3-1-1-113-12

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 3-1-1-113-12

1. detsember 2012 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe Kriminaalasi P.A süüdistuses KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
2. mai
3. a otsus kriminaalasjas nr 1-11-1568 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik P.A kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri pooled ringkonnaprokurör Marge Voogma Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
4. november 2012, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
5. Tühistada Viru Maakohtu
6. novembri
7. a ja Tartu Ringkonnakohtu
8. mai
9. a otsused osaliselt, s.o osas, millega P.A tunnistati süüdi KarS § 263 p-de 1 ning 4 järgi kannatanu A. K. peksmises grupis A. J.-ga, ja mõista süüdistatav selle teo toimepanemises õigeks.
10. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
11. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
12. Mõista Eesti Vabariigilt P.A kasuks välja 250 (kakssada viiskümmend) eurot, sealhulgas käibemaks 50 (viiskümmend) eurot, valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
13. Viru Maakohtu
14. novembri
15. a otsusega tunnistati P.A süüdi KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi ning teda karistati vangistusega 6 kuuks. Vastavalt KarS § 74 lg-le 2 määrati vangistusest kohesele ärakandmisele 3 kuud, ülejäänud karistuse osa jäeti aga KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel 18-kuulise katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. 1.1 P.A tunnistati KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi süüdi selles, et
16. augustil 2010 kella 03.00 paiku lõi ta Võsu alevikus Xxx X asuva O-Kõrtsi ees pärast seda, kui A. J. oli tunginud kallale A. K.-le, koos A. J.-ga maas lamavat kannatanut jalgadega kehasse. A. K.-le appi läinud alaealisele T. T.-le lõi A. J. rusikaga näkku, mille tagajärjel kukkus kannatanu vastu ukse klaasi. Kaklusele vahele läinud alaealisele J. U.-le lõi A. J. rusikaga vastu õlga. Seejärel sekkus P.A, kes tõukas J. U. vastu seina, lõi talle korduvalt rusikaga näkku ja kui kannatanu vajus kükakile, lõi teda veelkord põlvega näkku. Kui J. U. haaras ründe takistamiseks P.A-st kinni, kukkus viimane koos kannatanuga kõrtsi siseruumi baarileti ette. Püsti tõusvale J. U.-le lõi süüdistatav rusikaga näkku, mille tagajärjel kukkus kannatanu uuesti. Seejärel lõi P.A teda korduvalt jalaga kehasse. Eelkirjeldatud tegevusega rikkus süüdistatav O-Kõrtsis viibinud inimeste rahu ja avalikku korda ning põhjustas A. K.-le füüsilist valu ja J. U.-le füüsilist valu ning peapõrutuse. 1.2 A. J. on KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi süüdi tunnistatud Viru Maakohtu
17. septembri
18. a kokkuleppemenetluses tehtud otsusega.
19. P.A süüditunnistamisel märkis maakohus järgmist. 2.1 A. K., J. U. ja T. T. ütluste õigsuses pole alust kahelda, sest kannatanute räägitut kinnitavad tunnistajate ütlused ning muud tõendid. P.A püüdis väita, et mitu isikut ründasid hoopis A. J.-i ja ta otsustas viimasele appi minna. Samas võttis süüdistatav omaks, et ta ei saanud aru, mis tegelikult toimus. Sellele vaatamata P.A sekkus. A. J.-i ja süüdistatava ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta, kuna need on ebajärjekindlad, omavahel vastuolus ega haaku teiste tõenditega. 2.2 On tuvastatud, et A. J. tungis A. K.-le kallale, lüües teda küünarnukiga vastu pead, mille tulemusena kannatanu kukkus. Puuduvad tõendid, et eelnevalt oli A. J.-il ja A. K.-l konflikt. Asjaolu, et maas lebavat kannatanut lõi jalgadega kehasse ka P.A, on tõendatud A. K. ja V. I. ütlustega. Peksmise lõpetamiseks otsustasid sekkuda J. U. ja T. T. J. U. tõmbas A. J.-i A. K.-st eemale, misjärel A. J. teda ründas ja rusikaga vastu õlga lõi. Seejärel lükkas P.A J. U. vastu seina ja lõi talle kätega vastu nägu. J. U. lõi vastu, haarates ründe takistamiseks P.A ümbert kinni. Nad jooksid ukse ees olevat pinki kõrvale lükates kõrtsiruumi sisse ja kukkusid baarileti ette maha. Kannatanu väitel jäi tema P.A alla. Püsti tõusma hakates lõi süüdistatav teda uuesti ja ta kukkus taas maha. Seejärel lõi P.A teda mõned korrad jalaga. J. U. ütlusi kinnitavad T. T. ja tunnistajad A. L., K. A., V. I., T. P., V. P., M. P. ning T. O. AS-s Rakvere Haigla diagnoositi kannatanul peapõrutus. 2.3 Süüteokoosseisu objektiivsed tunnused moodustab O-Kõrtsis kui avalikus kohas viibinud inimeste rahu ja avaliku korra rikkumine, mis väljendus vägivallategudes ning pandi toime grupis. P.A ja A. J. tegutsesid kaastäideviijatena huligaansel ajendil ning otsese tahtlusega. Nende käitumisest tingituna ei olnud paljudel kõrtsi külastanud inimestel seal enam turvaline viibida. 2.4 Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, on eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks vajalik poole vangistusaja kohene ärakandmine. Ülejäänud karistuse osa tuleb jätta 18-kuulise katseajajaga tingimisi täitmisele pööramata. Karistuse mõistmisel on arvesse võetud ka üldpreventiivseid eesmärke.
20. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid P.A ja tema kaitsja vandeadvokaat Eduard Bulattšik, taotledes otsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist.
21. Tartu Ringkonnakohtu
22. mai
23. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Apellandiga pole alust nõustuda selles, nagu oleks süüdistus ebaselge ja seeläbi rikutud P.A kaitseõigust. Süüdistuses kajastuvad süüdistatavate teod, nende toimepanemise aeg ja koht ning isikud, kelle suhtes teod toime pandi. 4.2 T. T. kuulati õigesti kannatanuna üle. Seetõttu on apellandi viide KrMS § 266 lg 5 nõuete rikkumisele asjakohatu. Maakohus ei eiranud KrMS § 268 lg-t 1, sest süüdistuse kohaselt lõhuti O-Kõrtsis toimunud sündmuste käigus ukse klaas. Kohtusse kutsutud isikute nimekirjas oli O. P., kes kuulati maakohtus üle kannatanu esindajana ja kes materiaalsetest nõuetest loobus. Seega arutas maakohus kriminaalasja süüdistusakti piires. 4.3 Maakohus rikkus kohtumenetluse võistlevuse printsiipi, jättes süüdistatava taotluse täiendavate tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata. See minetus oli apellatsioonimenetluses kõrvaldatav, kuna P.A taotlus rahuldati ja tunnistajatena kuulati üle A. P., A. L., K. H. ning E. T. Samas ei lükka nende isikute ütlused ümber maakohtu otsusega tuvastatut, mille kohaselt tunnistati süüdistatav süüdi avaliku korra raskes rikkumises vägivallaga ja isikute grupis. 4.4 Kannatanute ütluste õigsuses pole alust kahelda, kuna nende räägitut kinnitavad teised tõendid. A. K. ei eitanud alkoholi tarvitamist. Samas tajus ta toimunut piisavalt adekvaatselt. Liiati hindas maakohus kannatanu ütlusi kogumis teiste tõenditega, mööndes õigesti, et teataval määral tajusid isikud sündmusi erinevalt või ei näinud toimunut tervikuna, kuna rahvast oli väga palju ning inimesed liikusid. Asjaolu, et maas lamanud A. K.-d lõi ka P.A, on lisaks kannatanu ütlustele tõendatud veel V. I. ütlustega. Eelnevat järeldust ringkonnakohtus üle kuulatud tunnistajate ütlused ei kummuta. 4.5 J. U. suhtes toimepandud käitumise hindamisel tugines maakohus kannatanu ütlustele. Samuti kinnitasid tema räägitut tunnistajad. Tunnistajate A. L.-i ja K. A. ütlustes pole tuvastatavad sellised vastuolud, mis tingiksid nende ütluste tõendikogumist kõrvalejätmise. Puudub alus arvata, et tunnistajad on pahausksed ja see ei tulene ka nende ütlustest. Tunnistajad tajusid toimunut adekvaatselt ja sellisel määral, nagu neil oli olukorda arvestades võimalik tajuda. Asjaolu, kas P.A jäi pärast baarileti ette kukkumist J. U. alla või mitte, ei lükka ümber maakohtu seisukohta, et ta kasutas kannatanu suhtes füüsilist vägivalda ja lõi teda korduvalt näkku. Samuti lõi süüdistatav püsti tõusvat kannatanut veelkord, mille tagajärjel kannatanu kukkus ja süüdistatav lõi teda uuesti jalaga. 4.6 Apellatsioonidest võib järeldada, et P.A eesmärk oli A. J.-i vastu suunatud ründe lõpetamine. Õigusvastase ründe puhul võiks sellist tegutsemist hinnata hädaabina, kuid süüdistatav hädakaitseseisundis ei tegutsenud. 4.7 Kannatanuid peksti O-Kõrtsi terrassil ja siseruumis. Tegemist on lõbustus- ja ajaveetmiskohaga, kuhu on juurdepääs kolmandatel isikutel. Vägivalla tarvitamine A. K. suhtes väljus tema ja A. J.-i vahelise konflikti raamest ning sellesse sekkusid ka T. T. ja J. U., kellele A. J. ning P.A kehavigastusi tekitasid. Vägivalda tarvitati ajal, mil baar oli rahvast täis ja seal viibinud kõrvaliste isikute rahu ning turvatunne olid selgelt häiritud. Kohapeal viibinud isikud olid sunnitud lahkuma ja töötajatel ei olnud enam võimalik baaris inimesi teenindada. Seega kvalifitseeriti P.A tegu õigesti avaliku korra raske rikkumisena vägivallaga ja isikute grupis. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
24. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni P.A kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kassaator P.A õigeksmõistmist A. K. peksmist puudutavas osas ja kergema karistuse mõistmist, jättes süüdistatavale mõistetud vangistuse tingimisi täies ulatuses 18kuulise katseajaga täitmisele pööramata või asendada reaalselt täitmisele kuuluv karistuse osa kolme kuu pikkuse elektroonilise valvega. Kassatsiooni põhiseisukohad on järgmised. 5.1 A. K. pole ütlusi andnud selle kohta, et teda lõi P.A. Samuti pole V. I. väitnud, et maas lamavat kannatanut lõi jalaga süüdistatav. Kohtute vastupidine järeldus ei tugine tõenditel. Kuna sündmuskohal oli üle saja inimese, ei saa järeldada, et kannatanu peksjaks oli just süüdistatav. Kohtud eksisid KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud nõude vastu, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks. Eeltoodu vähendab oluliselt P.A süü suurust ja seda tuleb arvestada karistuse mõistmisel. 5.2 Tähelepanu väärib süüdistuse väide, mille kohaselt sekkus P.A peksmisesse, kui T. T. ja J. U. olid A. K.-le appi läinud ning ründasid A. J.-i. Kuigi kohus jättis süüdistatava ütlused tõendikogumist välja, ei õigusta see võimalikule õigusvastasuse puudumisele hinnangu andmata jätmist. Kui kohtul puudub võimalus tuvastada, milline oli süüdistatava vahetu ja tegelik suhtumine teosse, peab ta pöörduma nn objektiivse kõrvalseisja poole, konstrueerides olukorra, kuidas oleks tekkinud situatsioonis käitunud mõistlik inimene. Kassaatori arvates võis objektiivne kõrvalseisja mõista, et kolm isikut ründavad õigusvastaselt A. J.-i. P.A läks talle appi, et kaklus lõpetada ja sõpra ebavõrdse rünnaku eest kaitsta. Pole tuvastatud, et süüdistatav teadis A. J.-i eelnevast ründest A. K. suhtes. 5.3 KarS § 31 lg 1 kohaselt pole isiku tegu õigusvastane, kui ta kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Sellisel juhul on võimalik vastutus ettevaatamatusdelikti eest, kuid kehalist väärkohtlemist või avaliku korra rasket rikkumist ettevaatamatusest toime panna ei saa. Kohtud jätsid analüüsimata, millised olnuks tuvastatud faktiliste asjaolude kohaselt objektiivse kõrvalseisja motiivid, mis tinginuks tema sekkumise kaklusesse. On ilmne, et P.A võis olla motiivieksimuses, mis toob kaasa õigusvastasust välistava asjaolu esinemise KarS § 31 lg 1 mõttes. 5.4 Maakohus ei arutanud süüdistatavaga läbi võimaliku lühiajalise vangistuse mõistmise võimalust ega juhtinud tema tähelepanu KarS § 691 lg-le
25. Välja ei selgitatud, kas süüdistatav oleks lühiajalise vangistuse mõistmise korral nõus vangistuse asendamisega elektroonilise valvega.
26. Kassatsioonivastuses peab Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma kassaatori väiteid alusetuks, leides, et kohtuotsused on seaduslikud ja põhjendatud. Kohtud hindasid tõendeid õigesti ja nõustuda tuleb otsuste põhistustega P.A-le süüksarvatava teo kvalifitseerimise ning karistuse mõistmise osas. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
27. Kassatsioonimenetluses pole vaidlust selle üle, et praeguse süüdistusasja esemeks olev tegu, mis on kvalifitseeritud KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi, pandi toime avalikus kohas ning sellega rikuti sündmuskohal viibinud kõrvaliste isikute rahu ja avalikku korda. Kassaator kritiseerib aga esmalt kohtute seisukohta, mille kohaselt on tuvastatud, et P.A peksis koos A. J.ga kannatanu A. K.-d. Kaitsja arvates on kohtute järeldused selles küsimuses oletuslikud ja P.A süüditunnistamisel eirati KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõtet. Kriminaalkolleegium peab kassaatori neid väiteid põhjendatuks. 7.1 Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja missugustele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
28. märtsi
29. a otsus asjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1). 7.2 Selle asjaolu tuvastamisel, et maas lebavat kannatanut lõi lisaks A. J.-ile ka P.A, tuginesid kohtud kannatanu A. K. ja tunnistaja V. I. ütlustele. Kohtuotsustest nähtuvalt kirjeldas A. K. ristküsitlusel tema vastu toime pandud rünnet, väites muuhulgas, et isikuid, kes teda jalgadega peksid, pidi olema rohkem kui üks. Ühe peksjana on kannatanud J. U. ja T. T. ning tunnistajad osutanud A. J.-ile. V. I. ütluste kohaselt peksid maas lamavat A. K.-d A. J. ja veel keegi. Kes see isik oli, tunnistaja ei tea. Nendele tõenditele antud hinnangu raames jääb otsuste pinnalt aga selgusetuks, millele tugineb järeldus, et teise peksja näol oli tegemist just P.A-ga. Kaitsja tõdeb õigustatult, et kohtulikul arutamisel tuvastatust lähtuvalt ei tulene kummagi isiku ütlustest sellist tõenduslikku teavet, mis annaks aluse süüstada KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises P.A. Muudele tõenditele vaidlustatud otsustes tuginetud ei ole. Põhjendatud on kassaatori väide, mille kohaselt tegid kohtud kindlaks, et sündmuskohal viibis arvukalt isikuid. See võimaldab kolleegiumi hinnangul tõepoolest tõstatada põhjendatud kahtluse teise peksja isikus. Pelgalt see, et P.A oli osaline A. K. peksmisele järgnenud füüsilises konfliktis teise kannatanuga, ei anna veel tõsikindlat alust rääkida temast kui isikust, kes koos A. J.-ga kannatanut jalgadega peksis. 7.3 Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
30. detsembri
31. a otsus asjas nr 3-1-1-82-06, p 11). Kuna kannatanu ja tunnistaja ütluste pinnalt ei saa süüdistatavale etteheidetava teo toimepanemist usaldusväärselt tõendatuks lugeda ning kohtulikul arutamisel pole kõrvaldatud kahtlust, et selle teo võis koos A. J.-ga toime panna muu sündmuskohal viibinud isik, täiendavad tõendid aga selle kohta puuduvad, oleks tulnud kõrvaldamata kahtlus vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 tõlgendada süüdistatava kasuks. Rajades A. K. peksmist puudutava kuriteo osas süüdimõistva kohtuotsuse järeldused oletustele ja jättes kohtulikul arutamisel tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks tõlgendamata, rikkusid kohtud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Arvestades eeltoodut tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused osaliselt tühistada ning süüdistatav A. K.-d puudutavas kuriteos õigeks mõista.
32. Kassaatori väited, mis seonduvad kannatanu J. U. suhtes toimepandud teoga, otsuste tühistamiseks alust ei anna. Sisuliselt esitab kaitsja omapoolse versiooni toimunust, jõudes järeldusele, et P.A käitumises võib esineda õigusvastasust välistav asjaolu KarS § 31 lg 1 mõttes. Selline järeldus ei vasta aga kohtute poolt tuvastatud faktilistele asjaoludele. P.A süüditunnistamisel põhistasid kohtud jälgitavalt, millistele tõenditele ja miks süüdimõistev otsus J. U.-d puudutava teo osas rajatakse. Ringkonnakohus analüüsis ka süüdistatava ja kaitsja seisukohti väidetava hädakaitseseisundi esinemise kohta, leides, et P.A ning A. J.-i versioon viimase suhtes toimepandud vahetu õigusvastase ründe olemasolust pole tõendatud. Ülejäänud tõenditele antud hinnangu valguses ei saa rääkida ka eksimusest õigusvastasust välistavas asjaolus KarS § 31 lg 1 tähenduses.
33. Veel leiab kaitsja, et osalise õigeksmõistmise korral tuleks kergendada P.A-le mõistetud karistust. Kriminaalkolleegiumi hinnangul osaline õigeksmõistmine sellise taotluse rahuldamiseks siiski alust ei anna. 9.1 KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
34. mai
35. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. 9.2 Praegusel juhul põhistas maakohus jälgitavalt, miks karistatakse süüdistatavat vangistusega ja miks tuleb osa mõistetud karistusest kohe reaalselt täitmisele pöörata. Mõistetud karistus jääb KarS § 263 sanktsiooni alammäära lähedale. Varem on P.A analoogilise kuriteo eest juba karistatud rahalise karistusega. Lisaks on teda korduvalt karistatud erinevate väärtegude eest. Maakohtuga saab nõustuda selles, et süüdistatava süü ja tema isikut iseloomustavad andmed on sellised, mis tingivad talle lühiajalise reaalse vangistuse mõistmise nn šokivangistuse näol. Kolleegium märgib sedagi, et vaidlustatud otsuste põhistusi silmas pidades mõjutasidki karistuse raskust eeskätt J. U. suhtes toimepandud tegu iseloomustavad asjaolud, kuna selle kannatanu suhtes rakendatud vägivald oli intensiivne ja temaga aset leidnud füüsiline konflikt kandus terrassilt siseruumidesse. Kuivõrd viimati kirjeldatud käitumise tagajärjel oli arvukate konfliktiväliste isikute rahu ja turvatunne häiritud ning osa neist oli sunnitud lahkuma, samuti takistas see töötajatel kliente teenindamast, võib rääkida ulatuslikust avaliku õigusrahu rikkumisest, mis on kahtlusteta P.A süü suurust iseloomustavaks teguriks.
36. Seadusel ei põhine kaitsja seisukoht, nagu oleks maakohus pidanud enne otsuse tegemist süüdistatavaga läbi arutama võimaluse, et teda võidakse karistada reaalse vangistusega või et P.A tähelepanu oleks pidanud juhtima elektroonilise valve kohaldamise võimalikkusele KarS § 691 lg 1 mõttes. Siinjuures märgib kolleegium, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
37. veebruari
38. a otsus asjas nr 3-1-1-91-07, p 6.6). Praegusel juhul osutas P.A kaitsja süüdistatava soovile kohaldada KarS § 691 lg 1 alusel elektroonilist valvet alles kassatsioonimenetluses. Kuna elektroonilise valve kohaldamiseks ei olnud süüdistatav maakohtus nõusolekut andnud, ei saa kohtule juba sellest tulenevalt etteheiteid teha. Kriminaalkolleegium märgib sedagi, et kohtuotsuses pole vaja eraldi põhistada karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist (sh ka elektroonilise valve mittekohaldamist). Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
39. aprilli
40. a otsus asjas nr 3-1-1-18-11, p 8.2). Eelöeldut arvestades tuleb vaidlustatud otsus ka süüdistatavale mõistetud karistuse osas jätta muutmata.
41. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu
42. novembri
43. a ja Tartu Ringkonnakohtu
44. mai
45. a otsused osas, millega P.A tunnistati KarS § 263 p-de 1 ning 4 järgi süüdi A. K. peksmises ja mõistab ta selle teo toimepanemises õigeks. Muus osas, s.t J. U. suhtes toimepandud teo eest süüditunnistamises ja karistamises, tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kaitsja kassatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt.
46. Kaitsja on esitanud taotluse P.A poolt kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks 500 euro suuruses summas, sh käibemaks 83 eurot. Taotluse kohaselt seisnes kassatsioonimenetluses süüdistatavale osutatud õigusabi ringkonnakohtu otsuse analüüsimises, nõupidamises ja kassatsiooni koostamises. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud vajalikud ja põhjendatud ning pidades silmas arutatava kriminaalasja mahtu ja keerukust saab õigusabikulu lugeda KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega tasuks. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsused, on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
47. aprilli
48. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09, p 61). Lähtudes eeltoodust ja arvestades, et kassatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt, peab kolleegium põhjendatuks hüvitada süüdistatavale poole valitud kaitsjale makstud tasust, s.o 250 eurot, sh käibemaks 50 eurot. KrMS § 186 lg 1 alusel tuleb see summa jätta riigi kanda. Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe