← Eesti

3-3-1-38-12

Obsah (4)§ 94§ 98§ 99§ 11

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

§ 94ebaõigesti kohaldamata. 9.4. Kohtud on jätnud maa-alade mõõdistamise teenuse arvesse võtmisel kohaldamata Tu

MS § 37 lg 1 ja ebaõigesti tõlgendanud TuMS § 19 lg 3 p 3 ning käsitanud kinnistutega seotud toetusi ette​võtlustuluna. 9.

  1. Maksuhaldur ja kohtud on tuginenud tehingute teiste poolte käitumist iseloomustavatele asja​- oludele, mis ei puuduta kaebajat. Kuna kassaatori pahausksus ei ole tõendatud, ei ole alust tema sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust piirata. Maksuhaldur ega kohtud pole selgitanud, milline eriline teave kaebajal oli müüja, tehingu või kauba kohta ja kuidas see teave viitas just asjaolule, et tegemist pole tegelike müüjatega. 9.
  2. Halduskohus jättis ebaõigesti kaebaja taotluse isiku ülekuulamiseks rahuldamata. Tunnistaja ütluste kui tõendi usaldusväärust ei ole võimalik hinnata ilma tõendit uurimata. Halduskohtu istungil jäeti üle kuulamata teisigi kaebaja poolt soovitud tunnistajaid põhjendusega, et asja saab lahendada olemasoleva materjali pinnalt ja need isikud on juba maksumenetluses ütlused andnud. Ekslik on halduskohtu seisukoht, et S. Lehtla on maksumenetluses tunnistusi andnud. Ringkonnakohtu põhjendus ei ole tunnistaja ülekuulamisest keeldumiseks piisav, sest vastustaja esindaja selgitus ei ole tõend. 9.
  3. Õigusvastane on käsitada kogu Kusnetsova kinnistu müügist saadut tuluna, kui kinnistu soetamis​maksumust ei võimaldata kuluna arvesse võtta. Kohtud on ebaõigesti tõlgendanud TuMS § 32 lg-t 1 ning jätnud TuMS § 37 kohaldamise võimalikkuse kohta seisukoha võtmata.
  4. LMTK palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtute otsused muutmata. Maksuotsus on selge, mõistetav ja põhjendatud ning vastab seadusega haldusaktile kehtestatud nõuetele. Kassaator ei ole esitanud apellatsioonimenetluses sisulisi vastuväiteid teiste tunnistajate, v.a S. Lehtla üle​kuulamata jätmise kohta. Kassaator ei ole varasemas menetluses kuueaastase aegumistähtaja kohaldamist vaidlustanud, mistõttu ei saanud ega pidanudki kohtud selle väite osas seisukohta võtma. Maksuotsuses on piisavalt põhjendatud, miks maksuhaldur pidas kassaatori käitumist tahtlikuks. Väär on kassaatori väide, et kohtud pole maksusumma arvestamise metoodikat hinnanud. Johtuvalt seotusest ettevõtlusega kuulusid kaebajale väljastatud toetused tulumaksuga maksusta​misele. Maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Käesoleval juhul peaks kassaator kaasaaitamiskohustuse täitmiseks tõendama, et kaup on tõesti soetatud, see ei olnud kassaatoril varem olemas ega ole saadud tasuta, ning üksnes sel juhul lasuks vastustajal hindamise kohustus. Arvetel märgitud äriühingute ja FIE Valmer Soodla vahel pole tehinguid toimunud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Kassaator on tõstatanud maksusumma määramise tähtaegsuse küsimuse alles kassatsiooniastmes. Kolleegiumi arvates lasub kohtul kohustus kontrollida maksusumma määramise õiguspärasust igas menetlusstaadiumis. Õiguspärasuse kontroll hõlmab ka maksusumma määramise tähtaegsuse kontrolli ning selle küsimuse tõstatamine esmakordselt kassatsiooniastmes ei ole lubamatu. Tegemist on materiaalõigusliku küsimuse lahendamisega.
  6. Maksukorralduse seaduse (

) § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat, maksusumma tahtliku tasumata jätmise või kinni pidamata jätmise korral on aegumis​tähtajaks kuus aastat. Pärast aegumistähtaja möödumist ei või selles asjas maksuotsust teha ega muuta või kehtetuks tunnistada selles maksuasjas varem tehtud maksuotsust (

§ 98lg 4).

  1. Maksuhaldur on maksuotsuses sedastanud, et kuna kaebaja jättis osa tulust deklareerimata ning võttis raamatupidamis- ja maksuarvestuses teadlikult ja tahtlikult arvesse selliseid andmeid, kus kaupade ja teenuste ostutehinguid ei ole arvel märgitud äriühingute ja kaebaja vahel toimunud, siis on tegemist tahtliku teoga, mistõttu on maksu määramise aegumistähtajaks kuus aastat. Eelnevast nähtub, et maksuhaldur ei ole kaebaja tahtlust hinnanud iga tehingu või tehingu​partneri suhtes eraldi, vaid on teinud üldistatud järelduse, et kaebaja on maksude tasumisest tahtlikult kõrvale hoidunud. Sellega on maksuhaldur laiendanud maksusumma määramise kuueaastase aegumis​tähtaja kõikidele maksuotsuses kajastatud tehingutele ning tulude ja kulude ebaõigele arvestamisele. Kolleegiumi hinnangul ei ole selline laiendamine maksukorralduse seaduse põhi​mõtetega kooskõlas, sest võimaldab meelevaldselt laiendada aegumistähtaega ka nende tehingute suhtes, mille puhul pole tuvastatud maksukohustuslase tahtlust panna toime maksuõigus​rikkumine. Maksuhalduri lähenemine eirab võimalust, et maksukohustuslane võib olla hooletu ja eksida majandustehingute kajastamisel. Maksuhalduril lasub kohustus hinnata maksu​summa määramise kuueaastase aegumistähtaja kohaldamiseks maksukohustuslase tahtlust iga tehingu osas eraldi.
  2. Kohtuasjas nr 3-3-1-54-11 selgitas kolleegium, et maksuhaldur peab pärast kolmeaastase aegumis​tähtaja möödumist maksusumma määramisel tegema kindlaks maksukohustuslase tahtluse maksusumma tasumata jätmisel. Halduskohtu ülesanne ei ole tuvastada sellistel juhtudel tahtlust, vaid kontrollida, kas maksuhaldur on tahtluse tuvastanud õiguspäraselt. Võlaõigusseaduse § 104 lg 5 kohaselt seisneb tahtlus õigusvastase tagajärje soovimises. Maksuhalduril tuleb maksuotsuses põhjendada oma hinnangut, miks ta leiab, et maksukohustuslane soovis õigusvastaste tagajärgede saabumist. Käesoleval juhul ei ole maksuhaldur võtnud seisukohta, milles seisneb maksukohustus​lase tahtlus seoses PRIA ja Põlva Metsaomanike Seltsilt saadud toetuste tuludena arvesse võtmata jätmisega ning ettevõtluse kuludena Kusnetsova kinnistu soetamismaksumuse ning kinnistu maa-ala mõõtmise ja katastriüksuste koostamise kulutuste väidetavalt ebaõiges suuruses arvestamisega. Tulude ja kulude ebaõigest arvestamisest ei saa automaatselt järeldada maksukohustuslase tahet panna toime maksuõigusrikkumine. Seetõttu oleks põhjendamatu ja õigusvastane kohaldada nimetatud toetuste ja väidetavate ettevõtluskulude osas maksusumma määramiseks kuueaastast aegumistähtaega.
  3. Ekslik on kassaatori seisukoht, et kõigi tehingute suhtes tuli kohaldada kolmeaastast aegumis​- täht​aega ning see oli kassaatori hinnangul vaidlustatud maksuotsuse tegemise hetkeks möödunud. Aegumistähtaja kulgema hakkamine on seatud sõltuvusse selle maksudeklaratsiooni esitamise täht​päevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel arvestati maksusumma valesti (

§ 98lg 1). Tu

MS § 44 lg-st 1 johtuvalt oli FIE

  1. a tuludeklaratsiooni esitamise tähtpäevaks
  2. märts 2008 ning sellest hetkest alates hakkas tulumaksu- ja sotsiaalmaksu suhtes kulgema maksu​summa määramise aegumise tähtaeg. Kaebaja on ekslikult leidnud, et
  3. aasta tulude ja kulude alusel maksusumma määramise kolmeaastane tähtaeg lõppes
  4. märtsil 2011 ja
  5. aprilli
  6. a maksuotsus on selles osas antud tähtaega rikkudes ning seetõttu õigusvastane.

§ 99

lg 1 p 2 kohaselt peatub maksusumma määramise aegumine maksuotsuse vaidlustamise ajaks kuni selles asjas tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni. Maksuhaldur tegi

  1. oktoobril 2010 maksuotsuse, millele kaebaja esitas vaide. Maksu- ja Tolliameti
  2. jaanuari
  3. a vaideotsusega vaie rahuldati ja tunnistati
  4. oktoobri
  5. a maksuotsus kehtetuks ning tehti Lõuna maksu- ja tollikeskusele ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. LMTK tegi
  6. aprillil
  7. a uue maksuotsuse, mis on praeguses asjas vaidlustatud. Seega peatus tulumaksu ja sotsiaalmaksu maksusumma määramise kolmeaastase tähtaja kulgemine vaidemenetluse ajaks ning pärast vaidemenetluse lõppemist kulges aegumistähtaeg edasi. Vastavalt lükkus edasi ka aegumistähtaja lõpp, mistõttu on
  8. aprilli
  9. a maksuotsus tehtud tulumaksu ja sotsiaalmaksu puudutavas osas

§ 98lg-s 1 ette nähtud kolme​aastase aegumistähtaja jooksul.

  1. Vastavalt käibemaksuseaduse § 27 lg-le 1 on käibemaksu maksustamisperiood kalendrikuu ning käibedeklaratsioon esitatakse maksuhaldurile maksustamisperioodile järgneva kuu
  2. kuupäevaks. KMS § 31 lg 1 kohaselt arvatakse teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral sisendkäibemaks maha nõuetekohase arve alusel. Võttes aluseks käibemaksudeklaratsioonide esitamise aega, kerkib käibemaksu määramisel maksukohustuslase tahtluse tuvastamise vajadus kuue​aastase aegumistähtaja kohaldamiseks OÜ-ga Intersell ja OÜ-ga Lindver Invest väidetavalt tehtud tehingute alusel deklareeritud sisendkäibemaksu puhul.
  3. Maksuhaldur ei ole selgesõnaliselt tuvastanud, milles seisnes kaebaja tahtlus eraldivõetuna iga tehingu osas, sh seoses kaebaja tehingutega OÜ-ga Intersell ja OÜ-ga Lindver Invest. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et üksnes hoolsusnõuete eiramisest ei tulene järeldust, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. Ainuüksi asjaoludest, mis puudutavad müüjat ja tema tegevust ning hoolsusnõuete järgimist ostja poolt, ei tulene ka nende kogumis järeldust, et ostja on maksude tasumisest hoidunud tahtlikult. (Riigikohtu haldus​kolleegiumi
  4. jaanuari
  5. a otsus asjas nr 3-31-74-09, p 12, ja
  6. mai
  7. a otsus asjas nr 3-3-1-9-12, p 23). Tahtluse tuvastamine eeldab käesoleval juhul täiendavate faktiliste asjaolude tuvastamist. Üksnes maksuhalduri abstraktne järeldus, et kaebaja on raamatupidamis- ja maksu​arvestuses võtnud teadlikult ja tahtlikult arvesse dokumente, millistel näidatud tehinguid ei ole kaebaja ja arvetel märgitud äriühingute vahel toimunud, ei ole kolleegiumi hinnangul tahtluse tuvastamiseks piisav. Tahtluse tuvastamine eeldab käesolevas asjas selle tuvastamist, et vaidlus​aluste tehingute pooled leppisid kokku, et avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi (kaupade soetamine või teenuse osutamine ja selle eest tasumine) ei saabugi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  8. detsembri
  9. a otsus asjas nr 3-3-1-2312, p 17). Seega tuleb tuvastada, et võltsarvete kasutamine toimus näilike tehingute raames. Halduskohtul tuleb võtta asja uuel läbivaatamisel seisu​koht, kas maksu​otsuses märgitud asjaolud ning kogutud tõendid kogumis võimaldavad teha järelduse, et vaidlus​aluste tehingute pooled (OÜ Intersell, OÜ Lindver Invest ning kaebaja) on kokku leppinud, et avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi ei saabugi ning võltsarvete kasutamine toimus tahtluse, mitte hooletuse vormis. Kuna nimetatud järelduse tegemine eeldab eeldus​likult ka faktiliste asjaolude tuvastamist, milleks Riigikohtul pädevust ei ole, siis tuleb asi saata nimetatud äriühingutega tehtud tehinguid puudutavas osas uueks läbivaatamiseks halduskohtule.
  10. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega kaebajale määratud toetuste ettevõtlustuluna arvestamise, maa-alade mõõtmise ja katastriüksuste koostamise kulude osaliselt ettevõtluskuluna arvestamise kohta. Kolleegium ei pea vajalikuks ringkonnakohtu otsuse põhjendusi selles osas korrata (HKMS § 231 lg 6).
  11. Ebaõiged on aga maksuhalduri ja kohtute seisukohad Kusnetsova kinnistu müügiga seotud kulude mahaarvamise võimatuse kohta. Kuna müüdud kinnistu soetamishinda ei ole aastal 2006 ettevõtluskuluna deklareeritud ning kulu kanti enne kinnistu müümist
  12. aastal, siis ei saa maksu​kohustuslane kulu TuMS § 32 alusel tõepoolest
  13. a maksudeklaratsioonis maha arvata. See aga ei tähenda, et maksukohustuslane kaotab maksuarvestuses kinnistuga seotud soetamismaksumuse arvesse võtmise õiguse. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et füüsilisest isikust ettevõtja vara ei ole eraldatud sama füüsilise isiku muust varast, mistõttu ei pea ettevõtja fikseerima algselt muuks otstarbeks soetatud vara kasutuselevõtmist ettevõtluses. Kinnistute ostu ja müügi tehingute vormistamine ja tehingute tsiviilõiguslik sisu ei sõltu sellest, kas tehingu pool tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana või mitte (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  14. juuni
  15. a otsus asjas nr 3-3-155-03). Vara soetamismaksumus ja vara võõrandamisega seotud kulud ei ole käsitatavad ette​võtlusega seotud mahaarvamistena tulumaksuseaduse
  16. peatüki mõttes. Kui vara võõrandamine kujutab endast ettevõtlust, siis tuleb ettevõtlustuluks lugeda mitte kogu vara võõrandamisest laekuv sissetulek, vaid üksnes TuMS § 37 lg 1 kohaselt arvutatud kasu. Kogu müügihinna maksustamine ettevõtlustuluna on lubatud juhul, kui ettevõtja on vara soetamismaksumuse eelnevalt TuMS § 32 alusel ettevõtlustulust maha arvanud (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  17. jaanuari
  18. a otsus asjas nr 3-3-1-70-08, p 13). Käesoleval juhul deklareeris kaebaja ebaõigesti kogu kinnistu müügist saadu ettevõtlustuluna, millest soovis teha TuMS § 32 alusel mahaarvamisi.
  19. a tulumaksudeklaratsiooni E vormi reale 1.6 tulnuks märkida vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe, s.o kasu vara võõrandamisest. Ainult sellise vara võõrandamise korral, mille soetamismaksumuse on maksu​kohustuslane varem oma ettevõtlustulust maha arvanud, loetakse saadud müügihind täies ulatuses maksu​maksja ette​võtlustuluks. Maksuhalduril tulnuks sellega arvestada ja vastavalt vähendada ette​võtlustulu suurust soetamishinna ulatuses TuMS § 37 alusel (kasu vara võõrandamisest). Maksu​haldur on põhjendamatult käesoleval juhul suurendanud maksukohustuslase ettevõtlustulu, võttes arvesse üksnes kinnistu müügist saadud tulu ja jättes maksudeklaratsioonil märgitud soetamis​maksumuse arvestamata. Sellega on maksuhaldur
  20. a tuludeklaratsiooni alusel põhjendamatult suurendanud kaebaja
  21. a tulu- ja sotsiaalmaksukohustust. Maksuotsus kuulub selles osas tühistamisele.
  22. Kaebaja esitatud väide menetlusõigusnormide rikkumise kohta seoses tunnistaja ülekuulamise taotluse lahendamisega on väär. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses on kaebaja esitanud sisulise vastuväite üksnes S. Lehtla tunnistajana ärakuulamata jätmise kohta ning ring​konna​kohus on selle väite kohta otsuses ka seisukoha kujundanud. Arvestades kohtute põhjendusi ning asjaolusid, et kaebaja pole mitmeaastase maksumenetluse jooksul suutnud selle isiku kohta maksu​haldurile asjakohast teavet esitada, et kaevetööde teenuse osutamise ajal OÜ-s Kastra Teras Silveri nimelist isikut vastustaja ja kohtute hinnangul ei töötanud ning et esmakordselt on kaebaja suutnud Silveri nimelise isiku väidetavalt identifitseerida alles halduskohtumenetluses, ei ole kolleegiumi hinnangul eluliselt usutav, et isik, kelle tunnistajana ülekuulamist kaebaja halduskohtus taotles, on sama isik, keda kaebaja on märkinud maksumenetluses ning kes saaks anda asjakohast informat​siooni kaevetööde teenuse osutamise kohta.
  23. Maksuhaldur on olnud maksu- ja kohtumenetluses ebajärjekindlalt seisukohal, kas kaebaja teadis või pidi teadma, et arvetel märgitud isikud ei olnud tegelikud müüjad. Maksuhaldur on põhjendanud kuueaastase aegumistähtaja kohaldamist ka asjaoluga, et maksukohustuslane võttis teadlikult ja tahtlikult maksuarvestuses arvesse tehinguid ja andmeid, kusjuures vastavaid tehinguid ei ole tegelikkuses tehtud (vt maksuotsuse lk 48 ja 50). Seoses tehingutega äriühingutega OÜ Arvington Arendus, OÜ Intersell, OÜ Linder Invest ja OÜ Kastra Teras on maksuhaldur aga asunud seisu​kohale, et kaebaja pidi teadma, et tegelikeks kauba müüjateks ja teenuse osutajateks ei saanud nimetatud äriühingud olla. Ebaselgus maksuotsuse faktilise aluse osas võib raskendada kaebajal maksuotsuse mõistmist ja vaidlustamist. Samuti olenevad maksuotsuse faktilistest alustest olulised asjaolud, mille tuvastamiseks tuli esitada ja koguda tõendeid (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  24. mai
  25. a otsus asjas nr 3-3-1-18-10, p 12). Kohtud pole asja lahendamisel „teadmist“ ja „teadma pidamist“ eristanud. Halduskohus on üksnes kahe tehingu puhul leidnud, et kaebaja pidi teadma, et arved esitanud äriühing ei saanud olla tegelik müüja.
  26. Kohtud on tuvastanud, et tehinguid kaebaja ja arvetel märgitud äriühingutega ei toimunud, kuid jätnud ebaõigesti käibe- ja tulumaksukohustuse kontrollimisel tuvastamata, milles seisnes kaebaja hoolsuskohustuse rikkumine. Üksnes asjaolu, et osal arvetel märgitud äriühingutel puudus reaalne majandustegevus ning neil puudusid kauba päritolu tõendavad dokumendid, ei ole kaebaja hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamiseks piisav. Need asjaolud ise​loomustavad tehingu teise poole (müüja) käitumist. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et müüjatel reaalse majandustegevuse puudumise tuvastamisel on ostja pahausksust kinnitavaks asja​oluks see, kas ostja teadis või pidi teadma, et müüjatel tegelikult majandustegevus puudub. Seda teades pidi ostja olema teadlik ka asjaolust, et müüjad ei saa olla teenuse osutajateks ega kauba tegelikeks müüjateks. Kui isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh et tehingu kohta on esitatud võltsdokument, kuid kajastas sellist dokumenti siiski maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis, on tegemist ostja pahausksusega. Sellises olukorras ei pea kohtud tuvastama nö erilist sidet ostja ja müüja vahel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  27. mai
  28. a otsus asjas nr 33-1-32-09, p 12). Ostja heausksust eeldatakse, kuid ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuametil on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksu​pettuses (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  29. oktoobri
  30. a otsus asjas nr 3-3-1-50-03, p 10;
  31. jaanuari
  32. a otsus asjas nr 3-3-1-74-09, p 10).
  33. Olukorras, kus vaidlus kauba või teenuse olemasolu üle puudub, kaup on reaalselt olemas või teenus on osutatud, kuid väidetavalt ei saadud seda arvel märgitud käibemaksukohustuslaselt, kuulub tõendamisele ka pahausksus. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostjal sisend​käibemaksu mahaarvamise õigust (otsus asjas nr 3-3-1-32-09, p 12). Kohtud ei ole käesoleva asja lahendamisel seoses käibemaksukohustusega kaebaja käitumist „teadmise“ või „teadma pidamise“ väljaselgitamiseks piisavalt analüüsinud ega selgelt kvalifitseerinud. Sellega on kohtud jätnud maksu​kohustuse kindlaksmääramise seisukohalt olulised asjaolud tuvastamata ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kui kohus tuvastab, et kaebaja eiras hoolsuskohustuse nõudeid ning kaebaja ei suuda just seetõttu kõrvaldada põhjendatud kahtlust tegelike müüjate osas, võib nimetatud asjaolu olla piisav sisendkäibemaksu mahaarvamise õigusvastasuse tuvastamiseks.
  34. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et juhul, kui asja uuel läbivaatamisel leiab tõendamist asjaolu, et tehinguid arvel märgitud äriühingutega ei toimunud ja kaebaja pidi teadma, et arvetel märgitud äriühingud ei olnud tegelikud müüjad ega teenuse osutajad, siis ei ole maksueelise tuvastamine vajalik (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  35. jaanuari
  36. a otsus asjas nr 3-3-1-46-11, p 19). Maksueelise tuvastamine on vajalik siis, kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks. Sisendkäibemaksu puhul ei ole juhtumil, kui tegelik müüja jääb välja selgitamata, maksusumma määramine hindamise teel võimalik (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  37. veebruari
  38. a otsus asjas nr 3-3-1-60-11, p 36).
  39. Kolleegiumi praktika järgi on ka tulumaksu määramisel oluline, kas ostja pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Kui ostja teadis või pidi teadma, et müüjana esineb variisik, siis võib see asjaolu kaasa tuua tulumaksu määramise, kui aga ostja ei teadnud ega pidanudki nimetatud asjaolust teadma, puudub tulumaksu määramiseks alus. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt pole ostjale tulumaksu määramisel oluline, milline on müüja maksukäitumine või ettevõtlus. Sellekohane teave võib küll kinnitada seisukohta, et tegemist ei saanud olla tegeliku müüjaga, kuid ainuüksi need asjaolud ei saa põhjendada väidet, et ostja pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, ja olla aluseks tulumaksu määramisele (vt Riigikohtu
  40. veebruari
  41. a otsus asjas nr 3-3-1-60-11, p 28). Halduskohus on järeldanud, et kaebaja pidi teadma, et arvetel märgitud äriühingud ei ole tegelikud müüjad, valdavalt asjaoludest, mis iseloomustavad müüja, mitte ostja käitumist. Pealegi on haldus​kohus tuvastanud „teadma pidamise“ üksnes OÜ-d Intersell ning OÜ-d Lindver Invest puudutavates tehingutes. Samuti ei ole kohtud otsustes märkinud ega selgitanud, milliseid hoolsusnõudeid on kaebaja eiranud, mille järgimisel oleksid ilmnenud asjaolud, mis viitavad sellele, et tegemist pole tegelike müüjatega. Üldjuhul ei lasu kauba saamisel ostjal kohustust tuvastada kauba kättetoimetaja volituste ulatust ning arvel märgitud äriühingu esindamise õigust. Seetõttu ei ole nimetatud asjaolu „teadma pidamise“ tuvastamiseks piisav. Küll võivad kogutud ja maksuotsuses kajastatud asjaolud kogumis olla piisavad, näitamaks, et äris mõistlikult käituv isik pidi teadma, et arvetel märgitud äriühingute näol ei ole tegemist tegelike müüjate või teenuse osutajatega. Halduskohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel nimetatud selgitustega arvestada ja kujundada kõigi vaidlusaluste tehingute suhtes seisukoht, kas ja mispärast pidi kaebaja asjaolusid kogumis arvestades teadma, et arvetel märgitud äriühingute näol ei ole tegemist tegelike müüjate või teenuse osutajatega. Halduskohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel arvestada ka asjaoluga, et kuna tulumaksuarvestuse puhul on tõendamisnõuded oluliselt lihtsamad kui käibemaksuarvestuses, siis võib sama tehingut hinnata tulumaksuarvestuses teisiti kui käibemaksuarvestuses. Seetõttu on oluline, et kohus hindaks vaidlus​aluseid tehinguid eraldi käibemaksu ja tulumaksu osas (vt ka otsused asjades nr 3-3-1-55-03 ja nr 33-1-74-09).
  42. Kaebaja on ringkonnakohtu istungil selgelt viidanud vajadusele määrata maksusumma hindamise teel (II kd, tl 44 pöördel). Ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud võtmata seisukoha maksusumma hindamise teel määramise võimalikkuse ja vajalikkuse kohta. Asja uuel läbivaatamisel peab halduskohus võtma seisukoha hindamise võimalikkuse ja vajalikkuse kohta.
  43. Kolleegium selgitab, et maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksu​- summa määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksu​kohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid ning nende asjaolude väljaselgitamine ja arvestamise kohustuse täitmine ei eelda maksukohustuslase vastavat taotlust (

§ 11lg-d 1 ja 2).

Olukorras, kus kaup on maksukohustuslasel olemas ja teenuse osutamine on tuvastatud, kuid maksu​halduri hinnangul ei ole kaupa saadud ning teenust osutatud arvetel märgitud äriühingute poolt ning maksukohustuslane pidi seda teadma (maksuotsuse lk 48), võib maksuhalduril lasuda kohustus määrata maksusumma

§ 94sätestatud korras hindamise teel.

Kolleegium on

§ 94

lg-ga 1 seonduvalt selgitanud, et maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on võimalik ja vajalik. Kui hindamine on võimalik ja vajalik, on maksuhaldur kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksu​summa määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-70-08, p 21; nr 3-3-1-60-11, p 38). Hindamise teel maksusumma määramine on lubatud ka juhul, kui maksukohustuslaseks on füüsilisest isikust ettevõtja. Kui vaidlusalustele tehingutele vastav kaup on olemas ja ebamõistlik on eeldada, et see on saadud tasuta, siis on tulumaksukohustuse väljaselgitamisel oluline tuvastada nimetatud kauba eest makstud tasu tegelik suurus. Kauba eest makstud tasu arvestamata jätmine suurendaks põhjendamatult ja olulisel määral maksukohustuslase tulumaksukohustust, millest omakorda sõltub otseselt sotsiaal​maksu​kohustuse suurus.

  1. Eelnevast tulenevalt tühistab kolleegium Tartu Halduskohtu
  2. oktoobri
  3. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  4. märtsi
  5. a otsused haldusasjas nr 3-11-1268 käibemaksu, tulumaksu ja sotsiaal​maksu osas seoses Arvington Arendus OÜ, OÜ Lindver Invest, OÜ Intersell ja OÜ Kastra Teras arvetel märgitud kaupade ja teenustega ning Kusnetsova kinnistu soetamismaksumuse arvestamata jätmisega. Ülejäänud osas jäävad kohtuotsused muutmata. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse Kusnetsova kinnistut puudutavas osas, millega rahuldab FIE Valmer Soodla kaebuse ja tühistab vastavas osas Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu-ja tollikeskuse
  6. aprilli
  7. a maksuotsuse nr 12.2-3/8784-
  8. Ülejäänud tühistatud osas tuleb asi saata HKMS § 230 lg 5 p 5 alusel uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel tagastada. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.