Obsah (9)

§ 89§ 70§ 80§ 72§ 701§ 69§ 75§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-168-12 Määruse kuupäev Tartu, 14. detsember 2012. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull Kohtuasi

) § 89 lg 1 alusel Tartu Maakohtule.

1. Tartu Maakohus jättis
2. aprilli
3. a määrusega hagi käiguta ja andis tähtaja kohtualluvuse kohta põhjenduse esitamiseks. Hageja teatas, et kostja võimaliku elukoha aadress on 6A Bank Street, Meadowbank, NSW, Austraalia.
4. Vastuseks maakohtu määrusele leidis hageja, et hagi allub Tartu Maakohtule.

§ 89

lg 2 järgi loetakse kohustuse täitmise kohaks kohta, kus teenus osutati või pidi osutatama. Tarbijakrediidilepingu puhul on tegemist finantsteenuse lepinguga. Seega sel juhul on oluline koht, kus finantsteenus osutati. Kuna leping sõlmiti Tartus, saab teenuse osutamise kohaks pidada Tartut. 4. Tartu Maakohus jättis 8. mai 2012. a määrusega hagiavalduse menetlusse võtmata.

§ 70

lg 1 sätestab, et rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi määratakse, millal võib asja menetleda Eesti kohus.

§ 70

lg 2 järgi allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Eesti ja Austraalia vahel ei ole sõlmitud kohtualluvust puudutavaid välislepinguid, seega tuleb lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et esineksid alused kostja vastu hagi esitamiseks Eesti kohtule. Praeguses asjas ei ole ette nähtud erandlikku kohtualluvust ning pooled ei ole sõlminud ka kohtualluvuse kokkulepet. Kostja elukoht ei ole Eestis. Kostja ei ole ka välisriigis elav Eesti Vabariigi kodanik, kellele laieneb eksterritoriaalsus, või välisriigis töötav avalikust teenistujast Eesti Vabariigi kodanik, kelle vastu võiks esitada hagi tema viimase Eesti elukoha järgi (

§ 80lg 1).

Samuti ei anna alust Eesti kohtusse hagi esitamiseks valikulise kohtualluvuse sätted. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et kohtualluvus tuleneb

§ 89lg-test 1 ja 2.

Laenuleping on võlaõigusseaduse kohaselt kasutusleping, mitte teenuse osutamise leping. Lähtuda tuleb

§ 89

lg 2 teisest lausest, mille kohaselt loetakse kohustuse täitmise kohaks võlgniku tegevuskoht, selle puudumisel elu- või asukoht. Kuna kostja elukoht ei ole Eestis, ei tulene ka

§-st 89 Eesti kohtualluvust. Ei ilmne ka, et tegemist võiks olla Harju Maakohtu erialluvusega (

§ 72). 5.

Hageja esitas määruskaebuse, milles taotles maakohtu määruse tühistamist ja asja maakohtule saatmist menetlusse võtmiseks otsustamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tartu Ringkonnakohus jättis
2. juuni
3. a määrusega maakohtu määruse muutmata. Iseenesest on õige hageja seisukoht, et hageja on finantseerimisasutus, kes majandus- ja kutsetegevuses teeb füüsiliste isikutega laenutehinguid ja osutab seeläbi finantsteenuseid. Samas ei ole laenuleping teenuse osutamise leping, nagu on ekslikult leidnud määruskaebuse esitaja. Maakohus on õigesti lähtunud võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatust ning asunud seisukohale, et laenuleping on kasutusleping, mitte teenuse osutamise leping. Asjaolule, et laenuleping on kasutusleping, viitab muuhulgas see, et laenulepingu ja selle alaliikide regulatsioon paikneb VÕS
4. osas, st kasutuslepingute osas, mitte aga
5. osas, st teenuste osutamise lepingute osas. Õige on maakohtu seisukoht, et hagiavalduse lahendamiseks pädeva kohtu määramisel tuleb lähtuda

§ 89

lg 2 teisest lauses ning kuna kostja võimalik elukoht on Austraalias, ei allu vaidlus Eesti kohtule. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada kohtute määrused ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et hagiavalduse lahendamiseks pädeva kohtu määramisel tuleb lähtuda

§ 89

lg 2 teisest lausest ning kuna kostja võimalik elukoht on Austraalias, ei allu vaidlus Eesti kohtule. Küsimuse lahendamisel oleks tulnud aluseks võtta

§ 89

lg 2 esimeses lauses sätestatu, mille järgi loetakse teenuse osutamise lepingu puhul lepingulise kohustuse täitmise kohaks kohta, kus teenus osutati või kus seda pidi osutatama. Laenulepingu kasutuslepinguks lugemine ei ole põhjendatud. Kohus on poolte sõlmitud lepingu liigi hindamisel pidanud seda kasutuslepinguks üksnes põhjendusel, et lepinguid puudutav regulatsioon asub võlaõigusseaduses kasutuslepinguid reguleerivas alajaotuses. Kohtud on jätnud analüüsimata hageja argumendid, mille kohaselt on finantseerimisasutuste poolt tarbijakrediidilepingute sõlmimisel rõhk krediidi andmisel ehk finantsteenuse osutamisel. VÕS §-s 402 on tarbijakrediidilepingut defineeritud kui krediidilepingut, millega majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustab andma tarbijale krediiti või laenu. Selline sõnastus osutab sellele, et krediidilepingu puhul on toonitatud krediidiandja tegevust lepingute sõlmimisel, mitte niivõrd laenu kasutusse andmist ja selle kasutamist laenusaaja poolt. Hageja on hoiu-laenuühistu seaduse § 3 lg 1 järgi finantseerimisasutus, mille peamine ja püsiv tegevus on muu hulgas oma liikmetega laenutehingute tegemine, sh tarbijakrediidi andmine. Hageja ja kostja on sõlminud laenulepingu (krediidilepingu). Kostja on olnud hoiu–laenuühistu liige. Järelikult on leping sõlmitud hageja majandus- ja kutsetegevuses. Krediidiasutuste seaduse § 6 lg 1 p 2 järgi on laenutehingud, mida isik teeb majandus- ja kutsetegevuses kolmandate isikutega, finantsteenused. Seega loeb krediidiasutuste seadus finantseerimisasutuse majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud laenulepingu kolmanda isikuga finantsteenuseks. Praeguses asjas kohtualluvuse üle otsustamisel tuleb võtta aluseks

§ 89

lg 2 esimeses lauses sätestatu, kuivõrd hageja on tarbijakrediidilepingut sõlmides osutanud kostjale finantsteenust. Jääb ebaselgeks, kuidas ja milliste asjas kogutud tõendite alusel on kohus kindlaks teinud, et kostja alaline ja peamine elukoht on Austraalia. Kohus on viidanud üldsõnaliselt üksnes kohtuinfosüsteemi andmetele, täpsustamata samas, milliste andmetega on tegu ning millistest allikatest need on saadud. Lisaks ei ole kohtualluvuse määramisel vähetähtis ka asjaolu, et kõik asjassepuutuvad tõendid (pangaväljavõtted, dokumentatsioon hageja raamatupidamise kohta jm) asuvad Eestis ja on eestikeelsed. Menetlusökonoomia põhimõttest (dokumentide tõlkimise ja suulise tõlkega seotud ebamõistliku kulu vältimine jm) lähtuvalt peaks seda arvesse võtma. Praeguses vaidluses tuleb kohaldada

§ 89

lg 2 esimeses lauses sätestatut, kuivõrd laenulepingu sõlmimisega on hageja osutanud kostjale finantsteenust. Sellest tulenevalt on vaidlust pädev lahendama Tartu Maakohus, sest teenuse osutamise kohaks tuleb lugeda lepingu sõlmimise koht, milleks on Tartu. Samuti ei saa kõnealusel juhul tõsikindlalt väita, et kostja alaline ja peamine elukoht asub väljaspool Eestit, kuivõrd ei ole seda kinnitavad nõuetekohaseid tõendeid. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb

§ 701lg 3 esimese lause alusel tühistada.

Asi tuleb saata uueks lahendamiseks maakohtule. 9. Kohtud on keeldunud hagi menetlusse võtmast põhjendusega, et seda on pädev lahendama Austraalia kohus. Seejuures on kohtud tuginenud sellele, et kostja elukoht on Austraalias ning

§-st 89 ei tulene, et asi alluks Eesti kohtule. Kohtualluvus tähendab

§ 69

lg 1 järgi üldiselt isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätetega määratakse

§ 70lg 1 järgi kindlaks see, millal võib asja menetleda Eesti kohus.

Eesti kohus võib

§ 70

lg-te 1 ja 2 järgi asja menetleda üksnes siis, kui ta on selleks pädev rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi. Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus

§ 75

lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Kolleegium on

1. detsembri
2. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-13008 leidnud, et hagi menetlusse võtmisel üksnes otsustatakse, kas kohtul on alust selle hagiga tegeleda. Erandlik on rahvusvahelisse kohtualluvusse puutuv, mille kindlakstegemiseks võib kohtul

§ 75

lg 1 järgi olla vajalik analüüsida ka hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja selle aluseks olevaid asjaolusid. Seejuures tuleb aga piirduda ulatusega, mis on vajalik kohtualluvuse kindlaksmääramiseks (vt

1. detsembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-08, p 13).
3. Eesti Vabariigi ja Austraalia vahel ei ole sõlmitud välislepingut, mille alusel määrata kohtualluvust. Seega tuleb Eesti kohtul kontrollida asjas esitatud nõuete rahvusvahelist kohtualluvust tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete alusel. Rahvusvahelist kohtualluvust kontrollides tuleb praegusel juhul lähtuda

§ 89

lg-st 1 ja lg 2 viimasest lausest koostoimes VÕS § 85 lg 2 p-ga 1.

§ 89

lg 1 kohaselt võib lepingust tuleneva või lepingu tühisuse tuvastamise hagi esitada ka vaidlusaluse lepingukohustuse täitmise koha järgi. Sellest lähtudes tuleb hageja ja kostja vahelist laenulepingut hinnates määrata lepingu täitmise koht. Laenulepinguga tekib poolte vahel rahaline kohustus, laenuandja kohustub andma laenusaajale rahasumma, laenusaaja aga kohustub sama rahasumma tagasi maksma. VÕS § 85 lg 2 p 1 sätestab, et rahaline kohustus tuleb täita võlausaldaja võlasuhte tekkimise ajal võlasuhtega kõige rohkem seotud tegevuskohas, selle puudumisel aga võlausaldaja elu- või asukohas. Praegusel juhul tähendaks see, et laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise koht on võlausaldaja (hageja) tegevuskoht, st Eesti. Juriidilise isiku asukoht on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 29 lg 1 kohaselt tema juhatuse või juhatust asendava organi asukoht ning juriidilise isiku tegevuskoht on tema püsiva ja kestva majandustegevuse või muu põhikirjalise tegevuse koht (TsÜS § 29 lg 2). Esitatud hagiavaldusest ei nähtu, et hageja püsiv ja kestev majandustegevus toimuks mujal kui Eestis. Seega võib nõustuda hagejaga, et praegune kohtuvaidlus tuleb lahendada Tartu Maakohtus, kuna hageja asukohaks on Tartu linn. 11. Hageja on leidnud, et laenulepingut tuleks tõlgendada kui teenuselepingut, mille puhul saaks tugineda

§ 89

lg-le 2, sh viidates VÕS § 402 sõnastusele, et krediidilepingu puhul on toonitatud krediidiandja tegevust lepingute sõlmimisel, mitte niivõrd laenu kasutusse andmist ja selle kasutamist laenusaaja poolt. Kolleegium ei nõustu sellise seisukohaga. Kohtud on õigesti asunud seisukohale, et laenuleping on kasutusleping, kuna VÕS

1. osa sisaldab teenuselepinguid, mille põhitüüpideks on töövõtu- ja käsundusleping. Laenulepingu sisuks on ikkagi laenuandja kohustus anda laenusaajale üle laen ja võimaldada laenusaajal laenuobjektiks olevat raha kokkulepitud aja jooksul kasutada. Laenusaajal on kohustus laen kokkulepitud ajaks tagastada. Teenuselepinguna tuntakse krediidivahenduslepinguid (VÕS § 4011), kuid praegusel juhul ei ole tegemist sellise lepinguga.
2. Menetluskulude jaotus tuleb

§ 173lg 3 teise lause kohaselt lahendada alama astme kohtus.

13. Hageja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull