← Eesti

3-3-1-41-12

Obsah (11)§ 15§ 105§ 47§ 83§ 13§ 16§ 19§ 82§ 44§ 37§ 91

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

), mis asendas senise, 1993 vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse.

  1. septembril 2010 jõustusid Vabariigi Valitsuse
  2. jaanuari
  3. a määrus nr 13 „Gümnaasiumi riiklik õppekava“ ja Vabariigi Valitsuse
  4. jaanuari
  5. a määrus nr 14 „Põhikooli riiklik õppekava“, mis kehtestati uue

§ 15lg 2 alusel.

  1. Tallinna linn esitas
  2. augustil 2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille halduskohus võttis
  3. oktoobri
  4. a määrusega menetlusse.
  5. aprilli
  6. a määrusega käsitles halduskohus kaebaja nõudeid Tallinna linnale põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega pandud lisakohustuste täitmiseks
  7. a eest 234 436 eurot ja
  8. a eest 4 672 270 eurot väljamaksmise nõudes ning
  9. ja
  10. aastaks vajalike kulude kindlaksmääramise ja vastava summa väljamaksmise nõudes alternatiivsete nõuetena. Kaebust põhjendati järgmiselt: 1) riik ei ole määratlenud uue

puhul, milline seadusega kehtestatud ülesanne on riiklik ja milline omavalitsuslik, mistõttu ei ole võimalik eristada ka vastavate küsimuste otsustamiseks ja korraldamiseks ettenähtud raha. Riik ei ole sellise regulatsiooni kehtestamisel ja rahastamisallikate kehtestamata jätmisel arvestanud linna õiguste ja huvidega ega kaasanud linna vastavasse otsustamisprotsessi. Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega kehtestatud täiendavate ülesannete seadmisel linnale on rikutud nii linna õigust piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks (PS § 154 lg 1) kui ka õigust kohalikule omavalitsusele seadusega pandud riiklike kohustuste täielikule rahastamisele riigieelarvest (PS § 154 lg 2) ning lisaks õigust omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteemi stabiilsusele (PS § 154 lg 1 koosmõjus õiguskindluse põhimõttega). Riigikohus sedastas

  1. märtsi
  2. a otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-8-09, et riik peab sätestama, millised kohalikele omavalitsustele pandud kohustused on omavalitsuslikud ja millised riiklikud. Kuivõrd vastav eristamise kohustus lasub riigil, siis ei too kaebaja välja konkreetseid erisusi täiendavate ülesannete liigi ja olemuse osas; 2) põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatud vaidlusaluste ülesannete sisu ja regulatsiooni astet arvestades on ilmne, et mitmed vaidlusalused ülesanded on olemuslikult riiklikud ülesanded, kuuludes PS § 154 lg-s 2 nimetatud kohustuste ringi. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatud kohustused on reguleeritud selliselt, et linnal ei jää sisuliselt mingit otsustuspädevust ja kaalutlus​ruumi ülesannete täitmise osas. Nt puudub linnal igasugune otsustuspädevus selle üle, kas ja kuidas osaleda eraüldhariduskoolide tegevuskulude katmises (vt

§ 105

p 21).

§ 47

sätestab spetsiifiliselt, et direktor peab määrama haridusliku erivajadusega õpilase õppe korraldaja, samuti sätestab

§ 47otseselt vastava isiku tööülesanded.

Uute õppekavade (

§ 15

lg 2 ja lg 19) rakendamisel ei ole linnal üldse mingit otsustusõigust, vaid otsene kohustus täita kõik seadusandja poolt esitatud ja väga detailselt kehtestatud nõuded. Ka ei ole linnal põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest tulenevalt mingit otsustus- ega valikuvõimalust selles osas, kas linn saab nõuda teistelt omavalitsustelt tegevuskulude hüvitisena ka koolihoonete kasutusrendimakseid või mitte (vt

§ 83

lg 4 p 5); 3) kaebaja tulubaas on riigipoolse kohalikele omavalitsustele ettenähtud tulumaksu eraldise alandamise tulemusena (11,93%-lt 11,4%-ni) ja täiendavalt majanduslanguse tõttu oluliselt vähenenud. Kaebaja on pidanud oma kulusid arvestataval määral vähendama ning see mõjutab täidetavate ülesannete mahtu ja avalike teenuste kvaliteeti. Haridusvaldkonna kulutused on säilinud küll enam-vähem samal tasemel, kuid neid kulutusi on tehtud teiste valdkondade arvel. Kaebaja on vähendanud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) §-s 6 sätestatud põhitegevus​vald​kondades kulusid piirini, kus nende täiendav vähendamine ei ole realistlik, kuna siis langeks avalike teenuste kvaliteet tasemele, mis ei tagaks teenuste kättesaadavust. Ka on kaebaja tulude vähenemise tõttu vähendanud märkimisväärselt investeeringute mahtu. Seejuures on investeeringute mahud kahanenud mitme aasta vältel kordades piirini, kus täiendava kokkuhoiu korral langeks investeeringu vajadus alla kriitilise piiri ning ei oleks võimalik tagada varade säilimist ja kohaliku omavalitsuse ning tema avalike teenuste jätkusuutlikku arendamist. Kulutuste vähendamisega on saavutatud vallaja linnaeelarve seaduses nõutud eelarve tasakaal, kuid sellest ei saa teha meelevaldset järeldust, et kuna finantsseis on korras, siis on võimalik seadusega valimatult panna kaebajale peale täiendavaid uusi kohustusi; 4) Rahandusministeeriumi ettepanek tõsta hariduskulude katmiseks makse, on sisutu. Rahandus​ministeerium ei ole selgitanud, milline oleks maksumaksjate võimekus maksta üle 60% suuremat maamaksu. Majanduslanguse faasis ja

  1. aastal riigi poolt kohalike omavalitsuste tulubaasi langetamisel tegi Rahandusministeerium ettepaneku kehtestada paadimaks ja müügimaks. Tallinna Linnavolikogu kehtestaski
  2. detsembri
  3. a määrusega nr 45 müügimaksu ja
  4. detsembri
  5. a määrusega nr 46 paadimaksu. Mõlemad maksud kehtestati selleks, et tagada piisav tulubaas ja maksu erieesmärkide täitmine. Pärast maksude kehtestamist otsustas Riigikogu tunnistada kohalike maksude seaduses mõlemad nimetatud maksud kehtetuks alates
  6. jaanuarist
  7. Seaduse muudatuse tulemusena väheneb alates
  8. aastast Tallinna linna tulubaas tervelt 15 984 303 euro (250 mln krooni) võrra. Ühtegi alternatiivset tuluallikat ei ole ärakaotatud maksude asemel ette nähtud. Sellises mahus maksutulude vähendamisega seatakse ohtu täna seadusega kohalikule omavalitsusele pandud kohustuste täitmise võimekus ning kohatu on rääkida seadusega täiendavate ülesannete panemisest ja nende rahastamise võimalustest. Rahandusministeeriumil ei ole õigust sekkuda kohaliku omavalitsuse vabatahtlikesse ülesannetesse, andes hinnanguid, missugused ülesanded on ühe riigi valitsusasutuse arvates vajalikud. Vastavalt PS §-le 154 ja Euroopa kohaliku omavalitsuse harta art 3 lg-le 1 ja art 4 lg-le 2 rajaneb kohalik omavalitsus enesekorraldusõigusel ja on pädev autonoomselt ilma riigi sekkumiseta otsustama vabatahtlike ülesannete sisu ja nende täitmise viisi üle. Rahandusministeeriumi seisukoht, mille kohaselt peaks kohalik omavalitsus loobuma oma vabatahtlikest ülesannetest, et leida uute kohustuste katteks vahendeid, on vastuolus seadusega, sest KOKS §-s 6 sätestatud kohaliku omavalitsuse ülesanded ja riigi ülesanded ei ole sätestatud hierarhilises süsteemis. Kulude lõplik suurus tuleb kindlaks määrata vastustajal. Kaebajale kaasnevad uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse rakendamisega täiendavad kulud, mille katmiseks ei ole riik kehtestanud regulatsiooni ega taganud rahalisi vahendeid
  9. a 234 436 euro ulatuses ning
  10. a vähemalt 4 672 270 euro ulatuses järgmiselt: a)

§-st 13 tuleneva koolikohustuse täitmise tagamise kohustusega seoses tekib kaebajale täiendavaid kulusid 2011. a 30 933 eurot. Kaebajal ei olnud võimalik

§-s 13 sätestatud täiendavat kohustust tagada koolikohustuse täitmine 2010. a rakendada rahaliste vahendite puudumise tõttu, mistõttu selles osas ta kohustamisnõuet ei esita. Uue

§ 13

sätestab varasema seadusega võrreldes uue kohustuse, mille täitmiseks ja rahastamiseks ei ole riik ette näinud vastavat süsteemi ega tulubaasi ning kaebajal ei ole olnud võimalik neid kohustusi ette planeerida; b)

§ 16rakendamisega kaasnevad kaebajale 2011.

a eelduslikult täiendavad kulud suuruses 46 338 eurot.

§ 16

sätestab õppe Rahvusvahelise Bakalaureuseõppe Organisatsiooni (IBO) õppekava ja Euroopa koolide põhikirja konventsiooni alusel väljatöötatud õppekava kohaselt. Varasema seaduse § 32 lg 4 ja § 44 lg 2 ja 3 sätestas IBO õppekavade rahastamise mh riigi poolt, kuid põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses otseselt samane regulatsioon puudub; c)

§ 19

lg 2, § 20 lg 1 ja riiklike õppekavade rakendamisega kaasneb kaebajale iga-aastaselt täiendav kulu.

  1. a on vastavate kulude suurus hinnanguliselt 2 104 948 eurot.
  2. aastal ei olnud võimalik täita eelviidatud sätetest tulenevaid kohustusi rahaliste vahendite puudumiste tõttu; d)

§-st 37 tuleneva tugispetsialistide teenuse rakendamisega seoses tekkis kaebajale

  1. a täiendav kulu 234 436 eurot.
  2. a osas on nõue rahuldatud Vabariigi Valitsuse
  3. märtsi
  4. a määrusega nr 49, mistõttu kaebaja loobus nõudest
  5. a osas. Varem rahastati nimetatud kulusid riigieelarveliste toetuste arvel, kuid

§ 82

lg 3 välistab selle (sätestatud on konkreetsed isikud, kelle töötasusid võib kohalik omavalitsus riigieelarvest toetuste arvel katta). e)

§-s 38 sätestatud täiendav kohustus – pikapäevarühmade moodustamine ja nende töö korraldamine – tekitab kaebajale

  1. a täiendavat lisakulu ligikaudu 799 805 eurot; f) kaebajale tekib
  2. a

§ 44

lg 5 alusel koolidesse jälgimisseadmestiku väljaehitamise ning hooldamisega täiendavaid kulutusi 766 939 eurot. Kuivõrd kaebajal ei olnud võimalik rahaliste vahendite puudumise tõttu kohustust täita 2010. a, ei esita kaebaja vastavat kohustamisnõuet 2010. a osas; g)

§ 47

lg-s 3 sätestatud haridusliku erivajadusega õpilase õppe korraldamine nõuab igasse Tallinna kooli hinnanguliselt 0,5 ametikoha loomist, mis toob kaebajale kaasa täiendavad kulud 211 203 eurot. Kaebajal ei olnud võimalik

§ 47lg-t 3 rakendada 2010.

a rahaliste vahendite puudumise tõttu; h) kaebajale tekib alates 2011. aastast oluline lisakulu (258 336 eurot) seonduvalt

§ 83

lg 4 p 5 rakendamisega.

§ 83

lg 4 p 5 regulatsiooniga on põhjendamatult jäetud kooli hoonetega seotud kasutusrendi kulud välja kuludest, mida peavad kohalikule omavalitsusele proportsionaalselt hüvitama teised omavalitsused, kelle elanikud vastavas koolis õpivad.

§ 83

lg 4 p 5 on vastuolus põhiseadusega ning tuleb jätta kohaldamata; i) kaebajal tekib täiendav rahaline kohustus 2011. aastal seonduvalt

§ 105

p-st 21 tuleneva kohustusega eraüldhariduskoolide tegevuskulude rahastamiseks (erakooliseaduse § 222) summas 453 768 eurot.

§ 105

p 21 sätestab uuendusena erakooliseaduse täiendamise §-ga 222, mille lg 1 kohaselt osaleb vald või linn eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht asub selle valla või linna haldusterritooriumil. Nimetatud säte jõustub

  1. septembril 2011, misjärel peab kaebaja osalema eraüldhariduskoolide tegevuskulude katmises. Varem sellekohast regulatsiooni ei eksisteerinud.
  2. Tallinna Halduskohus jättis
  3. mai
  4. a otsusega kaebuse rahuldamata.
  5. Tallinna linna apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada täies ulatuses kaebus, jätta kohaldamata

§ 82

lg 3 ja § 83 lg 4 p 5 ning edastada kohtulahend põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Riigikohtule.

  1. Tallinna Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse muutmata, Tallinna linna apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) Tallinna linn esitas
  2. augustil 2010 halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigi sooritamata toimingu sooritamiseks – raha maksmiseks – kohustamiseks. Kaebuse väidete kohaselt kaasnevad Tallinna linnale
  3. septembril 2010 jõustunud põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega lisakohustused, mille täitmiseks soovib ta raha maksmiseks kohustamist. Täpsemalt soovib kaebaja

§-st 37 tuleneva lisakohustuse täitmiseks 2010. a eest 234 436 eurot;

§-st 13 tuleneva lisakohustuse täitmiseks 2011. a eest 30 933 eurot;

§-st 16 tuleneva lisakohustuse täitmiseks 2011. a eest 46 338 eurot;

§-dest 19 ja 20 tuleneva lisakohustuse täitmiseks 2011. a eest 2 104 948 eurot;

§-st 38 tuleneva lisakohustuse täitmiseks 2011. a eest 799 805 eurot;

§-st 44 tuleneva lisakohustuse täitmiseks 2011. a eest 766 939 eurot;

§-st 47 tuleneva lisakohustuse täitmiseks 2011. a eest 211 203 eurot;

§-st 83 tuleneva lisakohustuse täitmiseks 2011. a eest 258 336 eurot ning

§ 105p-st 21 tuleneva lisakohustuse täitmiseks 2011.

a eest 453 768 eurot; 2) halduskohtu otsuse p-s 39 märgitakse: „Kohtule esitatud lõplikest arvutustest (vt 01.04.2011 vastus kohtunõudele, kd II, lk. 234-235) ilmneb, et kaebuse esitajal tekkis 2010. aastal seoses

-i jõustumisega täiendavaid kulusid vaid

§ 19

lg-s 2 ning § 20 lg-s 1 sätestatud riikliku õppekava rakendamisega seoses, summas 234 437 eurot.“ Siinkohal halduskohus eksib, sest viidatud tabelist (II kd tl 234 pöördel) nähtub, et 2010. a kulu seondub

§-st 37 tuleneva tugispetsialistide teenuse rakendamisega. Kaebust refereerides (vt halduskohtu otsuse p-d 12 ja 13) on kohus õigesti märkinud, et

§-de 19 ja 20 rakendamisega kaasnev kulu puudutab 2011. aastat ning

§-st 37 tuleneva tugispetsialistide teenuse rakendamisega kaasnev täiendav kulu (234 436 eurot) puudutab 2010. aastat. Õige ning viidatud tabeliga kooskõlas on halduskohtu otsuse p-s 39 sedastatu, et ülejäänud (seega siis muud kui

§-st 37 tulenevad) kulud tekivad kaebuse esitaja väitel 2011. aastal; 3)

§-st 37 tuleneva tugispetsialistide teenuse rakendamisega seonduva rahanõude rahulda​miseks ei ole alust. Nõue puudutab 2010. aastat, kuid sellest sättest ei saanud kaebajale väidetavat lisakohustust tuleneda.

§ 37

lg 2 näeb ette, et õpilasele tagatakse vähemalt eripedagoogi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi (tugispetsialistid) teenus; tugispetsialistide teenuse rakendamiseks loob võimalused kooli pidaja ning selle korraldab direktor.

§ 91lg 1 (rakendussäte) näeb ette, et sama seaduse § 37 lg-t 2 rakendatakse 2011.

aasta

  1. septembrist. Seega ei olnud kaebajal kohustust
  2. aastal

§ 37lg-t 2 rakendada.

Ühtegi muud lisakohustust

  1. aastal ei ole kaebaja täitnud, mistõttu on rahanõue
  2. a eest tervikuna põhjendamatu; 4) halduskohus on viitega Riigikohtu
  3. mai
  4. a lahendile nr 3-3-1-25-02 (p 24) õigesti märkinud, et kaebuse esitaja õigusi peab olema rikutud kaebuse esitamise ajal. Ringkonnakohus lisab siinkohal viite Riigikohtu
  5. novembri
  6. a lahendile nr 3-3-1-65-11 (p 15), milles leiti, et kaebeõigusele antakse hinnang kaebuse esitamise hetke seisuga. Riigikohtu
  7. detsembri
  8. a lahendis nr 3-3-1-56-08 (p-d 21, 22) selgitatakse samuti, et kohustamiskaebuse lahendamisel peab kohus juhinduma asjaoludest, mis esinesid halduskohtusse kaebuse esitamise hetkel, mitte aga vastavas kohtuastmes otsuse tegemise ajal. Neist seisukohtadest lähtudes tuleb ka käesolevas asjas hinnata, kas kaebajal sai olla
  9. augustil 2010 halduskohtusse kaebuse esitamise ajal Eesti Vabariigi vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega pandud lisakohustuste täitmiseks
  10. a eest raha maksmise nõue; 5) ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebuse esitamise ajaks ei olnud riigil tekkinud kohustust kaebajale
  11. aasta eest

jõustumisega seoses raha maksta. Halduskohus on seda seisukohta oma otsuse p-s 39 (vt refereeringut käesoleva otsuse punkti 5 alap-des 5 ja 6) põhjalikult motiveerinud. Halduskohtu põhjendustega nõustudes ringkonnakohus neid ei korda. Apellatsioon​kaebuses märgitu, et kaebajale oli kaebuse esitamise ajaks teada muuhulgas ka

  1. a lisakulutuste tekkimine ja seegi, et tõenäoliselt neid kulutusi riik rahastada ei kavatse, ei ole raha maksmiseks kohustamise kaebuse puhul kaebeõiguse aluseks. On õige, et rahanõudega kohtusse pöördumise ajaks ei olnud obligatoorne nende kulude eelnev kandmine kaebaja poolt, kuid kohtusse pöördumise ajaks pidi riigil olema tekkinud kohustus raha maksta. Sellist kohustust riigil
  2. a kulude osas
  3. augustil 2010 ei olnud; 6) kuna ainuüksi eelneva tõttu ei saa kohus Tallinna linna kaebust rahuldada, ei ole ringkonnakohtul asja lahendamiseks vaja muid menetlusosaliste väiteid analüüsida. Tallinna linna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  4. Tallinna linn esitas kassatsioonkaebuse, millega taotleb tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule, samuti mõista vastustajalt välja kassatsiooni​astme menetluskulud. Kassaator väidab järgmist: 1) ringkonnakohus ei käsitlenud kaebaja seisukohti kohustamisnõude õiguspärasuse ja õigeaegsuse osas ega ka kaebaja sisulisi väiteid, samuti taotlust jätta kohaldamata

§ 82

lg 3 ja § 83 lg 4 p 5 ning edastada kohtulahend põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks Riigi​kohtule; 2) kaebuse eesmärgiks on olnud piisavate rahaliste vahendite olemasolu saavutamine põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega kehtestatud täiendavate kohustuste täitmiseks. Seepärast ongi esitatud kohustamiskaebus kulude tasumiseks. Riik pidanuks samaaegselt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmisega kehtestama ka regulatsiooni, millega on ette nähtud linnale kaasnevate täiendavate rahaliste kohustuste katmine. Riik seda ei teinud ega loonud üheaegselt nimetatud seaduse kehtestamisega Riigikohtu asjas nr 3-4-1-8-09 otsusele vastavat rahastamissüsteemi, mis tagaks linnale seaduse jõustumisega kaasnevate täiendavate kohustuste täitmise katteks vajaliku tulubaasi, seega on nõude aluseks riigi õigusvastane tegevusetus. Riigikohus on ülalnimetatud otsuse p-des 71 ja 74 rõhutanud, et kohalikul omavalitsusel peab olema võimalik end nii kohalike ülesannete rahastamise ebapiisavuse vastu kui ka seadusega pandud riiklike kohustuste mittetäieliku rahastatuse korral kohtus kaitsta, nõudes puuduolevat raha riigilt kohtu kaudu. Kulude tasumise nõude esitamise võimalikkust kohustamiskaebusega on tunnustatud ka Riigikohtu varasemas praktikas (

  1. juuni
  2. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-29-08 ja
  3. mai
  4. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-24-01). Kaebaja on pidanud mõistlikuks ja õigeks esitada kulude tasumiseks kohustamisnõuded viisil, et kohus teeks vastustajale HKMS § 26 lg 3 kohase ettekirjutuse kaebajale aastate lõikes väljamaksmisele kuuluva summa kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks; 3) kaebus halduskohtule esitati õigeaegselt – kaebuse esitamise hetkeks olid kaebaja õigused rikutud. Samuti oli selge, et kohustamiskaebuseta riik kaebajale läbipaistvat rahastamist seadusest tulenevate täiendavate ülesannete kulu katmiseks ei taga. Kaebuses märgiti, et tegemist on alles tekkivate kulude tasumise nõudega ja nende kulude tasumise kohustus tekkis riigil põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse jõustumisega
  5. septembril
  6. Kohustamistaotluse rahuldamiseks piisab, kui isik tõendab, et vastustajal on kohustus toiming sooritada ja seetõttu ei pidanud kaebaja enne kohtusse pöördumist kulusid kandma. Kaebus pole ennatlik ka seetõttu, et riik pidanuks hiljemalt seaduse vastuvõtmise või vähemalt selle jõustumise ajaks tagama kaebajale pandud kohustustele rahalise katte. Seega oli riigil juba kaebuse esitamise ajaks tekkinud kohustus seadusest tulenevate uute kohustuste osas teostada kulude analüüs ja tagada konkreetse regulatsiooniga täiendavate kulude katmise viis ja allikas. Vastupidi, riik on sisuliselt omal äranägemisel jaganud toetusi pisteliselt. Kuna kaebuse esitamisel oli selge, et täiendavad kohustused tulevad ja nende katteks ei ole raha, siis olnuks mõeldamatu ära oodata kohustuste jõustumine, et nentida fakti, et kohustus on, kuid raha pole. Teisiti käitudes on oht, et seadus võib jääda täitmata ning teenused koolidele ja lastele osutamata. Juba kaebuse esitamise ajaks oli teada, et rikutud on põhiseaduse § 154 lg-test 1 ja 2 tulenevaid õigusi. Kaebuse esitajale ei ole
  7. ja
  8. aastaks eraldatud täiendavaid rahalisi vahendeid vajalikus mahus ja seega on kaebaja õiguste rikkumine jätkuv. Antud juhtumi asjaolusid arvestades võib ka kohustamisnõude puhul lähtuda preventiivsetest eesmärkidest. On ainumõeldav, et kaebajal peab olema preventiivne võimalus nõuda kulude tasumist enne, kui kaebaja peab kulud kandma. Riik ja kohalik omavalitsus peavad tagama õppekeskkonna õppeaasta algusest. Ring​konnakohtu otsusega on tekkinud olukord, kus riigi poolt sätestatud kohustused jäävad õigeaegselt täitmata, kui kohalik omavalitsus ei saa nende kohustuste täitmiseks riigilt ennetavalt raha nõuda; 4) ringkonnakohus on jätnud käsitlemata kõik kaebaja
  9. aastaga seotud nõuded (peale

§ 37

lg-s 2 sisalduva nõude, mille osas ringkonnakohus on asunud ebaõigele seisukohale). Sellest, et kaebajal puudusid rahalised vahendid kohustuste täitmiseks 2010. a ning seetõttu neid kulusid formaalselt ei tekkinud, ei saa järeldada, et riik ei pea nende kulude osas kaebajale täiendavaid vahendeid eraldama. Esiteks, kuigi

§ 37lg-t 2 rakendatakse alates 1.

septembrist 2011, soovis kaebaja hoida sama taset ka

  1. a tugiteenuste osas. Teiseks, sellest, et kaebaja on
  2. a kandnud kulusid vaid

§ 37

lg-st 2 tulenevate kohustuste osas, ei saa järeldada, et rahanõue selle aasta eest on kõigi teiste sätete alusel tekkinud kohustuste osas põhjendamatu. Kaebajal ei olnud teisi kohustusi võimalik vahendite puudumise tõttu täita. Täita ei olnud võimalik näiteks

§ 13, § 19 lg-t 2, § 20 lg-t 1, § 44 lg-t 5, § 47 lg-t 3.

  1. Haridus- ja Teadusministeerium ei nõustu kassaatoriga.
  2. Rahandusministeerium kaasatud isikuna ei nõustu kassaatoriga. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Tallinna linn esitas halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) kohustamiseks Tallinna linnale põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega pandud lisakohustuste täitmiseks
  4. aasta eest 234 436 euro ning
  5. a eest 4 672 270 euro väljamaksmiseks või alternatiivselt
  6. ja
  7. aastaks vajalike kulude kindlaksmääramiseks ning vastava summa väljamaksmiseks. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis Tallinna linna apellatsioonkaebuse rahuldamata.
  8. Kolleegium on seisukohal, et praegusel juhul ei ole tegemist kaebuse alternatiivsete nõuetega HKMS vr § 10 lg 32 mõttes. Kaebus on esitatud raha maksmiseks kohustamiseks. Kaebuse rahuldamisel kuulunuks halduskohtus kohaldamisele HKMS vr § 26 lg 3, milles sätestatakse: „Kohus võib asutusele, ametnikule või muule avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitvale isikule teha motiveeritud ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja välja​maksmiseks, kui rahasumma kindlakstegemine kohtu poolt nõuaks suurt ajakulu ja kahjustaks sellega kaebuse esitaja huvisid. Ettekirjutuses määrab kohus ära summa kindlaksmääramise ja välja​maksmise üldtingimused.“
  9. Tallinna linna nõue puudutab
  10. ja
  11. aastat.
  12. Kolleegium käsitleb kõigepealt Tallinna linna nõuet riigi vastu osas, mis puudutab
  13. aastat tervikuna. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et
  14. augustil 2010, mil esitati kaebus halduskohtule, ei saanud Tallinna linna väidetav õigus saada riigilt hariduse rahastamiseks vahendeid olla veel rikutud. Siinkohal järgib kolleegium ringkonnakohtu põhjendusi ja ei pea, juhindudes HKMS § 231 lg-st 6, vajalikuks oma otsust põhjendada. Vastusena kassaatori väitele, et antud juhtumi asjaolusid arvestades võib ka kohustamisnõude puhul lähtuda preventiivsetest eesmärkidest ja et on ainumõeldav, et kaebajal peab olema preventiivne võimalus nõuda kulude tasumist enne, kui kaebaja peab kulud kandma, leiab kolleegium järgmist. Kaebus halduskohtule esitati enne
  15. a riigieelarve seaduse eelnõu algatamist (
  16. september 2010), seaduse vastuvõtmist (
  17. detsember 2010) ja jõustumist (
  18. jaanuar 2011). Kolleegium on seisu​kohal, et enne
  19. a riigieelarve jõustumist puudus halduskohtul võimalus kohustada riiki (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu)
  20. a aasta riigieelarvelistest vahenditest rahaliste välja​maksete tegemiseks. Kolleegium on seisukohal, et ebaõige on kassaatori väide, et ringkonnakohus ei võtnud seisukohta
  21. aastat puudutava kohustamisnõude õiguspärasuse ja õigeaegsuse osas. Ringkonnakohtu otsus
  22. aastat puudutava nõude osas põhineb just sellel, et nõude esitamine oli ennatlik. Sellises olukorras ei olnud vajalik käsitleda apellandi sisuliste väidete õigsust.
  23. Ka
  24. aastat puudutava nõude osas järgib kolleegium ringkonnakohtu põhjendusi ja ei pea, juhindudes HKMS § 231 lg-st 6, vajalikuks oma otsust põhjendada. Vastusena kassatori väitele, et ringkonnakohus ei võtnud seisukohta
  25. a nõude õiguspärasuse osas ja on jätnud käsitlemata kõik kaebaja
  26. aastaga seotud nõuded peale

§ 37lg-l 2 tugineva nõude, leiab kolleegium järgmist.

Ringkonnakohus leidis ülejäänud nõuete osas, et ühtegi muud lisakohustust ei ole kaebaja

  1. a täitnud, mistõttu on rahanõue
  2. a eest tervikuna põhjendamatu. Ka kaebuses halduskohtule on Tallinna linn väitnud, et ülejäänud
  3. a nõuete osas on kulud ja ülesanded jäänud raha puudumise tõttu täitmata. Sellisteks nõueteks olid

§ 19

lg 2 ja § 20 lg 1 täitmise ning riiklike õppekavade rakendamise kulud, samuti

§ 47lg 3 täitmise kulud.

Halduskohtule esitatud kaebuses väidab kaebaja, et kuna tal ei olnud 2010. aastal võimalik raha puudumise tõttu täita

§ 13ja § 44 lg-t 5, siis ei esita ta selles osas kohustamisnõuet.

Halduskohus on kaebuse nõudeid käsitlenud ja jätnud kohustamiskaebuse rahuldamata, kuna kaebaja ei ole nende nõuete osas

  1. aastal kulutusi teinud. Seega on kolleegiumi arvates ringkonnakohus neid nõudeid piisavalt käsitlenud.
  2. Kassaator väidab, et ringkonnakohus ei käsitlenud taotlust jätta kohaldamata

§ 82

lg 3 ja § 83 lg 4 p 5 ning edastada kohtulahend põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks Riigikohtule. Selline taotlus on esitatud apellatsioonkaebuse nõuete hulgas (toimiku III kd leht 58). Seisukoht

§ 82

lg 3 ja § 83 lg 4 p 5 põhiseadusevastasuse kohta on esitatud ka apellatsioonkaebuse põhistuses väitena (toimiku III kd lehed 67, 68 ja 72). Halduskohtule esitatud kaebuse nõuete hulgas on taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata

§ 83lg 4 p 5 (toimiku I kd leht 3).

Seisukoht, et

§ 83

lg 4 p 5 on põhiseaduse vastane, on esitatud ka halduskohtule esitatud kaebuse põhistuses väitena (toimiku I kd lehed 16 ja 17).

§ 82

lg-t 3 käsitletakse halduskohtule esitatud kaebuses, väitmata sätte põhiseadusevastasust (toimiku I kd leht 14). Ringkonnakohus ei jõudnud asja lahendamisel

§ 82

lg 3 ja § 83 lg 4 p 5 kohaldamiseni.

§ 82

lg 3 ja § 83 lg 4 p 5 ei olnud praeguses asjas asjassepuutuvad sätted põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et kuna ainuüksi ringkonnakohtu otsuses eelnevalt esitatu tõttu ei saa kohus Tallinna linna kaebust rahuldada, ei ole ringkonnakohtul asja lahendamiseks vaja muid menetlusosaliste väiteid analüüsida. Seega on ringkonnakohus põhjendanud, miks ta ei võta seisukohta nimetatud sätete põhiseadus​pärasuse kohta. 15. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.