← Eesti

3-3-1-51-12

Obsah (5)§ 38§ 25§ 15§ 37§ 36

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 15 lg 5 p-st 1 tulumaksuvabastus. Kaebaja kasutas seda kinnisasja enda alalise ja peamise elukohana. Ekslik on maksuhalduri seisukoht, et poolelioleva ehitise alalise või peamise elukohana määratlemisel on oluliseks tõendiks ehitise kasutusluba. Ehitus- ja kasutuslubade võimalik puudumine on seotud üksnes ehitise omaniku ja kohaliku omavalitsuse vaheliste suhetega ning ehitise suhtes kehtestatud nõuete ja eeskirjade järgimise tagamisega, mitte faktilise asjaoluga kaebaja elukoha kohta. Kaebaja hinnangul ei välista ehitise kasutusloa puudumine ehitise kasutamist oma peamise või alalise elukohana; 2) alalise elukoha tõendamisel tuleb arvestada riiklike registrite andmeid ning nende (rahvastiku​registri andmete, Saue Vallavalitsuse e-kirja) kohaselt on kaebaja enda elukohaks märkinud Kraavi tee

  1. A. Ilvese antud seisukoht, et majas ei olnud võimalik elada, on tema subjektiivne seisukoht, mis eelkõige tõendab seda, et tema arvates ei olnud võimalik majas alaliselt elada. Asjaolu, et kaebaja elas Kraavi tee 12, on kinnitanud M. Karimõisa ja J. Ignatjev, ning seda tõendavad ka erinevad väljavõtted riiklikest registritest; 3) asjaolu, et AS Eesti Energia ning OÜ Demovara on väljastanud kaebajale arveid aadressil E. Vilde tee 81-60, Tallinn, mis oli ka kaebuse esitamise ajal kasutusel kaebaja elukohana ja postiaadressina, ei oma peamise elukoha kindlakstegemisel tähtsust. Maksuhaldur on ise väitnud, et postiaadress ei ole oluline, kuna posti järgi võib käia ka paar korda nädalas. Olulisem on see, kus isik alaliselt või peamiselt asub; 4) ekslik on maksuhalduri seisukoht, mille kohaselt oli kaebaja Kraavi tee 12 hoone omanikuks vaid 10,5 kuud, sest kinnisasja jagamise lepingu kohaselt oli lepingu ese Kraavi tee 12 osas vaid elamu​maa ning puudus viide ehitisele. Faktiliselt oli kaebaja Kraavi tee 12 omanik ligi kuus aastat; 5) Kraavi tee 12 maja oli varustatud elektriga. Seda tõendab AS Eesti Energia
  2. juuli
  3. a arve nr
  4. Arvel on tarbimiskohaks märgitud Uuetoa 4, Alliku küla, Saue vald, mis on käes​oleval hetkel Kraavi tee 12 kinnistu; 6) kuna AS-le Geoestonia tasutud raha on seotud ettevõtlusega ning see on dokumentaalselt tõendatud, tuleb see lugeda ettevõtlusega seotud kuluks; 7) kuna AS-le Harku Karjäär tehtud ettemaks on tehtud maksustamisperioodi jooksul ning see oli otseselt seotud kaebaja poolt võõrandatud kinnistute arendamisega, kuulub see summa maha​arvamisele maksustatavast tulust. Müügimomendil oli kruntideni kruusast juurdepääsutee, mitte hilisemalt rajatud killustikkattega tee. Eeltoodu nähtub ka kinnistu ostjatelt saadud teabest ning tõendab asjaolu, et võõrandatud kinnistutega seotud kulud ning tehtud töö on reaalne; 8) kuna AS-le Sagro on kaebaja poolt maksustamisperioodi jooksul makstud tasu, mis on seotud kinnistute võõrandamise ja arendamisega, kuulub see summa maksustatavast tulust mahaarvamisele; 9) tegelikkusele ei vasta asjaolu, et puurkaevu väljaehitamine oli juba varem kuludesse kantud. Asjaolu, et puurkaevu hind ja selle väljaehitamine sisaldus kinnistu müügilepingus, ei tähenda seda, et need olid faktiliselt enne müügilepingu sõlmimist välja ehitatud. Kuigi puurkaev oli varem välja ehitatud, ei olnud välja ehitatud trassid ja liitumispunktid. Nende ehitamine toimus etappidena ning tööde teostamine tähendas kaebajale täiendavaid kulutusi; 10) osal kinnistutest, mis osteti
  5. aastal, olid tõesti veetrassid olemas, kuid ehitustöid teostati veel
  6. aastal. Enamus kinnistu ostjatest, kes maksuhaldurile selgitusi andsid, omasid kinnistuid, mis asusid pumbajaama vahetus läheduses, mistõttu nad olid ka esimesed, kelle kinnistuni veetrass rajati. Seetõttu ei ole kaebaja hinnangul võimalik kinnistu omanike poolt antud selgitustega tuvastada tegelikkusele vastavaid asjaolusid veetrasside rajamise osas; 11) OÜ Demovara poolt teostatud tööde tegemiseks vajaliku kütuse traktorile hankis kaebaja ise. Selle kohta on esitatud ka ostutšekid; 12) kaebajale jääb arusaamatuks maksuhalduri seisukoht, et tegelikkuses OÜ Demovara ja kaebaja vahel tehinguid ei toimunud ning tegemist oli fiktiivsete arvetega, mille eesmärgiks oli kaebaja kinnisvaratehingutega seotud kulude (parendamiskulude) suurendamine. Sõiduteed on rajatud, vee​trassid ja ühenduspunktid välja ehitatud ning nimetatud ehitustöid on tehtud nii enne kui ka pärast kõnealuste kinnistute võõrandamist; 13) FIE Lauri Merimaa arvete alusel osutasid veokijuhid kaebajale oma tööülesannete täitmise kõrvalt täitepinnase vedu ning päevas veeti keskmiselt 10 koormat, 14-15 tonni koorem. Jääb selgusetuks, milliseid võimalikke muid dokumente on maksuhaldur seoses FIE Lauri Merimaalt ostetud täitepinnase veo puhul silmas pidanud. Asjaoluga, et FIE Lauri Merimaa ei deklareerinud ettevõtlustulu, ei saa põhistada kaebaja ja FIE Lauri Merimaa vaheliste majandustehingute puudumist. FIE Lauri Merimaa kinnitas tehingute toimumist maksuhaldurile selgitusi andes.
  7. Tallinna Halduskohtu
  8. novembri
  9. a otsusega jäeti A. Tootsi kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised: 1) seadus ei nõua maksuhaldurilt lisaks järelduse tegemisele, et isik ei kasutanud elamut enne võõrandamist alalise või peamise elukohana, tuvastamist, millist eluruumi kaebaja võis kasutada oma peamise või alalise elukohana; 2) tunnistajate poolt antud vastuoluliste ja ebamääraste ütluste alusel ei ole võimalik üheselt tuvastada kaebaja poolt Kraavi tee 12 elamu kasutamist tema alalise või peamise elukohana enne selle võõrandamist
  10. aasta märtsis. On vähetõenäoline, et kaebaja kasutas oma alalise või peamise elukohana pooleliolevat ehitusjärgus elamut, kui tal oli samal ajal võimalik kasutada muid tema valduses olevaid mugavustega eluruume. Kaebaja omandis oli Alliku külas rohkesti kinnistuid, mille arendamisest ja müügist ta teenis tulu; 3) Tootsi tee 14 asus valmis ja elamiskõlblik elamu, mis kuulus kaebaja tollasele elukaaslasele M. Karimõisale. M. Karimõisa kinnitas kohtus, et Kraavi tee 12 ja Tootsi tee 14 on väliselt ühesugused majad ja ehitatud ühe ja sama ehitusprojekti järgi. Nädalavahetustel elati koos lastega Kraavi tee 12 majas, mis aga on kohtu arvates vähetõenäoline, kuna eelpoolkirjeldatud ehitusjärgus olevas majas lastega elamine oleks olnud küllaltki problemaatiline. Kuid valmisolevas majas Tootsi tee 14, mis oli väliselt sarnane Kraavi tee 12 majaga, võis perekond koos elada kas siis nädalavahetustel või kauemgi; 4) M. Karimõisa väitis kohtus, et nende ühised kooliealised lapsed elasid Mustamäel Vilde tee korteris, kuna Alliku külast kooli sõitmine oli ebamugav, sest sellest elamurajoonist ei olnud ühistransporti keskusesse. M. Karimõisa ütlustest nähtub, et perekond elas Mustamäel Vilde tee korteris, kuna kaebaja ja M. Karimõisa ühised lapsed käisid koolis ning sealt oli neil mugavam kooli jõuda. Ei ole usutav, et nii pika aja vältel elas kaebaja perest lahus ja üksinda pooleliolevas majas Alliku külas. Kohtu hinnangul võivad olla kaebaja elukaaslase M. Karimõisa ütlused kallutatud kaebajale soodsas suunas. Kaebaja elamisest Tootsi teel rääkis ka tunnistaja R. Marder, kes olevat seda kellegi käest kuulnud. R. Marder ise arvas, et kaebaja elab Mustamäel; 5) tunnistaja G. Valdmanni meelest elas kaebaja ühes Tootsi tee majas, mille sarnaseid maju oli elamupiirkonnas teisigi, ja selle väite juurde jäi ta kuni ütluste andmise lõpuni. G. Valdmann nägi majas naist ja lapsi ning maja ees kaebaja autot; 6) tunnistaja A. Pedaja väitel oli ta kaebaja endine naaber, kellelt ostis muu hulgas ära kinnistud Tootsi tee 16 ja
  11. Tunnistaja arvates kuulus Tootsi tee 14 kinnistu kaebajale, sest ta nägi seal iga päev kaebaja autot. A. Pedaja väitis, et ta ise kunagi Tootsi tee 14 hoones ei käinud, kuid käis maja ukse peal. Kuna A. Pedajal kinnistut Kraavi teel ei ole, rääkis tunnistaja aadressist Tootsi tee 14, mitte Kraavi tee
  12. Vastupidised väited ei ole usutavad; 7) maksusoodustuse kohaldamiseks ei piisa vaid eesmärgist kasutada elamut tulevikus oma alalise elukohana, vaid eesmärk elamu kasutamiseks elukohana peab realiseeruma. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud esitatud kirjalike ja suuliste tõendite põhjal, et kaebaja oleks kasutanud enne võõrandamist Kraavi tee 12 ehitusjärgus elamut oma alalise või peamise elukohana. Pelgalt rahvastiku​registris Kraavi tee 12 elukohana fikseerimine iseenesest ei tõenda ka selles faktilist elamist. Ka deklaratsioonides Kraavi tee 12 postiaadressina märkimine ei tõenda sellel aadressil faktilist elamist; 8) usutav ei ole, et välja ehitamata ja pooleliolevate sisetöödega elektrita ja kütteta majakarbis oli sügis- ja talvekuudel, s.o külmal ajal, üldse võimalik elada; 9) AS Eesti Energia
  13. juuli
  14. a elektriarve on koostatud
  15. a II kvartali tarbimise kohta, samas aga Kraavi tee 12 võõrandati juba märtsis
  16. Seetõttu ei saa viidatud arve tõendada elektri alalist kasutamist võõrandatud kinnistul enne võõrandamist; 10) maksuhalduri poolt üle kuulatud J. Ignatjev ei suutnud meenutada, millisel aadressil ta käis. Seletuste kohaselt käis ta majas, kuhu kaebaja ta viis, ja talle jäi mulje, et kaebaja elab seal. I. Ignatjevi väitel oli majas trepp valmis ja punase "mistraga" üle löödud. Samas ükski kohtus üle kuulatud tunnistajatest, kes olid käinud Kraavi tee 12 majas, ei ole seda väidet kinnitanud; 11) kaebaja ei ole maksu- ja kohtumenetluse käigus tõendanud, et ta reaalselt kasutas Kraavi tee 12 eramut oma alalise/peamise elukohana kuni selle võõrandamiseni. Kraavi tee 12 ja Tootsi tee 14 asuvad majad on välimuselt ühesugused ja ehitatud ühe projekti järgi. Seega juhul, kui kaebaja seal piirkonnas ehitustööde ajal elas, võis ta elada Tootsi tee 14 asuvas valmisolevas ja elamiskõlbulikus elamus, kus teda ja tema perekonda võis näha tunnistaja G. Valdmann vastavalt tema ütlustele; 12) kinnistusraamatusse on Kraavi tee 12 kinnistu kantud
  17. aprillil
  18. a kinnisasja nr 1044 jagamise teel tekkinud kinnistuna. Vastavalt
  19. aprilli
  20. a kinnisasja jagamise lepingule oli lepingu objektiks Kraavi tee 12 osas ainult elamumaa ning puudus viide sellel paiknevale ehitisele. A. Ilves ostis Kraavi tee 12 kinnistu ehitusjärgus oleva ehitisena, millele ei olnud välja antud ehitus- ega kasutusluba; 13) vaidlustatud maksuotsuses on maksuhaldur üksikasjalikult välja toonud, milliseid üksikuid arveid ja miks on parendamiskulude arvestusest välistatud, ning kohus neid üle ei korda ega eraldi välja ei too, kuna nõustub selles osas maksuhalduri põhjenduste ja järeldustega; 14) tunnistajana kohtus vande all üle kuulatud Alliku külas asuvate kinnistute ostjad on selgitanud, et nende kinnistutel oli ostu momendil veetrass viidud krundi piirini. Kinnistute ostjad on selgitanud, et ei ole kaebajalt pärast kinnistute soetamist teenuseid tellinud. Osa kinnistute ostjaist väidab, et nimetatud piirkonnas on teid parendatud, auke on killustikuga täidetud ja siledaks lükatud jms (tunnistajad A. Pedaja, R. Marder). Tunnistaja G. Valdmann väitis, et teid ehitati vastavalt tee​oludele. Teetöid teostas arendaja, traktorid sõitsid ja kallurid vedasid täitematerjali, teekatet ta ei mäletanud, võis olla mingi paekivimass, ning kaebaja ise väitis, et need on tema traktorid. Tunnistaja T. Meriküll väitis, et
  21. aastal parendati teid. T. Meriküll nägi seal kallureid ja traktoreid, mulla-, täite- ja kruusahunnikuid, viimased on seal siiamaani. Tunnistaja L. Saareväli väitel ehitati teid seal kogu aeg. Tunnistaja R. Eensoo väitis, et pärast
  22. aastat, kui ta krundi ostis, toimus Tootsi tee parendamine ja see toimub siiani. Kohtu hinnangul on tunnistajate ütlused selles osas üldistavad ja ebakonkreetsed ega tõenda seetõttu tööde tegemist; 15) väited selle kohta, et FIE Lauri Merimaa osutas kaebajale täitepinnase vedu, ei ole usutavad. Kinnistute ostjad on vastustajale antud selgitustes kinnitanud, et juurdepääsutee krundini oli olemas ja see oli kruusakattega. Pärast kinnistute võõrandamist ei ole teede parendustöid tehtud, vahel on vaid höövliga tasandatud; 16) kui kaebaja oleks tõepoolest tellinud FIE Lauri Merimaalt täitepinnase vedu keskmiselt 10 koormat päevas, oleks olnud loomulik, et kinnistud soetanud isikud oleksid sellest ka teadlikud olnud (näinud täitepinnase hunnikuid vms). Samas on isikud kinnitanud, et juurdepääsutee oli olemas ja toimus vaid aukude parandamine; 17) ei ole reaalne, et teistel ehitusobjektidel tööle rakendatud autojuht teostas lisaks FIE Lauri Merimaa palvel suures koguses täitepinnase vedu teistelt ehitusobjektidelt, kasutades selleks võõrast transpordivahendit. Maksuhalduri andmetel ei ole FIE Lauri Merimaa oma ettevõtlustulu kunagi deklareerinud, seega ei ole tõendatud tehingute toimumine kaebajaga; 18) FIE Lauri Merimaa poolt kaebajale arvete väljastamise eesmärgiks oli tasuda kaebaja kinnistute võõrandamisel vähem tulumaksu ning tegelikkusele mittevastavate tehingute sooritamine on tahtlik maksude tasumisest kõrvalehoidumine; 19) Saue Vallavalitsuse
  23. mai
  24. a kirjast nr 8-2.4/1948 nähtub, et Saue Vallavalitsusele ei ole esitatud Kraavi tee, Tootsi tee, Uuetalu tee, Uuetalu põik, Uuetoa tee teede ehituslikke, tänava​valgustuse jms ehitusprojekte. Seega on kaebaja poolt siiani täitmata
  25. oktoobril
  26. a sõlmitud detailplaneeringu koostamise ja finantseerimise leping nr
  27. Kuna teid ei ole välja ehitatud, on Saue Vallavalitsus asunud alates
  28. aastast hooldama Kraavi teed, Uuetalu teed, Uuetalu põiku ja Uuetoa teed. Kirjas kinnitab Saue Vallavalitsus, et ei ole võtnud ega võta ühtegi nimetatud tänavatest enda omandisse seni, kuni teed ja tänavavalgustus ei ole välja ehitatud.
  29. A. Tootsi esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt: 1) kohtule esitatud fotodega, ekspertiisiaktiga ja tunnistajate ütlustega on piisavalt tõendatud, et Kraavi 12 valmidusastmega elamus oli võimalik elada ning seda peamise elukohana kasutada. BPE Kinnisvaraekspert
  30. a koostatud eksperthinnangust nähtuvalt oli Kraavi 12 elamu valmiduse aste juba
  31. aastal 75%; 2) kohtu hinnang, et tunnistajate kohati vastuoluliste ja ebamääraste ütluste alusel ei ole võimalik üheselt tuvastada, et kaebaja oleks kasutanud Kraavi tee 12 asuvat elamut oma alalise või peamise elukohana, on väär. A. Rõuk andis kohtus ütluse, mille kohaselt on ta kohtunud kaebajaga vaidlusaluses majas rohkem kui üks kord. A. Pedaja ütluste kohaselt elas kaebaja Kraavi tänaval, kuna tema auto seisis pidevalt vaidlusaluse maja ees. T. Merikülli ütluste kohaselt nägi ta kaebajat Kraavi 12 krundi peal toimetamas 2004-
  32. Kuigi G. Valdmann selgitas, et kaebaja elas Tootsi teel asuvas majas, kirjeldas ta kaebaja elukohana maja, mis asub aadressil Kraavi tee
  33. Nimetatud segadus oli tingitud tänavasiltide puudumisest kõnealuses elamurajoonis. M. Karimõisa antud ütluste kohaselt elas kaebaja Kraavi tee 12 majas alates
  34. aasta märtsist; 3) kaebaja
  35. a ja
  36. a tuludeklaratsioonides oli nii elukoha kui ka postiaadressiks märgitud Kraavi tee
  37. Ühtlasi nähtub Saue Vallavalitsuse
  38. novembri
  39. a e-kirjast, et isikuregistri andmetel elas kaebaja perioodil
  40. juuni 2004 kuni
  41. oktoober 2006 Kraavi tee 12 aadressil. Maksu​halduri maksuteade on väljastatud just Kraavi tee 12 aadressile. Ka kaebaja ja A. Ilvese vahelise kinnistu võõrandamislepingu kohaselt oli lepingu ese registreeritud kaebaja elukohana; 4) A. Ilvese poolt kohtus antud selgitused lükkavad ümber maksuhalduri tõlgenduse A. Ilvese ekirja sisust. A. Ilves möönis selgitusi andes, et tema poolt maksuhaldurile antud hinnang Kraavi 12 majas elamise võimalikkuse kohta on tema enda subjektiivne hinnang, mis ei tähenda seda, et seal ei saanud elada. A. Ilves ei mõelnud maksuhaldurile e-kirjas antud selgitusi tõsiselt. Samuti on R. Marderi poolt kohtuistungil antud ütlustega tuvastatud, et ta ei teadnud maksuhaldurile seletust andes, kus kaebaja elas, vaid tegi üksnes erinevaid oletusi; 5) asjaoluga, et kaebaja omanduses on korter Tallinnas Vilde teel, ei ole võimalik tõendada, et kaebaja ei kasutanud enne võõrandamist Kraavi tee 12 elamut alalise või peamise elukohana. Samuti ei ole võimalik antud asjaolust tuletada, et kaebaja kasutas enne Kraavi tee 12 elamu võõrandamist oma alalise või peamise elukohana Kraavi tee 12 elamu asemel hoopis Vilde tee korterit. Vastustaja on varem tunnistanud tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 14 tulenevat põhimõtet, et maksumaksjal võib üheaegselt olla mitu maksuvabastuse alla kuuluvat püsivat või alalist elukohta; 6) A. Pedaja on kohtule selgitanud, et Tootsi tee 14 asuv elamu oli 2004.-
  42. aastal tühi. Ühtlasi kinnitas M. Karimõisa oma ütlustega kohtus, et aadressil Tootsi tee 14 ei elatud. Seetõttu ei ole kohane kohtu poolt tehtud järeldus, et kuna A. Pedaja nimetas kaebajat naabriks, võis kaebaja elada aadressil Tootsi tee
  43. Lisaks olid A. Pedaja kinnistud vastastikku Kraavi tee 12 kinnistuga, millest tulenevalt ei ole kaebaja naabriks nimetamises midagi ebatavalist; 7) kohus on õigesti nentinud, et rahvastikuregistris elukoha fikseerimine ei tõenda kinnistul faktilist elamist. Antud juhul ei ole aga rahvastikuregistri kanne ainsaks tõendiks, vaid seda kinnitavad ka teiste registrite andmed. Kaebaja on kõikides suhetes avaliku võimu kandjatega lugenud oma elukohaks Kraavi tee 12 elamu. Maksuhalduri kahtluse kaebaja elukoha osas tekitas just maksuhalduri ebaõigeks osutunud arvamus, et kaebaja
  44. aasta tuludeklaratsioonil märgitud elukoha aadress erines rahvastikuregistrisse kantud aadressist. Ka maksuhaldur on nentinud, et tuludeklaratsiooni esitamisel oli kaebaja elukoha aadressiks Kraavi tee
  45. Seega on tõendatud, et kaebaja on maksuhaldurile tegelikkuses algusest peale avaldanud, et nii tema elukoht kui ka postiaadress olid
  46. a märtsis Kraavi tee 12; 8) kohtu seisukoht, et ei ole usutav, et välja ehitamata ja pooleliolevate sisetöödega, elektrita ja kütteta majakarbis oli sügis- ja talvekuudel üldse võimalik elada, on kummastav. Nii A. Ilvese kui ka A. Rõugu antud ütluste kohaselt oli Kraavi tee 12 maja praktiliselt valmis. Lisaks on kohus jätnud tähelepanuta kaebusele lisatud AS Eesti Energia
  47. juuli
  48. a arve nr 24906595, millest nähtub, et perioodi
  49. märts 2005 -
  50. juuli 2005 eest on kuulunud Kraavi tee 12 kinnistu eest tasumisele 13 079, 30 krooni. Seega kasutati sellel kinnistul elektrit alaliselt; 9) jääb arusaamatuks, kuidas on kohtul võimalik nõustuda vastustaja poolt väljatooduga ning väita, et kinnistute omanike sõnade kohaselt pärast kinnistute omandamist teede ja veetrasside ehitustöid kaebaja poolt ei teostatud. Eranditult kõik käesolevas haldusasjas tunnistajatena ülekuulatud isikud kinnitavad oma ütlustega, et kaebuse esitaja rajas, arendas ning parendas
  51. a võõrandatud kinnistute teenindamiseks vajalikke kommunikatsioone ning rajatisi, seda nii kontrollitaval maksus​tamis​perioodil kui ka hiljem; 10) kohtuotsusest jääb arusaamatuks, kas kaebaja poolt kantud kinnistute parendamise kulusid ei võta kohus arvesse seetõttu, et kaebaja poolt rajatud ja parendatud üldkasutatavad teed ei kuulunud võõrandatud kinnistute koosseisu, või põhjusel, et teede parendustöid ei teostatud; 11) maksuhaldur on kohtumenetluse jooksul esitanud uusi põhjendusi, mida maksuotsus ei sisalda, leides, et kuna Alliku küla arendusala teed ei kuulunud võõrandatud kinnistute koosseisu, vaid on endiselt kaebaja omandis ning kinnistute ostu-müügilepingud ei kajasta teede võõrandamist, siis ei saa teede ehitamisega seotud kulusid arvestada võõrandatud kinnistute soetamismaksumuse hulka. Kohus on lugenud maksuotsuse uuel motiivil õiguspäraseks sõltumata sellest, kas maksuotsuses kahtluse alla seatud kulutuste tegemine on tõendatud või mitte. Eeltoodu on vastuolus Riigikohtu
  52. novembri
  53. a lahendis nr 3-3-1-49-08 nimetatud põhimõttega, et kohus ei saa asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel märkinud.
  54. Tallinna Ringkonnakohtu
  55. mai
  56. a otsusega rahuldati A. Tootsi apellatsioonkaebus osaliselt, tühistati halduskohtu otsus osaliselt ja tehti uus otsus, millega rahuldati kaebus osaliselt ja tühistati PMTK
  57. märtsi
  58. a maksuotsus nr 12-5/151 osas, millega määrati A. Tootsile tasumiseks tulumaks Saue vallas Alliku külas Kraavi tee 12 kinnistu võõrandamisel saadud kasult. Ringkonnakohus mõistis PMTK-lt A. Tootsi kasuks välja menetluskulud summas 225 eurot ning mõistis PMTK-lt riigituludesse 225 eurot. 1) Ringkonnakohus leidis, et Kraavi tee 12 kinnistu kasutamine kaebaja elukohana on tõendatud ning tulumaksu määramine selle kinnistu võõrandamisel saadud kasult oli õigusvastane. Ringkonna​kohus põhjendas seda seisukohta järgmiselt. Kinnistu kasutamist alalise või peamise elukohana kinnitavad nii sellest ajast pärinevad registri​andmed, kaebaja enda selgitus kui M. Karimõisa selgitused ja ütlused. T. Meriküll selgitas kohtus, et ta nägi Kraavi 12 kinnistul A. Tootsit, kuid mitte tema naist ega lapsi, ent maja hakkas A. Tootsi ehitama
  59. a lõpus ja sisse kolis
  60. a. A. Pedaja, kes oli Tootsi tee 16 omanik ja elanik kuni
  61. aastani, selgitas, et A. Tootsi elas kusagil Kraavi teel. Tootsi tee 14 maja oli 2004-2005 tühi. R. Marder, kes maksumenetluses selgitas, et ta on kuulnud, et A. Tootsi elas Tootsi teel, selgitas kohtus, et ta ei teadnud, kus apellant elas. G. Valdmanni ütluste kohaselt elas A. Tootsi tema teada Tootsi teel, maja oli valmis ja seal käisid ka A. Tootsi naine ja lapsed. A. Ilvese kinnitusel ei olnud
  62. a kevadel Kraavi 12 maja soetamise ajal maja siseviimistlus valmis, elektrivool oli olemas (ajutise paigaldusega), vesi oli toodud majja vannituppa, kuid laiali vedamata, WC-d sai kasutada, kuid vett ei saanud peale lasta, köök ei olnud aga toimiv. Kohtumenetluses selgitas A. Ilves, et Kraavi 12 majas oli teisel korrusel siseviimistlus osaliselt tegemata, sinna viis ajutine, töötlemata puidust trepp, esimene korrus oli praktiliselt valmis, põrandal oli pressitud plaat ning parketti ja liiste ei olnud pandud. Maksumenetluses antud lühida selgituse põhjal ei pidanud A. Ilves Kraavi tee 12 hoonet elamiskõlbulikuks. Kohtus ütlusi andes selgitas A. Ilves, et andis maksuhaldurile selgitusi ilma, et ta oleks väga tõsiselt läbi mõelnud küsimusi, ning teda ei huvitanud see teema ning tema ise ei oleks tahtnud seal sees elada nendes tingimustes. J. Ignatjevi kinnitusel oli A. Tootsi elamu Alliku külas, mille aadressi ta ei tea,
  63. a peaaegu valmis ning maja köögis oli elekter ja vesi. Ringkonnakohtu arvates ei saa neist tunnistustest järeldada, et A. Tootsi poolt maksumenetluses antud selgitused elamise kohta Kraavi tee 12 hoones oleks ebausaldusväärsed ning elamu kasutamine peamise ja alalise elukohana tõendamata. Isegi kui apellandil oli võimalus iga päev piirkonnas töötades sõita ööseks Tallinnasse Mustamäele korterisse või kasutada elamiseks elamut Tootsi tee 14, ei saa pelgalt Kraavi tee 12 mittetäielikust valmidusest ning mõne tunnistaja ütlustest või selgitustest teha vastupidist järeldust. Ka maja ostja A. Ilvese arvates peaaegu valmis majas töökoha lähedal elamine on ringkonnakohtu arvates usutavam kui ööseks korterisse ööbima suundumine. Kraavi tee 12 maja kütmine pidi olema võimalik juba seetõttu, et majas oli (ajutine) elektriühendus. Küsimus sellest, kas WC kasutamine oli mugav või kus ja kuidas valmistas A. Tootsi endale süüa, ei saa olla elukoha tuvastamisel määrav, arvestades, et need tegevused ei olnud ka Kraavi tee 12 majas võimatud. Ringkonnakohtu arvates ei ole alust pidada A. Pedaja ega G. Valdmanni ütlusi erapoolikuks. Kraavi tee 12 maja valmidusaste ei olnud A. Ilvese ütlustest nähtuvalt selline, et nende tunnistajate, kes kirjeldasid, et A. Tootsi elas valmisehitatud majas, ütluste pinnalt saaks järeldada, et nad käisid Tootsi tee 14 majas Keegi neist tunnistajatest, kes A. Tootsi elumajas sees käisid, ei väitnud, et nad oleks viibinud majas sedavõrd kaua, et oleks võinud märgata Kraavi tee 12 erinevusi võrreldes Tootsi tee 14 elamuga nagu põrandal parketi asemel pressitud puidust plaadid, liistude puudumine, vee majas laiali vedamata jätmine ning teisele korrusele viival trepil viimistlusmaterjali mittekasutamine. 2) Ringkonnakohus nõustus maksuhalduriga, et teede ja tänavate parendamise kulutusi ei saa pidada nende teede ja tänavate ääres paiknevate elamukruntide parendamise kuludeks, vaatamata sellele, et teid kasutatakse kinnistutele juurdepääsuks. Kinnistute väärtus võis teede parendamise tulemusel küll märgatavalt paraneda ning juhul, kui A. Tootsi poleks võtnud kohustust teed välja ehitada, oleks elamumaa kruntide väärtus olnud märgatavalt väiksem, ent parenduskulud on käesoleval juhul kantud väidetavalt teiste maatükkide (teemaa) parendamiseks. Parendamiskulude mahaarvamine vara võõrandamisel saadud tulust tulumaksuga maksustatava summa kindlakstegemiseks ei oleks objektiivselt võimalik, kui ka ümberkaudsete maa-alade arendamisega – sh lähedusse lasteaia, kooli, bussipeatuste, kaupluste, parkide või muude ühis​kondlikult kasutatavate hoonete, mille lähedus elamumaa väärtust suurendab – seotud kulutusi saaks elamumaa võõrandamisel viimatinimetatu parendamiskuludena arvesse võtta. Poleks võimalik üheselt hinnata, millises ulatuses on kulutused kantud selle maatüki parendamiseks, kus töid tegelikult tehti, millises ulatuses aga naabruses või läheduses asuvate kinnistute parendamiseks. Seetõttu polnud ringkonnakohtu arvates asja lahendamisel vajalik ka hinnata, kas FIE Lauri Merimaa poolt esitatud arved on esitatud tegelikult aset leidnud majandustehingute kohta ning kas asjas kogutud tõendid kinnitavad tehingute tegelikku toimumist või mitte. Ringkonnakohtu arvates ei välista sellele asjaolule tuginemist maksuotsuses nimetatud asjaolu märkimata jätmine. Maksu määramisel ei ole maksuhalduril kaalutlusõigust. Maksu määramise aluseks on nende arvete alusel tasutud summade mittearvestamine maa soetusmaksumuse hulka. Seega ka juhul, kui asuda seisukohale, et maksu määramist on nende arvete osas ebaõigesti põhjendatud, pidi maksuhaldur maksu selles osas määrama ning viga haldusakti andmisel ei võinud mõjutada maksuotsuse sisu. Maksuotsuse tühistamine selles osas pole haldusmenetluse seaduse §-st 58 tulenevalt võimalik. 3) Samuti leidis ringkonnakohus, et ka veetrasside rajamise kulutusi ei saa pidada
  64. aastal võõrandatud elamumaa kruntide parendamiseks tehtud kulutusteks, mida saaks arvestada

§ 38lg 1 tähenduses vara parendamiseks tehtud kulutusteks.

Veetorustiku väljaehitamine leidis samuti aset maa-alal, mis asub jätkuvalt A. Tootsi omandis. Veetorustikku ei saa pidada ühis​vee​värgiks, sest see pole vee-ettevõtja omandis (ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 2 lg 1 ja § 7 lg 1), samuti ei saa seda pidada ka kinnisasjade päraldiseks. Veetorustik on võõrandatav elamumaa sihtotstarbega kinnisasjadest eraldi. Saue Vallavalitsuse ja A. Tootsi vahel

  1. septembril
  2. a sõlmitud lepingust nr 176-06 nähtub küll liiklusmaa krundi L1 vallavalitsusele võõrandamise kohustus, ent tehnovõrkude üleandmise kohustust selle lepinguga ei ole ette nähtud. Kinnistute võõrandamislepingutest ei nähtu veetorustiku omandi üleandmine kinnistute ostjatele, vaatamata sellele, et lepingutest nähtuvalt on veetorustiku väljaehitamise kohustus kinnistu piirini müüjal. Veetorustiku üleandmisel vallale on vallal võimalik hakata torustikku kasutama ühisveevärgina ning saada selle eest tarbijatelt tasu. Eelnevast tulenevalt leidis ringkonnakohus, et maksuotsus on lõppjäreldustes õiguspärane, kuigi maksu​haldur ei põhjenda veetrasside rajamise kulude mittearvestamist sellega, et veetrassid on jätkuvalt A. Tootsi omandis. Ringkonnakohtul puudub vajadus hinnata, kas OÜ Demovara arved on esitatud tegelikult aset leidnud majandustehingute kohta ning kas asjas kogutud tõendid kinnitavad tehingute tegelikku toimumist või mitte. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  3. A. Tootsi kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus selles osas, millega jäeti halduskohtu otsus muutma ja maksuotsus tühistamata ning kas teha Riigikohtul uus otsus, millega tühistada vaidlustatud maksuotsus tühistamata jäänud osas või alternatiivselt saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassaatori seisukohad on järgmised. 1) Ringkonnakohus on asunud kohtumenetluses haldusakti motiveerima. Ringkonnakohus märgib otsuses, et kuigi maksuhaldur ei põhjenda veetrasside rajamise kulusid tõendavate dokumentide kinnistute parendamiskulude hulka arvamise mittelubatavust sellega, et veetrassid on jätkuvalt apellandi omandis, on ringkonnakohus seisukohal, et just sellel põhjusel ei saa veetrasside rajamise kulutusi pidada
  4. aastal võõrandatud elamumaa kruntide parendamiseks tehtud kulutusteks. Viidates Riigikohtu halduskolleegiumi 05.11.2008 lahendile kohtuasjas nr 3-3-1-49-08, on kassaator seisukohal, et ohus ei saa asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel märkinud. Halduskohtu ülesanne ei ole tuvastada maksu määramise alus, vaid kontrollida, kas täitevvõim on haldusaktis moti​veerinud maksu määramist õiguspäraselt. Kui maksuotsus on õiguslikult motiveerimata, siis on see iseseisvaks maksuotsuse tühistamise aluseks. Maksu määramise põhjendamine alles apellatsiooni​menetluses rikub oluliselt kaebaja kaebeõigust, sest kaebajal ei olnud maksuotsuse saamisel võimalust teostada MKS § 150 lg 1 sätestatud kohustust tõendada, et maksusumma määrati valesti. 2) Ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud

§ 38lg 1.

Seadusest ei tulene, et kinnistu parendamiseks ei saaks lugeda selliseid kulutusi, mis on tehtud teistel kinnistutel, oluline on asjaolu, et see suurendas kinnistu väärtust. Parendusteks saab lugeda selliseid kulusid, mille tagajärjel kas suureneb vara väärtus, pikeneb tööiga või paranevad tööomadused (näiteks hoone ümberehitus, tee asfalteerimine, seadmete vahetamine, maaparandus jne). Kinnistu parendamiskuludeks saab lugeda ka teede ja tänavate rajamise ja parendamise kulutusi, kui teid kasutatakse kinnistule juurdepääsuks ning teede parendamine suurendab kinnistu väärtust. Samuti saab kinnistu parendamiskuludeks lugeda veetrasside rajamise kulutusi, kui veetorustiku väljaehitamise kohustus on kinnistu müügilepinguga pandud müüjale. Siinjuures ei ole oluline, et veetorustik ja teed ei ole võõrandatud kinnistute osad. 3) Ringkonnakohus möönab, et parendamise tulemusel võis märgatavalt suureneda kinnistu väärtus, kuid leidis, et pole võimalik üheselt hinnata, millises ulatuses on kulutused kantud selle maatüki parendamiseks, kus töid tegelikult tehti, millises ulatuses aga naabruses või läheduses asuvate kinnistute parendamiseks. Ringkonnakohus oleks sel juhul pidanud arvestamata võimalusega, et konkreetse maatükiga seotud kulu osa oleks sel juhul tulnud leida MKS § 94 alusel hindamise teel. Kaebaja ei pidanudki maksuotsuse põhistusest lähtudes esitama tõendeid selle kohta, millised kulud millises osas on seotud mingi kinnistu parendamisega, kuna maksuotsuses ei olnud see asjaolu vaidluse all. Maksuotsusest tulenevalt pidi kaebaja vaid tõendama, et tööd on tegelikult tehtud. Samuti oleks tulnud hindamist kohaldada juhul, kui maksuhaldur leiab, et teede ja tänavate ning veetrasside rajamine ei ole toimunud sellises mahus, mida väidab kaebaja. Ainuüksi hindamise kaalumata jätmise tõttu tuleb maksuotsus tühistada. 4) Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et veetrasside rajamise kulutusi ei saa arvesse võtta seetõttu, et need on jätkuvalt apellandi omanduses. Veetrasside rajamine on vaieldamatult suuren​danud kinnistute väärtust, sest müügilepingutega oli selle väljaehitamise kohutustus kassaatoril. Kas ja kuidas veetorustikku hiljem omama, valdama või hooldama asutakse, ei puutu asjasse. Oluline on, et veetrasside väljaehitamise hind sisaldus müügihinnas ning sellega on parendatud kinnisasja – kinnis​asja väärtus on oluliselt suurenenud. Kui müüjal ei ole lubatud trasside ehituse kulusid kasust maha arvata, siis oleks tulumaksuga maksustamine karistusliku iseloomuga ning vastuolus tulu mõistega. 5) Ringkonnakohus on jätnud apellandi väited käsitlemata ning ei ole põhjendanud, miks ta kaebaja esitatud tõendeid ei arvesta. Ringkonnakohus rikkus uurimispõhimõtet ning kohustust kõiki tõendeid hinnata. 7 Maksu- ja Tolliameti vastukassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Samuti märgitakse vastukassatsioonkaebuses, et HKMS § 17 lg 2 kohaselt on protsessiosaliseks selles kohtumenetluses Maksu- ja Tolliamet (MTA). MTA leiab, et ringkonnakohus ei võtnud seisukohti kõigi väidete ja vastuväidete osas ja hindas ebaõigesti tõendeid, mis kinnitavad asjaolu, et A. Tootsi ei kasutanud Kraavi tee 12 kinnistut oma alalise või peamise elukohana. Ringkonnakohus on ebaõigesti hinnanud A. Pedaja poolt kohtu​menetluses antud ütlusi ning jätnud sisuliselt tähelepanuta teiste tunnistajate (G. Valdmann, R. Marder ja J. Ignatev) ütlused sellest, et A. Tootsi elas Tootsi tee 14 majas. A. Tootsi deklareeris 2004. ja 2005. aasta tuludeklaratsioonides oma elukoha aadressina Vilde tee 81-60, Tallinna linn, ning soovis korteriomandi soetamisega seotud laenuintresse maha arvata. Alles 2006. aasta detsembris asus A. Tootsi algseid tuludeklaratsioone parandama, märkides oma elukoha aadressiks Kraavi tee 12. MTA on jätkuvalt seisukohal, et AS Eesti Energia arve ei tõenda asjaolu, et Kraavi tee 12 oleks elektrienergiat kasutatud. MTA viitab Riigikohtu 26. märtsi 2009. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-2-09 ning järeldab sellest, et maksuhaldur ei pea tuvastama, millist eluruumi maksumaksja võis kasutada oma alalise või peamise elukohana. Maksuhaldur peab veenduma temale esitatud tõendite põhjal, kas maksukohustuslane elas võõrandatavas eluruumis alaliselt/peamiselt või mitte. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohalda​nud Riigikohtu praktikat. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kolleegium lahendab kõigepealt MTA vastukassatsioonkaebuse ning võtab seisukoha, kas Kraavi tee 12 kinnistu kasutamine kaebaja elukohana oli tõendatud (I). Seejärel lahendab kolleegium A. Tootsi kassatsioonkaebuse ning võtab seisukoha, kas teede ja veetrasside ehitamise kulud saavad olla kinnistute parendamisega seotud kulud

§ 38lg 1 tähenduses (II).

Lõpuks otsustab kolleegium menetluslikud küsimused (III). I

  1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega, et Kraavi tee 12 kinnistu kasutamine A. Tootsi elukohana on tõendatud. HKMS § 229 lg 2 kohaselt Riigikohus arvestab kassatsioon​kaebuse põhjendatuse kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. HKMS § 229 lg 3 kohaselt on Riigikohus seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. MTA vastukassatsioonkaebuse väited ei anna alust järeldada, et ringkonnakohus oleks materiaalõigust vääralt kohaldanud või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme.
  2. Vastuseks MTA vastukassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et isikul võib olla üheaegselt ka mitu elukohta, mistõttu ühe aadressi märkimine mistahes ametlikus dokumendis või registris ei välista, et isik kasutab samal ajal elukohana ka mõnel teisel aadressil asuvat eluruumi. Füüsilise isiku tuludeklaratsiooni märgitud aadress ei ole käsitatav tõendina elukoha kasutamise kohta, vaid see aadress on pigem kontaktaadress maksuhalduriga suhtlemisel. Maksumaksja võib tulu​dekla​ratsioonis oma aadressiks märkida ka sellise aadressi, mis ei ole tema elukoht, kuid kus maksu​maksja hinnangul on paremini tagatud temale adresseeritud dokumentide kättesaamine. Arvestades muu hulgas ka asjaolu, et käesolevas kohtuasjas on tegemist alles ehitusjärgus olevate elamutega, mille juurdepääsuteed pole välja ehitatud ning mille aadressiandmeid oli arenduse käigus muudetud, võis isikul olla põhjendatud kahtlus, et sellele aadressile saadetud postisaadetised ei pruugi kohale jõuda.
  3. Samuti ei ole eluasemelaenu intresside mahaarvamise õiguse kasutamine siduv kinnisasja müügi maksuvabastusele.

§ 25

lg 1 kohaselt on residendist füüsilisel isikul õigus maksus​tamis​perioodi tulust maha arvata endale eluasemeks elamu või korteri soetamiseks võetud laenu või liisingu intress, mis on maksustamisperioodil tasutud lepinguriigi residendist krediidi​asutusele või sellise äriühinguga samasse kontserni kuuluvale finantseerimisasutusele, samuti mitteresidendist krediidiasutuse lepinguriigis registreeritud filiaalile. Samadel tingimustel võib tulust maha arvata ka elamu ehitamise eesmärgil maatüki soetamiseks võetud laenu või liisingu intressid.

§ 25

lg 3 kohaselt võib maksustatavast tulust üheaegselt maha arvata ainult ühe elamu või korteri soetamise laenu ja kapitalirendi (liisingu) intressid. Viimati viidatud lõikest nähtub, et isikul võib olla ka mitu elamut või korterit, mis on "endale eluasemeks soetatud". Kolleegium märgib ka, et mõiste "eluase" on laiema sisuga kui "elukoht" ja hõlmab ka sellist eluruumi, mida konkreetne isik ei kasuta alaliselt või peamiselt elamiseks. Samuti võib eluasemelaenu intresside mahaarvamise õigus tekkida ajaliselt varem kui faktiline elukohana kasutamine, sest

§ 25

lg 1 ja 2 kohaselt saab intresse maha arvata ka siis, kui laen on võetud elamu või korteri ehitamiseks või elamu ehitamise eesmärgil maatüki soetamiseks. 12. MTA viide Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele kohtuasjas 3-3-1-2-09 ei ole asjakohane. Vaidlus puudutas pooleliolevat elamut, mida maksumaksja väidetavalt soovis hakata elukohana kasutama pärast elamu valmimist, kuid poolelioleva elamu võõrandamise tõttu tegelikult ta seda elamut elukohana kasutama ei hakanud. MTA viitab otsuse punktile 11, milles Riigikohus tsiteerib halduskohtu otsust ("Maksumaksjal lasub seejuures kohustus tõendada, et tema eesmärgiks oli ehitada elamut, kuhu ta kavatses elama asuda ja et see eesmärk oli ka reaalne."). Sama otsuse punktis 12 märgib Riigikohus, et ta ei nõustu halduskohtu poolt

§ 15lg 5 p-le 1 antud laiendava tõlgendusega.

Riigikohtu tõlgenduse kohaselt ei ole võimalik tulumaksuvabastust kohaldada poolelioleva elamu müügile, mida valmidusastmest lähtuvalt ei ole võimalik füüsilise isiku elukohana kasutada. Käesolevas kohtuasjas on tõendatud, et elamu valmidusaste võimaldas selles püsivalt elada ja maksumaksja seal ka elas. II 13. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et müüdud kinnistute parenduskuluna ei saa arvesse võtta väljaspool kinnistu piire asuvate sissesõiduteede ja veetrasside rajamise kulu.

§ 37

lg 1 kohaselt on kasu või kahju vara müügist müüdud vara soetamismaksumuse ja müügi​hinna vahe. Kasu või kahju vara vahetamisest on vahetatava vara soetamismaksumuse ning vahetuse teel vastu saadud vara turuhinna vahe. Maksumaksjal on õigus kasust maha arvata või kahjule juurde liita vara müügi või vahetamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud.

§ 38

lg 1 kohaselt on soetamismaksumus kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sealhulgas makstud komisjonitasud ja lõivud. Viidatud sätetest ei tulene, et vara parendamiseks või võõrandamisega seotud kuluks saaks olla ainult selliste ehitustööde kulud, mida tehti võõrandatud kinnisasja piirides. Mõiste "parendamine" hõlmab kõiki kulusid, mis suurendavad vara väärust. Kuna käesolevas asjas oli tegemist müügi eesmärgil väljaehitatud kinnistutega, siis on parenduskulu määratlemisel oluline tuvastada, kas tehtud kulutusel on vahetu seos võõrandatud kinnistute müügihinnaga. Tõendiks sellise seose olemasolu kohta võib olla näiteks müügilepingu säte selle kohta, et müüja on välja ehitanud väljas​pool kinnistu piire oleva juurdepääsutee, veetrassi või muu tehnovõrgu, või müügilepingu säte, mille kohaselt müüja võtab endale kohustuse nimetatud ehitustööd teha või alustatud tööd lõpule viia. Asjakohased tõendid võivad olla ka halduskohtu otsuses viidatud lepingud Saue Vallavalitsusega, milles kaebaja on väidetavalt võtnud endale kohustusi teede ja tänavavalgustuse väljaehitamiseks ning kinnistute tasuta üleandmiseks vallale. 14. Parenduskulude arvessevõtmisel ei ole määrav, kas kinnistud, millel asuvad vaidlusalused teed ja veetrassid, jäävad müüja omandisse või antakse hiljem tasuta üle mõne teise isiku (näiteks valla või vee-ettevõtja) omandisse. Oluline on see, et pärast nende kinnistute müüki, mille soetamis​maksumusse on teede, tänavavalgustuse ja veetrasside ehitamise kulud arvatud, ei ole võimalik nimetatud rajatisi iseseisvalt ega koos nende juurde kuuluva maaga tasu eest kolmandatele isikutele võõrandada. Kui selline tõenäosus eksisteerib, siis tuleb väljaspool müüdud kinnistute piire tehtud parendused lugeda iseseisvaks varaks, mille soetamismaksumus võetakse arvesse selle vara võõrandamisel saadud kasust. Kolleegium märgib, et kaebaja on väidetavalt kinnistute parendamiseks tehtud kulud tulu​dekla​ratsioonis deklareerinud mitte soetusmaksumuse osana, vaid vara võõrandamisega seotud kuludena. Müüja kulutused, mida tehakse selleks, et müüdav vara vastaks müügilepingus kokkulepitud tingimustele (nt ehitiste ja või rajatiste väljaehitamine, detailplaneeringu, ehitus- või kasutusloa vormistamine jne) tuleb üldreeglina liita müüdud vara soetamismaksumusele. Võõrandamisega seotud kuluna tuleb mõista eelkõige võõrandamistehingu ettevalmistamise ja vormistamise kulusid nagu näiteks notaritasu ja riigilõiv, maakleritasu, müügikuulutuste või reklaami kulud, müüdava vara hindamise või potentsiaalsetele ostjatele tutvustamise kulud jms. Viidatud eksimus ei ole käesoleva asja lahendamisel siiski oluline, sest nii vara parendamise kulud kui võõrandamisega seotud kulud on

§ 37

lg 1 kohaselt vara võõrandamisest saadud kasust ühteviisi maha​arvatavad ning mõlemale kululiigile kehtivad samasugused dokumenteerimisnõuded. Kassatsiooni​astmes viitavad mõlemad pooled oma seisukohtade põhistamisel

§ 38lõikele 1, samale sättele on viidanud oma otsuses ka ringkonnakohus.

15. Kinnistu soetusmaksumuse hulka on võimalik arvestada ka selliseid kulusid, mis on tehtud pärast kinnistu võõrandamise eest tasu saamist.

§ 36

lg 1 kohaselt võetakse füüsilise isiku tulu tulumaksuga maksustamisel arvesse sellel maksustamisperioodil, millal tulu laekus ning maksusta​tavast tulust tehtavad mahaarvamised võetakse arvesse sellel maksustamisperioodil, millal need tasuti. Sellest sättest tulenevalt tekib vara võõrandamisest maksustatav tulu juba ostjalt ette​makse saamisel või müügihinna ositi laekumisel, kuid parendustöid ja võõrandamise seotud kulusid võidakse teha veel pärast müügitulu osalist laekumist. Samuti ei pruugi olla välistatud, et müügi​lepingust tulenevalt on müüjal kohustus teha teatud töid pärast omandiõiguse üleminekut ostjale, sest objektiivsetel põhjustel ei pruugi need tööd olla lepingu sõlmimise ajaks lõpetatud. Arvestada tuleb ka võimalust, et müüja on oma kulude tegemisel saanud maksepikendust (näiteks on soetanud müüdud vara järelmaksuga). Samuti võib müüjal tekkida vajadus teha hiljem kulusid põhjusel, et ostja on pärast müügitehingu toimumist esitanud pretensiooni müüdud asja puuduste kohta ja nõudnud müüjalt puuduste kõrvaldamist. Selleks et otsustada, kas kulud, mida müüja teeb pärast müügihinna osaliselt või täielikku laekumist, on seotud müüdud varaga, tuleb eelkõige hinnata müügilepingu tingimusi, millest peaks nähtuma müüja kohustused ja vastutus. Vajadusel võib esitada ka muid tõendeid.

  1. Vaidlustatud maksuotsuses keeldus PMTK teede ja trasside ehitamise kulusid arvesse võtmast põhjusel, et nende kulude kandmine ei ole maksuhalduri arvates tõendatud ning ehitustöid ei ole sellises mahus tehtud. Halduskohus hindas kaebaja vastuväiteid maksuotsusele ning oma otsuses nõustus maksuhalduri põhjenduste ja järeldustega (vt käesoleva otsuse p 3 alapunktid 13–19). Kuna ringkonnakohus asus seisukohale, et väljaspool kinnistu piire tehtud töid ei saa mingil juhul parenduskuluna arvesse võtta, siis ei pidanud ringkonnakohus ka vajalikuks hinnata apellatsioon​- kaebuse väiteid ega kaebaja esitatud tõendid, millega ta soovib ümber lükata maksuhalduri ja haldus​kohtu järeldusi. Seetõttu saadab kolleegium asja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, et see vaataks uuesti läbi apellatsioonkaebuse väited selles osas, mis puudutavad halduskohtu hinnangut kaebaja tehingutele FIE-ga Lauri Merimaa ja OÜ-ga Demovara. Kui ringkonnakohus tuvastab, et nimetatud isikute väljastatud arvetel näidatud tehingud on aset leidnud ja seotud vaidlusaluste kinnistute parendamisega või võõrandamisega, siis peab ringkonna​kohus ka kontrollima, kuidas on A. Tootsi teede ja trasside ehitamise kulud jaganud müüdud kruntide soetamismaksumuse vahel, arvestades asjaolu, et ühe krundi müügist saadud kasu oli maksuvaba ning kaks krunti võõrandati kinkelepinguga. Kaebaja peab esitama kohtule tõendid, millest nähtuks, kui suur osa soetamismaksumusest ja võõrandamisega seotud kuludest on seotud nende kinnistute võõrandamisega, millest ei tekkinud maksustatavat kasu. III
  2. Eeltoodust lähtuvalt tühistab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse selles osas, milles ringkonna​- kohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Asi saadetakse tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata selles osas, millega apellatsioonkaebus rahuldati. A. Tootsi kassatsioonkaebus rahuldatakse, MTA kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, siis jääb menetluskulude väljamõistmise taotlus läbi vaatamata. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb A. Tootsile tagastada (HKMS § 107 lg 4). MTA oli kassatsioonikautsjoni tasumisest vabastatud. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.