Obsah (9)

§ 175§ 180§ 63§ 105§ 423§ 417§ 339§ 361§ 187

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) § 175 lg 1 p-de 3, 4, 5 ja 9 ning § 179 lg 1 p 1 alusel mõisteti O. Golubinskilt menetluskuludena välja seoses sõrmejäljeekspertiisi nr 11E-SS0334 tegemisega Eesti Kohtuekspertiisi Instituudil tekkinud kulu 663 eurot, kaitsjatasu 268 eurot ja 67 senti, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud 45 senti ja sundraha 725 eurot. Ka mõisteti sama otsusega võrdsetes osades O. Golubinskilt ja teiselt süüdistatavalt Aleksandr Mekšunilt

§ 175

lg 1 p 3 alusel menetluskuludena välja narkootilise aine ekspertiisi nr 11E-AN1133 maksumus 336 eurot ja DNA ekspertiisi nr 11E-GE1287 maksumus 4 788 eurot, s.o kummaltki süüdistatavalt mõlema ekspertiisi eest kokku 2 562 eurot. O. Golubinskit kohustati tasuma temalt välja mõistetud menetluskulud kaheteistkümne kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.

1. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse O. Golubinski kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull, kes taotles O. Golubinskilt välja mõistetavate menetluskulude suuruse vähendamist ja O. Golubinskil nende kulude tasumise võimaldamist maakohtu poolt määratust oluliselt hiljem. Kaitsja hinnangul puudus vajadus teostada sõrmejälgede, DNA ja narkootilise aine ekspertiisi, sest O. Golubinski pole kogu menetluse jooksul narkootilise aine omamist eitanud. Samuti on ta tunnistanud, et vaatles narkootilist ainet sisaldavat kotti. Nii DNA kui ka sõrmejälgede ekspertiisi kulud oleksid pidanud jagunema võrdselt O. Golubinski ja tema kaassüüdistatavate A. Mekšuni ja A. K. vahel. Sõrmejälgede ekspertiis pole paljuski seotud O. Golubinskiga, mistõttu tema ei peaks sedavõrd suurt kulu kandma. O. Golubinskil peaks võimaldama tasuda menetluskulud mitte kaheteistkümne kuu jooksul alates otsuse jõustumisest, vaid kaheteistkümne kuu jooksul karistuse kandmise lõppemisest arvates. Pole kindel, et süüdistatav saab vangistuse ajal töötada ja raha teenida. Muud vara võlgnevuse tasumiseks O. Golubinskil aga pole. Isikule ei tohi panna kohustust, mille täitmine on tema jaoks võimatu.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata järgmistel põhjendustel. Kuivõrd prokuratuur ja uurimisasutus võivad koguda kõiki tõendeid, mis on nende hinnangul süüdistuse tõendamiseks vajalikud, ei saa ekspertiiside tegemist pidada põhjendamatuks. Vale on kaitsja väide, nagu oleks sõrmejäljeekspertiisiga uuritud ka A. K. sõrmejälgede esinemist esemetel. Ekspertiisi maksumuse väljamõistmine üksnes O. Golubinskilt on lubatud

§ 180

lg 2 alusel, mille järgi juhul, kui ühes kriminaalasjas mõistetakse süüdi mitu isikut, otsustab kulude jaotuse kohus, arvestades iga süüdimõistetu vastutuse ulatust ja varalist seisundit. Et DNA ekspertiisi puhul on oluline üksnes ekspertiisiobjektide arv, ei ole asjakohased kaebaja väited selle kohta, mitme isiku bioloogilise materjali esinemist tuvastada soovitakse. Tuleb möönda, et süüdimõistetu võimalus kinnipidamisasutuses töötada on tihtipeale vähene. Samas ei ole kohtutele esitatud tõendeid, et varalisest seisundist lähtuvalt ei suuda O. Golubinski kulutusi hüvitada.

§-d 423 ja 424 ei võimalda menetluskulude tasumise pikemaajalist ajatamist. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse O. Golubinski kaitsja vandeadvokaat G. Kull, taotledes uue kohtulahendi tegemist, millega jäetakse osa menetluskulusid riigi kanda ja võimaldatakse O. Golubinskil menetluskulude tasumist pikema aja jooksul. Kaebaja märkis, et ta jääb juba ringkonnakohtule esitatud kaebuses välja toodud väidete juurde ja lisab järgmist. 4.1 Ringkonnakohus ei saanud O. Golubinskile heita ette seda, et süüdistatav pole esitanud tõendeid, mis lubaks väita, et tal ei ole vara. Süüdistataval ei ole võimalik nõuda väljavõtteid kõigist pankadest ja registritest, tõendamaks, et tal vara puudub. Kohtuotsusega konfiskeeriti O. Golubinskile kuulunud kogu vara. Vara puudumist temal tõendab ka see, et süüdistatav elas enne kinnipidamist üürikorteris. 4.2 Arusaamatu on ringkonnakohtu väide, nagu ei sõltuks DNA-ekspertiisi maksumus mitte sellest, mitme inimese bioloogilise materjali esinemist uuritakse, vaid üksnes ekspertiisiobjektide hulgast. Kaitsja hinnangul olid ekspertiisi objektideks just süüdistatavate bioloogiline materjal, mille olemasolu ekspertiisiks esitatud esemetel analüüsiti. Ekspertiisi maksumus sõltub töömahust ja teatud DNA-proovi võrdlemine suure hulga inimeste varasemate proovidega on oluliselt kulukam sellest, kui võrrelda sama proovi pelgalt ühe inimese prooviga. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Nõustuda ei saa kaebuse esitajaga selles, et tulenevalt O. Golubinski poolsest teo ülestunnistamisest oli ekspertiiside tegemine põhjendamatu. Süüdistatava poolt teo ülestunnistamine kujutab endast süüdistatava ütlust

§ 63lg 1 tähenduses.

Seega ei erine ülestunnistus põhimõtteliselt teistest isikulisest allikast pärinevatest tõenditest, mistõttu võib tõe väljaselgitamiseks kriminaalasjas olla vaja koguda ka muid objektiivseid tõendeid. Sealhulgas võib vastavalt

§ 105lg-le 1 olla tarvis lähtuvalt tõendamisvajadusest korraldada teatud ekspertiise.

6. Kriminaalkolleegium leiab, et DNA-ekspertiisidega seonduva osas on toimitud õigesti. 6.1 DNA-ekspertiiside tegemist ei saa praegusel juhul pidada põhjendamatuks. Riimuvalt eelöelduga on prokuratuuril ja uurimisasutustel kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Vaid teatud erandjuhtudel võib ekspertiisikulud jätta süüdistatavalt väljamõistmata. Näiteks kui määratud ekspertiis ei saa ilmselgelt aidata kaasa kriminaalasja lahendamisele, ei ole ekspertiis teostatud tõendamisvajadusest lähtudes, nagu näeb ette

§ 105

lg 1, ja sellise ekspertiisi tegemise kulude väljamõistmine süüdistatavalt ei ole põhjendatud. Süüdimõistetule ei saa panna ka sellise ekspertiisi kulude hüvitamise kohustust, mida tehes rikutakse oluliselt menetlusõigust ja millest tulenevalt ei ole ekspertiisiakt tõendina lubatav. Kuivõrd praegusel juhul sellistest erandjuhtudest kõneleda ei saa, on DNA-ekspertiisi kulud õigesti jäetud O. Golubinski kanda. 6.2 Kaebajaga ei ole võimalik nõustuda ka selles, et tulenevalt praeguses kriminaalasjas teostatud DNA-ekspertiisi võrdlemisi väikesest töömahust oleks pidanud O. Golubinskilt menetluskulud välja mõistma väiksemas mahus. Reaalne töömaht konkreetse juhtumi puhul ei ole ekspertiisikulude suurusega seonduva osas oluline, kuivõrd kohtuekspertiisiseaduse (KES) kohaselt on ekspertiiside teostamise korral kehtestatud nn ühikuhinnad.

1. veebruaril
2. a ehk DNA-ekspertiisi nr 11EGE1287 teostamise ajal kehtinud KES § 273 sätestas, et DNA-ekspertiisi hind ühe ekspertiisiobjekti kohta on 57 eurot. Alates
3. augustist
4. a näeb sama norm ette, et DNA-ekspertiisi hind ühe analüüsiobjekti kohta on 57 eurot. Kohtuekspertiisiseadus ei sisalda ei ekspertiisiobjekti ega analüüsiobjekti mõistet, aga seaduse süstemaatilise tõlgendamise pinnalt saab öelda, et mõlema termini all on silmas peetud objekte, mis on eksperdile ekspertiisi teostamiseks üle antud. Seejuures ei sõltu ekspertiisi hind asjaolust, mitme inimese DNA-proove analüüsiobjektilt leida üritatakse või milline summa ekspertiisi tegemiseks tegelikult kulutatakse. Ekspertiisi maksumuse õiendi (kd 1, tl 118) kohaselt oli praegusel juhul ekspertiisiobjektide arv
5. Korrutades seda arvu viiekümne seitsmega ongi saadud DNA-ekspertiisi maksumuseks 4788 eurot. Seega on ekspertiisimaksumus arvutatud õigesti.
6. O. Golubinski kaitsja taotluse - määrata menetluskulude maksmise tähtajaks kaksteist kuud arvates O. Golubinski vangistusest vabanemisest - jätab kolleegium rahuldamata järgmistel põhjendustel. Menetluskulude tasumise ajatamisega seonduva osas on asjassepuutuv

§ 423

, mis sätestab, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse kriminaalmenetluse seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. Kuivõrd rahalise karistuse täitmisele pööramist reguleerib

§ 417

, mille kolmandas lõikes viidatakse

§-le 424, saab menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni ühe aasta võrra. Kaebajaga ei saa nõustuda, et praegusel juhul on O. Golubinskile pandud kohustus, mida ta ei saa täita. Hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist. 8. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on aga kohtud mõistnud ebaõigesti kogu sõrmejäljeekspertiisi maksumuse välja O. Golubinskilt. Ekspertiisimääruses eksperdile esitatud küsimuste kohaselt lasti ekspertiisiobjektidelt otsida mitte üksnes O. Golubinski, aga ka A. Mekšuni sõrmejälgi (kd 2, tl 129). Ekspertiisiobjektiks olnud kilekottidelt avastati vaid O. Golubinski, aga mitte A. Mekšuni sõrmejälgi. See asjaolu ei tähenda siiski, et ekspertiisi maksumuse peab hüvitama just O. Golubinski.

§ 180

lg 2 sätestab, et kui ühes kriminaalasjas mõistetakse süüdi mitu isikut, siis otsustab kulude jaotuse kohus, arvestades iga süüdimõistetu vastutuse ulatust ja varalist seisundit. Seega võib kohus ekspertiisikulude kindlaksmääramisel mitut süüdi mõistetavat isikut kohelda erinevalt mitte lähtuvalt sellest, kas ja kui suures ulatuses leiti ekspertiisi käigus konkreetsete isikute süüle viitavaid asjaolusid, vaid üksnes tulenevalt sellest, kui suur on isikute süü KarS § 56 tähenduses ja milline on süüdi mõistetavate varaline seis. Praegusel juhul karistas kohus O. Golubinskit KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kolme aasta ja ühe kuu pikkuse vangistusega ning A. Mekšuni KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kolme aasta pikkuse vangistusega. Seega on süüdistatavate süü suurus kohtu hinnangul praktiliselt võrdne. Nii O. Golubinski kui ka A. Mekšun on kohtuotsusest tulenevalt sisuliselt varatud. Sellistel asjaoludel ei saa sõrmejäljeekspertiisi kulude jaotamisel, lähtudes

§ 180

lg 2 alusel süüdistatavate süüst ja varalisest seisust, eelistada ühte süüdistatavat teisele. Seetõttu on õige sõrmejäljeekspertiisi nr 11E-SS0334 maksumus jagada O. Golubinski ja A. Mekšuni vahel võrdselt, s.o mõlemale kolmsada kolmkümmend üks eurot ja viiskümmend senti. Seda mitte tehes ja seda minetust kõrvaldamata jättes rikkusid nii maa- kui ka ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 tähenduses.

Kuna menetluskulude osas on maakohtu otsuse ja ringkonnakohtu määruse vaidlustanud üksnes O. Golubinski kaitsja, siis ei saa Riigikohus jätta sõrmejäljeekspertiisi maksumusest osa A. Mekšuni kanda. Seetõttu jätab Riigikohus sõrmejäljeekspertiisi maksumusest poole, so 331 eurot ja 50 senti riigi kanda. 9. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 361

lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2 ning § 390 lg-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu

1. mai
2. a kohtuotsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a määruse osaliselt ja jätab sõrmejäljeekspertiisi maksumusest O. Golubinski kanda poole. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
5. O. Golubinski kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 38 euro ja 40 sendi suuruses summas, sh käibemaks 6 eurot ning 40 senti. Taotluse kohaselt on asja materjaliga tutvumiseks ja kaebuse koostamiseks kulutatud aega kaks pooltundi. Taotluses välja toodud toiminguid tuleb pidada vajalikuks ja nende tegemisele kulutatud aega põhjendatuks. Vastavalt riigi õigusabi seaduse § 23 lg-le 1 ja § 21 lg-st 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse
6. detsembri
7. a otsusega kinnitatud korra p-dele 2 ja 23 tuleb taotlus rahuldada ning määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 38 eurot ja 40 senti (sh käibemaks 6 eurot ning 40 senti).

§ 187lg 1 kohaselt jäetakse see summa riigi kanda.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe