RIIGIKOHUS ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-75-11 11. detse

) § 15 lg 1 koostoimes lg 2 p-ga 2, mille põhiseaduspärasus võib normides sätestatud kahju hüvitamise nõudeõiguse laiaulatusliku piirangu tõttu olla küsitav. ÜLDKOGU SEISUKOHT 12. Riigivastutuse seaduse alusel kahjunõude lahendamine eeldab esmalt kahjunõude õigusliku aluse tuvastamist. Kaebajad soovivad, et hüvitataks politseiametnike õigusvastaselt tekitatud kahju, mis kaebajate hinnangul tekitati järelevalvemenetluse, vastustaja arvates aga väärteomenetluse toimingutega. Riigivastutuse seaduse normidest tulenevalt on kahjunõude eeldused olenevalt kahju põhjustanud toimingute määratlemisest järelevalve- või väärteomenetluse toimingutena oluliselt erinevad.

§ 15

lg-st 1 ja lg 2 p-st 2 nähtuvalt on väärteoasja kohtuvälises menetluses tekitatud kahju hüvitamise eeldused üldisest nõudealusest (

§ 7

) oluliselt rangemad.

§-s 15 käsitatakse väärteomenetluse kohtuvälises menetluses tekitatud kahju hüvitamist vastutuse erijuhuna. Üldkogu hinnangul eeldab seega avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamine üldjuhul kindlaksmääramist, millises konkreetses menetluses isikule kahju tekitati. 13. Järelevalvemenetluses õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise juhtudele oleks kahjunõude õiguslikuks aluseks üldnormina

§ 7

, mittevaralise kahju nõudmisel ka

§ 9

. Väärteomenetluses tekitatud õigusvastase kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel tuleks kohtutel aga lähtuda erinormist,

§ 15lg-st 1 ja lg 2 p-st 2.

1. Ei vaielda selle üle, et S. Kondratjevi suhtes kasutati füüsilist jõudu mitmes erinevas episoodis. Tallinna Ringkonnakohus on
2. jaanuari
3. a otsuses väärteoasjas nr 4-07-5112 möönnud, et füüsilist jõudu võidi kasutada järelevalvele või menetlustoimingule allutamisel, ning seadnud kahtluse alla jõu kasutamise õigustatuse. Kahjunõude lahendamisel on halduskohtud lugenud kahju tekitatuks väärteomenetluse toimingutega.
4. Üldkogu on seisukohal, et seadusandja ei ole järelevalve- ja väärteomenetluse toimingute piiritlemise tingimusi täpselt sätestanud. Mõlemad menetlused algavad ajendi ja aluse olemasolul esimese menetlustoiminguga. Menetluse alustamine ei eelda sellekohase eraldi haldusakti või muu protsessuaalse dokumendi koostamist, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Järelevalve- ja väärteomenetlus võivad kulgeda ning sageli kulgevadki samal ajal, nende toiminguid võib teha üks ja sama ametnik ning menetluses tehtavate toimingute piiritlemine konkreetselt ühe menetluse toiminguna on seetõttu oluliselt raskendatud. Menetluste piiritlemise kriteeriumite kohta ei ole ka püsivat kohtupraktikat, kuigi nimetatud küsimustega haakub mitmeid lahendeid (nt Riigikohtu üldkogu
5. aprilli
6. a otsus asjas nr 3-3-1-77-03, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. aprilli
8. a otsus asjas nr 3-1-1-2-06 ja Riigikohtu halduskolleegiumi
9. jaanuari
10. a otsus asjas nr 3-3-1-65-07).
11. Menetlustoimingute kvalifitseerimisel järelevalve- või väärteotoiminguteks saab juhinduda menetlustoimingu eesmärgist. Samas on pelgalt eesmärgi kategooria arvestamine ebapiisav. Üks ja sama toiming võib teenida erinevaid õiguspäraseid eesmärke ning kohalduda nii järelevalve- kui ka väärteomenetluses. Oluline on ka menetleja tegelik tahe ja selle avaldamine. Väärteomenetluses võib selleks olla isiku teavitamine alustatud väärteomenetlusest ja talle õiguste selgitamine. Menetlus​toimingule allutatud isiku teavitamine menetlustoimingu eesmärgist ja sellega seotud isiku õigustest ning kohustustest on eriti oluline järelevalvemenetluse ja väärteomenetluse samal ajal kulgemise korral. Ka joobeseisundi tuvastamine saab teenida nii järelevalvemenetluse kui ka väär​teo​menetluse eesmärke. Samuti võib vahetu sund olla suunatud nii järelevalvemenetluse kui ka väärteomenetluse tagamisele. Menetlustoimingute kvalifitseerimisel pole seetõttu võimalik lähtuda ühest kindlast piiritlemiskriteeriumist.
12. Üldkogu ei nõustu haldusasja lahendanud ringkonnakohtu seisukohaga, et narkotestile allumise korraldus anti väärteomenetluses ning seetõttu tuleb kahjunõude aluseks olevaid toiminguid käsitada üksnes väärteomenetluse toimingutena. Haldustoiminguteks peeti joobeseisundi tuvastamist vaidlustatud toimingute tegemise ajal kehtinud politseiseaduses ja Vabariigi Valitsuse
13. aprilli
14. a määrusega nr 120 kehtestatud joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korras (§ 22). Praegu kehtiva politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) järgi on narkojoobe tuvastamisele suunatud toimingud samuti käsitatavad järele​valvetoimingutena ning neid vaidlustatakse vaide esitamise või halduskohtusse kaebuse esitamise teel (PPVS § 727). Joobe tuvastamise tagamiseks on politseiametnikul õigus sarnaselt haldus​kinni​pidamisega kasutada isiku suhtes aluse ja vajaduse esinemisel vahetut sundi (PPVS § 727 lg 6, § 733 lg 7). Toimiku materjalid ei kinnita, et joobeseisundi tuvastamiseks oleks üldse väärteomenetlust toimunud või seda väärteo tunnuste (narkojoovet ei tuvastatud) puudumise tuvastamise järel määrusega lõpetatud (VTMS § 73 lg 1 p 2). S. Kondratjevile antud korraldust narkotesti tegemiseks ei ole põhjendatud käsitada toiminguna, millega algas väärteomenetlus, sest väärteomenetluse aluse sedastamiseks puudus piisav teave. Selle teabe saamiseks antigi korraldus teha narkotest. Joobe​seisundi tuvastamise haldusmenetluslikku olemust ei välista asjaolu, et joobe tuvastamise toimingute ajal alustati ka väärteomenetlust allumatuse tõttu.
15. Üldkogu arvates ei ole praeguses asjas väärteomenetluse alustamise täpne aeg ja seda markeeriv esimene menetlustoiming selgelt määratav. Nõustuda saab ringkonnakohtu seisukohaga, et S. Kondratjevi kinnipidamine ja tema suhtes erivahendina käeraudade kohaldamine võis toimuda väärteomenetluses. Kuivõrd eeltoodust tulenevalt kulgesid väärteo- ja järelevalvemenetlus samal ajal, võisid kahjunõude aluseks olevad toimingud olla tehtud nii järelevalve- kui ka väärteo​menetluses. Tuvastatud asjaoludest ei ole muuhulgas võimalik selgelt järeldada, kas ja millal üldse järelevalvemenetlus lõppes. Arvestades vaidlustatud toimingute tegemisest möödunud pikka aja​vahemikku ning füüsilise jõu kasutamist dokumenteerivate piisavate menetlusdokumentide puudumist, ei pea üldkogu praeguse asja lahendamisel enam füüsilise jõu kasutamise täpset menetluslikku piiritlemist võimalikuks. Kohtuasja materjalidest, sh väärteoasja toimikust, nähtuvalt kasutati kaebaja suhtes füüsilist jõudu mitmel korral ning seda võidi teha nii järelevalve- kui ka väärteomenetluses. Nimetatud asjaoludest tulenevalt on omakorda ülimalt keeruline määrata, millise vahetu sunni kasutamise käigus, millises konkreetses menetluses ja ulatuses kaebajale kahju tekitati.
16. Praeguses olukorras, kus ei ole võimalik mõistlikult eristada, milline osa kahjust tekitati järelevalvemenetluse (haldusmenetluse) ja milline väärteomenetluse toimingutega, peab üldkogu võimalikuks kohaldada haldusmenetluse toimingute suhtes kehtivat kahju hüvitamise regulatsiooni (

§-d 7 ja 9).

1. Üldkogu juhindub siinjuures vajadusest tagada kõige efektiivsemalt isiku õiguste kohtulik kaitse ning menetlusökonoomia põhimõttest. Allutades kahju tekitanud toimingud hüvitamisnõude lahendamisel järelevalvemenetluse toimingute suhtes kehtivale regulatsioonile, ei teki täiendavaid õiguslikke probleeme, mis oleksid tingitud toimingute õiguspärasuse hindamise pädevuse, kahju hüvitamise materiaalõigusliku aluse määramise ning nende põhiseadusele vastavuse kontrollimise vajadusest. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et S. Kondratjevi suhtes toimus nii järelevalve- kui ka väärteomenetlus, mis olid nii ajaliselt kui ka ruumiliselt väga tihedalt seotud.
2. Üldkogu peab vajalikuks selgitada, et kahjunõude lahendamine kuuluks halduskohtu pädevusse ka juhul, kui käsitada kahju tekitanud toiminguid üksnes väärteomenetluse toimingutena. S. Kondratjevil ei olnud regulatsiooni eripärast tulenevalt tegelikku võimalust menetlustoiminguid VTMS §-des 76-80 sätestatud korras vaidlustada ja seeläbi nende õigusvastasuse tuvastamise võimalust väärteomenetluses. Üldkogu on varasemas praktikas kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasuse kontrollimise kohta möönnud, et erandjuhtudel, kui isikul puuduvad võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus menetluses, on halduskohus pädev kahjunõude lahendamisel hindama ka kriminaalmenetluse toimingute või otsustuste õiguspärasust (vt nt Riigikohtu üldkogu
3. augusti
4. a otsus asjas nr 33-1-35-10, p 55). Nimetatud seisukoht on sisuliselt laiendatav ka väärteomenetluse toimingute õiguspärasuse hindamisele ja seetõttu oleks väidetava kahju tekitanud toimingute õiguspärasuse kontroll halduskohtu pädevuses ka siis, kui toiminguid käsitada üksnes väärteomenetluse toimingutena.
5. Kohtud ei ole toimingute õigusvastasust asja lahendamisel hinnanud ning ringkonnakohus pole kujundanud seisukohta ka kahju tõendatuse küsimuses. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtute otsused tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks. Üldkogu peab kahju tekkimise tuvastamise kohta vajalikuks selgitada, et füüsilise jõu kasutamise õigusvastasuse korral ei saa vähemalt mitte​varalise kahju tekkimist pidada vähetõenäoliseks, sest füüsilise jõu õigusvastase kasutamisega kaasnevad adressaadile paratamatult kannatused ja ebamugavused ning sellega tekitatud mitte​varalist kahju ei ole vaja eraldi tõendada. Seetõttu on põhjendatud saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule, sest kahjunõude lahendamine eeldab toimingute õigusvastasuse tuvastamist ning lisaks kahju tekkimisele ja selle ulatusele uue hinnangu andmist.
6. Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul tuvastada, kas esinesid füüsilise jõu kasutamise õiguslikud alused ning kas jõu kasutamine oli õigusvastane tema võimaliku ülemäärasuse tõttu. Üldkogu peab vajalikuks osutada ka asjaolule, et Tallinna Ringkonnakohtu
7. jaanuari
8. a otsuses väärteoasjas rõhutati, et kohtumenetluses pole selgunud ühtegi faktilist asjaolu, mis tõendaks, et isiku käitumine politseiasutuses ohustanuks teenistusülesandeid täitnud politsei​ametnikke ja õigustanuks tema suhtes füüsilise jõu kasutamist.
9. Üldkogu peab vajalikuks selgitada, et asjas on eraldi tuvastamisnõudega vaidlustatud üksnes kahjunõude aluseks olevate toimingute õiguspärasust. Kahjunõude lahendamisel tuleb kohtutel samuti toimingute õiguspärasust hinnata, sest toimingute õigusvastasus või õiguspärasuse tuvastamine on kahju hüvitamise üks eeldusi, millest omakorda sõltub kahjunõude õiguslik alus. Seega hõlmab kahjunõude lahendamine toimingute õiguspärasuse hindamist ning praeguses asjas ei ole vajadust menetleda eraldi tuvastamisnõuet.
10. Eeltoodust lähtudes rahuldab Riigikohtu üldkogu kassatsioonkaebused ja tühistab HKMS § 230 lg 5 p 3 alusel Tallinna Ringkonnakohtu
11. juuni
12. a otsuse ja Tallinna Halduskohtu
13. jaanuari
14. a otsuse haldusasjas nr 3-08-2280 ning saadab asja uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Kautsjonid tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel tagastada. Märt Rask, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu