Obsah (13)

§ 266§ 113§ 418§ 200§ 199§ 213§ 203§ 114§ 64§ 65§ 221§ 25§ 22

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kassatsiooni esitaja Teised kassatsioonimenetluse pooled

§ 266

lg 2 p 1, § 418 lg 2 p 1, § 200 lg 2 p 10, § 199 lg 2 p 4, § 213 lg 1, § 203, § 114 p 5 ning § 113 - § 221 lg-te 1 ja 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-9382 Süüdistatava Alo Raagmaa kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik Prokuratuur, Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anne Sillaots
3. detsember 2012, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
4. Tühistada Pärnu Maakohtu
5. veebruari
6. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
7. juuni
8. a otsused Alo Raagmaa süüditunnistamises ja karistamises

§ 113- § 221 lg-te 1 ja 2 ning § 213 lg 1 järgi.

2. Mõista Alo Raagmaa süüditustes

§ 113- § 221 lg-te 1 ja 2 ning § 213 lg 1 järgi õigeks.

1. Jätta muus osas kohtute otsused muutmata.
2. Rahuldada kaitsja kassatsioon osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Pärnu Maakohtu
4. veebruari
5. a otsusega tunnistati Alo Raagmaa süüdi

§ 266

lg 2 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks üks aasta vangistust;

§ 418

lg 2 p 1 järgi kolm aastat vangistust;

§ 200

lg 2 p 10 järgi neli aastat vangistust;

§ 199

lg 2 p 4 järgi üks aasta vangistust;

§ 213

lg 1 järgi üks aasta vangistust;

§ 203

järgi kolm aastat vangistust;

§ 114

p 5 järgi neliteist aastat vangistust;

§ 113

- § 221 lg-te 1, 2 ja järgi kolm aastat vangistust.

§ 64

lg-te 1 ja 3 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti neliteist aastat vangistust.

§ 65lg 1 alusel loeti Pärnu Maakohtu 29.

septembri 2011 otsusega mõistetud ühe aasta ja nelja kuuline kandmata vangistus kaetuks käesolevas asjas mõistetud karistusega ja liitkaristuseks mõisteti neliteist aastat vangistust. 2.1. A. Raagmaa tunnistati

§ 114p 5 järgi süüdi selles, et 10.

veebruaril 2011 tungis ta Pärnumaal, Xxxxx vallas, Xxxxxxxxx külas, Xxxxxxxx talus H. L.-i elamusse, eesmärgiga röövida temalt vägivalla abil viimase pangakaart koos selle PIN-koodiga ja sularaha. Ta nõudis kannatanult nimetatud esemete üleandmist ja tulistas kärbikust kannatanut, mille tagajärjel viimane suri. Pärast H. L.-i surma põhjustamist lahkus ta autoga sündmuskohalt ja peitis kuriteo vahendiks olnud kärbiku Valga-Uulu maantee äärde lumevalli. Seejärel naases ta kannatanu elukohta ja hõivas ebaseadusliku omastamise eesmärgil H. L.-i jahipüssi, padruneid, kuldesemeid ja ehteid, ID-kaardi, juhiload, pangakaardi koos PIN-koodiga ning 150 eurot. 2.2. A. Raagmaa tunnistati

§ 418lg 2 p 1 alusel süüdi selles, et 2008.

a mais sai ta Pärnumaal Ü. P. käest enda valdusse laskekõlbuliku kaheraudse sileraudse jahipüssi koos täpselt tuvastamata koguses laskemoonaga, kuid vähemalt ühe padruniga, millist hoidis enda valduses vähemalt kolm päeva, peale mida tagastas relva Ü. P.-le. Ajavahemikus

1. a kuni
2. a sai ta Pärnumaal A. T. (T.) käest enda valdusse laskekõlbuliku üheraudse ühelasulise sileraudse jahipüssi koos täpselt tuvastamata koguses laskemoonaga, kuid vähemalt ühe padruniga, mida ta hoidis enda juures vähemalt ühe aasta. Samuti hoidis A. Raagmaa
3. a suvest kuni
4. märtsini 2011 ebaseaduslikult ja vastavat luba omamata enda elukohtades Pärnumaal laskekõlbulikku kaheraudsest sileraudsest jahipüssist tehtud kärbikut, kahte laskekõlbulikku üheraudset ühelasulist sileraudset jahipüssi ja padruneid. Sellega rikkus A. Raagmaa RelvaS §-de 34 lg 2 ja 45 lg 1 nõudeid. 2.3.

§ 200lg 2 p 10 järgi tunnistati A.

Raagmaa süüdi selles, et 29. aprillil 2010 Pärnu linnas, varjates enda isikut ja nägu kapuutsiga, jälitas ta M. T.-d Kasarmu ning Suur-Kuke tänavate vahelisel alal, tõukas kannatanu pikali ja teda järel lohistades rebis kannanult käekoti maksumusega 800 krooni koos selles olnud rahakoti (väärtusega 150 krooni), krediitkaartide (koos PIN-koodidega) ja meigikotiga (väärtusega 100 krooni), mille omandas ebaseaduslikult. Kokku tekitas A. Raagmaa M. T.-le varalist kahju 1050 krooni (67,11 eurot). 2.4.

§ 213lg 1 järgi tunnistati A.

Raagmaa süüdi järgnevas. M. T.-lt röövitud pangakaartidega võttis ta

1. aprillil 2010 sularahaautomaadist kannatanu PIN-koodi kasutades omastamise eesmärgil 3300 krooni (210,90 eurot) ja 6750 krooni (431,41 eurot) sularahas. Samuti kasutas ta H. L.-ilt röövitud pangakaarti ja PIN-koode, võttes
2. ja
3. veebruaril 2011 sularahaautomaadist kannatanu tahte vastaselt ning omastamise eesmärgil välja sularaha kokku 1125 eurot. 2.
4. A. Raagmaa tunnistati

§ 203järgi süüdi järgnevas.

Ööl vastu

1. juulit 2010 süütas ta Pärnumaal S. E.-le kuuluva sauna, mille tagajärjel hävines see 40 ruutmeetri ulatuses. Sellega tekitas A. Raagmaa varalist kahju 160 000 krooni (10226 eurot). Samuti süütas ta
2. veebruaril 2011 kella 12.00 ja 19.20 vahel eelnevalt toime pandud kuriteo varjamiseks H. L.-i elamu. Tekkinud tulekahjus hävines kannatanu elamu ja selles olnud vara, kogusummas 71057 eurot. 2.6.

§ 266lg 2 p 1 järgi tunnistati A.

Raagmaa süüdi selles, et olles eelnevalt ebaseadusliku sissetungimise eest karistatud, tungis ta

1. -
2. jaanuaril 2011 valdaja tahte vastaselt ja luku lõhkumise abil Pärnumaal H. L.-i garaaži ja varastas sealt 20 liitrit bensiini, tekitades väheväärtusliku asja varguse ja luku lõhkumisega varalist kahju 26,32 eurot. 2.
3. A. Raagmaa tunnistati

§ 199lg 2 p 4 järgi süüdi selles, et ajavahemikus 7.

kuni 8. jaanuar 2011 varastas ta eelnevalt röövimise toime pannud isikuna Pärnumaal AS-le D kuuluvast järelhaagisest 300 liitrit diiselkütust väärtusega 207 eurot; 2 plastist kanistrit väärtusega 14 eurot ning varguse toimepanemise käigus valas maha 20 liitrit hüdroõli väärtusega 17.90 eurot. 2.8.

§ 113- § 221 lg 1 ja 2 järgi tunnistati A.

Raagmaa süüdi selles, et ta vahi all viibides andis ta menetleja loal A. E.-le üle kirja, tunnistaja T. M.-ile suunatud korraldusega tappa kriminaalasja menetluse käigus tunnistajana üle kuulatud J. V. Kiri võeti A. E.-lt isiku läbivaatuse käigus ära ja seega jäi tapmisele kihutamine lõpule viimata süüdistatava tahtest olenemata. 3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Raagmaa ja tema kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik. Apellatsioonides leiti, et A. Raagmaad

§ 113

- § 221 lg 1 ja 2 järgi süüdi tunnistades on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, kuna süüdistatava eesmärk oli üksnes tunnistaja hirmutamine ning

§ 221lg-s 2 nõutavat lisategu pole süüdistatav toime pannud.

Röövimine ei olnud toime pandud isiku varjamisega. Süüdistatav ei soovinud kannatanut tappa ega tema vara hõivata, mistõttu A. Raagmaa süüditunnistamine

§ 114p 5 järgi on ekslik.

Süüdistava suhtes kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tegemata jätmisega rikuti olulisel määral menetlusseaduse sätteid (KrMS § 105). Samuti ei nõustu apellandid mõistetud karistusega ja taotlevad kohtult karistuse kergendamist.

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. juuni 2012 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust ega ole rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Otsuse põhistused olid kokkuvõtvalt järgmised. 4.
3. Maakohtu otsuses tuvastatuks loetud asjaolude pinnalt on üheselt sedastatav süüdistatava tahtlus H. L.-i tapmiseks röövimise eesmärgil ja M. T. röövimisel kasutas ta kapuutsi enda isiku varjamiseks. Kriminaalasjas puuduvad igasugused viited kuritegude toimepanemise ajal, kohtueelse kriminaalmenetluse käigus või kohtuistungi eel või ajal A. Raagmaa mistahes psüühikahäiretele, millest lähtudes vajanuks tema käitumine eksperdi hinnangut. A. Raagmaa on iga kuriteo ülestunnistuse järel üksikasjalikult kirjeldanud oma teo motiive, joonistanud omakäelisi skeeme, andnud kohtus ütlusi oma tegude tehiolude ja motiivide suhtes. Need ütlused riimuvad teiste uuritud tõenditega, mis laseb järeldada, et tegu on psühhiaatrilises mõttes terve noorukiga. A. Raagmaa on korduvalt väljendanud ka kahetsust toimepandu üle. Seega oli talle alati arusaadav, et tegemist on keelatud tegudega. Maakohus leidis õigustatult, et liitkaristusena raskeima kuriteo sanktsiooni keskmise määra lähedane vangistus 14 aastat vastab kuriteo raskusele ja kuriteo toimepannud isikule. 4.
4. A. Raagmaa süüditunnistamine tapmisele kihutamise katses on samuti põhjendatud. Kihutamistegu on lõpule viidud olenemata sellest, kas tulevane täideviija nõustub seda toime panema või mitte. Kihutamisteo subjektiivne külg on tahtlus. Kihutaja tahtlus peab hõlmama tulevast täideviimistegu põhijoontes sellisena, et kihutatav saaks selle toime panna. A. Raagmaa oma elukaaslasele A. E.-le edastatud kirjast tuleneb üheselt ka tema tahtlus ja ettekujutus kuriteost - T. M. peab tapma J. V.-i. Seejuures kihutamise katsena kvalifitseerimise juures ei ole üldse oluline, kas eelpool nimetatud kiri jõudis adressaadini või mitte, kuna A. Raagmaa astus reaalseid samme T. M.-il J. V.-i tapmise tahtluse tekitamiseks - kirjutas ilma termilise töötluseta nähtamatut kirja, püüdis selle edasi anda A. E. vahendusel, õpetas A. E.-d kirja töötlema teksti nähtavaks tegemiseks. Maakohtu viidatud
5. augusti 2011 jälitusprotokollist tuleneb, et A. Raagmaa mitte ainult ei õpeta kirja triikrauaga töötlema, vaid ka teatab täiendavalt pealtkuulamise käigus pärast seda, kui on rääkinud T. M.-i (T) võlast temale, „…löögu Jorma raibe ära. Jorma mu välja andiski. Suurte oma lobisemistega.“ Sellega on ümber lükatud A. Raagmaa kaitseseisukoht sellest, et edastatud kirjaga soovis ta J. V.-i vaid hirmutada ning teda vaikima sundida. Jälitusprotokollist tuleneb, et J. V. on „juba lobisenud“ ja A. Raagmaa välja andnud. Seega asus maakohus ainuõigele seisukohale, et sellised A. Raagmaa sõnad ei jäta kahtlust, et ta on andnud juhiseid J. V.-i tapmiseks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Raagmaa kaitsja vandeadvokaat A. Nõmmik. Kaitsja kassatsioonis korratakse apellatsioonis toodud väiteid.
7. Kassatsioonivastuses leiab Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anne Sillaots, et kohtute otsused on seaduslikud ja põhjendatud. Need tuleks jätta muutmata ning kaitsja kassatsioon rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Kaitsja kassatsioonis leitakse, et kohtud on A. Raagmaad

§ 113

- § 221 lg-te 1 ja 2 järgi süüdi tunnistades kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, kuna puudub

§ 221lg-s 2 nõutav lisategu, mis viitaks enamale, kui üksnes kuritegelikule plaanile.

Kolleegium märgib, et

§ 221

lg 2 kohaselt vastutab isik kuriteole kihutamise katse eest üksnes juhul, kui vähemalt üks selle osapooltest teeb täiendava teo eesmärgiga soodustada kuriteo toimepanemise alustamist. Tuleb nõustuda kaitsja seisukohaga, et

§ 221

lg 2 kohaselt ei piisa isikule kuriteole kihutamise katse omistamiseks üksnes teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole kallutamisest. Nõutav on täiendava teo toimepanek, mis soodustab kuriteo toimepanemise alustamist. See ettevalmistav lisategu võib olla iseenesest mittekaristatav käitumine, nagu kuriteo toimepanemise vahendi soetamine, kuriteo kokkulepitud toimepanemise kohta liikumine või muu selline tegevus, mis ei pruugi täita

§ 25lg 2 kohaselt kuriteo katse tunnuseid.

Taolise täiendava teo tuvastamine kihutamise osapoolte käitumises lisaks täideviija kallutamisele peab välistama, et isikuid karistataks üksnes mõtete eest. 8. Praeguses kriminaalasjas ei ole süüdistuses kirjeldatud ega kohtute poolt tuvastatud ühtegi A. Raagmaa või T. M.-i täiendavat tegu, mis lisanduks A. Raagmaa kihutamisteole, s.o kirja andmisele A. E.-le ja mis võiks seega vastata

§ 221lg-s 2 ette nähtud vastutuse eeldusele.

Ainuüksi A. Raagmaa poolt süüdistuses nimetatud kirja üleandmine A. E.-le ja tema õpetamine kirja termiliselt töötlema ei ole käsitatavad tapmisele kihutamise katsena

§ 221

tähenduses, kuna ükski neist tegevustest pole käsitatav täiendava teona lisaks teise isiku kallutamisele. Kirja kirjutamine, selle sisu varjamine ja selgituste andmine kirja sisule ligipääsuks on samaväärne vahetult suuliselt tehtud ettepanekuga kuriteo toimepanemiseks ja on seega hõlmatud kihutamisega

§ 22lg 2 mõttes.

Seetõttu tuleb süüdistatav tema käitumises

§ 113

- § 221 lg-te 1 ja 2 koosseisu objektiivse külje tuvastamatuse tõttu selles süüdistuses õigeks mõista.

1. Kaitsja kassatsioonis toodud ülejäänud väited ja taotlused kordavad apellatsioonis esitatut. Neile küsimustele on kohtud otsustes põhistatult vastanud.
2. Kassatsiooni piiridest väljudes märgib kriminaalkolleegium, et kohtud on kriminaalasjas kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, tunnistades A. Raagmaa süüdi

§ 213lg 1 järgi.

Maakohus leidis, et

§ 213

näol on tegemist materiaalse kuriteokoosseisuga, kus esinevad tegu ehk andmetöötlusprotsessi sekkumine selle käivitamise näol kui ka tagajärg - varalise kasu saamine. A. Raagmaa käitumises tuvastas maakohus nii

§ 213

lg 1 objektiivse kui ka subjektiivne külje ja õigusvastasust ning süüd välistavate asjaolude mitteesinemist. 10.1. Kriminaalkolleegium märgib, et süüdistatavale

§ 213

lg 1 sätestatud kuritegu omistades ei saa hinnata süüdistatava käitumist lahus sellele teole eelnevatest tegudest. Nimelt on A. Raagmaa süüdi tunnistatud muuhulgas

§ 114

p 5 ja § 200 lg 2 p 10 järgi röövimises ja mõrvas röövimise eesmärgil, mille käigus omastas ta kannatanute pangakaardid. Nende samade röövitud pangakaartide ebaseaduslikku kasutamist heidetaksegi süüdistuses

§ 213lg 2 järgi A.

Raagmaale ette. Kahtlemata polnud tema tegude, s.o röövimise ja mõrva eesmärgiks plastikkaardi kui asja omastamine, vaid ligipääs nende abil kannatanute sularahale. Vaadeldes süüdistatava käitumist ühtse tervikuna, saab sedastada, et pangakaartide ja PIN-koodide sisestamisega ning sularaha väljavõtmisega kannatanute pangakontolt jätkas A. Raagmaa alustatud röövimist, st võttis ära võõra vallasasja selle omastamise eesmärgil. Kohtud on A. Raagmaa tunnistanud

§ 213

lg 1 järgi süüdi tegudes, mis on juba hõlmatud

§ 114

p 5 ja

§ 200lg 2 p 10 koosseisudes sisalduva ebaõigusega.

Praeguses kriminaalasjas on

§ 213

lg 1 järgi subsumeeritud kuriteo näol tegemist sisuliselt röövimise ja röövmõrva jätkumise ning nendes koosseisudes neelduva järelteoga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-60-04, p 6 ja
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-1-1-83-07, p 16). Seetõttu mõistab kolleegium A. Raagmaa süüdistuses

§ 213lg 1 järgi õigeks.

11. Kuigi kriminaalkolleegium mõistab A. Raagmaa kahes süüdistuse punktis -

§ 113

- § 221 lgte 1 ja 2 ning

§ 213lg 1 järgi õigeks, tuleb A.

Raagmaale maakohtu poolt mõistetud liitkaristus jätta muutmata. Maakohus on A. Raagmaale mõistnud liitkaristuse 14 aastat vangistust

§-de 64 lg 1 ja 65 lg 1 järgi, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega, s.o

§ 114p 5 järgi mõistetud vangistusega 14 aastat.

Seega ei mõjuta A. Raagmaa õigeksmõistmine kahes kergemas süüdistuses lõplikku mõistetud karistust. Kolleegium on seisukohal, et mõistetud liitkaristus vastab A. Raagmaa süüle ja selle kergendamiseks alus puudub.

1. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 1 ja §-st 363 tühistab kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu
2. veebruari
3. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
4. juuni
5. a otsused A. Raagmaa süüditunnistamises ja karistamises

§ 113- 221 lg-te 1 ja 2 ning § 213 lg 1 järgi.

Muus osas jätab kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata. Kaitsja kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.

1. KrMS § 191 lg 3 sätestab, et kohtuotsuse peale esitatud kassatsiooni läbi vaadates võib Riigikohus teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem asunud seisukohale, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 19.1). Kuna Riigikohus mõistab A. Raagmaa kahes talle süüksarvatud teos õigeks, tuleb vähendada ka summat, mille maakohus A. Raagmaalt kriminaalmenetluse kulude katteks riigi kasuks välja mõistis. Arvestades A. Raagmaa süüditunnistamise suhet süüdistuse kogumahtu, leiab kolleegium, et kaitsjale toimikukoopia valmistamise kulu 53 (viiskümmend kolm) eurot ja 90 (üheksakümmend) senti tuleb jätta KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi