← Eesti

3-1-1-121-12

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-1-121-12

  1. detsember 2012 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Psühhiaatrilise sundravi kohaldamine Tartu Ringkonnakohtu
  2. juuli
  3. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-12-3660 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. S.-i kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Prokuratuur, Viru Ringkonnaprokuratuuri Jõhvi osakonna pooled vanemprokurör Ene Timmi Asja läbivaatamise kuupäev ja
  4. november 2012, kirjalik menetlus viis RESOLUTSIOON
  5. Jätta Tartu Ringkonnakohtu
  6. juuli
  7. a kohtumäärus muutmata ja kaitsja määruskaebus rahuldamata.
  8. Määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks V. S.ile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 96 (üheksakümmend kuus) eurot, sealhulgas käibemaks 16 (kuusteist) eurot.
  9. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Viru Maakohtu
  11. juuni
  12. a määrusega lõpetati prokuröri taotlusel lühimenetluses KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetlus V. S.-i süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 3 - § 25 lg 2 järgi seoses tema süüdimatuks tunnistamisega teo toimepanemise ajal ja kohaldati talle psühhiaatrilist sundravi kuni tervenemise või ohtlikkuse äralangemiseni. Maakohus leidis, et V. S. pani toime KarS § 266 lg 2 p 3 § 25 lg-s 2 kirjeldatud õigusvastase teo. Vastavalt ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktis antud arvamusele oli ta teo toimepanemise ajal süüdimatusseisundis, ei saanud aru oma tegudest ega suutnud neid juhtida. Seega puudub kriminaalmenetluse alus. Ekspertiisiaktist nähtuvalt on V. S. viibinud korduvalt statsionaarsel ravil, kuid väljaspool haiglat ravimite võtmisest loobunud. Süüdistatav on ühiskonnale ohtlik, sest vabatahtlikult ta ennast ei ravi ja paneb toime õigusvastaseid tegusid. Eeltoodust johtuvalt tuleb tema suhtes kohaldada psühhiaatrilist sundravi.
  13. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse V. S.-i kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, taotledes määruse tühistamist osas, millega isiku suhtes kohaldati psühhiaatrilist sundravi.
  14. Tartu Ringkonnakohtu
  15. juuli
  16. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus märkis järgmist. 3.1 Maakohus tuvastas õigesti, et süüdistatav pani toime KarS § 266 lg 2 p 3 - § 25 lg-s 2 sätestatud õigusvastase teo, olles süüdimatusseisundis ja et ta on ühiskonnale ohtlik. Ekspertiisiaktile tuginevalt järeldas kohus, et V. S. on viibinud korduvalt statsionaarsel ravil, kuid väljaspool haiglat ravimite võtmisest loobunud. Küsimuse osas, milles seisneb tema ohtlikkus iseendale, tuleb aga määrust täiendada. 3.2 V. S.-i viimase õigusvastase teo olemust ei saa ühiskonnaohtlikkuse mõttes hinnata kõrgeks. Kaaludes isiku ohtlikkust ühiskonnale, peab kohus lähtuma ka tema varasematest tegudest ja kuritegude dünaamikast. Praegusel juhul on süüdlast korduvalt karistatud röövimiste, mootorsõiduki ärandamise, varguste ja vara tahtliku hävitamise eest. Röövimise pani ta toime relva või relvataolise esemega ähvardades. Kuritegusid iseloomustab nende toimepanemine grupis, millest järeldub, et V. S. on mõjutatav ja allub teiste survele. 3.3 Psühhiaatrilise sundravi eeldused ja alused tuvastatakse isiku psüühilise seisundi osas kohtupsühhiaatriaekspertiisiga. Seetõttu on oluline arvestada eksperdi seisukohtade ja isiku epikriisiga, tegemaks kaalutlusotsustust seoses isiku ohtlikkusega iseendale. Eksperdi arvamuse kohaselt on V. S.-i ajavahemikul 2006 -
  17. a hospitaliseeritud viiel korral. Vaimuhaiguse tundemärgid avaldusid tal alates
  18. aastast.
  19. detsembril 2006 diagnoositi tal skisotüüpne häire. Tema käitumises on ilmnenud desorienteeritust, teadvusekaotuse hoogusid ja ebaadekvaatsust. Ekspertiisiakti kohaselt on politsei toonud ta haiglasse seoses noaga ringiuitamisega. Viimase õigusvastase teo pani ta toime, olles alkoholijoobes. Eelnevas saab näha isikust tulenevat ohtu nii tema enda elule ja tervisele kui ka teistele isikutele. Kuivõrd skisoidse häire näol on tegemist kroonilise kulu ja muutliku intensiivsusega seisundiga, puudub kindlus, et sundravi kohaldamata jätmise korral ei taba V. S.-i tagasilangus ning ta ei pane toime uut õigusvastast tegu. Seega on põhjendatud eksperdi arvamus, mille kohaselt tuleb V. S. paigutada psühhiaatrilisele sundravile. Arstliku komisjoni otsuse alusel ja isiku ohtlikkuse äralangemisel ning ravi ettekirjutuste järgimisel võidakse tema ravi jätkata ambulatoorselt. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  20. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse V. S.-i kaitsja vandeadvokaat A. Aasmaa, taotledes maa- ja ringkonnakohtu määruste tühistamist psühhiaatrilise sundravi kohaldamise osas. Kaitsja põhiseisukohad on järgmised. 4.1 KrMS § 402 lg 1 annab kohtule psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks kaalutlusõiguse. Pelgalt õigusvastase teo toimepanek sundravi kohaldamiseks alust ei anna. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vältimatuks eelduseks on see, et isik, kelle suhtes sundravi kohaldamist taotletakse, oleks oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik endale ning ühiskonnale ja need alused peavad esinema üheaegselt. 4.2 Kohtutega ei saa nõustuda selles, et V. S. on ohtlik endale ja ühiskonnale. Tähelepanuta ei saa jätta, et praeguse menetluse esemeks oleva õigusvastase teo pani ta toime kaks aastat tagasi. Puuduvad andmed, et vahepeal oleks ta toime pannud uusi õigusvastaseid tegusid. V. S. kinnitab, et on nõus ennast vabatahtlikult ravima. Psühhiaatriline sundravi piirab vabadusõigust sama intensiivselt kui reaalne vangistus ja peaks olema pigem viimaseks erandlikuks meetmeks. Hinnata tulnuks ka õigusvastase teo olemust, kuna see ei olnud kõrge ühiskonnaohtlikkusega ega suunatud elu, tervise või muu kõrgelt hinnatava õigushüve vastu. 4.3 Viimati karistati V. S.-i kriminaalkorras
  21. a toimepandud teo eest, s.t ajal, mil ta oli süüdiv. Niivõrd ammuse teo asjaolude arvestamine praeguses asjas rikub sisuliselt topeltkaristamise keeldu. Kohatu oleks selle süüteo asjaolude alusel tema täiendavale sundravile paigutamine teo eest, mis ei olnud vägivallaga seotud. V. S.-i psüühiline seisund on halvenenud hiljem. Pelgalt tahtevastasele ravile sattumine keskmiselt kord aastas psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks alust ei anna. Puuduvad andmed, et V. S. oleks pärast
  22. aastat toime pannud õigusvastaseid tegusid, mis oleksid suunatud teiste isikute tervise või elu vastu. 4.4 Ohtlikkus tähendab isiku tegelikku ohtlikkust endale või teistele. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  23. märtsi
  24. a määruses asjas nr 3-2-1-145-06 leiti, et isiku ohtlikkus saab väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Seega ei pruugi ohtlikkus ka KarS § 86 lg 1 tähenduses seisneda näiteks selles, et isik lõhub endale või teistele kuuluvat vara. Ohtlikkust tuleks hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ja seda ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid analüüsida tuleb konkreetset juhtumit eraldi, tuvastades ohtlikkuse lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja ka selle, et isiku ohtlikkus on lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  25. oktoobri
  26. a määrus asjas nr 3-2-1-83-07). Ringkonnakohus ei osutanud ühelegi konkreetsele asjaolule, millest saaks järeldada, et V. S.-i ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel. 4.5 Eksperdi arvamus isiku ohtlikkuse kohta pole kohtule siduv. Tegemist on õigusliku, mitte meditsiinilise küsimuse lahendamisega. Kohtud lähtusid eksperdi arvamusest ega hinnanud õigusvastase teo ja isikuga seotud asjaolusid. V. S. pani toime vähese ühiskonnaohtlikkusega teo, mis ei olnud seotud vägivallaga. Ka puuduvad andmed, et ta oleks ohtlik endale. Ta käis ennast vabatahtlikult ravimas.
  27. Määruskaebusele esitatud vastuses peab Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Aivar Lembit kaitsja väiteid selle kohta, nagu puuduksid andmed V. S.-i poolt uute õigusvastaste tegude toimepanemise kohta, ebaõigeks. Viru Ringkonnaprokuratuuri menetluses on kriminaalasi, milles V. S.-i kahtlustatakse KarS § 199 lg 2 p-de 8 ja 9 järgi selles, et
  28. märtsist 2012 kuni
  29. juulini 2012 pani ta Kohtla-Järvel ning Jõhvis toime kakskümmend kaks vargust. Kirjeldatud käitumisega kujutab V. S. endast jätkuvat ohtu endale ja ühiskonnale. Võttes arvesse õigusvastaste tegude jätkumist pikema aja vältel ja vaatamata tema suhtes toimuvale kriminaalmenetlusele on isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Seetõttu tuleks maa- ja ringkonnakohtu määrused jätta muutmata.
  30. Täiendavas seisukohas leiab V. S.-i kaitsja, et prokuratuuri väited, mis puudutavad kriminaalasja nr 12240102834 menetlust, tuleb jätta tähelepanuta. Kriminaalasja materjali hulgas puudub sellisele menetlusele mistahes viide. Kriminaalasja arutati lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal. Kõnealusele menetlusele osutati alles kassatsioonikohtus, kuid Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada ei saa. Liiati ei tohi Põhiseaduse (PS) § 22 kohaselt kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Seetõttu ei saa praeguse kriminaalasja menetlemisel isiku ohtlikkust hinnates arvestada asjaoluga, kas tema suhtes on menetluses veel kriminaalasju, mis pole jõustunud kohtulahendini jõudnud.
  31. Määruskaebusele esitatud täiendavas vastuses leiab Viru Ringkonnaprokuratuuri Jõhvi osakonna vanemprokurör Ene Timmi, et vaidlustatud kohtumäärused tuleb jätta muutmata. Eraldivõetuna ei kujuta tegu, millega seoses V. S.-i suhtes psühhiaatrilist sundravi kohaldati, endast ühiskonnale ega isikule sellist ohtu, mis tingiks tema sundpaigutamise raviasutusse. Ringkonnakohus käsitles aga isikut ja tema poolt toimepandut tervikuna, kirjeldades lähtuvalt V. S.-i haiguse iseloomust ning selle kulust, samuti tema varasemast käitumisest, milles seisneb isiku ohtlikkus otsustuse tegemise ajal. Ohtlikkusele antud hinnang kujutab endast tulevikku suunatud prognoosi ja analoogiliselt vahistamisaluse tuvastamisega on rakendatavad Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis asjas nr 31-1-32-12 toodud põhimõtted. Aktsepteeritav on tugineda muuhulgas erinevatele asjaoludele, sealhulgas ka faktile, et isiku suhtes toimub teatud kuriteo tunnustel kriminaalmenetlus, milles pole veel jõustunud kohtuotsuseni jõutud. Taolise tulevikuprognoosi puhul peaksid olema arvesse võetavad kõik asja arutamise hetkel teada olevad asjaolud. Tähtsust omab seegi, et V. S. on Viru Maakohtu
  32. oktoobri
  33. a määrusega vahistatud kohtueelses menetluses olevas kriminaalasjas nr
  34. Määrusest nähtub, et V. S. on jätkanud süstemaatiliselt ründeid võõra vara vastu ja rünnete tõkestamiseks on ainuke tee tema isoleerimine. See kinnitab täiendavalt ringkonnakohtu hinnangu õigsust, sest jätkuvalt ja süstemaatiliselt õigusvastaseid tegusid toime panev isik on ohtlik. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  35. KarS § 86 lg-s 1 on sätestatud psühhiaatrilise sundravi kui mittekaristusliku mõjutusvahendi kohaldamise eeldused ja alused. Sellest normist tulenevalt saab isiku suhtes psühhiaatrilist sundravi kohaldada eeldusel, et ta ei olnud koosseisupärase ja õigusvastase teo toimepanemise ajal süüdiv (alt 1) või ta pani teo toime süüdivana, kuid jäi pärast kohtuotsuse tegemist ja enne karistuse ärakandmist või karistusjärgse kinnipidamise ajal vaimuhaigeks, nõdrameelseks või tal on tekkinud muu raske psüühikahäire (alt 2) või kui see seisund tuvastatakse tal eeluurimise või kohtus asja arutamise ajal ning see seisund ei võimalda kindlaks teha isiku vaimset seisundit õigusvastase teo toimepanemise ajal (alt 3). Tehes kindlaks, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks esineb üks seaduses sätestatud eeldustest, tuleb järgnevalt tuvastada, kas isik on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale ning kas ta vajab ravi. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise otsustamisel peab kohus juhinduma kriminaalmenetluse seadustiku
  36. peatükis sätestatud korrast (§-d 393-403).
  37. KrMS §-s 394 nähakse ette need tõendamiseseme asjaolud, mis tuleb psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses obligatoorselt kindlaks teha. Nii on vajalik tuvastada, et isik, kelle suhtes psühhiaatrilise sundravi kohaldamist taotletakse, on toime pannud õigusvastase teo (p 1), tema süüdimatu seisund õigusvastase teo toimepanemise ajal, haigestumine pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse ärakandmist või karistusjärgse kinnipidamise ajal või haigestumine kohtueelse menetluse või kohtumenetluse ajal (p 2), tema vaimne seisund kriminaalmenetluse ajal (p 3), tema edasise käitumise ohtlikkus iseendale või ühiskonnale (p 4) ja psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadus (p 5).
  38. Varasemas kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on ekspertiisi määramine nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  39. mai
  40. a otsus asjas nr 3-1-1-35-06, p 7.5). Mitmete KrMS §-s 394 loetletud tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemiseks on vajalik mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine ja seetõttu on nende tegurite tuvastamisel oluliseks tõendiks ekspertiisiakt. Ekspert on pädev vastama küsimustele, mis puudutavad isiku süüdimatut seisundit ja selle tekkimise aega, tema vaimset seisundit kriminaalmenetluse ajal ning ravi vajadust. Arvestades eelöeldut sedastas ringkonnakohus põhjendatult, et psühhiaatrilise sundravi eeldused ja alused tuleb isiku psüühilist seisundit puudutavas osas tuvastada kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist lähtuvalt. Seda, kas isik on ohtlik endale ja ühiskonnale ning kas kohaldada tuleb psühhiaatrilist sundravi, on aga isiku psüühilise seisundi ja ravi vajadusele antud hinnangu pinnalt pädev otsustama kohus.
  41. Kaitsja leiab esmalt põhjendatult, et kuivõrd praeguse kriminaalasja arutamine toimus lühimenetluses, tuleb tähelepanuta jätta prokuratuuri väited, mis puudutavad kriminaalasja nr 12240102834 kohtueelset menetlust ja fakte, et V. S.-i kahtlustatakse uute kuritegude toimepanemises ning ta on vahistatud. Arvestades, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjali pinnalt, ei ole selle menetlusliigi puhul kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Erandiks on kohtupraktikas loetud vaid olukorda, kus lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasjas esitatakse kaebemenetluse käigus selliseid tõendeid, mis puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  42. novembri
  43. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 10.1). Kuna kõnealuse erandiga käesolevas asjas tegemist pole, ei saa määruskaebemenetluses tugineda ka väidetele või tõenditele, mida prokuratuur kohtule esitatud kriminaaltoimiku materjali hulka ei lisanud.
  44. Määruskaebuses ei vaidlustata kohtute järeldust, mille kohaselt pani V. S. toime õigusvastase teo ja ta oli selle teo toimepanemise ajal süüdimatus seisundis, ega ka seda, et oma psüühilise seisundi tõttu ei saa ta esineda kohtus ning kanda karistust. Teisisõnu ei vaidlusta kaitsja ühe KarS § 86 lg-s 1 sätestatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eelduse esinemist. Kaebuses kritiseeritakse aga seisukohta, mille järgi on psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks olemas KarS § 86 lg-st 1 tulenevad alused, s.t et V. S. on ohtlik endale ja ühiskonnale ning vajab sundravi. Arvamust, mille kohaselt ei saa V. S.-i puhul rääkida ohtlikkusest talle endale ja ühiskonnale ning psühhiaatrilise sundravi vajadusest, põhistab kaebaja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikale tuginevalt ühest küljest õigusvastase teo asjaolude, teisalt aga V. S.-i isikut iseloomustavate andmetega. Vastuseks sellesisulistele väidetele märgib kriminaalkolleegium järgmist. 12.1 Riigikohtu tsiviilkolleegium on
  45. märtsi
  46. a määruses asjas nr 3-2-1-145-06 selgitanud, et nii PS § 20 lg 2 p 5 kui ka sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 19 lg 1 p 2 järgi on isiku nõusolekuta kinnisesse asutusse paigutamise üheks eelduseks asjaolu, et isik on endale või teistele ohtlik. Kuna isiku nõusolekuta kinnisesse asutusse paigutamisel piiratakse oluliselt isiku põhiõigusi, eeldab SHS § 19 lg 1 p 2 kohaldamine seda, et isik võib olla reaalselt ohtlik endale või teistele. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (p 19).
  47. oktoobri
  48. a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-83-07 on tsiviilkolleegium seda seisukohta korranud, märkides täiendavalt, et samad põhimõtted kehtivad ka psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 p 2 korral. Isiku ohtlikkus ei pruugi PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses seisneda näiteks selles, et isik lõhub endale või teistele isikutele kuuluvat vara. Ka isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule tuleks hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt. Seega ei saa ohtlikkust põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ning samuti see, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (p 13). 12.2 Kolleegium leiab, et võrreldes refereeritud tsiviilkolleegiumi seisukohaga, mille kohaselt saab isiku ohtlikkus eelkõige väljenduda ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, on KarS § 86 lg 1 toimeala olemuslikult mõnevõrra erinev. Tuleb tähele panna, et sotsiaalhoolekande seaduse ja psühhiaatrilise abi seaduse regulatsioonist lähtuvalt võib isiku nõusolekuta kinnisesse asutusse paigutamise või tema tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamise menetluse alustada ka siis, kui isik pole veel jõudnud teiste isikute elu või tervist kahjustaval viisil käituda. Teisiti öelduna pole isiku vaimsest seisundist tulenev oht jõudnud veel konkreetsetes tagajärgedes realiseeruda ja kõnealuste menetluste läbiviimine on võimalik preventiivsetel eesmärkidel. Eelöeldu tähendab omakorda, et isiku ohtlikkus võidakse tuvastada pelgalt prognoosi alusel. Olukorras, kus isikust lähtuv oht põhineb prognoosil, peavad tema vabadusõiguse riiveks esinema kaalukad põhjused, mis peavad üles kaaluma isikult vabaduse võtmise. Sellega on õigustatav ka seisukoht, et eelkõige saab selleks kaalukaks põhjuseks olla vajadus kaitsta kõrgelt hinnatavaid õigushüvesid - muuhulgas isiku enda või teiste isikute elu või tervist.
  49. KarS § 86 lg 1 kohaselt peab aga selle sätte esimese alternatiivi tähenduses prognoos, et isik on ohtlik endale ja ühiskonnale ning et ta vajab sundravi, põhinema menetluse esemeks oleva teo asjaoludel ja isiku vaimsel seisundil. Kõnealuse sätte mõttes on isiku vaimne seisund selliseks teguriks, mis on tinginud õigusvastase teo toimepaneku ja millest lähtuvalt eksisteerib konkreetsetel asjaoludel põhinev jätkuv oht isikule endale ning ühiskonnale. Küsimus psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajalikkusest saab aktualiseeruda üksnes siis, kui ühe eeldusena on tuvastatud, et isik on juba toime pannud koosseisupärase ja õigusvastase teo. Kuna seadusandja on teatud tegude sätestamisel kuritegudena lähtunud nende sisulisest raskusest ehk sellest, et kõnealuste tegudega rünnatakse õigushüvesid kõige ulatuslikumalt, võib juba koosseisupärase ja õigusvastase teo toimepanemise tõttu rääkida isiku suuremast ohtlikkusest. Mõistetavalt ei tähenda eelöeldu, et olukorras, kus tuvastatakse isiku süüdimatus ja õigusvastase teo toimepanek, ongi vältimatuks õiguslikuks järelmiks psühhiaatrilise sundravi kohaldamine, kuna vastasel juhul puuduks kohtul sundravi kohaldamise küsimuse lahendamisel kaalutlusõigus. Pidades aga silmas, et isiku vaimsest seisundist lähtuv oht on juba realiseerunud konkreetses tagajärjes, s.t õigusvastase teo toimepanemises, võibki kolleegiumi arvates isiku ohtlikkus KarS § 86 lg 1 tähenduses väljenduda ka selliste tegude toimepanemises, mis pole suunatud pelgalt teiste isikute elu või tervise, vaid ka muude karistusseadustikuga kaitstud õigushüvede kahjustamisele.
  50. Praegusel juhul sedastasid kohtud ekspertiisiaktile tuginevalt, et V. S. on viibinud korduvalt statsionaarsel ravil ja teda on ajavahemikul 2006 - 2011 viidud haiglasse viiel korral. Samuti on kohtulikul arutamisel kindlaks tehtud, et väljaspool haiglat isik vabatahtlikult ravimeid ei võtnud. Vaimuhaiguse tundemärke avaldas ta juba alates
  51. aastast ja
  52. aastal ongi tal diagnoositud skisotüüpne häire. V. S.-i käitumises on ilmnenud desorienteeritust, teadvusekaotuse hoogusid ja ebaadekvaatsust. Nii on politsei viinud ta haiglasse seoses asjaoluga, et ta kõndis tänaval, nuga käes. Vaagides küsimust, kas V. S. on ühiskonnale ohtlik, võttis ringkonnakohus lisaks praeguse menetluse esemeks oleva teo asjaoludele õigustatult arvesse ka tema varasemat käitumist iseloomustavaid andmeid, s.t toimepandud kuritegusid ja nende dünaamikat. Kuivõrd kohtute poolt tuvastatud asjaoludest nähtub, et ambulatoorne ravi pole isiku seisundile positiivset mõju avaldanud, ta on varem toime pannud mitmeid varavastaseid ja vägivallaga seotud kuritegusid ning taas toime pannud õigusvastase teo, samuti on ta oma vaimsest seisundist tulenevalt käitunud viisil, mis võib olla tegelikuks ohuks teiste isikute elule ja tervisele, nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et V. S.-i puhul esineb oht nii temale endale kui ka ühiskonnale ning ta vajab sellest tulenevalt psühhiaatrilist sundravi.
  53. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1 ning § 390 lg-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  54. juuli
  55. a määruse muutmata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata.
  56. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 96 euro suuruses summas, sealhulgas käibemaks 16 eurot. Taotluse kohaselt on ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks, asjaolude õiguslikuks analüüsimiseks, määruskaebuse koostamiseks ja esitamiseks, prokuratuuri vastusega tutvumiseks, seisukoha koostamiseks ning kohtule edastamiseks kulutatud kokku viis pooltundi. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud vajalikud ja nende tegemisele kulutatud aeg põhjendatud. Juhindudes RÕS § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
  57. detsembri
  58. a otsusega kinnitatud korra p-dest 2 ja 23 tuleb taotlus rahuldada ning määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 96 eurot (sh käibemaks 16 eurot). Vastavalt KrMS §-le 183 tuleb see menetluskulu jätta riigi kanda. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.