Obsah (8)

§ 213§ 68§ 73§ 201§ 206§ 218§ 3§ 81

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 213lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 4.

juuni

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-9168 Lääne Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristine Tamm, kassatsioon Aivo Värgi kaitsja vandeadvokaat Avo Pärmann
2. november 2012, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a kohtuotsus kriminaalasjas Aivo Värgi süüdistuses

§ 213lg 1 järgi muutmata ja prokuröri kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aivo Värk tunnistati Pärnu Maakohtu
2. märtsi
3. a otsusega süüdi

§ 213

lg 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 150 päevamäära s.o 671,07 eurot. Juhindudes

§ 68lg-st 1, loeti mõistetud karistusest kantuks 6 päevamäära.

Kandmata karistuse osa 144 päevamäära s.o 643,68 eurot jäeti

§ 73alusel kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

Ühtlasi mõistis maakohus A. Värgilt kannatanu OÜ R tsiviilhagi katteks välja summas 2876,02 eurot. Maakohus tuvastas, et A. Värk oli alates

1. novembrist 2008 kuni
2. juunini 2009 OÜ R juhatuse liige ja sai sel ajavahemikul oma valdusesse B AS-i Eesti filiaalis oleva OÜ R internetipanga tuvastuskoodid.
3. detsembril 2009 sisestas süüdistatav tuvastuskoodid OÜ R nõusolekuta internetipanka ja kandis selle kaudu OÜ R pangakontolt oma ema M. L.-i pangakontole 45 000 krooni (s.o 2876,02 eurot).
4. Pärnu Maakohtu
5. märtsi
6. a otsuse peale esitas apellatsiooni A. Värk, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. Süüdistatav kinnitas, et ta oli alates
7. novembrist 2008 OÜ R juhatuse liige, ja selgitas, et kuna osaühingul polnud tegevuse jätkamiseks piisavalt rahalisi vahendeid, küsis ta M. L.-ilt osaühingu jaoks intressita laenu. M. L. kandiski oma pangakontolt OÜ R pangakontole raha kahel korral kokku 52 000 krooni. Kuna pärast laenu tagasimakse tähtaja saabumist keeldus OÜ R laenu tagastamast, kandis süüdistatav
8. detsembril 2009 OÜ R pangakontolt 45 000 krooni M. L.-i pangakontole tagasi. Kogu laenusummat polnud võimalik tagastada põhjusel, et rohkem raha OÜ R pangakontol polnud. Ülejäänud laenu tagasisaamiseks on M. L. esitanud kohtusse OÜ R vastu tsiviilhagi. Lisaks märkis süüdistatav, et ta polnud ülekande tegemise ajal teadlik, et ta pole enam OÜ R juhatuse liige, ja kinnitas, et ülekande tulemusel keegi varalist kasu ei saanud.
9. Tallinna Ringkonnakohtu
10. juuni
11. a otsusega tühistati Pärnu Maakohtu
12. märtsi
13. a otsus täies ulatuses ja A. Värk mõisteti talle esitatud süüdistuses

§ 213lg 1 järgi õigeks.

OÜ R tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata ja süüdistatava apellatsioon rahuldati. Ringkonnakohus põhjendas oma otsust kokkuvõtlikult järgmiselt. 3.1. Maakohus asus õigustatult seisukohale, et A. Värk sisestas OÜ R tuvastuskoodid internetipanka ebaseaduslikult. Samas eksis kohus

§ 213lg 1 koosseisulise tagajärje, s.o varalise kasu saamise tuvastamisel.

Otsustamaks, kas isik sai varakäsutuse tagajärjel varalist kasu, tuleb Riigikohtu praktika kohaselt võrrelda isiku varalist seisu enne ja pärast varakäsutust. Praeguses asjas jättis maakohus eelkirjeldatud viisil toimimata. 3.

1. Kuna M. L.-i ütlustest nähtuvalt võttis A. Värk M. L.-i pangakontole laekunud 45 000 krooni pangast välja ja andis selle raha M. L.-i kätte, ei mõjutanud ülekande tegemine A. Värgi varalist seisu. Järelikult pole süüdistatav varalist kasu saanud ja tal puudus ülekande tegemise ajal ka tahtlus varalist kasu saada. Otsustamaks, kas A. Värgi teo tagajärjel sai varalist kasu M. L., tuleb silmas pidada, et maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest nähtuvalt oli M. L. andnud OÜ-le R laenuks 52 000 krooni ja selle laenu tagasimakse tähtaeg oli ülekande tegemise ajaks saabunud. Järelikult omas M. L.
2. detsembri
3. a seisuga OÜ R vastu realiseeritavat rahalist nõuet summas 52 000 krooni. Kui võrrelda M. L.-i varalist seisu enne ja pärast ülekannet, siis ei saanud nõude nominaalväärtusest lähtudes varalist kasu ka tema − saadud sularaha väärtuse võrra vähenes üksnes M. L.-i nõue OÜ R vastu.

§ 213lg 1 koosseisulise tagajärje puudumise tõttu tuleb A.

Värk õigeks mõista. 3.3. Juhul, kui eeldada, et sularaha on nõudeõigusest majanduslikult väärtuslikum, sai M. L. ülekande tagajärjel küll varalist kasu, kuid see kasu oli realiseeritava rahalise nõude tõttu õiguspärane. Kuna karistusväärne on üksnes õigusvastase varalise kasu saamine, on A. Värgi karistamine

§ 213lg 1 järgi välistatud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a otsuse peale esitas kassatsiooni Lääne Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristine Tamm, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kassaatori seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 4.
4. Kohtud asusid alusetult seisukohale, et M. L.-il oli OÜ R vastu laenulepingust tulenev varaline nõue. Arvestades, et OÜ R vaidles sellele asjaolule vastu ja esitas tsiviilhagi, pole M. L.-i nõudeõiguse olemasolu kindel. Juhul, kui asuda seisukohale, et M. L.-il siiski on nõudeõigus OÜ R vastu, tuleb silmas pidada, et sularaha on vaieldavast varalisest nõudest väärtuslikum. Eeltoodust tulenevalt sai M. L. A. Värgi teo tagajärjel varalist kasu. 4.
5. M. L. sai varalist kasu ebaseaduslikult. A. Värgi vastutuselevõtmine

§ 213

lg 1 järgi võiks olla küsitav üksnes juhul, kui ta oleks jätnud OÜ R ilma õigusvastaselt saadud varast. Kohtud pole aga tuvastanud, et OÜ R sai vara ebaseaduslikult. Lisaks saab kasu saamist pidada õiguspäraseks juhul, kui selleks eksisteerib õigustav norm. Ringkonnakohus pole selgitanud, milline norm annab aluse M. L.-i kasu õiguspäraseks pidada. 4.3.

§-ga 213 kaitstavaks õigushüveks on vara. Isikuline varamõiste käsitab varana isiku varalist tegutsemisvabadust õiguslikult tunnustatud, ülekantavate ja rahaliselt ümberarvestatavate hüvede raames. Varaline kahju avaldub seejuures isiku võimaluste ahenemises oma vara enda äranägemisel kasutada. Vara õigusliku kaitse alla võtmise ja vara ebaseaduslikul teel saamise kriminaliseerimise eesmärk on vältida omakohut ja tagada, et isikud lahendaksid omavahelised vaidlused seaduses ettenähtud korras. Kui jaatada süüdistatava õigust asuda mistahes ajahetkel kannatanu vara arvelt kolmanda isiku nõuet realiseerima, muutuks osa kannatanu varast õiguslikult kaitsetuks. Olukorras, kus võlausaldaja ei ole oma nõuet seaduses ettenähtud korras maksma pannud, pole võlanõude rahuldamine ebaseaduslikul teel aktsepteeritav. 4.

1. Ringkonnakohtu seisukoht, et A. Värgil puudus tahtlus varalist kasu saada, on ekslik. Kuna süüdlane ei pea kelmuse objektiivse koosseisu täitmiseks vara vahetult endale võtma, võib ta tegutseda ka eesmärgiga suurendada kolmanda isiku vara. 4.
2. Enne A. Värgi õigeksmõistmist pidanuks ringkonnakohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegevus vastab mõnele muule varavastase süüteo koosseisule. Kui asuda seisukohale, et süüdistatav sai OÜ R pangakontole juurdepääsu seoses juhatuse liikmeks olemisega, võib tema tegu vastata omastamise koosseisule.
3. Kassatsioonile esitas vastuse A. Värgi kaitsja vandeadvokaat Avo Pärmann, kes leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja et see tuleb muutmata jätta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Seoses

§ 213

lg 1 kohaldamisega on praeguses asjas põhiküsimuseks vaidlus varalise kasu saamise üle. Kolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega ning märgib vastuseks prokuröri kassatsioonile järgmist. Kelmuse objektiivse koosseisu täitmiseks ei pea süüdlane tõepoolest vara vahetult endale võtma ja järelikult võib see minna ka kolmanda isiku vara hulka, kuid nimetatud juhul peab kolmanda isiku varaline seis süüdlase teo tulemusel ka paranema. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt selgitanud, et otsustamaks, kas süüdistatav sai varakäsutuse tagajärjel varalist kasu, tuleb võrrelda süüdistatava varalist seisu enne ja pärast varakäsutust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-310, p 14). Pidades silmas, et vara hulka kuulub ka nõudeõigus, pööras ringkonnakohus M. L.-i varalise seisu paranemise hindamisel järelikult õigustatult tähelepanu asjaolule, et M. L. omas ülekande tegemise ajal OÜ R vastu laenulepingust tulenevat ja realiseeritavat nõuet summas 52 000 krooni. Kuna M. L.-i nõudeõiguse olemasolu tuvastas praeguses asjas juba maakohus ja apellatsioonimenetluses maakohtu sellele seisukohale vastu ei vaieldud, puudub prokuröril KrMS § 344 lg-st 1 tulenevalt õigus seda ka kassatsioonis vaidlustada. Eeltoodu tõttu jätab kolleegium tähelepanuta prokuröri väited, millega ta püüab M. L.-i nõudeõiguse olemasolu kahtluse alla seada.
3. Kohtute poolt tuvastatud asjaolude kohaselt sai M. L.
4. detsembril 2009 OÜ-lt R küll 45 000 krooni, kuid omas samal ajal OÜ R vastu realiseeritavat nõuet summas 52 000 krooni. Sellest tulenevalt saab M. L.-i varalise kasuna kõne alla tulla 45 000 krooni ja sama suure nominaalväärtusega nõudeõiguse väärtuste vahe. Arvestades, et nõudeõiguse nominaalväärtus ei pruugi kajastada selle reaalväärtust, eeldab M. L.-i varalise kasu tuvastamine seega vältimatult kõnealuse 45 000 krooni suuruse nõudeõiguse reaalväärtuse kindlakstegemist. Praeguses kriminaalasjas ei ole prokurör esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et M. L.-il OÜ R vastu oleva 45 000 krooni suuruse nõudeõiguse reaalväärtus on selle nominaalväärtusest väiksem. Eeltoodust tulenevalt lähtus ringkonnakohus M. L.-i varalise kasu hindamisel põhjendatult OÜ R vastu suunatud nõudeõiguse nominaalväärtusest ja jõudis kokkuvõttes õigele järeldusele, et M. L. ei saanud A. Värgi poolt tehtud ülekande tagajärjel varalist kasu. Kuna A. Värk võttis M. L.-i pangakontole laekunud 45 000 krooni pangast välja ja andis selle raha M. L.-i kätte, märkis ringkonnakohus õigesti sedagi, et ülekande tegemine ei mõjutanud ka A. Värgi varalist seisu. Koosseisupärase tagajärje puudumise tõttu on A. Värgi vastutuselevõtmine

§ 213lg 1 järgi välistatud.

8. Kolleegiumi arvates ei toonud A. Värgi põhjendamatut õigeksmõistmist kaasa ka asjaolu, et ringkonnakohus pole analüüsinud, kas süüdistatava tegevus vastab

201 koosseisule. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas

§-ide 201 ja 213 piiritlemisel selgitanud, et

§ 201

lg 1 teine teoalternatiiv näeb ette isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. Kannatanu arvelduskontol olev raha (vara) võib olla süüdistatavale usaldatud, s.o antud tema pädevusse, lepinguga või muul õiguslikul alusel. Vara usaldamise all tuleb mõista ka volitust internetipanka sisenemiseks ja kannatanu arvelduskontol oleva raha käsutamiseks. Vara usaldamise tunnus hõlmab ka olukorda, kus juurdepääs arvelduskontole võimaldatakse vastuolus pangaga sõlmitud lepinguga, näiteks kui arvelduskonto omanik palub tuttaval või sugulasel teha tema eest ülekandeid. Vara usaldamise mõiste hõlmab juhtumeid, kus on olemas arvelduskonto omaniku nõusolek teise isiku juurdepääsuks arvelduskontole ja sellel oleva raha käsutamiseks. Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid (rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks. Näiteks isik, kes on määratud teisele isikule kuuluva arvelduskonto kasutajaks või keda paluti teha konkreetseid ülekandeid, kannab ilma volituseta arvelduskontol oleva raha enda või tuttava kontole või maksab sellega isiklikke arveid. Vara usaldamisega ei ole aga tegemist juhul, kui arvelduskontole juurdepääsu võimaldavad vahendid satuvad isiku valdusesse (või saavad talle teatavaks) arvelduskonto omaniku nõusolekuta, samuti kui neid antakse talle vaid hoiule või edasiandmiseks ilma konto kasutamise ja käsutamise õiguseta. Selles olukorras tuleb kõne alla arvutikelmuse koosseis (

§ 213) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.

aprilli

1. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-07, p-d 15 ja 16). Kuna praeguses kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest nähtuvalt polnud A. Värk alates
2. juunist 2009 OÜ R juhatuse liige ega omanud
3. detsembril 2009 ka muud õiguslikku alust OÜ R internetipanka sisenemiseks ega arvelduskontol oleva raha käsutamiseks, ei osuta OÜ R pangakontolt M. L.-i pangakontole ülekande tegemine A. Värgi poolt

§ 201koosseisu täitmisele.

Seetõttu puudus ringkonnakohtul pärast varalise kasu puudumise tuvastamist alus kontrollida süüdistatava tegevuse vastamist

§-le

2. Kuna kohtute poolt tuvastatud asjaoludest nähtuvalt sisestas A. Värk
3. detsembril 2009 OÜ R tuvastuskoodid internetipanka siiski ebaseaduslikult, märgib kolleegium kassatsiooniväliselt, et andmete ebaseaduslik sisestamine arvutisüsteemi on kuriteona karistatav

§ 206lg 1 järgi.

Kuigi praeguses asjas pole ringkonnakohus kontrollinud A. Värgi tegevuse vastamist ka selle kuriteo tunnustele, ei too ka see asjaolu kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamist. 10. Nimelt on andmete ebaseaduslik sisestamine arvutisüsteemi karistatav

§ 206lg 1 järgi juhul, kui sellega ei tekitatud olulist kahju.

Kui aga andmete ebaseadusliku sisestamisega arvutisüsteemi tekitati oluline kahju, tuleb tegu kvalifitseerida sama paragrahvi 2. lõike järgi. Samas on varavastane süütegu väheolulise varalise õiguse vastu karistatav

§ 218lg 1 järgi väärteona ning sama paragrahvi 2.

lõike kohaselt loetakse väheoluliseks varaliseks õiguseks õigust, mille kahjustamisel

§-des 203, 204 ja 206 sätestatud juhtudel ei põhjustatud olulist kahju. Eeltoodust nähtuvalt on arvutisüsteemi andmete ebaseaduslik sisestamine juhul, kui sellega ei tekitatud olulist kahju, karistatav üheaegselt nii kuriteona

§ 206

lg 1 järgi kui ka väärteona

§ 218lg 1 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud varasemas praktikas seisukohale, et olukorras, kus kuriteokoosseisu ja väärteokoosseisu tunnused käsitlevad sama reguleerimiseset ja on omavahel kattuvad;

§ 3

lg-s 5 sätestatud põhimõte pole süütegude ideaalkogumi puudumise tõttu rakendatav ja ka seadusainsust puudutavad reeglid pole kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad, tuleb juhinduda isiku jaoks kergemast karistusõigusnormist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-12, p 16). Järelikult pole alust käsitada A. Värgi poolt OÜ R tuvastuskoodide internetipanka ebaseaduslikku sisestamist kriminaalkorras karistatava koosseisupärase teona

§ 206lg 1 mõttes ja kõne alla võib tulla A.

Värgi võimalik vastutus üksnes väärteo eest

§ 218lg 1 järgi.

11. Kuigi eeltoodust nähtuvalt võib A. Värgi tegevus OÜ R tuvastuskoodide internetipanka ebaseaduslikul sisestamisel vastata

§ 218lg 1 tunnustele ja ringkonnakohus oleks seetõttu pidanud kriminaalmenetluse Kr

MS § 274 lg 1 alusel määrusega lõpetama, pole õigeksmõistva otsuse tühistamine kassatsioonimenetluses praegusel juhul põhjendatud. Süüdistuse kohaselt sisestas A. Värk OÜ R tuvastuskoodid internetipanka 3. detsembril 2009.

§ 81

lg 7 p 2 ja lg 8 kehtestavad aga koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks kolm aastat ning Riigikohtu praktikas omaksvõetud seisukoha järgi on väärteo aegumine selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-20-10, p 8). Seega on väärteomenetluse alustamine OÜ R tuvastuskoodide internetipanka ebaseadusliku sisestamise osas aegumise tõttu välistatud ja järelikult pole Riigikohtul võimalik A. Värgi suhtes kriminaalmenetlust KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada. Kujunenud menetluslikus olukorras on A. Värgi õigeksmõistmine põhjendatud.
3. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
4. juuni
5. a kohtuotsuse muutmata ja prokuröri kassatsiooni rahuldamata. Hannes Kiris Ott Järvesaar Eerik Kergandberg