← Eesti

3-2-1-151-12

Obsah (10)§ 181§ 139§ 137§ 190§ 695§ 701§ 182§ 186§ 191§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-151-12 Määruse kuupäev Tartu, 19. detsember 2012. a Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik Kohtuasi Osaüh

) § 186 lg-st 6 tulenevalt, kui taotluse esitaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul esitanud põhistatud andmeid oma isikliku ja majandusliku seisundi kohta või vastanud esitatud küsimustele või on seda teinud ebapiisavalt, ei määra kohus menetlusabi ulatuses, mida ei ole põhistatud. Seega jättis ringkonnakohus kostja menetlusabi taotluse täies ulatuses rahuldamata. Sel põhjusel jättis ringkonnakohus hinnanguta asjaolu, kas kavandatav apellatsioonimenetluses osalemine võiks üldse olla edukas, mis

§ 181

lg 1 järgi on üheks menetlusabi andmise tingimuseks.

§ 139

lg 2 p 3 järgi tuleb riigilõivu tasuda muuhulgas apellatsioonkaebuselt ning riigilõivu suurus sõltub

§ 139

lg 3 järgi tsiviilasja hinnast, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

§ 137

lg 1 kohaselt on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Tsiviilasja hind oli esimeses kohtuastmes 4756 eurot 59 senti. Kostja taotleb Pärnu Maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses, seega on hagi hinnaks apellatsioonimenetluses 4756 eurot 59 senti. Sellelt nõudelt tuleb tasuda riigilõiv 543 eurot 24 senti. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 5. Kostja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse ja teha uue määruse, millega anda kostjale menetlusabi. Kaebuse järgi ei vaielda selle üle, et alaealisel kostjal ei ole raha selleks, et tasuda riigilõiv. Kostja õpib põhikoolis. Samuti ei ole 13-aastasel alaealisel vara, mida võõrandada. Kohtul on õigus

§ 190

lg 7 alusel otsustada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest vabastamise üle.

  1. Hageja ei ole määruskaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb

§ 695

ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi saata

§ 701lg 3 teise lause järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Määruskaebus tuleb rahuldada. 8. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus kohaldanud valesti

§ 182

lg 2 p 1 ning

§ 186

lg-t 1 nende koostoimes, samuti § 186 lg-t 6.

§ 182

lg 2 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud ja sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele. Selle sätte korral on mh oluline asjaolu, et hinnata tuleb vaid taotleja enda sissetulekuid, tehes neist samas sättes lubatud mahaarvamised. Sellele on tähelepanu juhtinud ka Riigikohus, nt 13. novembril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-106-06 tehtud määruse p-s 12 ja 31. jaanuaril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-15910 tehtud määruse p-s 9. Riigikohus on eespool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-106-06 tehtud määruse p-s 12 leidnud ka järgmist: „Kui pole

§ 182

lg 2 p-des 1, 2, 3 sätestatud alust menetlusabi andmisest keeldumiseks, siis on

§ 186

lg 1 järgi võimalik menetlusabi taotleja perekonnaliikmete sissetulekut ja muid asjaolusid arvestada selleks, et otsustada, kas vabastada taotleja täielikult või osaliselt menetluskulude kandmisest või määrata menetluskulude tasumine osamaksetena." Seega, kui taotlejal ei ole piisavat sissetulekut või vara

§ 182lg 2 tähenduses, on võimalik talle menetlusabi andmine.

Sellistel juhtudel tuleb

§ 186järgi otsustada taotlejale menetlusabi andmise viis ja ulatus.

  1. Riigikohus on
  2. detsembril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-146-12 tehtud määruse p-s 10

§ 186

lg 1 kohaldamise kohta leidnud järgmist: „Kolleegiumi arvates ei tule

§ 186

lg 1 järgi taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulekut kontrollides tuvastatud sissetulekut automaatselt liita taotleja sissetulekutega või lugeda see automaatselt taotleja sissetulekuks. See võimaldaks kohtutel

§ 182

lg 2 p-le 1 viidates leida, et taotleja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulek ületab määra, mil ei ole taotlejale menetlusabi andmiseks alust. See ei ole aga

§ 182

lg 2 p 1 ega

§ 186

lg 1 eesmärk." Samuti on viidatud tsiviilasjas leitud seda, et taotlejaga koos elav perekonnaliige ei pea oma pere kulutuste kandmisest ülejääva sissetulekuga lisaks vastutamata taotlejaga seotud õigusvaidluse kulude katmise eest. 10. Praeguses asjas ei ole menetlusabi taotluse kohaselt taotlejal mingeid sissetulekuid, mis vastab alaealise kooliõpilase puhul eelduslikult tõele. Samuti on taotluses märgitud, et kõik kulutused kannab taotleja seaduslik esindaja, ema. Ka see on asjaolusid arvestades usutav väide. Kolleegium on seisukohal, et kuna taotlejal endal ei ole sissetulekuid ja muud vara, ei ole alust keelduda talle menetlusabi andmisest (

§ 182

lg 2).

§ 186

lg 1 järgi ei saa eelduslikult arvestada ka taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulekute ja varaga, sest pärast ühiste perekonna kulude kandmist (mille suurus on küll jäänud taotluses summaliselt märkimata) ei saa menetlusabi taotluse lahendamisel arvestada tekkida võivat ülejääki (mille suurus on taotluses jäänud samuti märkimata), vt määruse p-d 8 ja

  1. Eespool nimetatud põhjustel tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja asi tagasi saata menetlusabi taotluse uueks lahendamiseks. Muu hulgas tuleb analüüsida ka asjaolu, kas kavandatav apellatsioonimenetluses osalemine võiks olla edukas, mida ringkonnakohus ei ole määruse kohaselt taotluse muul põhjusel rahuldamata jätmise tõttu hinnanud.
  2. Lõpetuseks lahendab kolleegium küsimuse, kas ringkonnakohus kohaldas praeguses asjas õigesti

§ 186lg-t 6.

Kolleegium juhib tähelepanu 29. juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-58-12 tehtud määruse p-le 14, milles leiti: „Kolleegium märgib, et kui menetlusabi taotleja ei esita ka pärast kohtu sellekohast nõudmist oma sissetulekute kohta täpseid andmeid (tuginedes nt üldsõnalisele väitele, et osa sissetulekust moodustab laen vms) ja ka kohtul ei õnnestu

§ 186

lg 5 järgi leida täpseid andmeid taotleja majandusliku seisundi kohta, jääb sellest tulenev menetlusabi andmata jäämise risk taotleja kanda.

§ 186

lg 6 kohaselt, kui taotluse esitaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul esitanud põhistatud andmeid oma isikliku ja majandusliku seisundi kohta või vastanud esitatud küsimustele või on seda teinud ebapiisavalt, ei määra kohus menetlusabi andmist ulatuses, mida ei ole põhistatud." Seega tuleks üldjuhul jätta menetlusabi taotlus selle põhistamata ulatuses rahuldamata mh juhul, kui selles ei ole näidatud taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulekut ja vara. Kolleegium on arvamusel, et sellest järeldusest tuleb teha erand juhtudel, mil taotlejal endal ei ole mitte mingeid sissetulekuid ega vara, eelkõige alaealise isiku korral. Sellistel juhtudel ei saa menetlusabi andmisest keeldumiseks anda alust ka taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulekute ja vara analüüsimine. Seetõttu ei olnud praeguses asjas õige kohaldada

§ 186

lg-t 6, kuigi taotleja esindaja jättis taunitaval viisil ringkonnakohtu täiendavatele küsimustele vastamata. 12. Tulenevalt

§ 191

lg-st 3 ei hüvitata menetlusabi andmisest keeldumise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemise kulusid. 13. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Tambet Tampuu, Henn Jõks, Jaak Luik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.