Obsah (16)

§ 209§ 423§ 135§ 136§ 175§ 701§ 122§ 124§ 134§ 137§ 217§ 225§ 177§ 694§ 178§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-171-12 Määruse kuupäev Tartu, 18. detsember 2012. a Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu Kohtuasi Vilja

) § 208 lg 2 alusel menetlusse kostjana Eesti Vabariigi. Hagiavalduses palus hageja vabastada teda menetluskulude kandmisest. Maakohus rahuldas

1. augusti
2. a määrusega menetlusabi taotluse osaliselt, vabastades hageja hagilt tasutava riigilõivu 34 605 krooni maksmisest ja kohustades teda tasuma riigilõivu 29 395 krooni. Harri Laasi surma tõttu lõpetas maakohus
3. märtsi
4. a määrusega tema mittevaralise kahju hüvitamise hagi menetluse ning peatas varalise kahju hüvitamise hagi menetluse. Harri Laasi õigusjärglasena astus

§ 209alusel menetlusse Malle Kuningas (hageja).

Harju Maakohus jättis

1. novembri
2. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse sissejuhatuse kohaselt on hagihind 450 000 krooni. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
3. aprilli
4. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hagi Eesti Vabariigi vastu, ja jättis hagi selles osas

§ 423lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata.

Apellatsioonimenetluse kulud jäid hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse sissejuhatuse järgi on tsiviilasja hind 28 760 eurot 24 senti. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Riigikohus jättis

1. septembri
2. a määrusega hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ja kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.
3. Kostja esitas
4. oktoobril 2011 maakohtule avalduse, milles palus määrata kindlaks menetluskulud ja mõista hagejalt välja kostja menetluskulud 16 289 eurot 57 senti. Avalduse kohaselt osutas kostjale 2000 krooni (127 eurot 82 sendi) eest õigusabi Advokaadibüroo Aivar Pilv. Sellele summale lisandub käibemaks. Samuti osutas kostjale 2200 krooni (140 eurot 61 sendi) eest õigusabi Advokaadibüroo LEXTAL.
5. Hageja esitas kostja avaldusele vastuväite ja palus jätta avalduse rahuldamata osas, mis ületab 1905 eurot 1 senti. Kostja arvates on 450 000 krooni (28 760 euro 24 sendi) suuruse tsiviilasja hinna korral maksimaalne sissenõutav kulu 85 000 krooni (5432 eurot 49 senti). Kostja esindajakulu ületab piirmäära. Põhjendatud ei ole hüvitada kostja mõlema lepingulise esindaja kulusid, kuna tsiviilasi ei olnud keeruline ja kostjal ei olnud vaja esindajat vahetada. Hüvitada tuleb üksnes need menetluskulud, mis on kantud selles kohtumenetluses. Kostja esindajate kulutatud aeg ei ole proportsionaalne sooritatud menetlustoimingute keerukusega.
6. Harju Maakohtu kohtunikuabi rahuldas
7. aprilli
8. a määrusega kostja avalduse osaliselt ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 11 578 eurot 81 senti kohustusega tasuda alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 ettenähtud määras. Määruse kohaselt sõltub teiselt menetlusosaliselt sissenõutavate kulude piirmäär Vabariigi Valitsuse
9. detsembri
10. a määruse nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" (edaspidi määrus nr 306) § 1 lg 1 järgi tsiviilasja hinnast.

§ 135

kohaselt nimetab tsiviilasja hinna hageja hagis või muus avalduses või kaebuses, kui hind ei tulene selgelt avalduse esemest või varasemast avaldusest ega ole seaduses täpselt kindlaks määratud. Hageja ei ole hagiavalduses hagi hinda nimetanud.

§ 136

lg 1 järgi määrab tsiviilasja hinna kohus, kui hinda ei ole ette nähtud seaduses ja see ei nähtu ka avaldusest. Maakohus on

1. augusti
2. a määrusega määranud riigilõivu suuruseks 64 000 krooni, mis vastab hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse järgi hagihinnale kuni 2 500 000 krooni. Seega said pooled arvestada hagi hinna 2 500 000 krooni kohta käiva piirmääraga 235 000 krooni ehk 15 019 eurot 24 senti. Hagejalt väljamõistetav menetluskulu on kooskõlas viidatud määrusega. Kostjal oli korraga üks esindaja, mistõttu ei ole vaja analüüsida hageja väidet mitme esindaja kulude hüvitamise kohta. Hagejalt väljamõistetavad menetluskulud on seotud selle tsiviilasjaga. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine

§ 175lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus.

Kostjale hüvitatavat menetluskulu tuleb vähendada osas, milles ajakulu on ülepaisutatud ja arves nimetatud isikud ei ole menetlustoiminguid teinud. Esindajate tunnitasud ei ole ülemäära suured ega ületa üldiselt makstavat tasu. Menetluskulude kindlaksmääramise kohta käiv regulatsioon ei näe ette võimalust menetluskulude kindlaksmääramise menetluses algatada menetlust, kontrollimaks esindaja tasumääradele kehtestatud piirangute vastavust põhiseadusele.

1. Hageja esitas määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ja määrata kostja menetluskulud ulatuses, mis ei ületa 511 eurot 29 senti või 383 eurot 47 senti või 1022 eurot 59 senti või 601 eurot 21 senti. Hagejalt väljamõistetud menetluskulud ületavad määruses nr 306 sätestatud ülempiiri. Menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb lähtuda hagihinnast 450 000 krooni, kuna mittevaralise kahju hagi menetlus lõpetati hageja õiguseellase surma tõttu. Kuivõrd mittevaralise kahju hagi ei läinud hagejale üle, on õige lähtuda üksnes varalise kahju hagist. Kostja esindajate ajakulu ei ole vastavuses menetlustoimingutega. Kuna hagi jäi rahuldamata aegumise tõttu, ei saa kulude hindamisel arvestada asja sisulise lahendamisega seotud vastuväidete esitamise kuluga. Kostjal ei olnud vaja esindajat vahetada ja seetõttu ei ole põhjendatud mõlema esindaja kulusid hüvitada. Kostja esindajatel on ka ebamõistlikult kõrge tunnitasu. Lähtuda tuleb menetluse toimumise ajal kehtinud tavalisest advokaadibüroode tunnitasust 1000 krooni (63 eurot 91 senti).
2. Kostja vaidles määruskaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. juuli
5. a määrusega maakohtu kohtunikuabi määruse muutmata. Määruse kohaselt lähtus maakohus õigesti määruses nr 306 sätestatust, mille kohaselt oli hagi hinnaga kuni 2 500 000 krooni kohta sissenõutavate menetluskulude piirmäär 235 000 krooni. Kuna praeguses menetlusetapis ei saa menetlusosalised tsiviilasja hinda enam vaidlustada, tuleb hageja sellekohased väited jätta tähelepanuta. Kostja esindajate õigusabi tunnitasu ei ole ebamõistlikult kõrge. Kuna kostjal oli korraga üks esindaja, ei olnud vaja analüüsida hageja väidet mitme esindaja kulude hüvitamise kohta. Kulude tõendatuks lugemine on iga kord kohtu hinnata, arvestades kõiki asjaolusid. Kohtunikuabi on põhjalikult kaalunud tsiviilasja asjaolusid ja hinnanud esitatud tõendeid. Ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu hinnangus kahelda ja seda muuta. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6. Hageja palub kohtute määrused tühistada ja määrata kostja menetluskulud ulatuses, mis ei ületa 511 eurot 29 senti või 383 eurot 47 senti või 1022 eurot 59 senti või 601 eurot 21 senti. Hageja leiab, et kohtud kohaldasid valesti määrust nr 306 ja vale hagi hinda. Kuna mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei saanud hagejale õigusjärgluse korras üle minna, ei ole õigusabikulude hindamisel põhjendatud selle nõudega arvestada. Maakohus ületas diskretsioonipiire, kuna ei hinnanud piisavalt põhjalikult kostja esindajate menetlustoimingute keerukuse ja ajakulu vastavust. Kohtud ei arvestanud, et hagi jäi rahuldamata aegumise tõttu, mistõttu kohus ei jõudnud asja sisulise arutamiseni ja ei oleks võinud arvestada kuludega, mis on seotud asja sisulise lahendamisega. Kostja ei ole põhjendanud esindaja vahetamise vajadust. Tema esindajate tunnitasud on ebamõistlikult suured, mõistlik hind oleks 1000 krooni tunni eest.
7. Kostja palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Kostja arvates kohaldas ringkonnakohus õigesti määrusest nr 306 tulenevat lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäära ega ole eksinud diskretsiooniõiguse teostamisel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Kolleegium leiab, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada ja hageja määruskaebus rahuldada osaliselt. Uue määrusega rahuldab kolleegium

§ 701

lg 3 esimese lause alusel kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ja mõistab hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja 5432 eurot 49 senti.

1. Kohtud on õigesti leidnud, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lahendamisel tuleb lähtuda hagi esitamise ajal kehtinud määruses nr 306 sätestatud piirmääradest (vt nt Riigikohtu
2. jaanuari
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09, p 9). Samas on nii maa- kui ka ringkonnakohus eksinud kostja lepingulise esindaja kulude hagejalt sissenõudmise piirmäära kindlakstegemisel. Määruse nr 306 §-st 1 nähtuvalt sõltub teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär tsiviilasja hinnast. Hagilise tsiviilasja hind on hagihind, milleks on hagis taotletu harilik väärtus (

§ 122lg-d 1 ja 2).

Raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind

§ 124

lg 1 kohaselt nõutava rahasummaga.

§ 134

lg 1 esimese lause kohaselt liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad nõuded. Hageja nõudis kostjatelt varalise ja mittevaralise kahju hüvitist kokku 2 450 000 krooni. Kohtud on leidnud, et kuna maakohtu 23. augusti 2007 määrusega vabastati hageja osaliselt 34 605 krooni suuruse riigilõivu tasumisest ja kohustati tasuma riigilõivu 29 395 krooni, siis on hagilt tasutava riigilõivu suuruseks 64 000 krooni, mis vastab hagihinnale kuni 2 500 000 krooni. Seega on hagejalt väljamõistetava kostja lepingulise esindaja kulu piirmäär 235 000 krooni, s.o 15 019 eurot 24 senti.

§ 136

lg 4 kohaselt võib kohus tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga. Kõrgema astme kohus võib

§ 137lg 11 alusel asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud valesti.

1. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et maakohtu
2. novembri
3. a otsuse kohaselt on tsiviilasja hind 450 000 krooni. Seega muutis maakohus kooskõlas

§ 136lg 4 teise lausega maakohtu 23.

augusti

1. a määrusest tulenevat tsiviilasja hinda. Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a otsuse kohaselt oli tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 28 760 eurot 24 senti. Ringkonnakohus ei ole maakohtu otsuses märgitud tsiviilasja hinda muutnud. Kolleegium on
4. märtsil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-5-11 tehtud kohtumääruse p-s 12 märkinud, et pooled peavad juba menetluse algusest peale arvestama, et menetluses aluseks võetud asja hinnast lähtutakse edaspidi ka menetluskulude kindlaksmääramisel. Kui nad selle hinnaga ei nõustu, peavad nad sellele esitama vastuväiteid või kaebuse juba põhimenetluses. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ka praeguses tsiviilasjas. Kumbki pool ei esitanud apellatsioonkaebust selle peale, et maakohus on otsuses tsiviilasja hinda märkides eksinud. Eeltoodust lähtudes leiab kolleegium, et kuna tsiviilasja hind on maakohtu otsuse kohaselt 450 000 krooni, on kostja lepingulise esindaja kulude hagejalt sissenõudmise piirmäär määruse nr 306 § 1 lg 1 järgi 85 000 krooni, s.o 5432 eurot 49 senti.
5. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

§ 175lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kolleegium nõustub kohtutega selles, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Kostja palus hagejalt välja mõista lepingulise esindaja kulu 16 289 eurot 57 senti. Kohtud leidsid, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 11 578 eurot. Kolleegium leiab, et maakohtu kohtunikuabi ega ringkonnakohus ei ole kostja esindajate kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud ning kohtud on oma järeldusi põhjendanud. Kolleegiumil ei ole alust kulude põhjendatust ja vajalikkust ümber hinnata. Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium, et pärimisseaduse § 130 lg 1 alusel lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, v.a need, mis on olemuselt lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Seega on hagejal iseenesest kohustus hüvitada kostjale ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude läbivaatamisega seotud lepingulise esindaja kulud. Ekslik on ka hageja seisukoht, et kostja esindaja asja sisulise lahendamisega seotud kulusid ei oleks kohus pidanud hagejalt välja mõistma, kuna hagi jäi rahuldamata aegumise tõttu. Hageja on oma menetlusdokumentides esitanud ka sisulisi väiteid, mistõttu pidi kostja nendele vastama ja seetõttu tema esindajakulud suurenesid. Kolleegium selgitab ka seda, et

§ 217

lg 1 kohaselt võib menetlusosaline osaleda menetluses isiklikult või esindaja vahendusel. Samuti on menetlusosalisel õigus esindajat vahetada. Sellisel juhul eeldatakse

§ 225

lg 1 järgi, et advokaadi volitus lõpeb uue advokaadi nimetamisest vastaspoolele ja kohtule teatamisega. Menetlusosalisel ei ole kohustust esindaja vahetamist põhjendada. Kostjat esindas menetluses korraga üks esindaja. Kohtud on põhjendatult leidnud, et kostja esindajate tunnitasu suurus on mõistlik. Hageja ei ole ka esile toonud, et tema sai samaväärset õigusabi poole odavamalt. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et asjas on põhjendatud kohaldada määruse nr 306 § 1 lg-s 1 sätestatud maksimummäära. Hageja peab hüvitama kostja lepinguliste esindajate kulu 5432 eurot 49 senti. 14. Kooskõlas

§ 177

lg-ga 2 märgib kolleegium, et hageja peab kostjale hüvitatavatelt menetluskuludelt maksma alates Riigikohtu määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Riigikohtu määrus jõustub

§ 694lg 2 ja § 695 järgi määruse avalikult teatavakstegemise päeval.

15. Menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (

§ 178lg 3).

16. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kautsjon

§ 149lg 4 alusel hagejale tagastada.

Jaak Luik, Henn Jõks, Tambet Tampuu Kohtunik Tambet Tampuu eriarvamus

1. Ma ei ole nõus Riigikohtu määruse resolutsiooniga ning sama määruse p-s 12 toodud põhjendustega. Leian, et maakohus ei ole
2. novembri
3. a otsusega määranud ega muutnud tsiviilasja hinda. 450 000 krooni (28 760 euro ja 24 sendi) suurune tsiviilasja hind nähtub üksnes maakohtu otsuse sissejuhatavast osast. Ka ringkonnakohus ei ole
4. aprilli
5. a otsuse sissejuhatavas osas tsiviilasja hinnaks 28 760 euro ja 24 sendi märkimisega määranud ega muutnud tsiviilasja hinda. Maakohus ja ringkonnakohus järgisid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 442 lg 2 p-s 51 sätestatut, mille kohaselt tuleb kohtuotsuse sissejuhatavas osas märkida tsiviilasja hind. Ehkki maa- ja ringkonnakohus eksisid oma otsuste sissejuhatavas osas tsiviilasja hinna suuruse märkimisega, lähtusid nad minu arvates menetluskulude kindlaksmääramise menetluses õigesti sellest, et tsiviilasja hinda ei ole kohtulahendiga kindlaks määratud. Kohtunikuabi, maakohus ja ringkonnakohus lähtusid menetluskulude kindlaksmääramisel õigest (seadusest nähtuvast) tsiviilasja hinnast - 450 000 kroonist ehk 156 583 eurost ja 54 sendist. 2.

§ 136

lg 1 esimene lause sätestab, et tsiviilasja hinna määrab kohus, kui hinda ei ole ette nähtud seaduses ja see ei nähtu ka avaldusest.

§ 136

lg 1 teine lause sätestab, et kohus võib määrata tsiviilasja hinna ka siis, kui ta leiab, et hageja või muu avaldaja nimetatud hind ei vasta tegelikkusele.

§ 136

lg 1 teises lauses mõeldakse olukorda, kus hageja või muu avaldaja on eksinud tsiviilasja hinna määramisel

§ 136

lg 1 esimese lause mõttes, st olukorda, kus tsiviilasja hind ei nähtu seadusest ning kohtu seisukoht tsiviilasja hinna kohta erineb hageja või muu avaldaja omast. Minu arvates ei saanud kohtud praeguses asjas määrata tsiviilasja hinda nende sätete järgi, sest tsiviilasja hind nähtub seadusest. Nimelt sätestab

§ 124

lg 1 esimene lause, et raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Hageja on nõudnud kostjalt hüvitist varalise kahju eest 2 000 000 krooni ja mittevaralise kahju eest 450 000 krooni. Seega on praegusel juhul tegemist olukorraga, kus tsiviilasja hind - 2 450 000 krooni (156 583 eurot ja 54 senti) - nähtub seadusest. Eeltoodust saab järeldada, et isegi juhul, kui hageja oleks märkinud hagiavalduses või apellatsioonkaebuses tsiviilasja hinna ebaõigesti, ei oleks kohtud saanud ega pidanud tsiviilasja hinda

§ 136

lg 1 teise lause järgi määrama, vaid selgitama hagejale seadusest nähtuvat tsiviilasja hinda, arvestama seadusest nähtuvat tsiviilasja hinda hagi ja apellatsioonkaebuse esitamisel maksmisele kuuluva riigilõivu suuruse õigsuse hindamisel ning märkima kohtulahendi sissejuhatavas osas õige tsiviilasja hinna.

§ 136

lg 1 mõttest tuleneb veel see, et tsiviilasja hinna määramisega selle sätte järgi ei ole tegemist juhul, kui kohus teeb määruse, millega määrab kindlaks seadusest nähtuva tsiviilasja hinna, sh juhul, kui hageja on hagiavalduses märkinud seadusest nähtuva tsiviilasja hinna ebaõigesti ja kohus teeb tsiviilasja õige hinna kohta määruse. Tsiviilasja hinna määramisega

§ 136

lg 1 järgi ei ole tegemist ka juhul, kui kohus arvab ekslikult, et tsiviilasja hind ei nähtu seadusest ning teeb seetõttu ebaõige määruse, viidates

§ 136lg 1 esimesele või teisele lausele.

Kõigil eelnimetatud juhtudel tuleks minu arvates menetluskulude väljamõistmisel lähtuda seadusest nähtuvast tsiviilasja hinnast. 3.

§ 136

lg 4 esimene lause sätestab, et tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust võib kohus muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes.

§ 136

lg 4 teine lause sätestab, et kohus võib tsiviilasja hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga.

§ 136

lg 4 teise lause mõtte kohaselt tähendab tsiviilasja hinna muutmine kohtulahendiga seda, et kohus muudab sisulise kohtulahendi resolutsiooniga varasemat kohtulahendit, millega oli tsiviilasja hind

§ 136

lg 1 järgi kindlaks määratud või millega oli muudetud varem kindlaks määratud tsiviilasja hinda

§ 136lg 4 järgi.

Seega eeldab tsiviilasja hinna muutmine

§ 136lg 4 järgi, et tsiviilasja hind on varem kohtulahendiga kindlaksmääratud.

Tsiviilasja hinna muutmisega ei ole tegemist juhul, kui kohus ei tee selle kohta otsustust kohtulahendi resolutsioonis. Näiteks ei ole tsiviilasja hinna muutmisega tegemist juhul, kui kohus jätab ebaõigesti määratud tsiviilasja hinna muutmata, kuid märgib tsiviilasja õige hinna üksnes sisulise kohtulahendi sissejuhatavas osas. Kohtud ei ole praeguses asjas teinud ühtegi kohtulahendit, mille resolutsioonist nähtuks tsiviilasja hind. Maakohus ei ole

1. augusti
2. a määruses, millega ta vabastas hageja osaliselt hagiavalduselt riigilõivu tasumisest, nimetanud tsiviilasja hinda ei selle määruse põhjendavas osas ega resolutsioonis. Kuna asja sisuliselt lahendava kohtulahendi sissejuhatavas osas tsiviilasja hinna märkimine ei ole õiguslikus mõttes võrdne kohtulahendiga, millega määratakse kindlaks tsiviilasja hind või millega muudetakse varem kindlaksmääratud tsiviilasja hinda, siis ei saanud kohtunikuabi ja kohtud menetluskulude kindaksmääramisel järeldada maa- ja ringkonnakohtu otsuste sissejuhatuses tsiviilasja hinna märkimisest seda, et kohtud olid määranud tsiviilasja hinna kindlaks

§ 136

lg 1 järgi või muutnud seda

§ 136lg 4 järgi.

Tsiviilasja hinna määramisena

§ 136

lg 1 mõttes või tsiviilasja hinna muutmisena

§ 136

lg 4 mõttes ei saa minu arvates käsitada olukordi, kus kohus eksib seadusest nähtuva tsiviilasja hinna suuruse arvestamisel ning märgib seetõttu sisulise kohtulahendi sissejuhatavas osas ebaõige tsiviilasja hinna. Leian, et sellisel juhul saavad ja peavad kohtunikuabi ning kohtud lähtuma menetluskulude kindlaksmääramisel seadusest nähtuvast tsiviilasja hinnast või tsiviilasja hinna kindlaksmääramise (kehtivast) kohtulahendist. Samas ei tähenda seadusest nähtuva tsiviilasja hinna arvestamine menetluskulude kindalaks määramise kohta tehtavas määruses tsiviilasja hinna määramist või muutmist

§ 136lg 4 järgi.

4. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ma ka kohtukoosseisu enamuse seisukohaga (vt määruse p 12), et kostja oleks pidanud vaidlustama apellatsiooni korras maakohtu otsuse sissejuhatuses tsiviilasja hinna kohta märgitut. Olen seisukohal, et kuna tsiviilasja hinna määramise kohta ei ole tehtud kohtulahendit

§ 136

lg 1 või

§ 136

lg 4 mõttes (vt eriarvamuse p-d 2 ja 3), siis ei pidanud kostja vaidlustama maakohtu ja ringkonnakohtu otsuseid üksnes selle tõttu, et otsuste sissejuhatuses oli tsiviilasja hind märgitud ebaõigesti. Kostjale sellise vaidlustamiskohustuse panemine oleks teda ebamõistlikult koormav. On ebaselge, mis oleks sellisel juhul olnud tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses (vt

§ 137

lg 1) ja kui palju oleks pidanud kostja sellisel juhul maksma apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu. Samas ei oleks tegemist olnud enam vaidlusega tsiviilõigussuhte poolte vahel, sest tsiviilasja hinna kohta peab kohus tegema õige otsustuse sõltumata poolte seisukohtadest, omaksvõtust või kokkuleppest. Ebaselgeks jääb ka küsimus, kas kostja oleks kohtukoosseisu enamuse arvates pidanud ringkonnakohtus kantud menetluskulude ja hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamisega seoses (kassatsioonimenetluses) kantud menetluskulude õigeks kindlaksmääramiseks vaidlustama ka ringkonnakohtu otsuse üksnes selle tõttu, et ka ringkonnakohus märkis otsuse sissejuhatuses tsiviilasja hinna ebaõigesti. Riigikohus on samas tsiviilasjas jätnud ebaõigesti tähelepanuta, et hageja maksis kassatsioonkaebuse esitamisel kautsjoni vähem, kui ta oleks pidanud maksma tulenevalt seadusest nähtuvast tsiviilasja hinnast. Tambet Tampuu