3-3-1-65-12

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-65-12

1. detsember 2012 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Mati Makkari (Makkar) kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
2. septembri
3. a otsuse nr 131/6794 tühistamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
4. juuli
5. a määrus haldusasjas nr 3-11-69 Mati Makkari määruskaebus Kirjalik menetlus
6. Rahuldada Mati Makkari määruskaebus.
7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
8. juuli
9. a määrus haldusasjas nr 3-11-
10. Saata asi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
11. Tagastada Mati Makkari määruskaebuse esitamisel tasutud kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) määras
13. septembri
14. a maksu​otsusega nr 12.2-3/4682-9 Mati Makkarile tasumiseks tulumaksu. M. Makkar esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse maksuotsuse tühistamiseks (haldusasi nr 3-10-258).
15. Kaebaja esitas
16. veebruaril 2010 PMTK-le taotluse maksuvõla ajatamiseks.
17. Käesolevaks ajaks on kohtumenetlus haldusasjas nr 3-10-258 lõppenud jõustunud kohtuotsusega, millega kaebus osaliselt rahuldati ja kohustati PMTK-d tegema maksuotsuse tühistatud osas uus otsus. PMTK on koostanud kaebaja suhtes uue maksuotsuse (
18. mai
19. a otsus nr 12.2-3/468213), mille kaebaja on kohtus vaidlustanud (haldusasi nr 3-11-1635). Otsuse täitmine on esialgse õiguskaitse korras peatatud.
20. PMTK jättis
21. septembri
22. a otsusega nr 13-1/6794 maksuvõla ajatamise taotluse rahuldamata. Maksuhaldur võttis taotluse rahuldamata jätmisel arvesse isiku senist makse​distsipliini, asjaolu, et isik ei ole menetlusperioodil kohustusi vähendanud ega esitanud tagatist. Kaebaja esitas vaide otsuse nr 13-1/6794 kehtetuks tunnistamiseks, kuid Maksu- ja Tolliameti
23. novembri
24. a vaideotsusega nr 6-1/588-3 jäeti vaie rahuldamata. Vaideotsuses leiti, et maksuvõla ajatamata jätmise otsus oli põhjendatud ja õiguspärane ning puuduvad alused selle kehtetuks tunnistamiseks.
25. M. Makkar esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse otsuse nr 13-1/6794 tühistamiseks (haldusasi nr 3-11-69). Kaebuses ja selle täienduses esitatud väidete kohaselt on vaidlustatud otsus õigus​vastane diskretsiooniõiguse ebaõige kasutamise tõttu. Ebaõige on maksuhalduri hinnang, et kaebaja maksuvõla ajatamise taotluse esitamise eesmärk sai täidetud sellega, et kohus rahuldas osaliselt tema esialgse õiguskaitse taotluse. Esialgne õiguskaitse antud asjas ei ole piisav. Kaebaja õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada rikub see, et maksuhalduril on võimalik sooritada maksukorralduse seaduse § 130 lg 1 p-des 1–51 sätestatud toiminguid. Kuni maksuotsuse peale esitatud kaebuse osas tehtud kohtuotsuse jõustumiseni ei ole kaebajal maksuvõlga ning on tõenäoline, et kaebajal seda summat maksta ei tulegi. Seetõttu oli maksuvõla ajatamise taotluse rahuldamata jätmine põhjendamata. Ajatamise taotluse mitterahuldamine on takistanud kaebajal ettevõtlustoetuse saamist ning kaebajal on olnud ja on maksuvõla avalikustamise tõttu raskendatud töö leidmine. Kaebaja esitas taotluse pöördumiseks Euroopa Kohtu poole eelotsuse küsimiseks, et selgitada, kas maksuvõla mitteajatamisega piiratakse õigusvastaselt kaebaja Euroopa Liidu Põhi​õiguste Hartast tulenevaid õigusi ning kas maksuvõla mitteajatamine omab tagasiulatuvat õigusmõju Euroopa Liidu Komisjoni otsuse 13/VIII/2007 raames ettevõtlustoetuse saamiseks.
26. Tallinna Halduskohus jättis
27. mai
28. a otsusega M. Makkari kaebuse rahuldamata. Haldus​kohus leidis, et vaidlustatud maksuvõla ajatamata jätmise otsus on õiguspärane ja piisavalt motiveeritud. Kohus nõustus maksuvõla ajatamata jätmise otsuse ning Maksu- ja Tolliameti vaide​otsuse põhjendustega. Lisaks märkis halduskohus järgmist: 1) asjaolu, et kaebaja maksuvõlga ei aktsepteeri, ei oma käesolevas vaidluses tähtsust. Maksuvõlga, mille tasumisest kaebaja soovib vabaneda, ei nõuta maksuvõla ajatamata jätmise otsuse või selle kohta käiva vaideotsuse alusel, vaid maksuotsuse alusel, mis ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Samal põhjusel ei ole asjakohane ka kaebaja taotlus Euroopa Kohtu poole pöördumiseks eelotsuse saamiseks küsimuses, kas nimetatud maksuotsusega piiratakse kaebaja õigusi ettevõtlustoetuse saamiseks; 2) kaebaja pole mõistnud maksuvõla tasumise ajatamise eesmärki. Maksuvõla tasumise ajatamise eesmärgiks on anda makseraskustesse sattunud maksukohustuslasele võimalus jätkata oma iga​päevast tegevust ning tasuda tekkinud maksuvõlg osamaksetena graafiku alusel, ilma et maksu​haldur asuks maksuvõlga sundtäitmisele pöörama. Sellest tulenevalt on ajatamine põhjendatud juhul, kui kogutud andmete põhjal on piisavalt alust väita, et maksuvõla tasumise ajatamise tulemusena saab maksuvõlg likvideeritud. Maksuvõla ajatamiseks põhjust ei ole, kui näib, et taotleja maksuvõla tasumise ajatamise korral siiski ajatatud maksuvõlga ja/või jooksvaid maksukohustusi täita ei suudaks.
29. M. Makkar esitas apellatsioonkaebuse ja hiljem selle täienduse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks või muuta või tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata ning sel juhul mõista vastustajalt välja kaebajale tekitatud kahju eest hüvitis kohtu äranägemisel. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lõikeid 2 ja 3, kuna kohtuotsus põhineb asjaolul, mille kohta kaebajal puudus võimalus oma arvamust kohtuistungil avaldada. Kohus on väljunud kaebuse piiridest ning rajanud oma otsuse olematutele tõenditele, mille kohaselt saab kaebajat lugeda isikuks, kes ei suuda täita jooksvaid maksukohustusi; 2) kohus on määratlenud valesti kaebuse eseme, rikkudes sellega halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lõikeid 1 ja
30. Kaebuse ese on see, kas vastustaja nõue hüpoteegi seadmiseks kaebaja elukohana kasutatavale kinnistule on ajatamise otsuse rahuldamise eelduseks sobiv ja kohane; 3) Eesti Töötukassa poolt ettevõtja stardiabi saamiseks vastavate õigusaktide kohaselt peab taotleja esitama tõendi maksuvõlgade puudumise kohta. Kaebajale väljastatud PMTK
31. detsembri
32. a tõendi nr 8-8.1/68039 kohaselt on kaebajal maksuvõlg summas 64 765 krooni. Kohus jättis hindamata asjaolu, et vastustaja poolt kaebaja maksuvõla avaldamise tulemusena oli kaebajal võimatu saada tööd kinnisvaramaaklerina või asuda ametisse, mis nõuab ühistranspordiseaduse § 40 lg-s 2 nimetatud eeldusi. Vastustaja seisukohad osas, milles leitakse, et kui maksuvõlg ei ole avalikustatud, siis puudub ka kaebaja õiguste riive, on vastuolulised. Riigikohus leidis
33. juuni
34. a otsuses asjas nr 3-3-1-21-08, et kuna isikul ei ole maksuteate täitmise peatamise ajal kohustust maksu tasuda, ei saa teda käsitada sel ajal ka maksuvõlglasena, olenemata sellest, kas vastava maksu tasumiseks algselt ettenähtud tähtpäev on saabunud või mitte. Maamaksu kohustusele viitamine on eksitamine, mis ei saa õigustada vastustaja käitumist käesolevas vaidluses. Puudub ka vaidlus, et kaebaja on maamaksuvõla likvideerinud; 4) kohus rikkus HKMS § 37 lg-t 3, jättes asjas Euroopa Liidu õiguse kohaldamata; 5) kohus jättis lahendamata kaebaja taotluse vastustajalt kaebajale tekitatud kahju eest hüvitise välja​mõistmiseks. Kohus rikkus HKMS § 90 lg-t 1, kui ei lahendanud kaebaja kohtuistungil ja peale kohtuistungit esitatud vastuväiteid ja taotlusi määrusega; 6) kohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, soovides jätta kaebaja poolt enne ringkonnakohtu istungit esitatud taotlused ja seisukohad kohtuistungile asja juurde võtmata, nõustudes seisukohtade asja juurde võtmisega ainult siis, kui kaebaja loobub selles dokumendis olnud taotlustest; 7) vastustaja koostas uue maksuotsuse sama maksustatava perioodi kohta samadel alustel õigus​vastaselt enne haldusasjas nr 3-10-258 tehtud Tallinna Halduskohtu
35. märtsi
36. a otsuse jõustumist; 8) Riigikohus asus
37. aprilli
38. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-48-10 seisukohale, et ajatamis​taotluse esitamise ajal ja ajatamistaotluse menetlemist lõpetava haldusakti andmise ajal oli äri​ühingul selline vaieldav maksuvõlg, mida sai ajatada. Riigikohus märkis, et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei võta ära maksukohustuslasele soodsate abinõude rakendamise võimalust. Maksu​kohustuslasel peab olema õigus ka esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal taotleda maksuvõla ajatamist, sealhulgas intresside vähendamist. Seega on halduskohus valesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Kaebaja kordas apellatsioonkaebuses taotlust küsida Euroopa Kohtult eelotsust ning märkis, et jääb kõigi seisukohtade ja taotluste juurde, mis olid esitatud varem halduskohtule.
39. Tallinna Ringkonnakohtu
40. juuli
41. a määrusega tagastati apellatsioonkaebus HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel. Ringkonnakohtu määruse põhjendused: 1) kaebaja väide, et halduskohtu otsuses on põhjendamatult ja üllatuslikult tuginetud asjaolule, et kaebaja ei suuda jooksvaid maksukohustusi täita, ei ole asjakohane ega saa tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse p-s 10 on kohus selgitanud maksuvõla ajatamise taotluse rahuldamise tingimusi üldiselt ega ole tuvastanud kaebaja võimet maksukohustusi kanda; 2) asjakohased ei ole väited, et maksuhaldur on õigusvastaselt avaldanud teavet kaebaja maksuvõla kohta, avalikustades ajatamisest keeldumise otsuse, sest ajatamisest keeldumise otsuse õiguspärasus ei sõltu hilisematest otsuse avalikustamise toimingutest; 3) Euroopa Liidu õiguse kohaldamiseks käesolevas asjas pole alust. Ebaõige on kaebaja väide, et kohus on jätnud lahendamata taotluse eelotsuse küsimiseks Euroopa Kohtult. Taotlus eelotsuse küsimiseks ei ole nõue HKMS § 37 lg 2 mõttes. Kaebuse nõue on suunatud asja sisulisele lahendamisele, taotlus eelotsuse küsimiseks on üksnes üks protsessuaalsetest taotlustest, mis teatud juhtudel võib aidata kaasa asja õigele lahendamisele; 4) kaebaja väited, et kohus jättis tema taotluse kaebuse muutmiseks käiguta ega lahendanud kohtu tegevusele esitatud vastuväidet määrusega, ei tooks kaasa kohtuotsuse tühistamist, sest tegemist pole HKMS § 199 lõigetes 1 ja 2 näidatud alusega. Kaebust sooviti täiendada kahjunõudega. Kuna kahju​nõude esitamisest käesolevas haldusasjas ei sõltunud selle asja õige lahendamine, pole tähtsust, millistel asjaoludel ja millises protsessuaalses vormis kohus selle nõude tagasi lükkas; 5) kaebaja on küll tsiteerinud Riigikohtu lahendeid ja tõdenud, et seega on halduskohus materiaal​õigust valesti kohaldanud, kuid viidatud lahendid olid tehtud täiesti teistsugustel faktilistel asjaoludel ning neist viidetest ei selgu, millist normi kohus valesti kohaldas. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
42. Kaebaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles leidis, et ringkonnakohus riivas määruse tegemisel kaebaja Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-ga 1 ja art-ga 13 tagatud õigusi. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks apellatsioonkaebus on perspek​tiivitu, ega selgitanud apellatsioonkaebuse puuduseid. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud HKMS § 187 lg 3 p 5, leides, et apellatsioonkaebust ei saaks ilmselgelt rahuldada apellatsioon​kaebuses esitatud väidete õigsust eeldades. Vaidlustatud haldusakti tühistamisel on võimalus, et vastustaja teeb uue otsuse, millega kaebaja maksuvõla ajatamise taotlus rahuldatakse. Ringkonna​kohus on ebaõigesti leidnud, et halduskohtupoolsed menetluslikud rikkumised ei tooks kaasa kohtuotsuse tühistamist. Kaebaja palub Tallinna Ringkonnakohtu
43. juuli
44. a määruse tühistada ja saata apellatsioon​kaebus menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
45. PMTK vaidleb määruskaebusele vastu, leides, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
46. Tallinna Ringkonnakohus tagastas
47. juuli
48. a määrusega apellatsioonkaebuse HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel. Selle sätte kohaselt apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Kaebaja on seisu​kohal, et ringkonnakohus oleks pidanud asja sisuliselt menetlema.
49. HKMS § 187 lg 3 p-ga 5 analoogse,
50. detsembrini 2011 kehtinud redaktsiooni – HKMS v.r – § 33 lg 3 p 5 sätestas, et ringkonnakohus tagastab apellatsioonkaebuse määrusega selle esitajale, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselgelt rahuldada. Riigikohtu halduskolleegium on varasemalt HKMS v.r § 33 lg 3 p 5 kohaldamist analüüsides
51. mai
52. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-9-08 leidnud, et kohus võib kaebuse üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Kui kohus möönab kaebaja õiguste rikkumise võimalikkust kaebuses toodud asjaoludel, siis on tal kohustus asja menetleda. Samuti asus Riigikohus selles asjas seisukohale, et kuigi ringkonnakohus leidis, et kõik apellatsioonkaebuses esitatud väited on õiguslikult ilmselgelt põhjendamatud, kohaldas ringkonnakohus HKMS § 33 lg 3 p 5 valesti ja keeldus põhjendamatult apellatsioonkaebuse menetlemisest, kuna ringkonnakohtul ei tekkinud küsimust kaebeõiguse puudumisest. Haldusasjas nr 3-3-1-20-10 tehtud
53. juuni
54. a määrusega muutis kolleegium senist praktikat HKMS v.r § 11 lg 31 p 5 tõlgendamise osas ja laiendas sätte kohaldamisala ka ilmselgelt perspektiivitule kaebusele. Kolleegium märkis, et kaebust saab ilmselgelt perspektiivituks lugeda enne​kõike siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik. Kolleegium rõhutas, et kaebuse tagastamise korral HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel on kohtul kõrgendatud põhjendamiskohustus. Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleks eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning keeruka õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist, kui muud haldus​kohtu​menetluse seadustikus ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud. Kolleegium asus seisukohale, et antud tõlgendus on kohaldatav ka juhul, kui kohus tagastab apellatsioonkaebuse HKMS § 33 lg 3 p 5 alusel. Halduskolleegium on
55. detsembri
56. a määruses asjas nr 3-3-1-57-11 selgitanud, et isegi kui apellatsioonkaebuse väited ei anna alust eeldada, et halduskohtu otsust tuleb muuta, ei tulene nimetatust automaatselt järeldust, et apellatsioonkaebus on alati käsitatav ilmselgelt perspektiivituna. Kaebuse ilmselge perspektiivitusega on tegemist ennekõike juhtudel, mil soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik (nt ebaõige nõudeliik). Samuti juhul, kui apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud.
57. Kolleegium leiab, et eeltoodud seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas HKMS § 187 lg 3 p 5 sisustamisel. Ringkonnakohus on analüüsinud apellatsioonkaebuse väiteid ning leidnud, et need ei ole asjakohased ega saa kaasa tuua halduskohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohtul ei tekkinud küsimust M. Makkari kaebeõiguse puudumisest. Samuti ei asunud ringkonnakohus seisukohale, et soovitud eesmärgi saavutamine esitatud apellatsioonkaebuse abil ei ole võimalik. Sellest tulenevalt ei ole põhjust asuda seisukohale, et apellatsioonkaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu.
58. Ringkonnakohus ei analüüsinud kõiki apellatsioonkaebuses esitatud väiteid. Nii on ringkonna​- kohus jätnud andmata hinnangu kaebaja väitele, mille kohaselt määras halduskohus valesti kaebuse eseme. Ka on apellatsioonkaebuses märgitud, et kaebaja jääb apellatsioonis kõigi seisukohtade ja taotluste juurde, mis olid esitatud varem halduskohtule. Halduskohtule esitatud kaebuse ja selle täienduse kohaselt heitis kaebaja maksuhaldurile ajatamise taotluse rahuldamata jätmisel ette eelkõige diskretsiooni ebaõiget teostamist. Seda I astme menetluses esitatud kaebuse põhiväidet ei ole ringkonnakohus üldse käsitlenud. Jättes osa apellatsioonkaebuse väidetest analüüsimata, ei täitnud ringkonnakohus apellatsioonkaebuse tagastamisel nõutavat kõrgendatud põhjendamis​kohustust, mis on HKMS § 187 lg 3 p 5 rakendamise oluline eeldus.
59. Ringkonnakohus asus apellatsioonkaebuse tagastamisel seisukohale, et halduskohtu otsuse tühistamist ei tooks kaasa kaebaja väited, et kohus jättis käiguta tema taotluse täiendada kaebust kahju hüvitamise nõudega ega lahendanud kohtu tegevuse peale esitatud vastuväidet määrusega, sest tegemist pole HKMS § 199 lõigetes 1 ja 2 näidatud alusega. Samuti asus ringkonnakohus seisukohale, et kuna kahjunõude esitamisest ei sõltunud selle asja õige lahendamine, siis pole tähtsust, millistel asjaoludel ja millises protsessuaalses vormis kohus selle nõude tagasi lükkas. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei ole neid seisukohti piisavalt põhjendanud. HKMS § 199 lõigetes 1 ja 2 on nimetatud menetlusõiguse normi rikkumised, mille esinemisel ringkonnakohus tühistab või võib tühistada halduskohtu lahendi. Sealjuures ei ole lõikes 2 sätestatud loetelu ammendav. Õigus kaebuse nõude muutmiseks on kaebaja oluline menetluslik õigus, millest võib sõltuda tema eesmärkide saavutamine kohtumenetluses. Sellise nõude lahendamine ei saa olla kohtu poolt meelevaldne. Kaebaja sai halduskohtu väidetavad menetlusrikkumised vaidlustada alles apellatsioonimenetluses. Seetõttu ei saa ainuüksi asjaolu, et need menetluslikud rikkumised ei ole HKMS § 199 lõigetes 1 ja 2 otsesõnu nimetatud, olla ilma neid väiteid analüüsimata aluseks hinnangule, et nendest rikkumistest ei sõltunud asja õige lahendamine.
60. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus kohaldanud HKMS § 187 lg 3 p 5 vääralt ja keeldunud põhjendamatult apellatsioonkaebuse menetlemisest, rikkudes sellega oluliselt menetlus​õiguse normi. Seetõttu rahuldab Riigikohus kaebaja määruskaebuse, tühistab Tallinna Ringkonna​kohtu
61. juuli
62. a määruse haldusasjas nr 3-11-69 ning saadab asja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule. Kautsjon tagastatakse vastavalt HKMS § 107 lg-le
63. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann