Obsah (6)

§ 29§ 41§ 25§ 6§ 32§ 158

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-137-12 Määruse kuupäev Tartu, 19. detsember 2012. a Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik Kohtuasi Akt

) § 29 lg-te 1 ja 2 alusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 46 lg 1 kohaselt tuleb võlgniku dokumendid anda kümneks aastaks hoiule võlgniku juhatuse liikmele. Ajutise halduri nõutud tasu on mõistlik, põhjendatud ja kooskõlas tehtud töö ning ajutise halduri kutseoskustega. Võlausaldajad ja võlgnik ei vaielnud tasu suurusele vastu.

1. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jätta pankrotiavaldused rahuldamata. Maakohus leidis ekslikult, et pankrotiavalduse aluseks olevad nõuded on selged ja võlgniku vastuväited ei anna alust kohtu seisukohta muuta. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et võlgnikul ei ole vara ning kohustusi on vähemalt 460 104 euro 39 sendi väärtuses. Maakohus jättis tähelepanuta, et võlgnikul on kolmandate isikute vastu kokku 98 989 420 euro 88 sendi eest nõuded. Ajutise halduri aruanne ei kajasta võlgniku varalist seisu õigesti, selles ei ole hinnatud nõuete perspektiivi. Seega leidis maakohus valesti, et võlgnik on maksejõuetu. Võlgnikku ei ole võimalik äriseadustiku (ÄS) § 218 lg 1 järgi registrist kustutada, kuna ta osaleb mitmes kohtumenetluses poolena.
2. Võlausaldaja I ja ajutine pankrotihaldur palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. märtsi
5. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja menetluskulud võlgniku kanda. Ringkonnakohtu määruse kohaselt ei ole võlgnikul likviidset vara ja majandustegevust. Võlgniku varast ei ole võimalik katta pankrotimenetluse kulusid, tema nõuete rahuldamine kolmandate isikute vastu on vähetõenäoline ning võlgniku võlg on suurem kui 51 000 eurot. Nõude rahuldamise tõenäosuse hindamine on kaalutlusotsustus. Võlgnik võib heauskselt uskuda, et tema nõue rahuldatakse, kuid ta ei ole tasunud pankrotimenetluse kulude katteks kohtu määratud 10 000 eurot, millega oleks saanud vältida pankrotimenetluse raugemist. Asjas ei kohaldu ÄS § 218 lg 1, mis sätestab osaühingu korralise likvideerimise. Kuna pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, kohaldub

§ 29lg 8.

Selle sätte kohaselt likvideerib ajutine haldur menetluse lõpetamise määruse jõustumisel juriidilise isiku kahe kuu jooksul likvideerimismenetluseta. Õigustatud isiku taotlusel võib kohus seda tähtaega pikendada kuue kuuni.

1. Ringkonnakohus toimetas kohtumääruse
2. märtsil 2012 kätte võlausaldajatele I ja II ning ajutisele haldurile.
3. Võlgnik kustutati
4. aprillil 2012 äriregistrist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Võlgnik esitas ringkonnakohtu määruse peale
6. mail 2012 määruskaebuse, milles palub määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta võlausaldajate pankrotiavaldused rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt sai võlgnik ringkonnakohtu määruse kätte
7. aprillil
8. Võlgniku arvates on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et pankrotiavalduste aluseks olevad nõuded on selged ning võlgnik on maksejõuetu. Lisaks on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et kuna võlgnik osaleb mitmes tsiviilasjas poolena, ei ole teda ÄS § 218 lg 1 järgi võimalik registrist kustutada.
9. Võlausaldajad I ja II ning ajutine haldur vaidlevad määruskaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus tuleb rahuldada.
11. Võlgnik on esitanud

§ 29lg 6 alusel määruskaebuse ringkonnakohtu 21.

märtsi

1. a määruse peale, millega jäeti muutmata maakohtu
2. detsembri
3. a määrus võlgniku pankrotimenetluse lõpetamise kohta raugemise tõttu

§ 29lg-te 1 ja 2 alusel.

Ringkonnakohtu määrusel oleva märke kohaselt jõustus kohtumäärus 10. aprillil 2012 edasi kaebamata (III kd, tl 166).

§ 41

teise lause järgi on määrus, millega pankrotiavalduse menetlus lõpetatakse, kehtiv ja kuulub täitmisele alates jõustumisest. Määruse peale esitatud määruskaebuse alusel tehtud ringkonnakohtu määrus kehtib ja kuulub PanrkS § 5 lg 4 järgi täitmisele alates jõustumisest TsMS § 466 lg-s 3 sätestatu kohaselt, kui ringkonnakohus ei otsusta, et tema määrus tuleb täita viivitamatult. TsMS § 466 lg 3 kohaselt jõustub määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse, kui seaduse järgi ei saa määruse peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise tähtaega arvestatakse TsMS § 698 lg 2 järgi määruse kättetoimetamisest alates, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsMS § 466 lg 1 kohaselt toimetatakse määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse, menetlusosalistele kätte. Määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte TsMS § 667 lg 4 esimese lause alusel. TsMS § 307 lg 3 järgi, kui on rikutud seaduses sätestatud kättetoimetamise korda, loetakse dokument menetlusosalisele kätte toimetatuks alates dokumendi tegelikust saajani jõudmisest. Pankrotiavalduse läbivaatamisel kohtus on PanrkS § 25 lg 1 järgi menetlusosalisteks pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ja võlgnik. Kohtuistungile, kus vaadatakse läbi pankrotiavaldus, kutsub kohus

§ 25

lg 2 kohaselt menetlusosalised ja ajutise halduri.

§ 6

lg 2 kohaselt võib pankrotiasja menetlev kohus teha menetlusdokumendi kättetoimetamise ülesandeks haldurile. Toimikust nähtuvalt toimetas ringkonnakohus vaidlustatud määruse võlausaldajatele I ja II ning ajutisele haldurile kätte e-toimiku süsteemi vahendusel

1. märtsil 2012 (III kd, tl 167). Võlgnikule saadeti määrus
2. aprillil 2012 e-kirjaga (III kd, tl 169). Toimikus ei ole võlgniku kinnitust määruse kättesaamise kohta. Riigikohtule
3. mail 2012 esitatud määruskaebuses on võlgnik märkinud, et ta sai määruse kätte
4. aprillil 2012 (IV kd, tl 4). Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on TsMS § 466 lg-s 1 sätestatut rikkudes jätnud võlgnikule määruse kätte toimetamata. Määruse kättetoimetamine ajutisele haldurile ei ole võrdsustatav määruse võlgnikule kättetoimetamise kohustuse täitmisega. Ajutine haldur ei ole pankrotiavalduse läbivaatamisel menetlusosaline

§ 25lg 1 järgi.

Ajutise halduri õigused ja kohustused on sätestatud

§-s 22. Pankrotiseadus ei sätesta ajutise halduri õigust esindada võlgnikku pankrotiavalduse menetlemisel kohtus. Sama tuleneb ka

§-st 32, mis sätestab pankrotimääruse edasikaebamise.

§ 32

teise lause kohaselt ei või haldur võlgniku nimel määruskaebust esitada ega võlgnikku määruskaebuse läbivaatamisel esindada. Asja materjalidest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks kohustanud ajutist haldurit toimetama määrus kätte võlgnikule. Kolleegium märgib, et ajutise halduri esindusõigus ei tulene praeguses asjas ka sellest, et maakohtu määrusega kohustati ajutist haldurit

§ 29lg 8 alusel võlgnik likvideerima. Ajutine haldur saab likvideerijana võlgniku seaduslikuks esindajaks (Ts

ÜS § 34 lg 1 ja § 41 lg 3 ning ÄS § 108 lg 1 ja § 209 lg 2) kohtumääruse jõustumisest. Võlgniku määruskaebus on esitatud TsMS § 698 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul sõltumata sellest, kas võlgnik sai ringkonnakohtu määruse kätte

1. või
2. aprillil
3. Kuna võlgnikul oli õigus esitada määruskaebus ringkonnakohtu määruse peale ja ta esitas selle tähtaegselt, ei ole ringkonnakohtu määrusel olev jõustumismärge õige. Ringkonnakohtu määrus ei ole jõustunud.
4. Vaidlustatud ringkonnakohtu määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata mh osas, millega maakohus otsustas võlgniku likvideerida ja äriregistrist kustutada. Äriregistri andmetel kustutati võlgnik registrist
5. aprillil 2012, s.o enne Riigikohtule määruskaebuse esitamist. Tsiviilkohtumenetlusõigusvõime on TsMS § 201 lg 2 järgi igal isikul, kellel on õigusvõime tsiviilõiguse kohaselt. TsÜS § 26 lg 2 ja § 45 lg 2 järgi lõpeb eraõiguslik juriidiline isik, kelleks TsÜS § 25 lg 1 teise lause järgi on ka osaühing, registrist kustutamisega. Ka ÄS § 2 lg 3 järgi lõpeb äriühingu õigusvõime ühingu äriregistrist kustutamisega. Juriidilise isiku õigusjärgluseta lõppemine on TsMS § 428 lg 1 p 5 järgi menetluse lõpetamise aluseks. Seega tuleks nende sätete järgi menetlus lõpetada. Kolleegium leiab, et võlgniku kaebus on siiski võimalik läbi vaadata. Varasemas praktikas on kolleegium tunnustanud registrist kustutatud äriühingu õigust vaidlustada enda registrist kustutamist ning leidnud, et tal säilib selles osas tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ja -teovõime (vt Riigikohtu
6. oktoobri
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-05, p 12). Ka juhul, kui äriühing kustutatakse registrist enne kande tegemise aluseks oleva kohtumääruse vaidlustamise tähtaja möödumist, tekib olukord, kus äriühing kaotab jõustumata määruse täitmise tõttu enda registrist kustutamisel tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ega oma seetõttu õigust selle määruse peale kaevata. Selle ärahoidmiseks sätestab ÄS § 33 lg 5, et registripidaja ei tee kannet registrisse mh juhul, kui kohtulahend (ÄS § 33 lg 11 ja § 58 lg 1) on esitatud enne seaduses lubatud tähtaega. Praegusel juhul esitati kohtumäärus registripidajale enne ringkonnakohtu määruse jõustumist. Kolleegium leiab, et äriregistrist kustutatud äriühingul on õigus vaidlustada kustutamiskande aluseks olnud kohtulahendit, mis ei olnud kustutamise ajaks jõustunud.
8. Võlgniku arvates ei olnud maakohtul alust lõpetada pankrotiavalduste menetlust raugemise tõttu, kuna võlausaldajate I ja II nõuded ei ole selged ning võlgnik ei ole maksejõuetu, sest tal on nõuded kolmandate isikute vastu.

§ 29

lg 1 järgi lõpetab kohus määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib kohus lõpetada menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning nende nõuete rahuldamine on vähetõenäoline.

§ 29

lg 3 järgi ei lõpeta kohus menetlust raugemise tõttu, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa. Maakohtu määruse kohaselt on võlgniku ainsaks varaks nõuded kolmandate isikute vastu ning jäätmed, mille väärtuse ja seisukorra kohta ei ole ajutisel halduril andmeid. Maakohus märkis, et ajutisel halduril ei ole andmeid, mille alusel võlgniku nõuete õiguslikku perspektiivi hinnata. Ajutise halduri aruande kohaselt on võlgniku andmetel tema varaks 98 989 420 euro 88 sendi väärtuses nõudeid kolmandate isikute vastu ja 920 018 euro väärtuses jäätmeid. Võlgniku arvates ei ole võlausaldajatel I ja II võlgniku vastu kehtivat nõuet ning tema nõuetel kolmandate isikute vastu on perspektiivi. Kolleegium leiab, et kui võlgnik väidab ja ajutise halduri aruande järgi on võlgniku varaks nõuded kolmandate isikute vastu, peavad

§ 29

lg 2 kohaldamisel kohtumäärusest nähtuma, millised nõuded on võlgnikul kolmandate isikute vastu, samuti põhjendused, miks kohus leiab, et nende nõuete rahuldamine on vähetõenäoline. Maa- ega ringkonnakohtu määrusest võlgniku väidetavad nõuded ei selgu, samuti ei ole hinnatud nende nõuete perspektiivi. Seega ei vasta ringkonnakohtu määrus TsMS § 465 lg 2 p-s 8 sätestatule, mille kohaselt peavad edasikaevatavas määruses olema märgitud põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis, ning õigusaktid, millest kohus juhindus, ja TsMS § 667 lg-le 1, mille kohaselt lahendatakse määruskaebus põhjendatud määrusega. Kuigi

§ 29

lg 3 annab võimaluse lõpetada pankrotiavalduse menetlus raugemise tõttu juhul, kui pankrotimenetluse kulude katteks ei maksta tagatist, ei tulene nimetatud paragrahvist õigust jätta tuvastamata sama paragrahvi esimeses või teises lõikes sätestatud asjaolud. 17. Ringkonnakohus leidis õigesti, et ÄS § 218 lg 1 ei kohaldu juhul, kui osaühing likvideeritakse pankrotiavalduse menetluse lõpetamisel raugemise tõttu. ÄS § 218 lg 1 esimese lause kohaselt esitavad osaühingu likvideerijad pärast likvideerimise lõpetamist, kuid mitte varem kui kuue kuu möödumisel osaühingu lõpetamise äriregistrisse kandmisest ja likvideerimisteate avaldamisest ning kolme kuu möödumisel lõppbilansi ja vara jaotusplaani osanikele tutvumiseks esitamisest osanikele teatamisest ja tingimusel, et osaühing ei osale Eestis poolena üheski käimasolevas kohtumenetluses, avalduse osaühingu kustutamiseks äriregistrist. ÄS § 218 lg 1 reguleerib osaühingu likvideerimist likvideerimismenetlusega ja äriregistrist kustutamist pärast likvideerimismenetluse lõppemist. Kui pankrotiavalduse menetlus lõpetatakse raugemise tõttu, ei toimu võlgnikust osaühingu likvideerimist ÄS § 218 ja

§ 158mõttes.

Osaühingu kui juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluse lõpetamise korral pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, likvideerib ajutine haldur juriidilise isiku

§ 29

lg 8 esimese lause järgi kahe kuu jooksul menetluse lõpetamise määruse jõustumisest arvates likvideerimismenetluseta. Sama lõike kolmanda lause alusel võib kohus seda tähtaega pikendada õigustatud isiku taotlusel maksimaalselt kuue kuuni (vt ka Riigikohtu

1. detsembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-12, p 16).
3. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tegema kindlaks võlgniku nõuded kolmandate isikute vastu ja võtma põhjendatud seisukoha, kas nende nõuete rahuldamine on tõenäoline. Asja menetlemist ringkonnakohtus ei takista see, et võlgnik on äriregistrist kustutatud (vt määruse p 15).
4. Määruskaebuse menetlemise kulud jaotab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus.
5. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kaebuselt tasutud kautsjon. Võlgnik on kooskõlas TsMS § 149 lg 8 kolmanda lausega teatanud Riigikohtule, kellele ja millisele pangakontole kautsjon tagastada. Tambet Tampuu, Lea Laarmaa, Jaak Luik