RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

§ 385

p 5 näeb ette, et menetlustoiminguks loa andmise määrus ei ole vaidlustatav, välja arvatud samas sättes loetletud toimingute korral. Kuivõrd vara väljaandmise määrust selles loetelus ei ole, siis ei saa vara väljaandmise määrust ka eraldi vaidlustada. KrMS § 470 lg 2 p-s 5 sisalduvat edasikaebamise korra selgitamise nõuet ja sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud määruse jõustumise korda tuleb tõlgendada koostoimes KrMS § 385 p-s 5 sätestatuga, millest järelduvalt KrMS § 470 lg 1 alusel antav määrus ei ole edasikaevatav ning määruse edasikaebekorra selgitamine seisnebki selgituses, et määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Kuna üldjuhul eelneb vara väljaandmise otsustamisele ka vara arestimine, siis oli ka vara arestimise menetluse käigus isikul, kelle õigusi piirati, võimalus oma õigusi kaitsta kaebuse esitamise teel. Seda võimalust kaebuse esitaja seaduses ettenähtud tähtaja jooksul kasutanud ei ole. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 11. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal,

§ 470lg 1 järgi vara väljaandmise määrus on Kr

MS § 383 lg 1 kohaselt ringkonnakohtus vaidlustatav.

1. Loetelu nendest määrustest, mida ei saa määruskaebekorras vaidlustada, sätestab KrMS §
2. Nimetatud paragrahvi p 5 näeb ette, et määruskaebuse esitamise õigus puudub muu hulgas ka selles punktis loetlemata menetlustoiminguteks loa andmise määruste peale. Kuna menetlustoiminguna on sisulisest küljest vaadeldavad kõik kriminaalmenetluse sfääris tehtavad menetleja otsustused, millega kaasnevad menetlusõiguslikud tagajärjed, siis eeldab määruskaebeõiguse ulatuse kindlaks tegemine üldjuhul ka KrMS § 385 p 5 tõlgendamist, otsustamaks, kas konkreetne kohtumäärus on käsitletav menetlustoiminguks loa andmise määrusena. KrMS § 385 p 5 rakendusala selgitamine nõuab seejuures ka teistes kriminaalmenetluse seadustiku normides sätestatu silmas pidamist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on juba varem osutatud, et määruskaebuse esitamist lubavad normid ei pruugi seadustehniliselt paikneda üksnes kriminaalmenetluse seadustiku
3. peatükis, vaid võivad tuleneda ka teistest kriminaalmenetluse seadustiku sätetest (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. novembri 2012 määrus asjas nr 3-1-1-133-12, p 8). Kui määruskaebuse esitamine kohtu teatud otsustusele on lubatud mõne väljaspool määruskaebemenetlust reguleerivat peatükki asuva normiga, siis tuleb asuda seisukohale, et vastav kohtumäärus on määruskaebekorras edasi kaevatav ning KrMS §-s 385 sätestatud keeldude järgmiseks pole alust. Kolleegium nõustub kaebuse esitaja seisukohaga,

§ 470

lg 2 p-st 5 tulenev maakohtu kohtuniku kohustus märkida ära määruse vaidlustamise kord viitab sellele, et seadusandja on pidanud vajalikuks maakohtu konkreetse otsustuse seaduslikkuse kontrolli kõrgema astme kohtus. Asjaolu, et alles vara väljaandmise jõustunud määrus saadetakse KrMS § 470 lg 3 kohaselt Justiitsministeeriumile, toetab sellist tõlgendust, kuna vastasel juhul jõustuks määrus automaatselt peale selle koostamist maakohtus ning viidatud lõike järele puuduks tarvidus. 13. Lisaks tuleb üksiku kohtumääruse eraldi määruskaebemenetluses vaidlustatavuse võimalikkuse kontrollil hinnata ka seda, mis on kaebaja jaoks kaalul. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas väljendanud seisukohta,

§-s 385 loetletud piiranguid võib pidada proportsionaalseiks, kui vaidlusküsimust on vähemalt põhimõtteliselt võimalik tõstatada järgnevas kohtumenetluses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-11-69-08, p 8). KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada selles sättes loetlemata menetlustoiminguteks loa andmise määruste peale, kuna üldjuhul tagab kohtuniku luba menetlustoimingu tegemiseks juba iseenesest selle tegemiseks piisava põhiõiguste kaitse. Seetõttu on kohtuniku otsustuse vaidlustamine võimalik vaid nende määruste puhul, mille alusel tehtav kriminaalmenetluse tagamisele või korraldamisele suunatud toiming tekitab põhiõiguse olulise ja pikemaajalise riive. Käesoleva kohtuasja keskmeks olev otsustus vara väljaandmise kohta välisriigile KrMS § 470 kohaselt kujutab endast kohtulahendit, millega oluliselt riivatakse menetlusosaliste varalisi õigusi, piirates pikema aja jooksul nende võimalust vara kasutada ja käsutada, mistõttu sellise määruse vaidlustamine peab olema tagatud. Seda seisukohta kinnitab ka tõsiasi,

§ 385

p 5 loeb ka muudesse menetlustoimingutesse puutuvalt vaidlustatavaks sellised kohtumäärused, millega piiratakse omandiõiguse teostamist (nt vara arestimise määrus), millest järeldub, et isiku varaliste õiguste kaitseks on seadusandja pidanud edasikaebeõiguse tagamist oluliseks. Neil põhjustel on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas näiteks laiendatud määruskaebeõigust ka asitõendiks tunnistatud vara tagastamise otsustusele KrMS § 126 lg 4 kohaselt (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2010 määrus asjas 3-1-1-117-09, p-d 10-11). Arvestada tuleb sedagi, et vara väljaandmise korral on menetlusosalise võimalused kaitsta enda subjektiivseid õigusi edasises menetluses veelgi raskendatud, kuna vara väljaandmisel välisriigile tuleb tal edaspidi asuda oma õigusi kaitsma teises riigis. Ka eeltoodud sisulised argumendid toetavad seega tõlgendust,

§ 385ei piira maakohtu Kr

MS § 470 lg 1 alusel tehtava määruse vaidlustamist määruskaebemenetluses 13. Kolleegium ei nõustu seejuures prokuratuuri seisukohaga, nagu võiks vara väljaandmise määruse määruskaebemenetluses vaidlustamatus tuleneda asjaolust, et menetlusosalisele on tagatud õigus kaevata tema varale seatud piirangute peale vara arestimise otsustuse tegemisel. Nimetatud kahe menetlusotsustuse vaidlustatavuse sidumine kirjeldatud viisil on meelevaldne juba põhjusel,

§ 470

lg 5 kohaselt ei pea vara väljaandmise otsustamisele alati eelnema selle arestimine. Viidatud sätte kohaselt arestitakse välisriigile väljaantav vara üksnes edasilükkamatutel juhtudel ja välisriigi taotlusel. Samuti ei ole olemuselt lühiajalise vara arestimise vaidlustamise võimalus samaväärne vara väljaandmise otsustuse vaidlustamisõigusega, kuna vara välisriigile väljaandmisel kaasnevad kolmanda isiku omandiõiguse pikemaajalisemad ja olulisemad riived.

1. Kolleegium märgib, et käesolevas asjas esitatud määruskaebuse sisulisel arutamisel tuleb ringkonnakohtul eeskätt hinnata vaidlustatud maakohtu määruse seaduslikkust kriminaalmenetlusalase rahvusvahelise koostöö kontekstis ehk lahendada küsimus sellest, kas maakohtu otsustus anda menetluse esemeks olev kaup välja välisriigile oli seaduslik ja põhjendatud. KrMS §-s 470 reguleeritud vara välisriigile väljaandmise näol on tegemist kriminaalasjades toimuva vastastikkuse abistamise küsimusega, mille üle otsustamisel tuleb silmas pidada ka KrMS
2. peatüki
3. jao üldsätteid. KrMS § 436 p-d 1 ja 2 kohustavad kohut õigusabitaotluse arutamisel muu hulgas silmas pidama ka siseriiklikust õigusest tulenevaid põhimõtteid ja avalikku huvi. Arvestada tuleb sedagi, et nii KrMS § 469 lg 2 kui ka Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi ja Leedu Vabariigi õigusabi ja õigussuhete lepingu art 72 lg 3 ja Euroopa Liidu õigusabi konventsiooni art 8 lg 1 tagavad heauskse kolmanda isiku õiguste kaitse vara väljaandmise ja tagastamise menetluses. Sellest lähtuvalt peab vara väljaandmise üle otsustav kohus kaaluma ka seda, kas siseriiklike õiguspõhimõtetega ja avalike huvidega on kooskõlas sellise vara väljaandmine välisriigile, mille kuuluvuse üle toimub Eestis vaidlus, samuti väljaandmise objektiks oleva varaga seonduvaid kolmanda isiku subjektiivseid õigusi. Kolleegium märgib, et kriminaalmenetlusalase rahvusvahelise koostöö raames tehtavad otsustused ei hõlma väljaandmise esemeks oleva vara kuuluvusega seonduvaid eraõiguslikke küsimusi, mille lahendamine saab toimuda eeskätt tsiviilkohtumenetluse korras, vaid üksnes vajaliku abi tagamist välisriigi kriminaalmenetluse toimetamisel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. aprilli 2012 määrus asjas nr 3-1-1-35-12, p-d 10 jj).
5. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ning § 339 lg-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
6. novembri 2012 määruse ja saadab määruskaebust osaliselt rahuldades selle ringkonnakohtule sisuliseks läbivaatamiseks. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe