Obsah (10)

§ 436§ 692§ 701§ 688§ 442§ 392§ 5§ 477§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-170-12 Määruse kuupäev Tartu, 16. jaanuar 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu Kohtuasi

) § 654 lg 6 kohaselt korrata. Ringkonnakohtu põhjendustel on maakohus juurdepääsutee nõude rahuldamisel lähtunud juurdepääsu maakorralduslikust võimalikkusest ning kaalunud koormatavate kinnisasjade omanike õigusi seoses juurdepääsust tulenevate kitsendustega ning juurdepääsu taotleja huve. Kuivõrd juurdepääsu nõude rahuldamine ei eelda, et taotletud juurdepääsu asukohas paikneks tee teeseaduse (TeeS) § 2 lg 1 tähenduses, siis ei välista juurdepääsutee määramist asjaolu, et kasutusel olev juurdepääsutee kulgeb üksnes puudutatud isiku I piirini ja on sealt edasi 25 m ulatuses üles küntud. Puudutatud isik III on kohapeal elanud ligi 80 aastat ja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et ajalooliselt kulges tee mööda vaidlusalust kinnisasja ja sealt edasi sillani, mis viis üle Vääna jõe. Praeguseks ajaks on sild lagunenud. Juurdepääsu tasu määramine on kohtu diskretsiooniotsus. Teeniva kinnisasja omanik tasu suurust maakohtu menetluse käigus ei avaldanud, mistõttu sai kohus lähtuda tasu määramisel üksnes avaldaja pakkumisest ning määras tasu suuruses, mis vastab proportsionaalsele osale maamaksust ja teehoiu kuludest. Teadmata teeniva kinnisasja omaniku soove, ei saanud maakohus määrata tasu kindla summana, samuti ei olnud avaldajal võimalik esitada tasu kohta vastuväiteid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Määruskaebuses palub puudutatud isik I ringkonnakohtu määruse tühistada ja määrata uue määrusega juurdepääsutee vaidlusalusele kinnisasjale üle puudutatud isikutele III, VI ja VII kuuluvate kinnisasjade. Puudutatud isik I palub alternatiivselt juhuks, kui kohus nimetatud nõuet ei rahulda, tühistada alama astme kohtute määrused ja saata asi läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus kohaldas valesti AÕS § 156 lg-t 1, kui määras juurdepääsutee avaldaja taotletud viisil. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta puudutatud isiku I väited selle kohta, et juurdepääsutee üle puudutatud isikutele III, VI ja VII kuuluvate kinnisasjade on vähem koormav kui kohtu määratud juurdepääsutee. Nimetatud alternatiivne juurdepääsutee on lühem, koormab vähem isikuid ning ei vaja lisakulutusi ega tehnilisi lahendusi. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et maakohus rikkus

§ 436

lg-t 4, kui ei arutanud menetluses juurdepääsu tasu suurust ega juhtinud sellele puudutatud isiku I tähelepanu. Puudutatud isik I esitas määruskaebuses oma seisukohad juurdepääsu tasu kohta, kuid ringkonnakohus tasu nõuet põhjalikult ei analüüsinud, leides, et puudutatud isik I selle kohta arvamust ei avaldanud.

1. Vastuses määruskaebusele vaidleb avaldaja kaebusele vastu, leides, et selle rahuldamiseks ei ole alust. Puudutatud isikud VI ja VII vaidlevad määruskaebusele vastu, leides, et kohtute määrused on seaduslikud ja põhjendatud. Puudutatud isik III märkis vastuses määruskaebusele, et toetab puudutatud isiku VII seisukohti. Puudutatud isikud II, IV ja V ei ole määruskaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada

§ 692

lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 695 järgi materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles määrati kindlaks tasu juurdepääsuõiguse eest teenivate kinnisasjade omanikele ning jagati menetluskulud. Asi tuleb saata selles osas

§ 701lg 3 teise lause kohaselt ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu määruse muutmata.

1. Avalduse kohaselt on avaldaja taotlenud AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu määramist avalikult kasutatavale teele. Viidatud sätte kohaselt on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Kui juurdepääsus ja selle kasutamise tasus ei jõuta kokkuleppele, määrab need sama sätte järgi kohus. Seejuures peab kohus arvestama koormatava kinnisasja omaniku huve. Riigikohus on selgitanud, et avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on AÕS § 156 lg 1 järgi juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt Riigikohtu
2. mai
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4108, p 20). Puudutatud isik I leiab määruskaebuses, et eelnimetatud eeldustest on praeguses asjas viimane täitmata, st kohtud jätsid tähelepanuta, et kõigi puudutatud kinnisasjade omanike huve arvestades oleks alternatiivsena väljapakutud võimalus juurdepääsutee määramiseks isikutele vähem koormav, kui kohtute määratud juurdepääsutee. Kolleegiumi arvates on kohtud kaalunud poolte huvisid ja põhjendanud oma järeldust, et menetlusosalisi kõige vähem koormavaks on juurdepääs üle puudutatud isikutele I, III, ning IV ja V kuuluvate kinnisasjade. Kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt selle kohta nt Riigikohtu
4. oktoobri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06, p 28;
6. septembri
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 22). Kolleegium leiab, et kohtud ei ole diskretsiooni piire ületanud. Samuti ei ole kohtud asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme.

§ 688

lg-test 3-5 tuleneb, et Riigikohtul ei ole pädevust tuvastada ise asjaolusid ja hinnata tõendeid. 10. Kolleegium leiab, et kohtud on ebaõigesti jätnud kindlaks määramata juurdepääsu eest tasu. AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsu tasu kindlaks määrata ja välja mõista avaldajalt puudutatud isikute kasuks.

§ 442

lg 5 teisest lausest tulenevalt peab kohtuotsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita (vt ka nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-08, p 13;
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 13). Praeguses asjas on see tegemata. Maakohtu otsust ei ole võimalik juurdepääsu tasu osas sundkorras täita, sest sellest ei nähtu, kui palju ja kellele on avaldajalt juurdepääsu tasu välja mõistetud.
5. Kolleegium juhib tähelepanu, et praeguses asjas jätsid kohtud ebaõigesti välja selgitama asjaolud, mis on vajalikud juurdepääsu tasu määramise diskretsiooniotsuse tegemiseks. Kohtutoimikust nähtuvalt tegi avaldaja kohtule esitatud taotluses ettepaneku, et ta hüvitab teeniva kinnisasja omanikule proportsionaalse osa tee alla jääva maa maamaksust, kannab proportsionaalse osa tee hoolekandest ja on valmis maksma teeniva kinnisasja omaniku nõudel muud mõistlikku hüvitist. Maakohtu
6. detsembri
7. a eelistungi protokolli kohaselt on puudutatud isik I istungil märkinud, et ta ei oska öelda tasu suurust (I kd, tl 190). Maakohtu määruse põhjendustel nõustus kohus avaldaja ettepanekuga juurdepääsu tasu määramise kohta. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsustusega tasu määramise kohta, märkides, et maakohus sai siinkohal lähtuda vaid avaldaja pakkumisest, sest puudutatud isik I kui teeniva kinnisasja omanik tasu suurust maakohtu menetluses ei avaldanud. Ringkonnakohus osutas lisaks, et puudutatud isiku I soove teadmata ei olnud maakohtul võimalik juurdepääsu tasu määrata kindla summana. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu eeltoodud järeldusega. Kolleegiumi arvates pidanuks maakohus kirjeldatud olukorras selgitama välja AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud eelduste esinemise ning täpsustama menetlusosaliste seisukohti juurdepääsu tasu määramiseks, samuti tegema ettepaneku esitada selleks vajalikke tõendeid. Eeltoodust järelduvalt nõustub kolleegium määruskaebuse väitega, et ringkonnakohus on jätnud maakohtu selgituskohustuse (

§ 392lg 1 p 1) rikkumise tähelepanuta.

Kolleegium juhib tähelepanu, et hagita asjas

§ 5

lg 3 esimese lause järgi selgitab kohus ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

§ 477

lg 5 kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama sätte lg 7 järgi peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. Viidatud sätetest järeldub, et olukorras, kus teeniva kinnisasja omanik, vaatamata kohtu ettepanekule, ei avalda, kui suurt tasu ta soovib juurdepääsu määramise eest saada, peab kohus ise koguma tõendeid, et määrata kindlaks õiglane juurdepääsu tasu. Seejuures on kohtul võimalik teha menetlusosalistele juurdepääsu tasu suuruse kohta kokkuleppe saavutamise eesmärgil summa osas konkreetseid ettepanekuid. Avaldaja ja teeniva kinnisasja omanik võivad kokku leppida tasu suuruses tingimuslikult, st juhuks kui kohus rahuldab avaluse ja määrab juurdepääsu vaatamata teeniva kinnisasja omaniku vastuseisule. Selline võimalus on otsesõnu sätestatud AÕS § 156 lg-s

1. Sellise kokkuleppe korral ei pea kohus juurdepääsutasu määramiseks ise tõendeid koguma. Kolleegium on varem selgitanud, et kui teeniva kinnisasja omanik on tasu suuruse avaldanud, ei või kohus määrata juurdepääsu tasuks sellest suuremat summat (vt Riigikohtu
2. märtsi
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-33-04, p 22). Sellest seisukohast ning AÕS § 156 lg-st 1 järeldub, et kui menetlusosalised on juurdepääsu tasu suuruses kokku leppinud, siis peab kohus selle kokkuleppega arvestama.
4. AÕS § 156 lg 1 järgi on juurdepääsu kasutamise eest tasu määramine kohtu diskretsiooniotsus (vt Riigikohtu
5. oktoobri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p 11), sest otsuse tegemisel tuleb kohtul kaaluda tasu määramise põhjendamiseks esitatud erinevaid asjaolusid. Praeguses asjas sai avaldaja kohtulahendiga õiguse kasutada puudutatud isikute III, IV ja V kinnisasjadel asuvat erateed. Juurdepääsu saamiseks üle puudutatud isiku I kinnisasja peab avaldaja taastama 25 meetri pikkuse teelõigu. Riigikohus on selgitanud, et tasu/hüvitis eratee kasutamise eest pole ainuüksi teeomaniku vaba otsustus. Teeomanikul on õigus nõuda tee kasutajatelt tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutuste hüvitamist ning arvestada tuleb ka tee omamisega kaasnevaid kohustusi, mis tulenevad teeseadusest ja heakorraeeskirjast (vt Riigikohtu
7. oktoobri
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p-d 11 ja 12;
9. juuni
10. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 28). Kolleegium märgib lisaks, et tee omamisega kaasneva kohustusena saab käsitada ka maamaksu tasumise kohustust maa eest, mis vastab juurdepääsutee pindalale. Eelviidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11 tehtud kohtuotsuses selgitas kolleegium lisaks, et eratee omanik, kes peab AÕS § 156 lg 1 järgi lubama teed kasutada teisel isikul, võib nõuda ka hüvitist teise isiku teekasutuse tõttu kinnistu turuväärtuse vähenemise eest, kuid seda vaid ulatuses, milles see on suurem TeeS § 37 lg 3 järgi arvestatavast hüvitisest. Samas kohtuotsuses käsitles kolleegium ka olukorda, kui juurdepääsuna taotletud teed kasutab mitu isikut. Kolleegium märkis, et sellisel juhul tuleb tee kasutamise tasu arvestamisel võtta arvesse iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osasid tuleb eelduslikult pidada võrdseteks.
11. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kindlaks määrama juurdepääsutasu suuruse ning kohtuotsuse resolutsioonis välja mõistma juurdepääsutasu rahasummana eraldi igale seda tasu saama õigustatud ja taotlenud puudutatud isikule. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel selgitama, kas menetlusosalised soovivad juurdepääsu tasu osas sõlmida kokkulepet. Sellise kokkuleppe sõlmimata jätmise korral peab ringkonnakohus andma menetlusosalistele võimaluse esitada seisukohti ja tõendeid tasu määramiseks vajalike asjaolude kohta. Vajaduse korral peab ringkonnakohus ise tõendeid koguma.
12. Tulenevalt

§ 173

lg 3 teisest lausest jätab kolleegium menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. 15. Puudutatud isiku määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu