Obsah (7)

§ 384§ 209§ 394§ 83§ 831§ 84§ 832

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-1-118-12 17. detsember 2012 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar

§ 384

lg 1 tunnustel menetlust selle kohta, et OÜ M nimel tegutsevad isikud võivad olla põhjustanud äriühingu maksejõuetuse. Kohtueelses menetluses kogutud tõendite kohaselt kahtlustatakse R. P.-d

§ 209

lg 2 p-de 2 ja 3, § 201 lg 2 p-de 2 ja 4, § 384 lg 1 ja § 394 lg 2 p 3 ja OÜ-d A

§ 394lg 4 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

1. Tartu Maakohtu
2. mai
3. a määrusega arestiti prokuröri taotluse alusel süüteoga saadud vara konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamiseks OÜ-le A kuuluvad kinnistud: kinnistu registriosa nr XXXXXX asukohaga Valgas Xxxxx x, kinnistu registriosa nr YYYYYYY asukohaga Valgamaal Taheva vallas Koikküla külas Xxxx-Xxxxxl, kinnistu registriosa nr ŽŽŽŽŽŽŽ asukohaga Valgas Xxxxxx xx (ZZZ/ZZZZ mõttelist osa), kinnistu registriosa nr WWWWWWW asukohaga Tartus Xxxxxxx xxx XL ja kinnistu registriosa nr QQQQQQQ asukohaga Tartus Xxxxxxx xxx XLVI. Süüteo vahetu objekti ja süüteoga saadud vara konfiskeerimise või konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestiti OÜ A pangakontod ja neil olev raha AS-s B, AS-s C ning AS-s D. Maakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist. 2.1 Kahtlustuse kohaselt sai R. P. koos teiste kuriteo toimepanijatega kuritegude tulemusena vähemalt 604 587,36 eurot varalist kasu, millest vähemalt 67 107,23 eurot kandis ta OÜ A pangakontole, varjamaks kuritegelikul teel saadud vara ebaseaduslikku päritolu ja asukohta. OÜ A tegevuse eesmärgiks oli aga vara ebaseadusliku päritolu varjamine ja R. P. aitamine, et viimane saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest. 2.2 Kahtlustust kinnitavad kuriteoteade ja sellele lisatud dokumendid, tuludeklaratsioonid, äriregistri teabesüsteemi väljavõtted, äriühingute pangakontode väljavõtted ning teised dokumentaalsed tõendid. R. P.-le ja OÜ-le A esitati kahtlustus põhjendatult, kuna neile etteheidetavas tegevuses võivad esineda kahtlustuses kirjeldatud kuritegude tunnused. Samuti on põhjendatud alus arvata, et R. P. teenis koos teiste toimepanijatega kuritegudest vähemalt 604 587,36 eurot ebaseaduslikku tulu, millisest summast kandis ta 67 107,23 eurot OÜ A pangakontole. 2.3 Arvestades R. P. 2008 -
4. a tulude ja kulude võrdlust ning pangakontode väljavõtetelt nähtuvaid raha liikumist iseloomustavaid andmeid, on alust arvata, et olulise osa tema sissetulekust moodustas kuritegelikult teel saadud tulu. R. P. kandis pärast temaga seotud OÜ-ga M (pankrotis) kelmuse toimepanemist ja ettevõtte vara omastamist, kuid enne pankroti väljakuulutamist, kuritegude toimepanemise tulemusena saadud rahast 67 107,23 eurot OÜ A pangakontodele. Võttes arvesse R. P. seotust OÜ-ga A juhatuse liikme tegevuse ja ainuosaluse kaudu, on ilmne, et kahtlustatav teadis raha ülekandmise tegelikku eesmärki. Tegemist võib olla R. P. ja OÜ A poolt toimepandud rahapesukuriteoga ning ülekantud rahasumma näol rahapesu vahetu objektiga. 2.4 Lisaks rahapesu objektiks olevale summale kandis R. P. enda pangakontolt OÜ A pangakontodele 11 225 000 krooni. Selle summa kandis ta üle pärast OÜ-ga M (pankrotis) seotud kelmuse toimepanemist ja ettevõtte vara omastamist ning vahetult enne võlausaldaja poolt pankrotiavalduse esitamist. Raha ülekandmise eesmärgiks oli selle võimaliku konfiskeerimise vältimine. On ilmne, et OÜ A esindajana teadis R. P. raha ülekandmise tegelikku eesmärki. Seega esineb seaduslik alus pangakontode ja neil oleva raha arestimiseks rahapesukuriteo vahetu objektina, tagamaks vajadusel kontodel oleva raha konfiskeerimist

§ 394

lg-st 5 tulenevalt ning

§ 83lg 2 alusel.

Samuti esineb seaduslik alus OÜ A kui kolmanda isiku pangakontode ja neil oleva raha arestimiseks raha konfiskeerimise tagamiseks kuriteoga saadud varana

§ 831

alusel või selle arvelt kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamiseks

§ 84alusel.

2.5 R. P.-le kuulusid viis kinnistut, mille suhtes ta sõlmis vahetult pärast OÜ M (pankrotis) võlausaldaja poolt pankrotiavalduse esitamist müügilepingu OÜ-ga A. Kinnistute müügihind kokku oli 245 000 krooni. Kriminaalasja materjali juurde lisatud kinnisvaraportaalide väljavõtetest nähtuvalt saab kinnistute keskmiseks turuhinnaks arvestada aga ligikaudu 130 000 eurot. On alust arvata, et R. P. võõrandas kinnistud keskmisest turuhinnast soodsamalt ja põhjust on kahelda selleski, kas tegelikkuses kogu ostuhinna tasumine toimus. OÜ A ja R. P. pangakontode väljavõtetest nähtuvalt on viimase pangakontole tehtud ülekanne ühel korral 100 000 krooni suuruses summas, mis võimaldab järeldada, et ostja tegelikult müügilepingu järgset hinda ei tasunud ning kinnistud võivad olla omandatud olulises osas R. P. vara arvelt. Kinnistute müümise eesmärgiks oli nende võimaliku konfiskeerimise vältimine. On ilmne, et OÜ A esindajana teadis R. P. võõrandamise tegelikku eesmärki. Kõnealusele eesmärgile osutab kaudselt ka asjaolu, et pärast OÜ M (pankrotis) suhtes pankrotiavalduse esitamist ja enne kinnistute müügilepingu sõlmimist võõrandas R. P. OÜ A ainuosaniku ja juhatuse liikmena osaühingu ühe osa (väärtusega 15 945 eurot) oma elukaaslase emale, jättes endale ühe osa (väärtusega 32 eurot). Arvatavalt oli kirjeldatud tegevuse eesmärgiks enda varade väärtuse näiline vähendamine. Lähtuvalt eeltoodust esineb seaduslik alus OÜ-le A kui kolmandale isikule kuuluvate kinnistute arestimiseks, tagamaks kahtlustatava süüdimõistmise korral nende konfiskeerimist kuriteoga saadud varana

§ 831

alusel või nende arvelt kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamist

§ 84alusel.

Pidades silmas kahtlustuse kohaselt kuritegelikul teel teenitud tulu suurust, on ilmne, et see ületab kinnistute väärtuse.

1. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse OÜ A kaitsja vandeadvokaat Margus Lentsius, taotledes määruse tühistamist. Alternatiivselt taotles kaebaja kinnistute arestimise asendamist kohtuliku hüpoteegiga 67 107,23 euro suuruses summas Eesti Vabariigi kasuks ja OÜ A pangakontode ning nendel oleva raha aresti alt vabastamist.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist. 4.1 Kriminaalasjas kogutud tõendid annavad piisava aluse arvata, et OÜ M juhatuse liikmed R. P. ja V. M. esitasid koos OÜ V juhatuse liikme T. S.-iga AS-le E osaliselt või täielikult tegelikkusele mittevastavaid avaldusi ning kuludokumente, mille alusel teostas pank laenu väljamaksmise OÜ M pangakontole. Laenu peamiseks eesmärgiks oli Valgas asuva leivakombinaadi hoonetesse ja seadmetesse tehtavate investeeringute finantseerimine ning pangale esitatud avalduste ja arvete kohaselt laenusummasid vastavalt ka kasutati. Hiljem selgus, et laenu saamise põhjenduseks toodud investeeringuid tegelikkuses ei tehtud. Seega lõid R. P., V. M. ja T. S. pangale ebaõige ettekujutuse, mis oli aluseks panga poolt laenu väljamaksete tegemiseks. Seetõttu on piisav alus kahtlustada R. P.-d kelmuse toimepanemises, mis on käsitatav rahapesu eelkuriteona. Kahtlustuse kohaselt petsid V. M., R. P. ja T. S. pangalt välja 3 171 948,80 krooni (202 724,48 eurot), millega on kummutatud kaitsja väide, nagu puuduks teine rahapesu koosseisu oluline tunnus - kriminaaltulu. 4.2 Ehkki OÜ A pangakonto väljavõttest nähtuvalt tegi ülekanded R. P., ei selgita see raha kaugemat päritolu ega kannete tegemise alust. Eksisteerib põhjendatud kahtlus, et raha kanti OÜ A pangakontole raha ebaseadusliku päritolu varjamiseks ja R. P. abistamiseks, et viimane saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest. 4.3 OÜ A vara arestimisel proportsionaalsuse põhimõtet ei rikutud. Vara ei arestitud pelgalt

§ 83

lg 2 alusel tahtliku süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud vara konfiskeerimise tagamiseks, vaid ka

§ 831lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 84 alusel konfiskeerimise asendamise tagamiseks.

Kriminaalmenetluses on tuvastatud, et R. P. ja V. M. said tahtliku kuriteo toimepanemise tulemusena kokku 604 587,36 eurot, millest 67 107,23 eurot kandis R. P. OÜ A pangakontole. Seega on võimalik vara arestida 604 587,36 euro suuruses summas, vältimaks kuriteo toime pannud isikute rikastumist. 4.4 Kuivõrd R. P. kandis enda pangakontolt OÜ A pangakontole lisaks rahapesu objektiks olevale rahale ka 11 225 000 krooni, mille puhul on suure tõenäosusega samuti tegemist kuriteo toimepanemise tulemusena saadud varaga, on OÜ A pangakonto ja seal oleva raha arestimine põhjendatud ka tahtliku süüteoga saadud vara konfiskeerimise või konfiskeerimise asendamise tagamiseks. Lisaks on põhjendatud OÜ-le A kuuluvate kinnistute arestimine konfiskeerimise asendamise tagamiseks. Kuna OÜ A vara arestiti ligikaudu 386 200 euro ulatuses, on väär kaitsja väide, nagu oleks arestimine toimunud põhjendamatult suures ulatuses. 4.5 Kohtuliku hüpoteegi seadmist saanuks kohus kohaldada juhul, kui kinnistute arestimist oleks taotletud tsiviilhagi tagamiseks, kuna tegemist on hagi tagamise abinõuga. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse OÜ A kaitsja vandeadvokaat M. Lentsius, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruste tühistamist ning OÜ-le A kuuluva vara aresti alt vabastamist. Kaebuse põhiseisukohad on järgmised. 5.1 OÜ A pole kahtlustuses ja vaidlustatud kohtumäärustes kirjeldatud süütegu toime pannud. Tõele ei vasta väide, nagu oleks R. P. osalenud pettuses AS E suhtes. Kohtueelses menetluses ei ole tõendatud, et R. P. oleks suhelnud OÜ RTS Valga juhataja T. S.-i või teiste sama ettevõttega seotud isikutega. Olukorras, kus R. P. OÜ-ga V seotud isikute ja AS-ga E ei suhelnud ega teinud ainsatki ülekannet OÜ M nimel ning eest, jääb arusaamatuks, milles tema tegevus kelmuse toimepanemisel seisnes. See käitumine on kahtlustuse kohaselt seotud rahapesu koosseisu realiseerimisega. Kõigi OÜ A pangakontole kantud rahaliste vahendite päritolu saab tuvastada. Seega ei pannud R. P. OÜ A juhatuse liikmena ega OÜ A juriidilise isikuna toime

§-s 394 kirjeldatud kuritegu. Puudub ka kriminaaltulu, mis on rahapesu koosseisu täitmise üks põhikriteeriumitest. 5.2 Ringkonnakohus kaitsja ja prokuröri poolt kohtuistungil avaldatut seoses rahapesu kahtlustuse ulatusega arvesse ei võtnud. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on prokuratuur vara arestimise taotluses rahapesu objektiks oleva summa suuruse osas eksinud, märkides, et lisaks rahapesu objektiks olevale rahale kandis R. P. enda pangakontolt OÜ A pangakontodele veel 11 225 000 krooni (717 408,25 eurot). Tegelikult peab selle summa suuruseks olema 1 122 500 krooni. Kahtlustuse kohaselt oli rahapesu objektiks 67 107,23 eurot, mis koos 717 408,25 euroga moodustab 784 515,48 eurot. On selge, et ringkonnakohus esitas tegelikkusele mittevastavaid ja meelevaldseid seisukohti R. P. ja/või OÜ A poolt toimepandud kuritegude tulemusel või rahapesu objektiks oleva rahasumma suuruse osas. Krediidiasutustes arestiti OÜ-le A kuuluvat raha enam kui 92 287 euro ja 205 974 USA dollari (s.o 163 913,73 euro) suuruses summas, kokku üle 256 200 euro. Lisaks arestiti viis kinnistut. Jääb arusaamatuks, miks arestiti 67 107,23 euro suuruse kahtlustuse valguses kogu OÜ-le A kuuluv kinnisvara ja kõik pangakontod ning nendel olevad rahalised vahendid enam kui 256 200 euro ulatuses. Tegemist on KrMS §-s 142 ja §-s 394 sätestatud meetme ebaproportsionaalse kohaldamisega.

1. Määruskaebusele esitatud vastuses peab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Margus Lellep kaebust põhjendamatuks, märkides kokkuvõtlikult, et kaitsja pole esitanud selgeid sisulisi argumente, milles ringkonnakohtu määruse ebaseaduslikkus seisneb. Määruskaebuses tõstatatud küsimustele andis ringkonnakohus ammendavad vastused. Kohtu seisukohad on selged ja vastuoludeta ning nende kujunemine on jälgitav. Olemuslikult on vara arestimine menetluse tagamise vahend, mille tõttu ei pea kohus kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtulikul arutamisel süüdistatava süü küsimust otsustades. Arestimismääruses sisalduvad selged ja vastuoludeta põhjendused, millistest asjaoludest ning tõenditest tulenevalt eksisteerib põhjendatud kuriteokahtlus R. P. ja OÜ A suhtes. Vara arestimisel lähtuti kuritegudega saadud kogutulu ülempiirist ehk 604 587 eurost. Seetõttu ei rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, kui OÜ A vara arestiti ligikaudu 386 200 euro suuruses summas. Kaebaja jätab tähelepanuta, et vara arestiti erinevatel konfiskeerimise alustel, mitte pelgalt kahtlustuses sisalduva ja kuriteo toimepanemise vahetu objekti konfiskeerimise tagamiseks. Eksimus ühe summa osas ei tähenda, nagu poleks ringkonnakohus süüvinud toimiku materjali ja oleks teinud tegelikkusele mittevastavaid ning meelevaldseid järeldusi.
2. Täiendavas kirjalikus seisukohas leiab OÜ A kaitsja kokkuvõtlikult järgmist. 7.1 Kohtumäärustes sisaldub ainult üldsõnaline konstateering, et esineb alus vara arestimiseks ja tõendite pinnalt leiab põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu kinnitust. Ka pole veenvalt põhistatud kuriteokahtluse aluseks olevaid järeldusi, millega on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust. Arvestatud ei ole arestimist välistavaid tõendeid ja väiteid ning kuigi kohus ei pea vara arestimise taotluse lahendamisel vaagima tõendeid sama põhjalikult, kui kohtulikul arutamisel süüdistatava süü küsimust otsustades, ei tähenda see, et kõrvale võiks kalduda in dubio pro reo põhimõttest. 7.2 Kõigi OÜ A pangakontodele kantud rahaliste vahendite päritolu on tuvastatav. Samuti saab kõiki laekumisi OÜ-st M R. P. pangakontole ja R. P. pangakontolt OÜ A pangakontole jälgida. Seega pole kahtlustatavad rahapesu toime pannud ja seeläbi on välistatud ka põhjendatud kuriteokahtluse kui vara arestimise vältimatu eelduse esinemine. 7.3 Analüüsitud pole võimalust, et R. P. suuremad väljaminekud on tehtud varem teenitud vahendite arvelt. Ka ei osutatud tõenditele, mis kinnitaksid, et tegemist on kuritegeliku tulu ehk alusega OÜ A vara arestimiseks. Lisaks on jäänud tuvastamata, et arestitav vara omandati kuritegeliku tulu abil, mis on saadud R. P.-le esitatud kahtlustuses märgitud tegude tulemusena. Kõik OÜ-le A kuuluvad ja arestitud kinnistud on omandatud oluliselt varem, kui R. P.-le ning OÜ-le A esitatud kahtlustuses märgitud aeg. Juhindudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendist asjas nr 3-1-1-102-12 on välistatud kinnistute arestimine väidetavate süütegude toimepanemise tulemina saadud varana. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. KrMS § 142 lg 1 kohaselt on vara arestimise eesmärk tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise ja varalise karistuse tagamine. Vara arestimine seisneb kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku või rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks oleva vara üleskirjutamises ja vara võõrandamise tõkestamises. Järelikult kujutab vara arestimine endast kriminaalmenetluse tagamise vahendit, millega piiratakse isiku omandipõhiõigust. Sellise piirangu rakendamine eeldab ühest küljest põhjendatud aluse olemasolu tuvastamist, kahtlustamaks isikut kuriteo toimepanemises, teisalt aga vara arestimise aluste kindlakstegemist.
4. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi peab vara arestimise määrusest alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Määruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus arestitava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava saaja suhtes, kes on vara päritolu varjamiseks selle kolmandale isikule andnud. Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. Kuriteokahtluse põhjendatust hinnates on muuhulgas lubatav ka vabatõendina käsitletavale teabele ja üldinimlikule, kriminalistikalisele ning kriminaalmenetluslikule kogemusele tuginemine. Samas ei pea kohus kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. veebruari
6. a määrus asjas nr 3-1-1-1-12, p 9).
7. Praeguses kohtuasjas kritiseerib määruskaebuse esitaja kõigepealt kohtute järeldusi, mille kohaselt on piisav alus kahtlustada R. P.-d muuhulgas kelmuse ja rahapesu toimepanemises, OÜ-t A aga rahapesus. Kriminaalkolleegium kaitsja etteheidetega ei nõustu ja leiab, et vaidlustatud kohtumäärustest nähtuvad põhistused selle kohta, millistele tõenditele ning asjaoludele tuginevalt põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu nii R. P. kui ka OÜ A suhtes tuvastati. Nii on kohtud põhjendanud, missugused on need asjaolud ja tõendid ning miks, mis annavad aluse kahtlustada OÜ-t A rahapesus ja R. P.-d kelmuse ning rahapesu toimepanemises ja millises ulatuses kriminaaltulu viimane sai. Vaetud on sedagi, millistest tõenditest nähtuvalt võis olulise osa R. P. sissetulekust moodustada kriminaaltulu. Seejuures väärib tähelepanu, et analüüsitud tõendid puudutasid ajavahemikku
8. -
9. aastani, mis on kahtlustuses kirjeldatud kuritegude toimepanemise aega silmas pidades piisavalt pikk periood, tegemaks järeldusi kahtlustatava legaalsete tulude ja kulude kohta. Samuti selgitas ringkonnakohus, missugustel kaalutlustel ei nõustu ta kaitsja väitega, nagu oleks rahapesu koosseisu realiseerimine välistatud tulenevalt asjaolust, et kõik ülekanded tegi OÜ A pangakontole R. P. Kuna vaidlustatud määrust on nendes küsimustes piisavalt põhjendatud ja sellekohased põhistused vastavad kriminaalasja materjalile ning senises kohtupraktikas omaksvõetud seisukohtadele, ei pea kolleegium vastavalt KrMS § 363 lg 4 p-le 1 vajalikuks kuriteokahtlust puudutavas osas ringkonnakohtu järeldusi korrata.
10. Põhjendatud pole ka kaitsja seisukoht, mille kohaselt rikuti OÜ-le A kuuluva vara arestimisel proportsionaalsuse põhimõtet. Kaebuses leitakse iseenesest õigesti, et vara arestimise taotluses on R. P. poolt OÜ A pangakontole kantud summa suuruseks ekslikult märgitud 11 225 000 krooni. Juba ringkonnakohtu istungil tunnistas prokurör, et õigeks tuleb lugeda hoopis 1 122 500 krooni suurune summa. Kuigi ringkonnakohus kõnealusele veale määruse tegemisel tähelepanu ei pööranud, ei oma see minetus vara arestimise seaduslikkusele siiski sisulist mõju. 11.1 Nimelt nähtub kriminaalasja materjalist, et OÜ-le A kuuluva vara arestimine toimus kahel erineval õiguslikul alusel. Pangakontod ja neil olev raha arestiti süüteo vahetu objekti ning süüteoga saadud vara konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamiseks

§ 83lg 2, § 831 lg 2 p 2 ning § 84 alusel.

Kinnistud arestis maakohus aga süüteoga saadud vara konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamiseks vastavalt

§ 831lg 2 p-dele 1 ning 2 ja §-le 84.

11.2 Prokuröri taotlusest ja vara arestimise määrustest nähtub, et tahtlike kuritegude toimepanemise tulemusena saadi kokku 604 587,36 eurot kriminaaltulu, millest 67 107,23 eurot kandis R. P. OÜ A pangakontole. Selle summa kui rahapesu vahetu objekti osas on esitatud kahtlustus ka OÜ-le A. Ülejäänud kriminaaltuluna saadud summa pole küll otseselt seotud OÜ-le A esitatud kahtlustusega, kuid teiste R. P. kahtlustuse esemeks olevate tegude tehiolude tõttu, mille järgselt kandis ta osa arvatavast kriminaaltulust üle OÜ-le A, võib vara konfiskeerimine või konfiskeerimise asendamine põhimõtteliselt toimuda ka viimase vara arvelt. Kahtlustuses märgitud tahtlike kuritegude toimepanemise tulemusena saadud vara kogusummast on OÜ-le A kuuluva arestitud vara väärtus oluliselt väiksem ja seda on vaidlustatud määruses õigesti sedastanud ka ringkonnakohus.

1. Põhjendatud on aga kaitsja väide, mille kohaselt on välistatud OÜ-le A kuuluvate kinnistute arestimine süütegude toimepanemise tulemina saadud vara konfiskeerimise või konfiskeerimise asendamise tagamise eesmärgil. 12.1
2. novembri
3. a määruses asjas nr 3-1-1-102-12 asus Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Näiteks kolmanda isiku (KrMS § 401) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks on võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist

§ 83

lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 2 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist

§ 84

alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Kohtulahendit, millega mõistetakse ühelt isikult tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude katteks välja teatud vara, ei ole võimalik täita teise isiku vara arvel, kui selle teise isiku vastu ei ole samal või erineval materiaalõiguslikul alusel nõuet esitatud ja seda kohtu poolt rahuldatud. Erandiks on vaid juhtum, kus see teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi täitmiseks enda vara arvel (vt osutatud määruse kriminaalkolleegiumi 22. mai 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-53-12, p 9). p 8 ja Riigikohtu 12.2 Kolmanda isiku vara, mille suhtes saab kohaldada konfiskeerimist, on ammendavalt määratletud

§ 83

lg-s 3, § 831 lg-s 2 ja § 832 lg-s 2.

§ 83

lg 3 kohaselt võib selle sätte punktides 1-3 ette nähtud aluste olemasolul kolmandalt isikult konfiskeerida sama paragrahvi lõigetes 1 või 2 nimetatud vahendi, aine või eseme, s.t tahtliku süüteo toimepanemise vahendi või seaduses sätestatud juhtudel ka tahtliku süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud aine või eseme või süüteo ettevalmistamiseks kasutatud aine või eseme.

§ 831

lg 2 kohaselt on selle lõike punktides 1 või 2 nimetatud juhul kolmandalt isikult võimalik konfiskeerida tahtliku süüteoga saadud vara, mis on võõrandatud kolmandale isikule.

§ 832

lg 2 lubab kolmandalt isikult teatud eelduste olemasolul konfiskeerida vara, mille puhul on põhjust eeldada, et see oli enne kolmandale isikule võõrandamist saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Kui kolmas isik on

§ 831

lg-s 2 ja § 832 lg-s 2 nimetatud vara võõrandanud, ära tarvitanud või selle temalt äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas, võib kohus

§ 84

alusel kolmandalt isikult välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Rohkem aluseid kolmanda isiku vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks karistusseadustik ette ei näe (vt määrus asjas nr 3-1-1-102-12, p 10). 13. Praeguses kohtuasjas taotles prokuratuur OÜ-le A kui kolmandale isikule kuuluvate kinnistute arestimist süüteoga saadud vara konfiskeerimise (

§ 831

) ja konfiskeerimise asendamise tagamiseks (

§ 84), millise taotluse maakohus ka rahuldas.

Samas ei nähtu prokuratuuri taotlusest ega ka vaidlustatud kohtumäärustest asjaolusid, et arestitud kinnistud oleksid olnud kahtlustatava väidetavate kuritegude vahendiks või vahetuks objektiks või et kahtlustatav oleks need

§ 831

lg 1 mõttes saanud kahtlustuses märgitud kuritegudega või nagu oleks alust eeldada, et enne kinnistute võõrandamist OÜ-le A oli kinnistute näol tegemist kahtlustatava kriminaaltuluga

§ 832mõttes.

Seetõttu ei saa prokuratuuri taotluses nimetatud kinnistud olla OÜ A kui kolmanda isiku suhtes tehtava konfiskeerimisotsustuse objektiks ja prokuratuuri konfiskeerimistaotluses nimetatud OÜ A kui kolmanda isiku vara ei ole kinnistute näol võimalik temalt konfiskeerida, mistõttu puudub KrMS § 142 lg-st 1 tulenevalt ka alus selle vara arestimiseks. 14. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 1 ning § 390 lg-st 1 tuleb maa- ja ringkonnakohtu määrused OÜ-le A kuuluvate kinnistute arestimise osas tühistada ning kinnistud aresti alt vabastada. Muus osas tuleb ringkonnakohtu määrus jätta muutmata. Kaitsja määruskaebuse rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium osaliselt. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi