3-2-1-174-12

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-174-12 Määruse kuupäev Tartu,

1. jaanuar
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik Kohtuasi R. K hagi H. S vastu põlvnemise tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-82567 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik R. K kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 958 eurot 67 senti Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja R. K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Eva Tibar Kostja H. S (isikukood xxxxxxxxxxx) (surnud) Asja läbivaatamise kuupäev
5. jaanuar
6. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
7. Tühistada Tartu Maakohtu
8. oktoobri
9. a ja Tartu Ringkonnakohtu
10. mai
11. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-82567 ning lõpetada tsiviilasja menetlus otsust tegemata.
12. Jätta poolte menetluskulud poolte enda kanda.
13. Tagastada R. K-le kassatsioonkaebuselt
14. juunil 2012 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
15. R. K (hageja) esitas
16. detsembril 2008 maakohtule H. S (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et hageja põlvneb kostjast, ja kanda kostja hageja isana hageja sünniakti. Hagiavalduse kohaselt sündis hageja
17. oktoobril 1963 Võru linnas. Hageja sünniakti on emana kantud M. K ning isa kohta on ema ütluste kohaselt kantud sünniakti isa eesnimena H. Hageja sündimise ajal ei olnud tema vanemad abielus ja hageja ema väitel ei nõustunud kostja esitama koos emaga ühist avaldust isaduse kindlakstegemiseks. Hageja ema ja teiste sugulaste seletuste, samuti kostja käitumise põhjal on hageja alati teadnud, et kostja on tema isa. Hageja palus määrata isaduse tuvastamiseks DNA-ekspertiisi Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis (EKEI).
18. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuse kohaselt tundis ta hageja ema, kuid neil ei olnud intiimsuhteid. Kostja nõustus osalema DNA-ekspertiisil.
19. EKEI ekspertiisiakti nr GE-0153-09/0514 järgi ei saa eksperdi hinnangul olla kostja hageja isa.
20. Hageja esitas
21. märtsil 2009 taotluse määrata kordusekspertiis, sest ekspertiisi tehes ei järgitud võrdlusmaterjali võtmisel selle kogumise, säilitamise ja edasisaatmise korda. Hageja on veendunud, et kostja on tema isa, ning ta palus teha kordusekspertiisi EKEI Tallinna laboratooriumis.
22. Tartu maakohus saatis EKEI-le järelepärimise DNA-ekspertiisi tegemise korra kohta. EKEI saatis maakohtule DNA-ekspertiisi tegemise kohta kirjelduse ning EKEI direktori käskkirjaga kinnitatud põlvnemise tuvastamisega seotud DNA-ekspertiiside tegemise korra.
23. Tartu Maakohus jättis
24. novembri
25. a määrusega rahuldamata taotluse määrata kordusekspertiis. Maakohus leidis, et ekspertiis tehti tavapärast korda järgides, mistõttu ei ole alust kordusekspertiisi määrata.
26. Hageja esitas
27. oktoobril 2010 uuesti taotluse määrata põlvnemise tuvastamiseks kordusekspertiis, sest ekspertiisi tulemus on vastuolus kõigi teiste asjas esitatud tõenditega, mistõttu on tõsine kahtlus ekspertiisitulemuse õigsuses.
28. Tartu Maakohus jättis
29. augusti
30. a määrusega rahuldamata ka korduva kordusekspertiisi määramise taotluse.
31. Tartu Maakohus jättis
32. oktoobri
33. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte enda kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hagi enne
34. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 42 lg-te 1 ja 2 ega kehtiva PKS § 95, § 84 lg 1 ja § 94 lg-te 1 ja 2 järgi tõendatud, sest asjas esitatud tõendeid (DNA-ekspertiisiakt, poolte vande all antud seletused, isa eesnime kanne hageja sünniaktis, tunnistaja ütlused, e-kiri) kogumis hinnates tuleb asuda seisukohale, et asjas ei ole esitatud usaldusväärseid tõendeid, mis kinnitaksid, et hageja põlvneb kostjast.
35. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus.
36. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
37. Tartu Ringkonnakohus jättis
38. mai
39. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, kordamata maakohtu põhjendusi. Ringkonnakohus jättis apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et maakohus kohaldas õigesti menetlusõiguse norme ja hindas asjas esitatud tõendeid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §s 232 sätestatud nõudeid järgides, samuti jättis maakohus põhjendatult rahuldamata hageja kordusekspertiisi taotlused. Õige ei ole hageja väide, et ekspertiis tehti nõudeid rikkudes. EKEI kehtestatud korras ei ole sätestatud nõuet, et mõlemalt isikult peab proovi võtma samal ajal ja et proovide võtmise kohta peab koostama samal ajal protokolli. Samuti ei ole asja materjalidega kooskõlas hageja seisukoht, et proovide võtmise protokollidel ei ole proove andnud isikute allkirju. Hageja viidatud justiitsministri
40. veebruari
41. a määrusega nr 8 kehtestatud vanglas DNA-proovi võtmise ja edasisaatmise korda ei saa asjas kohaldada, sest see kord reguleerib proovide võtmist vanglates. Teistele asjas kogutud tõenditele on maakohus hinnangu andnud ning need tõendid ei tõenda apellandi põlvnemist kostjast. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
42. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus alama astme kohtu otsused tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei hinnanud ringkonnakohus asja läbi vaadates kõiki asjas esitatud tõendeid. Hageja esitas asjas tõendid, mis on vastuolus ekspertiisiakti tulemustega (hageja vande all antud seletus, sünniakti isa kohta ema ütluse alusel tehtud kanne, hageja tädi seletused, ekiri kostja väimehelt, kostja vastuolulised seletused). Kuna puudub kehtiv kord DNA-ekspertiisi tegemiseks, siis tuleb ekspertiisi tegemisel lähtuda lähedasest regulatsioonist, milleks on justiitsministri
43. veebruari
44. a määrusega nr 8 kinnitatud vanglas DNA-proovi võtmise ja edasisaatmise kord. Hagejal on põhjendatud kahtlused ekspertiisi tulemuse osas, sest võrdlusmaterjali kogumisel, säilitamisel ja edastamisel ei järgitud ettenähtud korda (vatitikud olid pakendamata, proovi võtmise viisi ei selgitatud, vatitikud pandi alusele, mitte suletud karpi ning need jäid pärast hageja lahkumist lauale, proove ei võetud pooltelt samal ajal, seega ei tea hageja ka seda, kas kostja puhul järgiti ettenähtud korda). Pärast kostja surmast teadasaamist palus hageja jätkata menetlust hagita menetluses ning kaasata menetlusse puudutatud isikutena kostja täisealised lapsed ja abikaasa.
45. Kostja suri
46. juunil 2012 ega ole seetõttu kassatsioonkaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
47. Kolleegium leiab, et TsMS § 428 lg 1 p 5 ja § 431 lg 2 alusel tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsus tühistada ning asja menetlus lõpetada otsust tegemata.
48. Asjas poolena osaleva füüsilise isiku surma korral lõpetab kohus TsMS § 428 lg 1 p 5 järgi menetluse otsust tegemata, kui vaieldav õigussuhe ei võimalda õigusjärglust. Tsiviilõigused ja -kohustused võivad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg 1 järgi ühelt isikult teisele üle minna (õigusjärglus), kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud. Õigusjärgluse aluseks on TsÜS § 6 lg 2 järgi tehing või seadus. Isiku surma korral läheb surnud isiku vara (pärand) pärimisseaduse (PärS) § 1 lg 1, § 3 lg 1 ja § 4 lg 1 järgi üle pärija(te)le. Seejuures ei lähe PärS § 2 teise lause ja § 130 lg 1 järgi pärija(te)le pärandina üle pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Üksnes seaduses sätestatud juhtudel võivad PärS § 130 lg 2 järgi isikuga lahutamatult seotud õigused pärijale üle minna.
49. Hageja esitas
50. detsembril 2008 kostja vastu hagi, milles palus tuvastada, et hageja põlvneb kostjast, st tuvastada, et kostja on tema isa. Nii enne
51. juulit 2010 kehtinud PKS § 38 lg 3 kui ka kehtiva PKS § 84 lg 1 järgi põlvneb laps mehest, kes on lapse eostanud, ning põlvnemisest tulenevad nii enne
52. juulit 2010 kehtinud PKS § 38 lg 1 kui ka kehtiva PKS § 82 järgi vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused, s.o tekib vanema ja lapse õigussuhe (esimese astme sugulussuhe). Vanema ja lapse sugulussuhe on isikuga lahutamatult seotud ega saa isiku surma korral isiku pärija(te)le üle minna. Seega ei võimalda põlvnemise asjas vaieldav õigussuhe õigusjärglust ning isiku surma korral tuleb põlvnemise tuvastamise asja menetlus TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel lõpetada otsust tegemata.
53. Vastuseks hageja taotlusele jätkata asja menetlust hagita menetlusena märgib kolleegium järgmist. TsMS § 457 lg 4 esimese lause järgi kehtib põlvnemisasjas tehtud lahend kõigi isikute suhtes, kuid seda üksnes juhul, kui see on poolte eluajal jõustunud. Praeguses asjas on kostja rahvastikuregistri andmetel surnud
54. juunil 2012, mil kassatsioonkaebuse esitamise tähtpäev ei olnud veel TsMS § 670 lg 1 järgi saabunud ja ringkonnakohtu otsus ei olnud veel TsMS § 456 lg 1 mõttes jõustunud. Seega ei saa asjas tehtud lahend TsMS § 457 lg 4 järgi kostja õigusjärglaste suhtes kehtida. Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et TsMS § 579 järgi saab kohus hagita menetluses tuvastada isiku põlvnemist surnud isikust, ega see, et sellises menetluses kuulatakse TsMS § 580 lg 1 järgi üldjuhul ära surnud isiku vanemad, abikaasa ja täisealised lapsed ning muud isikud, kelle ärakuulamist peab kohus oluliseks. Kolleegium leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku ülalmärgitud sätete ja mõtte kohaselt ei saa kohus pärast isiku surma jätkata põlvnemise tuvastamise hagi lahendamist hagita menetluses. Ülaltoodud põhjendustel tuleb tsiviilasja menetlus kostja surma tõttu lõpetada.
55. Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb menetluse lõpetamise tõttu TsMS § 149 lg 5 kolmanda lause alusel hagejale tagastada. Menetluskulud tuleb TsMS § 164 lg 2 järgi jätta kummagi poole enda kanda. Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik