← Eesti

3-2-1-165-12

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-165-12 Otsuse kuupäev Tartu, 19. detsember 2012. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet

) § 441 lg 1 esimese lause järgi on vedajal kõigi veolepingust tulenevate nõuete, samuti saatjaga sõlmitud muudest veo-, ekspeditsiooni- või laolepingutest tulenevate vaidlustamata nõuete tõttu pandiõigus kaubale.

§ 441lg 2 järgi kehtib pandiõigus seni, kuni kaup on vedaja valduses.

Kuna kostja võttis vedajana kaubad kehtiva veolepingu alusel Saksamaal oma valdusse, tekkis tal kaupadele vähemalt eelduslikult

§ 441

lg 1 esimeses lauses sätestatud pandiõigus, olgugi, et veolepingule tuleb kohaldada Eesti õigust. Vedaja pandiõiguse aktsessoorsuse tõttu määrab sellele kohalduv õigus ka pandiõiguse ulatuse ja sellega tagatavad nõuded.

  1. Vedaja pandiõiguse allumine Saksa õigusele ei mõjuta veolepingule kohulduvat õigust, milleks on CMR-i kõrval Eesti õigus (vt otsuse p-d 14-16). Seega kohalduvad CMR ja Eesti õigus ka vaidlusalusest veolepingust tulenevatele ja väidetavalt pandiga tagatud vedaja nõuetele, s.o arvest nr H4125 tulenevatele nõuetele. Pooled ei vaidle, et CMR-i ja Eesti õigust tuleb kohaldada ka teistele väidetavatele pandiga tagatud nõuetele, st ka arvetest nr R673 ja nr H4096 tulenevatele nõuetele.
  2. Seadusest ei tulene, et kaupadele tekkinud pandiõiguse kui asjaõiguse sisu muutuks kaupade jõudmisel Eestisse, st põhimõtteliselt tuleb seda tunnutada siin sellisena, nagu see Saksamaal tekkis. Siiski ei saa REÕS § 18 lg 2 järgi teostada asjaõigust vastuolus asja asukohariigi õiguse oluliste põhimõtetega. Ka EGBGB art 43 lg-s 2 on sätestatud, et kui asi, millele õigused on tekkinud, satub teise riiki, ei saa neid õigusi teostada vastuolus selle riigi õiguskorraga. Seega tuleb Eestis hinnata, kas ja millises ulatuses oleks välisriigi õiguse järgi tekkinud asjaõiguse tunnustamine vastuolus Eesti õiguse põhimõtetega. Eelkõige tähendab see võimalust jätta Eestis võlausaldajate ja käibekaitse huvides tunnustamata välismaal tekkinud asjaõigus, mille sarnast Eestis ei tunta ja mille tunnustamine oleks vastuolus Eesti asjaõiguse üldpõhimõtetega. Samuti tähendab see seda, et välismaal tekkinud ja Eestis üldiselt tunnustatavat asjaõigust ei pea tunnustama suuremas ulatuses kui Eesti õigusest tulenevat sarnast õigust. Välismaal tekkinud asjaõiguslik tagatisõigus ei saa selle Eestis realiseerimisel olla kolleegiumi arvates üldjuhul võlausaldaja jaoks „parem" kui sarnane Eesti õiguses sätestatud tagatisõigus.
  3. Tulenevalt VÕS § 803 lg-test 1 ja 2 tekib vedajal ka Eesti õiguse järgi veolepingu sõlmimise ja veetavate kaupade vedajale üleandmisega, s.o veolepingu alusel kaupade andmisega vedaja valdusse, pandiõigus. Seega tunnustab vedaja pandiõigust ka Eesti õigus, mistõttu on Saksa õiguse alusel tekkinud pandiõigust võimalik Eestis tunnustada. Küll tuleb asja lahendamisel hinnata, kas ja millises ulatuses erinevad Saksa ja Eesti õigus vedaja pandiõiguste teostamisel, mh tuleb kindlaks teha pandiõigustest tulenevates õiguste kui ka sellega tagatud nõuete ringi erinevused.
  4. Eelnevat arvestades on kohtud ekslikult jätnud pandiõigusele kohaldamata Saksa õiguse sätted. Oluline ei ole, et pooled ei ole tuginenud Saksa õigusele, sest kohus kohaldab välisriigi õigust REÕS § 2 lg 1 järgi ise ning pooled ei saa (erinevalt lepingulisest võlaõigussuhtest) asjaõigustele muu riigi õiguse kohaldamises teisiti kokku leppida. Riigikohus ei ole TsMS § 688 lg 2 järgi seotud kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Asja uuel läbivaatamisel tuleb pooltele vajadusel tagada võimalus esitada täiendavad õiguslikud seisukohad. II
  5. Hagejad nõuavad ühises hagis, et kostja annaks hagejale I kaubad üle või hüvitaks nende väärtuse, s.o maksaks hagejale I 201 983 krooni 84 senti, ja tasuks viivist. Kui alguses nõudsid hagejad TsMS § 370 lg 2 alusel teise nõudena alternatiivselt, et kostja hüvitaks hagejale I kaupade väärtuse juhul, kui kaubad ei ole säilinud, siis hiljem nõudsid hagejad esmalt kaupade väärtuse hüvitamist. Kolleegiumi arvates ei ole esitatud alternatiivsete nõuete ümberjärjestamine hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 mõttes ja see on lubatav eeldusel, et nõuded järjestati menetluses ümber õigel ajal TsMS §-de 329-331 mõttes.
  6. Kohtule on hageja soovitud järjekord alternatiivsete nõuete kontrollimisel kohustuslik (vt ka nt Riigikohtu
  7. novembri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 22). See tähendab mh seda, et kui kohtu arvates ei ole hageja esimesena valitud alternatiivne nõue põhjendatud, kuid rahuldada tuleb muu alternatiivne nõue, peab kohus otsuse resolutsioonis märkima, et ta jätab hageja valitud esimese alternatiivnõude rahuldamata. Samuti peab kohus hageja esimese alternatiivina esitatud nõude rahuldamatajätmist otsuses põhjendama ning hagejal on õigus selles osas ka kohtuotsust vaidlustada. Kuigi maakohus praegusel juhul hagejate esimese alternatiivnõude rahuldamatajätmist otsuse resolutsioonis märkinud ei ole, on ta seda otsuses siiski põhjendanud. Kolleegium märgib, et kui kohus rahuldab ühe hageja järjestamata alternatiivnõude, ei pea ta teise alternatiivnõude rahuldamata jätmist TsMS § 442 lg 8 viienda lause järgi põhjendama. See tähendab ühtlasi, et kohus ei pea sellisel juhul võtma seisukohta teiste alternatiivnõuete kohta ka kohtulahendi resolutsioonis.
  9. Maakohus jättis hagejate rahalise nõude rahuldamata ja rahuldas nende alternatiivse nõude kohustada kostjat kaupu välja andma. Hagejate apellatsioonkaebuse, milles nad palusid rahuldada hagejate esimese alternatiivse nõude ja mõista kostjalt välja raha, jättis ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsust selles osas ei vaidlustatud. Seega on ringkonnakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud ja kassatsiooniastmes on menetluse esemeks üksnes kaupade väljaandmise nõue. Seetõttu jääb ringkonnakohtu otsus hagejate apellatsioonkaebuse lahendamise osas muutmata.
  10. Kuigi CMR-is ei ole otseselt sätestatud saatja õigust nõuda, et vedaja annaks veose saajale üle, tuleneb saatja selline õigus CMR-i üldisest mõttest. Nimelt on veolepingu poolteks saatja ja vedaja ning vedajal tuleb oma põhikohustus (kauba kohaletoimetamine saajale) täita just saatja ees. Ka VÕS § 774 lg 1 esimese lause järgi võib kaupade saatjana veolepingu pooleks olev hageja II nõuda, et kostja kui vedaja täidaks kohustuse anda hagejale I kui kaupade saajale kaubad üle. Kohustuse täitmise nõude aluseks on VÕS § 108 lg 2 esimene lause.
  11. Kuigi hageja I ei ole veolepingu pool, on tal kaupade saajana õigus nõuda CMR art 13 lg 1 esimese lause alusel, et kostja annaks talle kaubad üle, st ka hagejal I on õigus nõuda veolepingu täitmist. Eesti õiguse järgi oleks hagejal I sarnane õigus VÕS § 788 lg-st 1 tulenevalt. Lisaks on hageja I kaupade väljanõudmisel tuginenud alternatiivselt AÕS §-le 80, st nõudnud omanikuna kostjalt kui kaupade valdajalt nende väljaandmist vindikatsiooninõude alusel. CMR ei välista sellisel alusel nõude esitamist. Kolleegium märgib, et kui kohus rahuldab nõude ühel alternatiivsel õiguslikul alusel, ei pea ta teisi alternatiivseid nõudealuseid kontrollima.
  12. Kuna hageja II ja kostja sõlmitud veolepingust tuleneb kohustuse täitmise nõue kolmanda isiku (hageja I kui saaja) kasuks VÕS § 80 lg 2 mõttes, saab hageja II nõuda kaupade üleandmist hagejale I (vt ka nt Riigikohtu
  13. oktoobri
  14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 29). Seega on mõlemal hagejal õigus nõuda kaupade üleandmist. Kuna eelnimetatud nõude sisu on sama (kaupade üleandmine hagejale I), on hagejad selle nõude osas solidaarvõlausaldajad VÕS § 73 mõttes. Täites kohustuse ühe solidaarvõlausaldaja ees, on VÕS § 73 lg 3 järgi täidetud ka kohustus teise solidaarvõlausaldaja suhtes. Nõude sisu ei muuda see, et hageja I on alternatiivselt tuginenud ka AÕS §-le
  15. Hageja II sellele sättele tugineda ei saa, sest ta ei ole väitnud, et oleks ise kaupade omanik.
  16. Kaupade väljanõudmist kostjalt ei välista see, et hagi tagamise määruse alusel on kaubad täitemenetluses kohtutäituri vahendusel kostja otsesest valdusest ära võetud ja antud hoiule kolmandale isikule. Kaubad on hoidja otseses valduses ning ta on kohustatud kaubad välja andma sellele, kellele kohus need määrab. Hageja I ja kostja on kaupade kaudsed kaasvaldajad AÕS § 33 lg 2 ja § 50 mõttes. Tegemist ei ole rahalise nõude täitmise tagamiseks arestitud vara hoiule andmisega täitemenetluse seadustiku (TMS) § 72 mõttes ning valdussuhte määramisel ei ole tähtsust, et TMS § 72 lg 7 teise lause järgi loetakse sissenõudja hoiuleandjaks (vt ka Riigikohtu
  17. märtsi
  18. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-11, p 16).
  19. Kuigi hagejate alternatiivne nõue hüvitada hagejale I kaupade väärtus ei ole enam kohtumenetluses, märgib kolleegium selle kohta kohtupraktika ühtlustamiseks järgmist. Veetava kauba kaotsimineku korral võib kauba saaja nõuda CMR art 13 lg 1 teise lause ja art 17 lg 1 alusel, et vedaja hüvitaks talle kauba väärtuse CMR art-s 23 sätestatud ulatuses. See ei välista kauba saatja nõuet vedaja vastu kauba väärtuse hüvitamiseks (Eesti õigust kohaldades tuleneks see sõnaselgelt VÕS § 788 lg-st 4). Lisaks võib CMR art 27 lg 1 alusel nõuda hüvitatavalt summalt viivist 5% aastas. Viivist võib TsMS § 367 alusel nõuda ka etteulatuvalt kuni põhinõude täitmiseni. Ka kaupade väärtuse hüvitamise ja viivise nõude osas on hagejad solidaarvõlausaldajad (vt ka otsuse p 28). Kolleegium märgib, et Eesti õiguse järgi võib isikul olla õigus nõuda eseme üleandmata jätmisel eseme väärtuse hüvitamist kahjuhüvitisena VÕS § 115 lg-tes 1-3 ettenähtud tingimustel (vt ka Riigikohtu
  20. märtsi
  21. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 21;
  22. jaanuari
  23. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12). Kui vedaja keeldub alusetult kaupu välja andmast (mh kui väljaandmisest keeldumise alusena väidetud pandiõigus või kohustuse täitmisest keeldumise õigus tegelikult puudub), ei ole iseenesest välistatud, et kaubad saab lugeda CMR art 20 mõttes kaotatuks. Seda õigustab eelkõige vajadus lõpetada kaupade üleandmist ja vastuvõtmist puudutav ebaselge õiguslik olukord ning vajadus tagada saatjale ja saajale võimalus esitada vedaja vastu rahalisi hüvitisnõudeid.
  24. Kuna nii kaupade üleandmise nõue kui ka nende väärtuse hüvitamise ja hüvitiselt viivise saamise nõue kuuluvad hagejatele solidaarselt (vt otsuse p-d 28 ja 30), võisid nad esitada ühiselt hagi, milles nõudsid nõuete rahuldamist hageja I kasuks. See tähendab, et mõlema hageja nõuetel on õiguskaitsevajadus, mistõttu ei ole alust jätta hageja II haginõudeid läbi vaatamata õigusliku perspektiivituse tõttu TsMS § 423 lg 2 alusel. III
  25. Kostja keeldus kaupu välja andmast, kuni talle on kolme arve alusel makstud veotasu ja arvete tasumisega viivitamisest tingitud viivis ning hüvitatud pandiõiguse teostamise ja hagi tagamise tõttu kaupade hoiustamisega tekkinud kulud (haagise rent, hoiutasu). Kostja arvates on tal veolepingutest tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus kaupadele.
  26. Kostja ei ole nõudnud hagejalt I saatedokumendis märgitud maksete tasumist ega tuginenud täitmisest keeldumisel CMR art 13 lg-le
  27. Kuna veolepingule tuleb CMR-i kõrval kohaldada ka Eesti õigust, saab kostja keeldumist kaupade üleandmisest käsitada VÕS §-de 110 ja 111 alusel kohustuse täitmisest keeldumisena. Kolleegiumi arvates ei välista CMR kohustuse täitmisest keeldumist, kuid piirab selle õiguse teostamist (vt otsuse V osa). Kohustuse täitmisest keeldumise õigus VÕS § 110 või § 111 mõttes annab asja valdajale kohustuse täitmist nõudva omaniku suhtes mh valdamise õiguse AÕS § 83 lg 1 mõttes.
  28. CMR-is ei ole ette nähtud ka vedaja pandiõigust, kuid see ei välista pandiõiguse teket ega teostamist siseriikliku õiguse alusel (vt otsuse p-d 15, 16). Kostja arvates tekkis tal pandiõigus VÕS § 803 alusel. Kolleegium selgitas eespool, et vedaja pandiõigusele tuleb kohaldada Saksa õigust, st

§ 441, mida tuleb rakendada koostoimes Eesti seadusega (vt otsuse p-d 17-22).

Kostja tugines pandiõigusele kui kaupade valdamise aluseks olevale õigusele, mis mh annab kostjale õiguse keelduda kaupade väljaandmisest AÕS § 83 lg 1 järgi (vt ka Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 18).
  3. Kuna veoleping on leping kolmanda isiku kasuks (vt otsuse p 28), võib kostja VÕS § 80 lg 7 alusel esitada mõlema hageja nõudele samu vastuväiteid kaupade üleandmise kohustuse täitmisest keeldumiseks.
  4. Lisaks on kostja esitanud vastuhagi, milles ta palus tunnustada enda kui vedaja õigust teostada pandiõigust kaupadele, sh müüa kaubad avalikul enampakkumisel oma nõude rahuldamiseks hageja II vastu. Põhiosas on vastuhagi suunatud sama õigussuhte tuvastamisele, mis tuleb kindlaks teha hagi alusel, st kas kostjal on pandiõigusele tuginedes õigus keelduda kaupade väljaandmisest. Sellise vastuhagi esitamine on üldjuhul tarbetu ja võib olla TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel lubamatu ning tuleks jätta menetlusse võtmata, kui kohtu menetluses on juba sama vaidluse lahendamine, sh hagejate vastassuunalise hagi alusel. Kui selline hagi on menetluses, tuleks see jätta TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata (vt ka nt Riigikohtu
  5. oktoobri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 17;
  7. oktoobri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-08, p 14;
  9. detsembri
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 14).
  11. Kolleegiumi arvates ei kattu praeguses asjas vastuhagi ese aga täielikult hagi esemega. Kui hagi jääks kostja pandiõiguse tunnustamise tõttu rahuldamata, ei oleks veel lahendatud küsimus, kas ja kuidas ning eelkõige milliste nõuete tagamiseks võib kostja kaubad müüa. Need küsimused saab lahendada üksnes vastuhagi alusel. Seega ei loe kolleegium vastuhagi lubamatuks. Kostjal on TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada vastuhagi. IV
  12. Kostja väitel võlgneb hageja II talle erinevate veolepingute järgi esitatud arvete alusel kokku 69 960 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusalused arved on tasumata. Kõik arved on esitatud kaubavedude eest Saksamaalt Eestisse, sh: ·
  13. septembri
  14. a arve nr R673 muu isiku kui hageja I kaupade veo eest Mainzist Eestisse, mille alusel on tasumata vähemalt 35 400 krooni; ·
  15. juuli
  16. a arve nr H4096 hageja I kaupade veo eest Losheimist Eestisse, mille alusel on tasumata 6360 krooni; ·
  17. augusti
  18. a arve nr H4125 hageja I vaidlusaluste kaupade veo eest Gelsenkirchenist Eestisse, mille alusel on tasumata 28 200 krooni.
  19. Vedaja tasunõuet saatja (veose tellija) vastu CMR otseselt ei reguleeri, kuid see tuleneb CMR-i üldisest mõttest. CMR art 13 lg 2 alusel saab vedaja nõuda saajalt kaupade üleandmisel veokirjas (saatedokumendis) märgitud maksete tasumist. Eesti õiguse järgi on saatjal kohustus maksta vedajale veotasu VÕS § 774 lg 1 teise lause ja § 787 lg 1 esimese lause järgi.
  20. Kolleegium nõustub kohtutega, et tuvastatud asjaoludel on arvest nr R673 tulenev kostja veotasu nõue hageja II vastu CMR art 32 järgi aegunud. Selle arve aluseks oleva veolepingu sõlmimise päevaks tuleb kohtute otsuste järgi lugeda
  21. august
  22. Kohtuotsuste järgi aegus nõue CMR art 32 lg 1 järgi
  23. novembril
  24. CMR art 32 lg 1 esimese lause järgi on CMR-i kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele kehtestatud üheaastane aegumistähtaeg. Veotasunõue on kolleegiumi arvates CMR-ile alluvast lepingust tulenev nõue, millele kohaldub CMR art-s 32 sätestatud aegumise regulatsioon. CMR art 32 lg 1 kolmanda lause lit c järgi algab veotasu maksmise nõude aegumistähtaeg kolme kuu möödumisel veolepingu sõlmimise päevast arvates. Tulenevalt CMR art 32 lg 1 neljandast lausest hakkas aegumistähtaeg kulgema
  25. novembril 2006 ja nõue aegus seega
  26. novembril
  27. See kehtib sõltumata sellest, millal esitatakse arve ja milline on selle maksetähtaeg. Kolleegium märgib, et vedaja tasunõude aegumisele ei kohaldu siseriiklik õigus, sest see on vähemalt kaudselt CMR-ist tulenev nõue.
  28. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada CMR art 32 lg 1 teist lauset ja lugeda, et hageja II jättis arve tasumata tahtliku õigusvastase tegevusega viidatud sätte mõttes, millisel juhul oleks aegumistähtaeg kolm aastat. Selle sätte kontekstis pidanuks maksekohustuse täitmata jätmine olema suunatud õigusvastase tagajärje saavutamisele, sh eelkõige kostja tahtlikule kahjustamisele (vt sarnase TsÜS § 146 lg 4 tõlgendamise kohta Riigikohtu
  29. septembri
  30. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Seda ei ole aga tuvastatud. Kohtud on tuvastatud asjaoludel leidnud õigesti, et kostja tasunõude aegumine ei ole ka peatunud ega katkenud.
  31. Arvetest nr H4096 ja nr H4125 tulenevaid veotasunõudeid hageja II ei vaidlusta, kuid õigustab tasumata jätmist sellega, et kostja ei ole vaidlusaluseid kaupu talle üle andnud. Kohtud ei ole tuvastanud, kas ja millal muutusid neist arvetest tulenevad veotasunõuded sissenõutavaks. Kohtud on üksnes leidnud, et need ei olnud muutunud sissenõutavaks pandiõiguse teostamise ajaks (maakohtu otsuse lk 10 järgi
  32. juuliks 2009). Kostja kassatsioonkaebuse väidete kohaselt muutus arvest nr H4096 tulenev tasunõue sissenõutavaks
  33. augustil 2009 ja arvest nr H4125 tulenev tasunõue sissenõutavaks
  34. augustil 2009 (III kd, tl 88).
  35. CMR ei näe vedajale ette viivisenõuet veotasu maksmisega viivitamise korral. Samas CMR selliseid nõudeid ka ei välista, mistõttu saab neile kohaldada veolepingule kohalduvat siseriiklikku õigust. Veotasu maksmisega viivitamisel saab vedaja nõuda saatjalt viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. Viidatud sätte järgi on kostjal õigus nõuda hagejalt II veotasu maksmisega viivitamise korral viivist. Kuna arvest nr R673 tulenev veotasunõue on aegunud, on TsÜS § 144 järgi sellega koos aegunud ka sellest tulenev viivisenõue kui kõrvalkohustusest tulenev nõue. Ülejäänud arvete tasumata jätmisel ei pea hageja II maksma VÕS § 113 lg 4 alusel viivist aja eest, kui kostja oli vastuvõtuviivituses või kui hageja II keeldus (VÕS §-le 110 või 111 tuginedes) õigustatult oma kohustuse täitmisest (s.o tasu maksmisest).
  36. CMR ei näe vedajale ette saajale üle andmata jäänud kaupade hoidmise või realiseerimise tõttu tekkinud kulutuste hüvitamise nõuet, kuid ka ei välista seda. Esmalt võib kõne alla tulla see, et kostjal on võimalik esitada kaupadele kui pandiesemele tehtud kulutuste hüvitamise nõue. Pandiesemele tehtud kulutuste hüvitamist võib kostja nõuda Saksa eraseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, BGB) § 1216 esimese lause ja § 1257 alusel (nende koostoimes) käsundita asjaajamise sätete, s.o BGB § 683 alusel. Ka Eesti seaduse (AÕS § 281 lg 2 ja § 287 lg 2 järgi nende koostoimes) järgi kannab panditud asja säilitamise ja korrashoiu kulutused eelduslikult pantija, st pandipidaja võib nõuda temalt seega tehtud kulutuste hüvitamist. Välistatud ei ole ka lepingulised kulutuste hüvitamise nõuded. Kui kulud tekkisid seetõttu, et hageja II rikkus veolepingut, võib kostja nõuda temalt tekitatud kulutuste hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Kulutuste hüvitamise nõude õiguslikuks aluseks võib olla ka VÕS § 787 lg 1 teine lause. Kahju hüvitamise nõude olemasolu kindlakstegemiseks tuleb hinnata mh lepingulise kohustuse kaitse-eesmärki (VÕS § 127 lg 2) ja kahju ettenähtavust (VÕS § 127 lg 3).
  37. Hagi tagamise korras kolmandale isikule makstud kaupade hoiutasu, kohtutäituri tasu jms on täitekulud TMS § 37 lg 1 mõttes, mille hüvitamise kohta kehtib erikord (vt ka Riigikohtu
  38. märtsi
  39. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-11, p-d 15-17). Need kulud nõutakse võlgnikult sisse täitekulude otsuse alusel (TMS § 38 lg 2, kohtutäituri seaduse § 31 lg 1, § 38 lg-d 4 ja 5). Täitedokumendi tühistamisel võib võlgnik TMS § 42 alusel nõuda, et sissenõudja tagastaks täitekulud. Täitekulud kui hagi tagamise määruse täitmise kulud hüvitatakse kohtuväliste kuludena TsMS § 144 p 5 mõttes ja menetluskuludenda TsMS § 138 lg 1 mõttes menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (TsMS § 174). See tähendab mh, et hagi tagamise käigus kantud kulutuste hüvitamist ei saa nõuda hagiga väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust. V
  40. Tuvastatud asjaoludel ei olnud kostjal õigust keelduda kaupu välja andmast võlaõiguslikul alusel, st kohustuse täitmisest keeldumise õigusele tuginedes.
  41. Kostja ei ole tuginenud täitmisest keeldumisel CMR art 13 lg-le 2 ega nõudnud veotasu maksmist hagejalt I kui kaupade saajalt. See ei välista aga kostja keeldumist kohustuse täitmisest VÕS §-de 110 ja 111 alusel, kuna CMR nende kohaldamist ei välista (vt ka otsuse p 33).
  42. Kolleegium nõustub kohtutega, et arvestades CMR art 32 lg-s 4 sätestatut ei olnud kostjal õigust keelduda arvest nr R673 tuleneva veotasunõude täitmise tagamiseks kaupu hagejale I välja andmast ning seda kummagi hageja suhtes. Nii sellest arvest tulenev tasunõue kui ka viivisenõue olid juba enne vaidlusaluste kaupade üleandmist ja veolepingu sõlmimist aegunud (vt otsuse p-d 40 ja 43). Seetõttu ei saanud kostja nende nõuete tõttu kaupade üleandmise kohustuse täitmisest keelduda. Nõudeid, mille aegumistähtaeg on möödunud, ei või CMR art 32 lg 4 sõnastuse järgi esitada vastuhagi või vastuvaidluse (inglise keeles set-off; prantsuse keeles exception) korras. Vastuvaidluse korras õiguse teostamise keeld tähendab CMR-i mõttes nii seda, et aegunud nõuet ei tohi tasaarvestada, kui ka seda, et aegunud nõudele tuginedes ei tohi keelduda oma kohustust täitmast, s.o tugineda VÕS §-dele 110 või 111 (vt ka Münchener Kommentar zum

,

  1. Aufl, 2009 (MüKo), Band 7, CMR art 32, Rn 49). Kolleegium märgib, et samale tulemusele jõuaks ka Eesti õigust kohaldades. Nimelt võib võlgnik aegunud vastunõudele tuginedes keelduda võlausaldaja vastu oma kohustuse täitmisest VÕS § 110 lg 4 järgi üksnes juhul, kui täitmisest keeldumise õigus tekkis enne aegumistähtaja lõppemist. Kolleegiumi arvates kohaldub viidatud säte analoogia korras ka VÕS §-s 111 sätestatud vastastikuse kohustuse täitmisest keeldumise puhul.
  2. Kolleegiumi arvates ei võinud kostja keelduda kaupu üle andmast ka arvest nr H4096 tuleneva veotasunõude (ja sellest tuleneva viivisenõude) alusel. See arve ei ole esitatud vaidlusaluste kaupade veo eest, st tegemist ei ole kaupade veo aluseks olevast lepingust tuleneva nõudega, mistõttu ei ole kostjal VÕS § 111 alusel õigust keelduda nende kaupade üleandmisest hagejale I. Kolleegiumi arvates ei saa kostja sellest arvest tulenevale nõudele tuginedes keelduda kaupu välja andmast ka VÕS § 110 lg 1 alusel ja seda juba ainuüksi põhjusel, et kostja enda esitatud asjaoludel ei olnud sellest arvest tulenev nõue muutunud kaupade hagejale I üleandmise kohustuse täitmise ajaks (
  3. juuliks 2009) sissenõutavaks. Kostja väitel muutus arvest nr H4096 tulenev tasunõue sissenõutavaks alles
  4. augustil 2009 (vt otsuse p 42).
  5. Kolleegiumi arvates ei olnud kostjal tuvastatud asjaoludel õigust keelduda kaupade väljaandmisest ka arvest nr H4125 tuleneva veotasunõude alusel, st vaidlusaluste kaupade veo eest võlgnetava veotasu nõude tagamiseks. Kuigi veotasunõue ja kaupade üleandmise nõue on vastastikused lepingulised nõuded VÕS § 111 mõttes, on kostja ise väitnud, et tema veotasunõue muutus sissenõutavaks
  6. augustil 2009 (vt otsuse p 42), st pärast kaupade üleandmise kohustuse sissenõutavaks muutumist. Seega pidi kostja täitma oma kohustuse enne hagejat II ja andma kaubad hagejale I üle, ilma et tal oleks olnud õigus nõuda samal ajal veotasu maksmist. Sellest tulenevalt ei olnud kostjal õigust keelduda VÕS § 111 lg 1 alusel kohustuse täitmisest. Kolleegiumi arvates on tuvastatud asjaoludel välistatud ka kohustuse täitmisest keeldumine VÕS § 111 lg 4 alusel, kuna kostja ei ole kaupade üleandmisest keeldumisel tuginenud sellele, et esinevad ajaolud, mis annavad alust arvata, et talle selle veo eest ei maksta. Kaupade väljaandmisest keeldus kostja põhjusel, et maksmata on arve varasema veo eest. Arvest tuleneva kohustuse hilisem sissenõutavaks muutumine õiguslikku olukorda ei muuda. Kostjal ei olnud alust arve maksmisest keelduda ka VÕS § 110 lg 1 alusel juba ainuüksi põhjusel, et see arve ei olnud kaupade väljaandmise kohustuse täitmise ajaks muutunud sissenõutavaks.
  7. Kostjal ei ole õigust VÕS § 110 lg 1 alusel keelduda kaupade väljaandmisest ka nende hoiukulude hüvitamise nõudele tuginedes, kuna esitatud asjaolude järgi ei olnud võimalik nõue kaupade üleandmise kohustuse täitmise ajaks sissenõutavaks muutunud. Võimalikud hoiukulud tekkisid allest pärast seda, kui kaubad jäid pärast Eestisse jõudmist kostja valdusesse. VI
  8. Kolleegium nõustub kohtutega, et kostja ei või keelduda kaupu välja andmast ega teostada kaupadele pandiõigust arvest nr R673 tulenevate nõuete (sh viivisenõuete) tagamiseks, kuid ei nõustu kohtute õiguslike põhjendustega. Kolleegium ei nõustu kohtutega selles, et kostja ei või keelduda kaupu välja andmast ega teostada kaupadele pandiõigust tagamaks arvetest nr H4125 ja nr H4096 tulenevate veotasunõuete ning võimalike viivisenõuete ja kulude hüvitamise nõuete rahuldamine. Õige ei ole ka kohtute seisukoht, et esitatud asjaoludel ei või kostja pandiõigust teostades kaupu müüa. Selles osas tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
  9. Ülalmärgitu kohaselt ei ole CMR-is vedaja pandiõigust reguleeritud, kuid see ei välista pandiõiguse tekkimist siseriikliku õiguse alusel. Vedaja pandiõiguse näeb ette nii Saksa õigus (

§ 441) kui ka Eesti õigus (VÕS § 803).

Vedaja pandiõiguse teostamisel Eestis tuleb lähtuda Saksa pandiõiguse sätetest, kuid nende kohaldamine on piiratud Eesti õigusega, st vedaja ei saa teostada pandiõigust muul viisil ega suuremas ulatuses, kui on ette nähtud Eesti õiguses (vt otsuse pd 15-21). Kohtud on ekslikult lähtunud pandiõiguse hindamisel ainuüksi Eesti seadusest ja sisustanud osaliselt vääralt vedaja pandiõiguse olemuse. 54. Pandiõigus veetavatele kaupadele tekib vedajal (kehtiva) veolepingu alusel kaupade oma valdusse võtmisel ja kestab vähemalt kuni kaupade vedaja valduses olemiseni nii

§ 441lg-te 1 ja 2 kui ka VÕS § 803 lg-te 1 ja 2 järgi.

See tähendab, et kui pooled ei ole kokkuleppel pandiõiguse teket välistanud, tekib pandiõigus nende sätete alusel iseenesest. Mõlema riigi seaduse järgi on vedaja pandiõigus seega seaduse alusel tekkiv pandiõigus. Nii BGB § 1257 kui AÕS § 281 lg 2 kohaselt kohalduvad sellele tehingulise valdusega seotud vallaspandi (käsipandi) sätted. 55. Pandiõigus annab nii Saksa kui ka Eesti seaduse järgi vedajale asjaõigusena (absoluutse) valdusõiguse. Sellest tulenevalt saab pandipidaja esitada nii BGB § 986 lg 1 esimese lause kui ka AÕS § 83 lg 1 alusel vastuväite mh omaniku vindikatsiooninõudele (Saksa õiguse kohta vt MüKo, Band 7,

§ 441, Rn 20).

Pandiõigus ulatub

§ 441lg 1 järgi (vt Mü

Ko, Band 7,

§ 441

, Rn 18) ning kolleegiumi arvates ka VÕS § 803 lg 1 järgi veosele tervikuna, st sõltumata tagatud nõuete suurusest. Ei Saksa ega Eesti seaduse järgi ei ole pandiõiguse teostamisel tähtsust, kes peab vedajale veotasu ja viivist maksma või pandiesemele tehtud kulud hüvitama. Vedaja võib pandiõigust saaja kaupadele teostada ka siis, kui veotasu peab maksma või muud nõuded rahuldama saatja ning tal ei ole nõudeid saaja vastu (Saksa õiguse kohta vt MüKo, Band 7,

§ 441, Rn 8).

Vedaja pandiõigus on mõlema riigi seaduse järgi rangelt aktsessoorne, st selle kehtivus sõltub tagatavatest nõuetest ja see lõpeb tagatava nõude lõppemisega (vt BGB § 1252, AÕS § 284). Sellest tulenevalt ei ole vedajal valdusõigust, kui pant ei taga ühtki nõuet. 56. Kolleegium nõustub kohtutega, et kostjal ei ole õigust teostada pandiõigust arvest nr R673 tuleneva veotasunõude täitmise tagamiseks, kuid muudab selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Saksa õiguse (

§ 441

lg 1) järgi tagab vedaja pandiõigus kaubale lisaks sellest veolepingust tulenevatele nõuetele ka vedaja ja saatja vahelistest muudest veo-, ekspeditsiooni- või laolepingutest tulenevaid nõudeid, kuid seda üksnes juhul, kui need nõuded on vaidlustamata (unbestrittener Forderungen), st kui pooled neid ei vaidlusta, nõuded on selgesõnaliselt tunnustatud või jõustunud kohtulahendiga tuvastatud või kui võlgnik vaidlustab neid üldsõnaliselt, kusjuures nõude vaidlustamatust peab tõendama vedaja (MüKo, Band 7,

§ 441, Rn 12).

See regulatsioon erineb VÕS § 803 lg-st 1, mille järgi on lisaks kaupade vedamise aluseks olevast veolepingust tulenevatele nõuetele vedaja pandiõigusega tagatud ka kõikidest varasematest saatjaga sõlmitud veo-, ekspedeerimis- ja laolepingutest tulenevad nõuded. Tuvastatud asjaoludel ei olnud arvest nr R673 tulenev nõue vaidlustamata

§ 441mõttes.

Maakohtu otsuse järgi pidi pooltele olema selge, et hageja II ei nõustunud esitatud arvega. Seega ei olnud see nõue

§ 441lg 1 järgi pandiga tagatud.

  1. Kolleegiumi arvates ei oleks kostja saanud teostada kaupadele pandiõigust arvest nr R673 tulenevate nõuete tagamiseks ka siis, kui pandiõigusele kohalduks Eesti õigus. Kolleegium nõustub kohtutega, et TsÜS § 1451 lg 1 järgi ei saa seadusjärgset pandiõigust teostada vähemalt sellise aegunud nõude tagamiseks, mis oli aegunud juba enne pandiõiguse tekkimist. Vastasel juhul oleks saatjale alati riskantne sõlmida veolepingut vedajaga, kellele ta aastate eest on midagi maksmata jätnud, kuna vedaja võib alati asuda teostama pandiõigust „ammu unustatud" nõuete katteks, tekitades sellega olulisi riske ka kauba saajale. See ei oleks aga kooskõlas seadusjärgse pandiõiguse olemusega. Kaupu vedajale üle andes ei saa saatja sellist tahet eeldada. Isegi kui aegunud nõude tagamiseks saaks pandiõigust teostada, on TsÜS § 1451 lg 1 järgi tagatud üksnes põhivõla nõuded, st pandieseme arvel on igal juhul välistatud kõigi aegunud kõrvalnõuete (sh viivisenõuete) maksmapanek.
  2. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et aegunud nõude tagamiseks ei saa pandiõigust teostada CMR art 32 lg-s 4 sätestatu tõttu. Viidatud säte piirab kolleegiumi arvates üksnes võlaõiguslikku kohustuse täitmisest keeldumise õigust (vt otsuse p 48) ning see ei mõjuta asjaõiguslikku pandiõigust ega selle teostamist siseriikliku õiguse järgi. Kuna CMR ei reguleeri vedaja pandiõigust, ei välista CMR art 32 lg 4 iseenesest aegunud nõuete alusel pandiõiguse teostamist. Samuti ei tulene viidatud sättest, et CMR-i järgi aegunud nõue lõpeks. Aegumise menetluslik toime, eelkõige kohtu algatusel aegumise kohaldamise võimalikkus, lahendatakse aegunud nõudele kohalduva siseriikliku õiguse järgi.
  3. Kolleegium ei nõustu kohtutega, et kostjal ei ole pandiõigust arvest nr H4125 tuleneva nõude, s.o vaidlusaluste kaupade vedamise eest võlgnetava veotasu nõude tagamiseks. Väär on kohtute põhjendus, et pandiõiguse tunnustamiseks pidanuks arvest tulenev nõue olema muutunud kaupade üleandmise ajaks sissenõutavaks. Nii

§ 441

lg 1 kui ka VÕS § 803 lg 1 järgi tagab vedaja pandiõigus veetavatele kaupadele kõiki vedamise aluseks olevast veolepingust tulenevaid nõudeid. Saksa õiguse järgi tähendab see seda, et tagatud on veolepingust tulenevad vedaja rahalised nõuded, mh tulevased ja tingimuslikud tasunõuded (vt MüKo, Band 7,

§ 441, Rn 7).

Ka VÕS § 803 lg 1 ei piira tulevaste tasunõuete pandiga tagatust. AÕS § 279 lg-te 2 ja 3 järgi tagab pandiõigus sõnaselgelt ka tingimuslikke ja tulevasi nõudeid. Nii BGB § 1210 lg 1 esimese lause kui ka AÕS § 279 järgi on koos tasunõudega tagatud ka viivisenõue. 60. Kolleegium ei nõustu kohtutega ka selles, et kostja ei või pandiõigust teostada arvest nr H4096 tuleneva veotasunõude täitmise tagamiseks. Selle nõude tagatust pandiga tuleb asja uuel läbivaatamisel uuesti hinnata. Sellest arvest tulenev nõue ei tulenenud vaidlusaluste kaupade vedamise aluseks olevast veolepingust. Seega tuleb esmalt kindlaks teha, kas see nõue oli

§ 441lg 1 mõttes vaidlustamata (vt otsuse p 56).

Esitatud asjaoludel keeldus hageja II arve tasumisest seetõttu, et kostja keeldus talle vaidlusaluseid kaupu üle andmast, mitte seetõttu, et ta ei võlgne kostjale tasu. Eestis pandiõiguse teostamiseks tuleb kindlaks teha ka see, kas selle arve aluseks olev veoleping sõlmiti enne vaidlusaluse pandiõiguse tekkimist (VÕS § 803 lg 1). See arve on dateeritud 23. juuliga 2009, mistõttu ei ole välistatud sellest tuleneva tasunõude hõlmatus pandiga. Kui pandiga on tagatud põhinõue, on nii BGB § 1210 lg 1 esimese lause kui AÕS § 279 järgi tagatud ka viivisenõue. 61.

§ 441

lg 1 ja BGB § 1210 lg 2 järgi tagab vedaja pandiõigus mh kulutuste hüvitamise nõudeid ja pandi realiseerimise kulude (k.a pandieseme hoiukulude) hüvitamise nõudeid (MüKo, Band 7, § 441, Rn 7). Ka AÕS § 279 lg 6 järgi on pandiga tagatud mh nii pandieseme säilitamiseks tehtud kui ka asja müügiga seotud kulutused. 62. Kolleegium märgib lisaks, et vedaja pandiõiguse teke muule isikule kui saatjale kuuluvale kaubale on vähemalt Saksa seaduse järgi piiratud. Kaupade vedamise aluseks olevast veolepingust tulenevate nõuete tagamiseks tekib pandiõigus tulenevalt mh

§ 366

lg-st 3 kaupadele, mille omanik on saatja või mille käsutamise õigus on saatjal, samuti kui vedaja on saatja omandi või käsutusõiguse suhtes heauskne, st vedaja saab omandada pandiõiguse ka heauskselt saatja omandile või käsutusõigusele tuginedes, kui tegemist ei ole varastatud või muul viisil kaotsiläinud asjadega BGB § 935 mõttes (vt MüKo Band 5,

§ 366, Rn 64-67; Mü

Ko, Band 7,

§ 441, Rn 15, 16).

Muudest saatjaga sõlmitud lepingutest tulenevate (vaidlustamata) nõuete tagamiseks ei piisa saatja käsutusõiguse puudumisel pandiõiguse tekkeks kolmanda isiku kaubale sama sätte järgi sellest, kui vedaja on heauskne üksnes saatja käsutusõiguse suhtes, vaid ta peab olema heauskne saatja omandi suhtes, st pandiõiguse heauskne omandamine on piiratud (vt MüKo Band 5,

§ 366, Rn 68; Mü

Ko, Band 7,

§ 441, Rn 17).

Eesti õiguses puudub

§ 366lg-le 3 sarnane regulatsioon.

Eesti õiguskirjanduses on koguni väljendatud seisukohta, et vedaja pandiõigus tekib veose kuuluvusest ja käsutusõigusest olenemata, sh ka siis kui veetakse nt varastatud asja (vt Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2009, lk 370-371). Kolleegiumil on alust selles kahelda, sest AÕS § 281 lg 2 järgi kohaldub seaduse alusel tekkinud pandiõigusele eelduslikult ka AÕS § 2821 pandiõiguse heauskse omandamise kohta, mille

  1. lõike järgi lähtutakse pandiõiguse heausksel omandamisel heausksusest pantija käsutusõigusesse ning mille
  2. lõige välistab pandiõiguse heauskse omandamise nt varastatud asjadele.
  3. Pant annab asjaõigusena vedajale nii Saksa kui ka Eesti seaduse järgi õiguse rahuldada sellega tagatavaid nõudeid pandieseme arvel, st tegemist on realiseerimisõigusega (vt BGB § 1204 lg 1, AÕS § 276 lg 1). Pandieseme võib mõlema riigi seaduse järgi realiseerida pandipidaja ka kohtulahendi või muu täitedokumendita, müües pandieseme tagatud nõuete katteks üldjuhul avalikul enampakkumisel (vt BGB §-d 1228jj, AÕS §-d 292jj). Pandieseme realiseerimise õigus on vedajal pandipidajana BGB § 1228 lg 2 esimese lause ja AÕS § 292 lg 2 järgi siiski üksnes juhul, kui tagatud nõue on muutunud sissenõutavaks ja seda ei ole kohaselt täidetud. Eelneva kohaselt võib vedaja pandi realiseerida ka juhul, kui sellega tagatud tulevane nõue muutub sissenõutavaks. Vedaja pandiõigus kestab seni, kuni on olemas sellega tagatud nõudeid või kuni kaubad on vedaja valduses (vt otsuse p 54). Pandiõigus ei mõjuta vedaja veolepingust tulenevat kohustust anda kaubad saajale üle, isegi kui seda tuleb teha enne tagatud tasunõude sissenõutavaks muutumist ja kui tasunõudele tuginedes ei ole vedajal kaupade üleandmise kohustuse täitmisest keeldumise õigust (vt otsuse p 50). Sellises olukorras peab vedaja otsustama, kas ta jätab tema valduses olevad kaubad pandiõiguse säilitamiseks oma valdusse ja rikub sellega veolepingut või täidab veolepingut ja kaotab pandiõiguse. Erandlikult kestab pandiõigus

§ 441lg 3 ja VÕS § 803 lg 2 teise lause alusel edasi ka kaupade saajale üleandmisel.

Vedaja võib vastutada lepingust tuleneva võlaõigusliku kohustuse rikkumise eest, kui ta keeldus kaupu õigel ajal üle andmast, kuid see ei välista pandiõigust ega takista pandi realiseerimist tagatud nõuete sissenõutavaks muutumisel. Valdusõigusena annab pandiõigus lisaks lepingu täitmise nõudele ka vastuväite kaupade omaniku vindikatsiooninõudele.

  1. Ülaltoodut arvestades saab kaubad kostjalt nii lepingulisel alusel kui ka AÕS §-le 80 tuginedes välja nõuda üksnes juhul, kui tal pandiõigust ei tekkinud või kui see on lõppenud. Pandiõiguse lõppemisel tuleb pandiese nii BGB § 1223 lg 1 kui ka AÕS § 290 alusel tagastada, st õigustatud isikule välja anda.
  2. Vedaja pandiõigus ei lõpe põhjusel, et kohtumääruse alusel on kaubad antud kohtutäituri vahendusel kolmandale isikule hoiule. Kaubad on jätkuvalt kostja kaudses kaasvalduses (vt otsuse p 29). Kaudne kaasvaldus on BGB §-de 1206 ja 1257 järgi Saksa õiguse kohaselt seadusjärgse pandiõiguse teostamiseks piisav. Kolleegiumi arvates ei lõpeta seadusjärgset pandiõigust hagi tagamise korras kaudsesse kaasvaldusse andmisel ka AÕS § 282 lg 11, mis välistab käsipandi seadmise pandipidaja ja panditud asja omaniku kaasvalduse kaudu. VÕS § 803 lg 2 esimese lause järgi kestab pandiõigus seni, kuni veos on vedaja valduses. Käsipant lõpeb AÕS § 286 p 2 järgi, kui panditud asi on pandipidaja valdusest välja läinud ja ta ei saa asja tagasi nõuda.
  3. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kindlaks teha, kas ja millised kostja nõuded on pandiga tagatud, ning seejärel lahendada kostja vastuhagi alusel küsimus, kas ja milliste nõuete katteks on kostjal õigus kaubad müüa, kas need nõuded on muutunud sissenõutavaks ning millised on hagejate vastuväited. Selleks tuleb vajadusel anda pooltele võimalus esitada täiendavaid seisukohti. Kolleegium ei saa asja ise lahendada, sest TsMS § 688 lg-te 3-6 järgi ei saa Riigikohus asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata. VII
  4. Hagejate nõuete rahuldamisel tuleb TsMS § 446 lg 1 järgi märkida, kas hagi rahuldatakse nende kasuks solidaarselt.
  5. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu maakohtu otsuse resolutsiooni p-le 4, mille järgi on ette nähtud kaupade väljaandmine kohtutäituri poolt (üksnes) hagejale I kostja ja hageja II juuresolekul. Selline otsuse täitmise viis ei hõlbusta lahendi täitmist ja võib tekitada segadust. Pealegi ei nähtu kolleegiumile, et pooled oleks sellist otsuse täitmise viisi taotlenud, mis on aga TsMS § 445 lg 1 esimese lause järgi vajalik.
  6. Kolleegium märgib lisaks, et asja lahendamisel tuleb TsMS § 442 lg 5 esimese lause ja § 445 lg 2 järgi lahendada ka hagi tagamisega seonduvad küsimused (vt ka otsuse p 45). Juba hagi tagamise korras kaupu hoiule andes tuleks lahendada ka hoiukulude kandmise küsimus ning vajadusel kohustada hagejat tegema nende katteks ettemaksu. TMS § 40 alusel võib ettemaksu nõuda ka kohtutäitur. Vastuhagi tagamise asemel võinuks kohus käesolevas asjas hagi tagamise määrust muuta, mida ta tasu maksmist korraldades sisuliselt ka tegi. Kui hagi tagamise korras on kaubad antud kolmandale isiku kätte tasulisele hoiule, võib ka hoidjal VÕS § 907 alusel tekkida kaupadele oma nõuete tagamiseks pandiõigus, st samadele kaupadele võib tekkida ka mitu pandiõigust (vt AÕS § 277 lg 3). Selle pandiõiguse järjekoht on AÕS § 281 lg 3 (samuti BGB § 1209) järgi aga vedaja pandiõigusest tagapool.
  7. Hagi hinna määramisel oli põhjendatud lähtuda kaupade (vaidlustamata) väärtusest 201 983 krooni 84 senti (12 909 eurot 12 senti) ja vastuhagi puhul TsMS § 125, § 126 lg 3 ja § 133 lg-te 1 ja 2 (hagi esitamise ajal kehtinud redaktsioonis) alusel kostja põhinõuete summast 69 690 krooni (4471 eurot 26 senti). Asja hind kassatsiooniastmes on TsMS § 137 lg-te 1 ja 2 järgi hagi hind, s.o 201 983 krooni 84 senti (12 909 eurot 12 senti). Kuigi haginõuded esitasid mõlemad hagejad, esitasid nad ühiste nõuetega hagi TsMS § 134 lg 2 mõttes. Alternatiivsete nõuete esitamisel määratakse hagihind TsMS § 134 lg 1 teise lause järgi suurema nõude järgi, kuid praeguses asjas ei ole andmeid, et nõuete väärtus oleks erinev.
  8. Menetluskulud jaotab asja uuel läbivaatamisel TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Menetluskulude jätmisel hagejate kanda või väljamõistmisel nende kasuks tuleb arvestada TsMS §-s 165 sätestatuga. Kulude jaotamisel saab TsMS § 162 lg 4 järgi arvestada mh seda, et hagejate esimene alternatiivne nõue jäi rahuldamata.
  9. Tasutud kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.