RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-131-12 21. jaanuar 2013 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kohtuasi Krim

§ 18lg 3, et kuritegeliku ühendusega seotud kriminaalasju arutab kolmest kohtunikust koosnev kohtukoosseis. Kuna Kr

MS § 18 lg 3 oli erinorm sama paragrahvi

1. lõike suhtes, pidi maakohus kuni
2. juulini 2012 arutama kõiki kuritegeliku ühendusega seotud kriminaalasju, sõltumata menetlusliigist, kolmest kohtunikust koosnevas koosseisus. Käesolevas kriminaalasjas tegi maakohtu otsuse aga kohtunik ainuisikuliselt ja rikkus sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 1 mõttes. 3.
3. Lisaks kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisele selgitas ringkonnakohus ka KarS § 255 kohaldamist (ringkonnakohtu määruse p-d 10 kuni 14.3), märkides, et selle kuriteokoosseisuga kaitstavat õigushüve − avalikku julgeolekut − kahjustab juba ainuüksi kuritegeliku ühenduse kui sellise olemasolu. Eeltoodust tulenevalt ei pea kuritegelik ühendus jõudma konkreetsete üksikkuritegude toimepanemiseni ja seega on KarS § 255 näol tegemist abstraktse ohudeliktiga. Arvestades aga, et KarS §-st 255 nähtuvalt peab kuritegeliku ühenduse sihiks olema teatud tunnustele vastavate kuritegude toimepanek, kujutab KarS § 255 endast ühtlasi ka nende teatud tunnustele vastavate kuritegude ettevalmistamist kriminaliseerivat eriosa normi. See järeldus mõjutab nii sanktsiooniraame ja juhul, kui kuritegelik ühendus jõuab konkreetsete üksikkuritegude toimepanemiseni, ka kvalifitseerimist. Ringkonnakohus leidis, et kui kuritegelik ühendus jõuab sihiks seatud üksikkuritegude toimepanemiseni ja kui konkreetses realiseeritud eriosa sättes on kvalifitseeriva tunnusena märgitud kuriteo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt, tuleb isikute teod kvalifitseerida vaid selle konkreetse eriosa sätte järgi. Vastupidine tõlgendus muudaks eriosa erinevates koosseisudes sätestatud kvalifikatsioonid mõttetuiks. Kui aga kuritegelik ühendus sihiks seatud üksikkuritegude toimepanemiseni ei jõua, tuleb selle liikmete käitumine kvalifitseerida küll KarS § 255 järgi, kuid siis peaksid KarS § 255 järgi kohaldamisele kuuluvad karistusraamid tulenema sellest eriosa sättest, mille realiseerimise eesmärgil kuritegelik ühendus loodi. Vastupidisele seisukohale asumisel oleks konkreetsete kuritegude toimepanek karistatav leebemalt kui nende ettevalmistamine. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kriminaalasja uuel arutamisel silmas pidada sedagi, et kuritegeliku ühenduse olemasolu jaatamiseks ei piisa ainuüksi tuvastamisest, et vähemalt kolm isikut soovivad ühiselt teatudliigilisi varalist kasu toovaid kuritegusid toime panna. Kuritegeliku ühendusena on käsitatav nimelt selline isikute grupp, mis omab nn iseseisvat tahet ning reeglina ka kindlat juhti või liidreid ja käsuliini. Samuti peab ühenduse organiseerituse tase võimaldama ühendust vajadusel operatiivselt ümberstruktureerida; ühenduse liikmete vaheline side peab olema sedavõrd tugev, et nad tunnetaksid end ühtse kokkukuuluva tervikuna, ning ühenduse liikmete jaoks peavad kehtima ka mingid ühendust koos hoidvad reeglid. Vaatamata asjaolule, et reeglina on kuritegelikul ühendusel juht, on võimalik, et need ühendust koos hoidvad reeglid luuakse ka ühisotsusena, kuid mõlemal juhul allub kuritegeliku ühenduse liige siiski loodud reeglitele ja tema tahe kaob või vähemalt hägustub. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4. Tartu Ringkonnakohtu
5. septembri
6. a määruse peale esitas määruskaebuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aro Siinmaa, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist teises kohtukoosseisus. Määruskaebuse esitaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 4.
7. Ringkonnakohtu seisukoht, et KrMS § 18 lg 3 oli sama paragrahvi
8. lõike suhtes erinorm ja et seetõttu pidi maakohus kuni
9. juulini 2012 arutama kõiki kuritegeliku ühendusega seotud kriminaalasju kolmest kohtunikust koosnevas koosseisus, on ekslik. Tulenevalt KrMS § 18 lg 1
10. lausest arutab maakohus esimese astme kuritegude kriminaalasju eesistujast ja kahest rahvakohtunikust koosnevas kohtukoosseisus ning sama paragrahvi
11. lõike kohaselt arutab teise astme kuritegude kriminaalasju ja kriminaalasju lihtmenetlustes kohtunik ainuisikuliselt. Lisaks sätestas kuni 8.

§ 18lg 3, et kuritegeliku ühendusega seotud kriminaalasju arutab kolmest kohtunikust koosnev kohtukoosseis. Kr

MS § 18 regulatsioon tugines kuni

1. juulini 2012 mõttekäigule, et raskete ja keerukate kriminaalasjade arutamisel võistlevas menetluses peaks kohtukoosseis olema kollegiaalne ning eriti raskete ja keerukate asjade korral koosnema kolmest professionaalsest kohtunikust. Juhul, kui kriminaalasjas on võimalik kohaldada lihtmenetlust, kahaneb asja arutamise keerukus aga sedavõrd, et seda võib arutada ka ainult üks kohtunik. Selline tõlgendus on kooskõlas ka kohtuistungite tegeliku olemusega - kuna lihtmenetluses ei toimu kohtusaalis vahetut tõendite uurimist, ei ole arutatava kuriteo raskusastmel protsessi seisukohalt sisulist tähtsust ja raskuskese kandub üle nõupidamistuppa. Asjaolule, et KrMS § 18 lgs 3 reguleeriti kuritegeliku ühendusega seotud kriminaalasjade arutamist üldmenetluses, osutab seegi, et KrMS § 18 lg 2 redaktsioon jäeti
2. juulil 2012 muutmata. 4.
3. Prokurör ei nõustu ka ringkonnakohtu selgitustega KarS § 255 kohaldamise kohta. Seisukoht, et KarS § 255 kriminaliseerib teatud tunnustele vastavate kuritegude ettevalmistamise, muudab selle sätte kohaldamise sisuliselt võimatuks, sest praktikas pole võimalik avastada ühtegi kuritegelikku ühendust enne selle tegevuse käivitumist. Ka kuritegeliku ühenduse olemasoluga kaasnevad negatiivne võim ja avaliku julgeoleku ohustamine väljenduvad reaalse kriminogeense tegevuse mõjus ühiskonnale. Samuti ei saa ühenduse puhul, mis tegelikkuses (veel) ei toimi, rääkida ka selle püsivusest ega liikmete vahetumisest. Kuritegeliku ühenduse avastamiseks võib kuluda aastaid. Selle aja jooksul on üksikkuritegusid pandud toime aga niivõrd arvukalt, et kõikide nende tõendamine on vähetõenäoline. Eeltoodu tõttu ei ole üksikkuritegude toimepanemiseni jõudnud ühenduse liikmete tegevuse hindamine üksnes konkreetse tõendamist leidnud üksikkuritegude kontekstis kooskõlas kuritegelikku ühendusse kuulumise kriminaliseerimise mõtte ega tegeliku ebaõigussisuga. Kokkuvõtlikult pole KarS §-s 255 sätestatud vastutus mitte üksikkuritegude ettevalmistamise ega toimepanemise eest, vaid sõltumata sellest, kas üksikkuritegude toimepanemist on võimalik tuvastada. Ringkonnakohtu seisukohad on vastuolus nii võrdse kohtlemise põhimõtte kui ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. jaanuari
5. a otsuses nr 3-1-1-57-09 väljendatuga. Nimelt nähtub ringkonnakohtu määrusest, et juhul, kui kuritegelik ühendus jõuab sihiks seatud üksikkuritegude toimepanemiseni ja kui konkreetses realiseeritud eriosa sättes on kvalifitseeriva tunnusena märgitud kuriteo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt, tuleb isikute teod kvalifitseerida üksnes eriosa selle sätte järgi. Juhul, kui kuritegelik ühendus sihiks seatud üksikkuritegude toimepanemiseni aga ei jõua, tuleb selle liikmete käitumine kvalifitseerida küll KarS § 255 järgi, kuid siis peaksid KarS § 255 järgi kohaldamisele kuuluvad karistusraamid tulenema sellest eriosa sättest, mille realiseerimise eesmärgil kuritegelik ühendus loodi. Esiteks jääb ringkonnakohtu käsitluse puhul arusaamatuks, millise koosseisu järgi tuleks vastutusele võtta reaalselt toimiva kuritegeliku ühenduse need liikmed, kes pole ise asunud veel ühtki üksikkuritegu toime panema või kes ei võta vahetult osa ühenduse poolt toimepandavatest kuritegudest ega realiseeri isiklikult ühtki kuriteokoosseisu, kuid osutavad muul viisil kaasabi kuritegeliku ühenduse toimimisele. Teiseks jääb arusaamatuks seegi, millise sätte järgi tuleb kvalifitseerida kuritegeliku ühenduse liikmete käitumine juhul, kui kuritegelik ühendus paneb toime nii selliseid üksikkuritegusid, mille puhul on karistusseadustiku eriosa sättes kvalifitseeriva tunnusena märgitud kuriteo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt, kui ka selliseid üksikkuritegusid, mille puhul vastav kvalifikatsioon puudub. Prokurör leiab, et KarS § 255 kujutab endast kindlatele tunnustele vastavat ohudelikti ja on seega erinormiks, mille järgi tuleb kvalifitseerida kõikide kuritegeliku ühenduse liikmete käitumine, sõltumata sellest, kas kuritegelik ühendus on alustanud reaalset tegevust või kas ühenduse liikmed on ühenduse eesmärkide täitmise käigus mõne üksikkuriteo ise vahetult toime pannud. Seisukohta, et kuritegelikku ühendusse kuulumise ebaõigussisu ei neeldu karistusseadustiku nendes kuriteokoosseisudes, kus on kvalifitseeriva tunnusena sätestatud kuriteo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt, toetab veel asjaolu, et KarS § 255 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt võib kohus kohaldada kuritegelikku ühendusse kuulumise eest lisakaristusena varalist karistust või kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist. Sätetes, kus on kvalifitseeriva tunnusena sätestatud kuriteo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt, pole seadusandja neid võimalusi ette näinud. Kokkuvõtlikult moodustab KarS § 255 juhul, kui on tõendatud ka üksikkuritegude vahetu toimepanemine, karistusseadustiku eriosa vastava kuriteokoosseisuga ideaalkogumi. Alusetu on ka seisukoht, et kuritegelikul ühendusel peab alati olema kindel juht ja selgepiiriline käsuliin, sest kuritegevuse organiseeritusele osutab eeskätt liikmetevaheline ülesannete jaotus. Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon ega KarS § 255 ei sätesta kuritegeliku ühenduse iseloomulike tunnustena subordinatsiooni ega juhtimistasandit.
6. Määruskaebusele esitas vastuse P. J-i kaitsja vandeadvokaat Mare Laur, kelle hinnangul on ringkonnakohtu määrus seaduslik. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 5.
7. Kuni 8.

§ 18

lg 3 sätestas kuritegeliku ühendusega seotud kriminaalasjade menetlemiseks erikorra ja oli erinormiks sama paragrahvi

1. ja
2. lõike suhtes. KrMS § 18 lg 3 eesmärk polnud ainult pädevuse suurendamine, vaid eeskätt organiseeritud kuritegevusest kohtusüsteemi sõltumatusele lähtuva ohu vähendamine. Pidades silmas, et nimetatud oht ei sõltu menetlusliigist, on õige ringkonnakohtu seisukoht, et maakohtu otsuse tegi ebaseaduslik kohtukoosseis. 5.
3. KarS § 255 on vastuolus PS § 23 lg-st 1 tuleneva karistusõiguses kehtiva määratletusnõudega. Kuna ringkonnakohtu ettekujutus KarS § 255 rakendusalast erineb nii Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. jaanuari
5. a otsuses nr 3-1-1-57-09 väljendatud seisukohast kui ka senisest praktikast, pole käsitletava kuriteokoosseisu sisu võimalik mõista ka tavainimesel. Kuritegeliku ühenduse mõiste on seadusloomes ja õiguspraktikas devalveerunud ning see võib kaasa tuua KarS § 255 meelevaldse rakendamise. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Kuni 8.

§ 18

lg 3 sätestas, et kuritegeliku ühendusega seotud kriminaalasju arutab kolmest kohtunikust koosnev kohtukoosseis. Seejuures ei näinud seadus ette sellest reeglist erandeid sõltuvalt kriminaalasja menetluse liigist. Küll aga võis sama lõike teise lause kohaselt kolmest kohtunikust koosnev kohtukoosseis arutada ka sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kriminaalasju. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et kuni 8.

§ 18lg 3 oli erinorm nii sama paragrahvi 1.

kui ka

1. lõike suhtes, ja nõustub seetõttu ringkonnakohtu seisukohaga, et praeguses kriminaalasjas tegi maakohtu otsuse ebaseaduslik kohtukoosseis. Selline rikkumine on KrMS § 339 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis KrMS § 341 lg 1 järgi toob vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmise. Ühest kohtunikust koosnenud kohtukoosseisu ei muuda seaduslikuks ka asjaolu, et alates
2. juulist 2012 on KrMS § 18 lg 3 kehtetu, sest KrMS § 3 lg 2 järgi kohaldatakse kriminaalmenetluses menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust. Samast sättest ja KrMS § 18 lg-test 1 ja 2 tulenevalt võib kriminaalasja esimese astme kohtus uuesti arutada kohtunik ainuisikuliselt, kui kriminaalasja arutatakse lihtmenetluses. Kui kriminaalasja arutatakse aga üldmenetluses peab kohtu koosseisu kuuluma kohtunik ja kaks rahvakohtunikku.
3. Arvestades, et ülalkirjeldatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tuleb ringkonnakohtu määrus kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise osas jätta muutmata, märgib kolleegium määruskaebuse ülejäänud etteheidetele vastuseks üksnes seda, et ringkonnakohtu juhised KarS § 255 kohaldamise osas on vastuolus nii seaduse (KarS § 63 lg-d 1 ja 2) kui ka valitseva kohtupraktikaga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. jaanuari
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-09). Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 3, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu määruse põhiosast välja selle p-des 10 kuni 14.3 esitatud seisukohad. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu määruse muutmata. Prokuröri määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
6. P. J-i kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks A. Laansaluga konsulteerimise ja temalt kriminaalasja materjalide ülevõtmise, ringkonnakohtu määruse ja prokuratuuri määruskaebusega tutvumise, A. Laansalu seisukohtade ja õigusalase kirjandusega tutvumise ning määruskaebusele vastuse koostamise eest Tartu I Advokaadibüroole summas 230,40 eurot (sh käibemaks 23,40 eurot). Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
7. detsembri
8. a otsuse p-dest 2 ja 24 rahuldada. KrMS § 186 lg 2
9. lause alusel tuleb see menetluskulu jätta riigi kanda. Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Hannes Kiris