Obsah (13)

§ 174§ 137§ 447§ 449§ 132§ 701§ 677§ 679§ 477§ 136§ 217§ 178§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-158-12 Määruse kuupäev Tartu, 18. detsember 2012. a Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks Kohtuasi So

) § 143 kohaselt on asja läbivaatamise kulud ka dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulud. Kohus on käsitlenud Asko Seeba arvamust tõendina ja seetõttu tuleb asjatundja arvamuse kulu lugeda menetluskulude hulka.

§ 174lg 6 alusel tuleb sellest maha arvata käibemaks.

Tsiviilkohtumenetluses ei ole nõutav tõendada, et isikule väljastatud arve on ka tegelikult tasutud, st konkreetne kulu on kantud. Seega tuleb hüvitatavate menetluskulude hulka arvata 15 000 krooni asjatundja arvamuse eest.

1. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus vähendada mõlema kostja kasuks väljamõistetavat menetluskulude summat 159 euro 78 sendini, 319 euro 56 sendini, 1086 euro 50 sendini või 2173 euroni.
2. Kostjad vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. mai
5. a määrusega hageja määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et tegemist on varalise nõudega ning on õigesti lähtunud tsiviilasja hinnast 1 988 000 krooni. Nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuses on tsiviilasja hinnaks märgitud 1 988 000 krooni. Asjaolu, et hageja vähendas apellatsioonimenetluses oma varalise nõude suurust, ei mõjuta lepingulise esindaja tasu suurust. Hageja ei vaidlustanud tsiviilasja hinda. Määruse nr 306 järgi on tsiviilasjas hinnaga kuni 2 000 000 krooni maksimaalselt teiselt menetlusosaliselt väljamõistetav lepingulise esindaja tasu 210 000 krooni ehk 13 421 eurot 45 senti. Maakohus mõistis hagejalt välja õigusabikulu kostja II kasuks 4766 eurot 51 senti ja kostja I kasuks 7022 eurot 76 senti. Väljamõistetud esindajakulu jääb alla piirmäära. Maakohus on analüüsinud kõiki esitatud arveid ja on põhjendanud, millises ulatuses peab ta õigusabikulu vajalikuks ja põhjendatuks. Seejuures võttis maakohus arvesse, et menetlus kestis ligi kolm aastat ning tegemist oli keerulise tsiviilvaidlusega. Igale õigusabikulu arvele lisasid kostjad spetsifikatsiooni, milles on näidatud osutatud õigusabi olemus, õigusabi osutamise kuupäev ja konkreetsele teenusele kulutatud aeg. Maakohus analüüsis esitatud tõendeid ja põhjendas, millises ulatuses ta ei loe õigusabikulu vajalikuks. Õigusabikuludest moodustavad suurema osa maakohtu menetluskulud. Seega asjaolu, et hageja vähendas oma varalist nõuet apellatsioonimenetluses, ei mõjutanud õigusabikulu suurust. Kostjate 18-st õigusabikulu arvest puudutab apellatsioonimenetlust 5, millest kostja II osas on maakohus lugenud põhjendatud õigusabikuluks 1084 eurot 26 senti ja kostja I osas 903 eurot 55 senti. Nimetatud ulatuses on apellatsioonimenetluse kulu mõistlik. Ekslik on hageja seisukoht, et tsiviilasja hinna määramisel tuleb juhinduda

§ 137lg-st 5.

Praeguse asja menetlus ei ole dokumendimenetlus ning maakohus ei ole teinud vaheotsust ega tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsust. Maakohus tegi lõppotsuse, jättes hagi rahuldamata. Menetluskulude kindlaksmääramisel ei ole tähtis, kas menetluskulu kindlaksmääramise avalduse esitamise ajaks olid esitatud arved tasutud või mitte. Arved tõendavad rahalise kohustuse olemasolu ning kaotanud poolelt saab menetluskulu välja mõista teise poole kasuks ka juhul, kui arved ei ole veel tasutud. Õige on määruskaebuse väide, et maakohus on oma põhjendustes olnud ebajärjekindel, kord põhjendades, et kulusid tuleb vaadelda koos, kuid menetluskulu väljamõistmisel on lähtunud siiski kummalegi kostjale esitatud arvetest, mis on ka õige. See ei ole siiski mõjutanud lõpptulemust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse ja saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Hageja leiab, et hagihind on valesti määratud. Hageja vähendas oma rahalist nõuet apellatsioonkaebuses 500 000 kroonini. Ringkonnakohtu otsuses see aga ei kajastu. Kohus on ilmselt asja hinda määrates eksinud ning seda eksimust saab parandada

§ 447lg 2 alusel.

Hageja on ka kassatsioonkaebuses juhtinud tähelepanu sellele, et vähendas oma rahalist nõuet 500 000 kroonini. Hageja vähendatud nõudest lähtudes tuleb kindlaks määrata ka menetluskulude väljamõistmise piirmäär. Maakohus tegi pooltele ettepaneku teha vaheotsus, millega pooled nõustusid. Seejärel tegi maakohus

§ 449

lg 2 järgi lõppotsuse, millega jättis hagi rahuldamata, kuna leidis, et hagejal ei olnud nõudeõigust. Seega maakohus ei lahendanud hageja nõudeid sisuliselt ning seetõttu tuleks lähtuda mittevaralisele nõudele sätestatud väljamõistetavate menetluskulude piirmäärast. Hagi esitamise ajal oli

§ 132

lg 1 järgi mittevaralise nõude hagihind 15 000 krooni, mille puhul määruse nr 306 järgi oleks menetluskulu sissenõudmise piirmäär 5000 krooni. Isegi kui tuleks lähtuda hageja varalisest nõudest, tuleks

§ 137lg 5 järgi arvestada hagihinna määramisel 1/4 nõude suurusest.

Kuna hageja esitas mõlema kostja vastu ühesuguse nõude ning kostjatel oli ühine esindaja, tuleb kostjaid käsitleda koos ning menetluskulude piirmäär nende vahel jagada.

1. Kostjad vaidlevad määruskaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb

§ 701

lg 3 alusel tühistada osas, milles mõisteti hagejalt kostja I kasuks välja 498 eurot 50 senti. On võimalik teha uus määrus, millega selles osas jätta kostja I menetluskulude kindlaksmääramise taotlus rahuldamata. Ülejäänud osas jääb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus muutmata. 12. Kolleegium leiab, et kohtud on lugenud ekslikult põhjendatud ja vajalikuks kostja I lepingulise esindaja kulu, mis on seotud hageja kassatsioonkaebusele vastuse koostamisega. Kohtud on jätnud tähelepanuta selle, et

§ 677

lg 2 p 2 ja § 678 lg 1 koostoimes tekib vastustajal kohustus kassatsioonkaebusele vastata alles siis, kui Riigikohus teda selleks kohustab.

§ 679

lg 2 võimaldab Riigikohtul otsustada kaebuse menetlusse võtmise ka ilma vastustajalt sellele vastust küsimata. Praeguses asjas on Riigikohus jätnud hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ega ole kostjatelt hageja kassatsioonkaebusele vastust küsinud ega vastamiseks tähtaega andnud. Lepingulise esindaja kulusid, mis on tekkinud kassatsioonkaebusele vastamisega, ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks olukorras, kus kostjad ei olnud kohustatud kassatsioonkaebusele vastama. Hageja ei ole küll määruskaebuses eeltoodud asjaoludele tuginenud, kuid menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Vaidluse puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Seega tuleb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus tühistada osas, milles mõisteti hagejalt kostja I kasuks välja kassatsioonkaebusele vastuse koostamise kulu 498 eurot 50 senti, ning jätta selles osas kostja I menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata. 13. Kolleegium leiab, et ülejäänud osas on kohtute määrused põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust neid muuta. Hageja väiteid selle kohta, et kohtud on tsiviilasja hinna valesti määranud, ei saa arvestada menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Praeguses asjas on nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuses märgitud asja hinnaks 1 988 000 krooni.

§ 136lg 4 kohaselt võib kohus asja hinda muuta kuni asjas lahendi tegemiseni.

Seega ei saa asja hinda enam menetluskulude kindlaksmääramise menetluses muuta, isegi kui kohtud on selle varem valesti määranud. Kolleegium märgib, et ka siis, kui asja hind olnuks apellatsioonimenetluses väiksem, ei mõjutaks see seda, millist lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäära tuleb rakendada. Menetluskulude piirmäär on ühtne kõigi asja menetluses tekkinud esindajakulude jaoks kõigis kohtuastmetes. Piirmäära ei muuda asjaolu, et hageja oma nõuet apellatsioonkaebuses vähendab, seega ei ole see asjaolu menetluskulude kindlaksmääramisel tähtis, vaid see on oluline üksnes apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisel. Nõude vähendamist saab arvestada kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel. 14. Kolleegium ei nõustu ka hageja väitega, et menetluskulude piirmäär peaks olema mõlemale kostjale ühine.

§ 217

lg 1 kohaselt on igal menetlusosalisel õigus osaleda menetluses isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja vahendusel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Seega tuli hagejal arvestada võimalusega, et kostjad kas kasutavad menetluses ühist lepingulist esindajat või on neil kummalgi oma lepinguline esindaja. Lepingulise esindaja kulude hüvitamise korral ei saa eeldada, et kui mitmel kostjal (või ka hagejal) on menetluses olnud ühine esindaja, siis tuleb Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäärad jagada vastavalt nende menetlusosaliste arvule. Kehtestatud piirmäärade suurus sõltub hagi hinnast. Kui hageja on esitanud hagi mitme kostja vastu, siis peab ta arvestama, et igal kostjal võivad tekkida menetluse tõttu omad kulud (vt Riigikohtu 25. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-11, p 15). Asjaolu, et mitmel kostjal (või hagejal) on olnud ühine esindaja, saab arvestada esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel. Praeguses asjas on kohtud seda ka teinud. 15.

§ 178

lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid. 16. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause järgi tagastada.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Henn Jõks