RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

§ 141

lg 2 p 1 järgi selles, et vähemalt neljal korral ajavahemikus märtsist 2012 kuni

1. juunini 2012 lükkas ta sõrme nelja-aastase X tuppe, kasutades ära kannatanu vanusest tulenevat võimetust toimuvast aru saada. Põhja Ringkonnaprokuratuur esitas taotluse T. S.-i vahistamiseks.
2. Harju Maakohtu
3. juuni
4. a määrusega võeti T. S. vahi alla. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 2.
5. Esineb põhjendatud kahtlus, et T. S. pani toime talle etteheidetava teo. Kohtueelses menetluses on üle kuulatud X, kes andis ütlusi selle kohta, et T. S. pani tema välistele suguelunditele kreemi ning lükkas näpu ka tuppe. Samuti nähtub kannatanu ütlustest, et T. S. on teinud temast alasti pilte. Kannatanu ööbib tihti kahtlustatava juures ning kannatanu õe Y ütluste kohaselt on kannatanu maganud T. S.-i kõhu peal. X on kahtlustatava juures ööbinud kuus-seitse korda ka üksi. 2.
6. Tuvastatud on ka vahistamisalus. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtupraktikas on peetud vahistamist lubatavaks mh tunnistajate mõjutamise kahtluse olemasolul (EIK
7. juuli 1971 Ringeisen vs. Austria) ning tõendite kõrvaldamise ja õigusemõistmist kahjustavate kokkulepete sõlmimise ohu esinemisel (EIK
8. juuni 1968 Wemhoff vs. Saksamaa). Vabaduses viibides võib T. S. jätkata oma tegevust ja panna ka edaspidi toime seksuaalkuritegusid X suhtes, kasutades ära nendevahelist usalduslikku suhet ja kannatanu vanust. Samuti võib T. S. hakata mõjutama kannatanut ja tema sugulasi, kes on sattunud raskesse materiaalsesse olukorda ja usaldavad kahtlustatavat.
9. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse T. S.-i kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes palus tühistada maakohtu määrus ja vabastada T. S. vahi alt. Kaitsja hinnangul ei ole vahistamismääruses põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Samuti puuduvad KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalused, sest T. S.-i käitumisest ei ilmne, et ta võiks toime panna uusi seksuaalkuritegusid või õigusemõistmisevastaseid kuritegusid või hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma.
10. Tallinna Ringkonnakohtu
11. juuli
12. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu argumentatsiooniga põhjendatud kuriteokahtluse osas, viidates ka
13. juulil 2012 koostatud ekspertiisiaktile, mille kohaselt avastati kannatanul neitsinaha rebend, mis võib olla tekkinud sõrme osalisel sisestamisel tuppe. Samuti esineb kahtlus, et T. S. võib ka edaspidi toime panna kuritegusid. Maakohtus on kahtlustatav andnud ütlusi selle kohta, et teda on Suurbritannias karistatud ja ta on seal kantud seksuaalkurjategijate registrisse. Kannatanu ema usaldab kahtlustatavat ja T. S. võib seda ära kasutada uute kuritegude toimepanemisel kannatanu suhtes. Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et vahistamine on põhjendatud tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast. Maakohus on viidanud konkreetsele asjaoludele, millest tuleneb, et vabaduse viibides võib T. S. hakata mõjutama kannatanut ja kannatanu sugulasi, kes on sattunud raskesse materiaalsesse olukorda ning usaldavad teda. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
14. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse T. S.-i kaitsja vandeadvokaat L. Viil, taotledes vahistamismääruse tühistamist ja T. S.-i vahi alt vabastamist. Kaitsja leiab, et T. S. ei ole talle etteheidetavat kuritegu toime pannud ega pane vabaduses toime uusi kuritegusid. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 5.1 Ringkonnakohtu määrusest ei nähtu, millisele teabele tuginevalt on kuriteokahtlus loetud piisavalt põhjendatuks. Kahtlustatavana ülekuulamisel andis T. S. põhjalikke ja eluliselt usutavaid ütlusi, mille kohaselt ei ole ta nimetatud kuritegu toime pannud. Kahtlustatav kinnitas, et kannatanu X on tema elukohas koos teiste lastega sageli viibinud; kannatanule tema juures meeldis; ta on ka mõnel korral kannatanu välistele suguelunditele ravi eesmärgil kreemi pannud. Kaitsja väitel pole ringkonnakohus toonud veenvaid põhjendusi kahtlustatavale inkrimineeritud kuriteo tunnuste võimaliku esinemise kohta. 5.
15. Väär on ringkonnakohtu väide, et esineb KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalus. T. S. on varem kriminaalkorras karistamata. Ei kahtlustuse sisu ega võimaliku kuriteo raskus ole piisav eeldamaks, et kahtlustatav võib jätkata kuritegude toimepanemist ka tulevikus. Samuti pole alust arvata, et kahtlustatav võib hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma - T. S. on lubanud ilmuda õigeaegselt kõigile menetlustoimingutele, nimetas konkreetse aadressi, kus ta elab ning on olnud kättesaadav. Kuigi T. S. oli teadlik kriminaalmenetluse alustamisest, ei lahkunud ta kodust ega hakanud kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Kahtlustatava käitumine kriminaalmenetluses ei anna alust kahtlustada teda ka selles, et ta võib takistada kriminaalmenetluse läbiviimist või panna toime õigusmõistmisevastaseid kuritegusid.
16. Määruskaebusele esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Lea Pähkel, kes leiab, et ringkonnakohtu määrus T. S.-i suhtes on seaduslik ja põhjendatud ning kahtlustatava suhtes tuleb jätkuvalt kohaldada tõkendina vahistamist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
17. Isiku vahistamist saab lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtluse olemasolu selles, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
18. veebruari
19. a määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 12).
20. Kolleegium leiab, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maa- ja ringkonnakohtu määruste tühistamiseks ja T. S.-i vabastamiseks vahi alt. Kohtud on kuriteokahtluse olemasolu nõuetekohaselt põhistanud, viidates kogutud tõendusmaterjalis sisalduvale konkreetsele teabele, muu hulgas kannatanu ja tema õe ütlustele T. S.-i tegevuse kohta ning ekspertiisiaktile, mille kohaselt avastati kannatanul neitsinaha rebend, mis võib olla tekkinud sõrme osalisel sisestamisel tuppe. Kaudselt kinnitavad seda ka kahtlustatava enda ütlused selle kohta, et kannatanu on tema juures ööbinud. Samuti on maa- ja ringkonnakohus tuvastanud vahistamisaluse olemasolu, milleks on sama kannatanu suhtes uute kuritegude toimepanemise oht. Kahtlustatav andis ütlusi selle kohta, et teda on Suurbritannias karistatud ja ta on seal kantud seksuaalkurjategijate registrisse. Kannatanu ema usaldab kahtlustatavat ja T. S. võib seda ära kasutada uute kuritegude toimepanemisel kannatanu suhtes.
21. Kohtupraktika ühtlustamise eesmärgil peab kolleegium siiski vajalikuks selgitada järgmist. Nii prokuratuuri vahistamistaotluses kui ka maa- ja ringkonnakohtu määrustes on vahistamise põhjendamisel lisaks uute kuritegude toimepanemise ohule viidatud sellele, et isiku vahistamise üle otsustamisel võib lähtuda Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas lubatavaks peetud vahistamisalustest, milleks on tunnistajate mõjutamise kahtluse olemasolu ja tõendite kõrvaldamise ning õigusemõistmist kahjustavate kokkulepete sõlmimise oht. Seejärel nentisid nii maa- kui ka ringkonnakohus, et T. S. võib hakata mõjutama kannatanut ja tema sugulasi, kes on sattunud raskesse materiaalsesse olukorda ja usaldavad kahtlustatavat. 9.1 Kolleegium meenutab oma seisukohta, mille kohaselt kahtlustatavat ei tohi kriminaalmenetluses vahistada mitte mingil muul vahistamisalusest hälbival põhjusel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
22. detsembri
23. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-103-06, p 11). KrMS § 130 lg 2 näeb ette kaks võimalikku vahistamise alust: isik võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid. Selle sätte sõnastusest ja mõttest tulenevalt ei ole iseseisvaks vahistamisaluseks kriminaalasjas tõe tuvastamise takistamine, välja arvatud juhul, kui esineb oht, et kahtlustatav paneb toime õigusemõistmisevastaseid kuritegusid. Vahistamiseks võib alust anda näiteks see, kui on olemas põhjendatud oht, et kahtlustatav või süüdistatav võib vabaduses viibides kihutada võimalikku tunnistajat valeütlusi andma (

§ 320

- § 22 lg 2) või valeütluste andmisele kaasa aidata (

§ 320

- § 22 lg 3), sundida kedagi valeütlusi andma (

§ 322) või panna tõendusteabe kõrvaldamiseks toime nt isiku- või varavastase kuriteo.

Selliste kuritegude toimepanemise ohtu tuleb aga konkreetselt põhjendada. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 22.2 ja

1. aprilli
2. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-32-12, p 9.1). Käesolevas kriminaalasjas ei ole maa- ega ringkonnakohus tuvastanud ega põhistanud õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohtu. Kohtud on vaid üldsõnaliselt viidanud sellele, et kahtlustatav võib mõjutada kannatanut ja tema sugulasi, selgitamata selle tähendust KrMS § 130 lg 2 kontekstis. Sellisel üldist laadi tähelepanekul ei ole õiguslikku tähendust ja seda ei saa lugeda isiku vahi all pidamise aluseks. Nagu eelnevalt märgitud, on T. S.-i vahistamine siiski põhjendatud KrMS § 130 lg 2 alusel, sest esineb uute seksuaalkuritegude toimepanemise oht sama kannatanu suhtes, mistõttu kohtumääruste tühistamiseks või muutmiseks alust ei ole. 9.2 Täiendavalt selgitab kolleegium, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas ühe või teise riigi õiguskorras eksisteerivate vahistamisaluste lubatavaks pidamine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 lg 1 punkti „c“ kontekstis ei muuda vastavat vahistamisalust automaatselt ja vahetult Eesti õiguskorra osaks. Konventsiooni art 5 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja turvalisusele ning kelleltki ei või võtta tema vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras samas artiklis loetletud juhtudel. Sätte seisukohalt on keskse tähendusega põhimõte, et vabaduse võtmine peab toimuma siseriiklikus seaduses kindlaksmääratud korras ega tohi olla meelevaldne, mis tugineb omakorda õiguskindluse printsiibile - isiku jaoks peab olema ettenähtav, mis tingimustel on võimalik talt vabadust võtta. Seaduses kindlaksmääratud kord eeldab seega nii materiaal- kui ka menetlusõiguses selgelt määratletud aluseid ja korda vabaduse võtmiseks (vt EIK 29.03.2010 Medvedev jt vs. Prantsusmaa, p-d 76-81). Sellest tulenevalt on Euroopa Inimõiguste Kohus küll õigustatud hindama, kas vabaduse võtmisel oli järgitud siseriiklikku õigust, kuid tema pädevuses ei ole siseriikliku õiguse täiendamine uute vahistamisaluste loomise kaudu. Kolleegium märgib, et juba oma eesmärgist tulenevalt ei saa Konventsiooni artikkel 5 ja selle alusel kujundatud kohtupraktika olla kuriteos kahtlustatava isiku olukorra halvendamise õiguslikuks aluseks.
3. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 3 jätab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu määruste põhiosast välja viited Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele
4. juulist 1971 Ringeisen vs. Austria ning
5. juunist 1968 Wemhoff vs. Saksamaa ja kohtute järelduse, et lähtuvalt nendest lahenditest võib Eestis olla isiku vahistamise aluseks ka kahtlused, et isik võib hakata kõrvaldama tõendeid või mõjutama tunnistajaid või sõlmida õigusemõistmist kahjustavaid kokkuleppeid. Samuti eelnevast tuleneva kohtute järelduse, et T. S.-i vahistamise aluseks on muuhulgas asjaolu, et vabaduses viibides võib ta hakata mõjutama kannatanut ja kannatanu sugulasi, kes on sattunud raskesse materiaalsesse olukorda ning usaldavad teda. Muus osas jäetakse maa- ja ringkonnakohtu määrused muutmata ning kaitsja määruskaebus rahuldamata.
6. T. S.-i kaitsja vandeadvokaat L. Viil esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks Vanalinna Advokaadibüroo OÜ kasuks summas 38 eurot 40 senti (sealhulgas käibemaks 6 eurot 40 senti). Taotluse kohaselt hõlmab tasu määruskaebuse koostamist. Kolleegium peab taotlust põhjendatuks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
7. detsembri
8. a otsuse p-dest 2, 4 ja 23 määrab kolleegium Vanalinna Advokaadibüroo OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 38 eurot ja 40 senti. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 3 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel jätta Eesti Vabariigi kanda. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar