et Salme Vallavalitsuse
- detsembri
- a korralduse nr 263 vaidlustamiseks on kaebajal kaebeõigus, kuivõrd tegemist on omandipõhiõigusega hõlmatud õigushüve kaitsega ning kaebajal on õigus nõuda sellest kinnipidamist.
- Süvenemata eeltoodud arutluskäigu nüanssidesse ja selle läbi loodud konstruktsiooni võimalikesse järgnevatesse õigusmõjudesse, pean ma antud asjaoludel kaebeõiguse põhjendamist omandiõiguse riivega otsituks ja ebaveenvaks. Kavandatav tegevus, maaparandussüsteemi rajamine, on oma ulatuselt vähene ning toimub naaberkinnistul. Nimetatud tegevuse mõju kinnisasjale ja kõigepealt kaebaja omandiõigusele on ebatõenäoline. Omandiõiguse riivest võiksime rääkida siis, kui kavandatava tegevuse tõttu muutus võimatuks või vähemalt oleks oluliselt takistatud kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine. Kinnistute paiknemine kaitsealal (Natura 2000) ei välista iseendast majandustegevust. Majandustegevus, sh kuivendussüsteemi rajamine, võib kaasa tuua looduskeskkonna muutusi ja selle kaudu mõjutada ka kinnisasja kasutamist. Selliseid olulisi mõjusid pole selles asjas aga täheldatud. Ka kaebaja ei esita väiteid, mis osutaksid konkreetsete, kinnistu omamisest tulenevate eraõiguslike subjektiivsete õiguste rikkumisele. Kuivõrd kavandatav tegevus toimub ja selle mõju tõenäoliselt avaldub kaebaja naaberkinnistul, ei ole põhjust rääkida ka kaebaja asjaõiguslikust talumiskohustusest ja hinnata selle piire. Siiski peab märkima, et omandiõiguslikust aspektist on kuivendussüsteemi rajamine naaberkinnistu omaniku huvides, parandades kinnisasja kasutamise võimalusi ja tingimusi ning selline legaalne huvi võib üles kaaluda ka teiste isikute omandiga seonduvate õiguste kitsendamise.
- Kaebaja käsitleb omandiõiguse riivena keskkonnaseisundi muutumist kinnisasjal. Omandiõiguse instituudi ülesandeks pole siiski keskkonnakaitseliste küsimuste lahendamine ning omandiõigusest pole tuletatav iseseisev subjektiivne õigus looduskeskkonna kvaliteedile. Sellise subjektiivse õiguse olemasolu tervele, kvaliteetsele keskkonnale on iseendast problemaatiline. Omandi- ja keskkonnasuhetele on pigem omane vastupidine – mitmete avalik-õiguslike kitsenduste seadmise teel omandi kasutamisele ja käsutamisele. See aga ei tähenda, et omandisuhete esemeks oleks loodusliku keskkonna kaitse korraldamine ja tagamine ning et pelgalt omandist tuleneks isiku õigus vaidlustada haldusakte nende keskkonnakaitselistele regulatsioonidele mittevastavuse motiivil. Kolleegium on varasemates lahendites rõhutanud, et loodusobjektide kaitse alla võtmine ei toimu naaberkinnistute omanike omandiõiguse kaitse eesmärgil (vt 3-3-1-68-11). Kohtupraktika lähtub sellest, et loodusobjektide kaitse alla võtmine toimub üksnes avalikes huvides ning keskkonnakaitset reguleerivad normid ei anna igaühele kohtulikult kaitstavat õigust seoses erahuvidega.
- Kaebust tõlgendades saab järeldada, et kaebaja näeb oma omandiõiguse riive faktilise põhjusena ehitustegevust naaberkinnistul. Isiku kaebeõiguse piiritlemisel pole seetõttu oluline, kas töid kavandatakse kaitsealal või mitte. Isik saab tugineda oma kaebeõiguse põhistamisel omandiõiguse riivele või rikkumisele üksnes siis, kui ta suudab näidata, millist omandiõigusel rajanevat konkreetset subjektiivset õigust on haldusakti või toiminguga riivatud või rikutud. Kuigi kaebaja mainib kinnisasja väärtuse langemist, ei mõjuta naaberkinnistul toimuvad piiratud kuivendustööd tõenaoliselt kaebaja kinnistu väärtust negatiivselt. Kaitsekorrast lähtuvad kinnisomandi kitsendused pigem vähendavad iseendast kinnisasja väärtust võrreldes kinnistuga, kus sellised kitsendused puuduvad. Kaitstavate taimekoosluste seisundi mõju kinnisasja turuväärtusele on aga ebaselge ja tõenäoliselt mitte ühene. Tuleb nentida, et kaitsealuse kinnistu väärtuse ja seda kajastava turuhinna hüpoteetilise muutuse määramine antud asjaoludel on problemaatiline. Vähemalt on kaebaja vastav väide kinnistu väärtuse langemise kohta paljasõnaline ega ole tõsiselt arvestatav argument omandiõiguse riive põhjendamisel.
- Eeltoodust lähtudes leian, et kaebuses toodud ning kohtute poolt tuvastatud asjaoludel puudub kaebajal omandiõiguse riive ning kaebus oleks tulnud jätta rahuldamata. Kohtukoosseisu enamuse poolt kirjeldatud viisil omandisuhete ja keskkonnakaitseliste küsimuste sidumine laiendab ulatuslikult mitte üksnes omandiõiguse kaitseala, vaid ka kaebeõiguse aluseid keskkonnaasjades ja annab igale isikule omandiõiguse väidetavale riivele tuginedes praktiliselt piiramatu võimaluse pöörduda keskkonnaasjades kaebusega kohtusse.
- Eeltoodu ei tähenda vältimatult seda, et isikul antud asjas kaebeõigus puudus. Kohtud ei ole välja selgitanud, kas vaidlustatud haldusakt rikkus kaebaja muid õigusi ja vabadusi või kas kaebajal oli oluline ja reaalne puutumus eelnimetatud aktiga. Siinjuures ei samastu puutumuskaebus populaarkaebusega. Kohtupraktikas on piisavalt selgelt määratletud puutumuse kohaldamise tingimused (vt 3-3-1-86-06, 3-3-1-68-11, 3-3-1-87-11). Puutumuse olemasoluks on vajalik vastava tegevuse oluline ja reaalne mõju isiku kaitstavatele põhjendatud huvidele, põhjuslik seos tegevuse ja tagajärje vahel ning tagajärje saabumise piisav tõenäosus. Nimetatud asjaolusid peab tõendama kaebaja. Selles kohtuasjas kaitseb kaebaja selgesõnaliselt omandipõhiõigust ega ei tugine puutumuse õiguslikule konstruktsioonile. Kohtuasja materjalide alusel pean aga ka põhjendatud puutumuskaebuse esitamise võimalust ebatõenäoliseks ja lõppastmes perspektiivituks.
- Eraldi märkimist vajab kolleegiumi enamuse järeldus, et vaidlustatud korraldusest ei nähtu nõuetekohase eelhindamise läbiviimist, mis võimaldaks järeldada, et kavandatava tegevuse mõju Natura võrgustiku ala kaitse-eesmärkidele on välistatud. Kolleegium järeldab, et ehitusloa menetluses oleks tulnud KMH algatada. Nende seisukohtadega ei saa nõustuda. Kohus ei saa asuda haldusorgani asemele ja otsustada, et KMH on kohustuslik. Ka kohtu esitatud asjaolud ei välista haldusorgani kaalutlusruumi KMH algatamise otsustamisel. Selles asjas ei olnud tegemist juhtumiga, mil seadus selgesõnaliselt oleks kohustanud KMH-d algatama. Maa-ala kuulumine Natura võrgustikku ei tingi iseendast KMH algatamist. Ka ala kuulumisel Natura võrgustikku peab kavandatava tegevuse eeldatav mõju olema oluline. Kindlasti on mõju oluline, kui tegevus kahjustab võrgustikuala terviklikkust ja ka kaitse eesmärgi saavutamist. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et sellist olulist keskkonnamõju KeHJS § 5 tähenduses oleks eeldatud ja tõenduslikult põhjendatud. Ka kaebaja väidetest ei saa järeldada, et kaebuse motiiviks oleks võrgustiku terviklikkuse ja kaitse eesmärgi võimaliku lubamatu kahjustamise ärahoidmine.
- Nõustuda ei saa kohtuotsuses väljendatud hinnangutega keskkonnateenistuse poolt väljastatud nõusoleku kohta. Kohtuotsuses leitakse, et kaitseala valitseja nõusolek ja sellest tulev järeldus olulise keskkonnamõju puudumise kohta pole kohalikule omavalitsusele siduv. Selline järeldus ei tugine LKS § 14 regulatsioonile. Ehitusloa andmine kaitsealal ilma loodusobjekti valitseja nõusolekuta ei ole lubatav. Siinjuures tuleb järgida ka nõusolekus sätestatud tingimusi. Oluline on rõhutada, et nende tingimuste seadmise kaudu peab kaitseala valitseja tagama, et kavandatav tegevus ei kahjusta kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit (LKS § 14 lg 3). Kohalik omavalitsus on õigustatult järeldanud, et ehitusloa väljastamisega nõusolekus sätestatud tingimustel olulist keskkonnamõju ei kaasne. Kohtuotsuses leitakse nõusoleku osas, et sellest ei nähtu nõuetekohased KMH algatamata jätmise põhjendused ning sisuliselt järeldatakse, et nõusolek pole õiguspärane, kuna ehitusloa menetluses oleks tulnud keskkonnamõju hindamine algatada.
- Eelnev ei tähenda, et kolleegiumi etteheited keskkonnamõju hindamata jätmise otsustuse menetlemisele ja põhjendustele oleksid täiel määral asjakohatud. Haldusorgan peab juhinduma KeHJS § 11 nõuetest ka keskkonnamõju hindamise algatamata jätmisel. Siiski ei tooks ka sellised menetluslikud puudused praegusel juhul kaasa haldusorgani akti tühistamise. Indrek Koolmeister