Obsah (6)

§ 37§ 7§ 295§ 363§ 186§ 361

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 37

lg-s 1 sätestatust tulenevalt saab isiku lugeda kriminaalmenetluses kannatanuks juhul, kui talle on tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju ja see kahju on tekitatud vahetult kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga. Tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Kannatanu tsiviilhagi aluseks võib siiski olla ka tema õiguste selline rikkumine, mis iseenesest ei annaks alust isikut selles kriminaalasjas

§ 37lg 1 kohaselt kannatanuks pidada. Näiteks võib Kar

S § 422 järgi toimuvas kriminaalmenetluses isik, kes sai mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise tagajärjel raske tervisekahjustuse (ja kes on seetõttu asjas kannatanu), nõuda lisaks tema tervise kahjustamisest tekkinud kahjule ka liiklusnõuete rikkumise tõttu tekkinud varakahju (nt hävinud mootorsõiduki) hüvitamist. 5.4 Auto liisinguandjast omanikule kahju ei tekkinud, kuna liisitud auto väärtus maksti liisinguandjale täielikult välja nii kannatanu poolt kahe aasta jooksul teostatud osamaksete kui ka liisinguandjale laekunud kindlustushüvitise arvelt tasutud väljaostmata liisingueseme maksumuse summana. Kannatanul on tekkinud kahju seoses juba osaliselt väljaostetud auto hävimisega. Seega saab kannatanu nõuda juba makstud liisingumaksete hüvitamist süüdistatava poolt. Ka on kannatanul õigus nõuda hävinenud auto asendamiseks renditud auto kulusid. Asjaolu, et asendusautot kasutas ka kannatanu abikaasa, kelle auto vajas samal perioodil remonti, ei välista ega vähenda kannatanu nõudeõigust. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. Devyakovichi kaitsja vandeadvokaat G. Kull, taotledes otsuse tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Alternatiivselt taotleb kassaator otsuse tühistamist üksnes tsiviilhagi puudutavas osas või maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist esimese astme kohtule, märkides kokkuvõtvalt järgmist. 6.1 Liiklusõnnetuse tekkemehhanism ei ole ühegi ekspertiisiga tõendatud, ainsaks tõendiks on selles osas S. P. ütlused.

§ 7

lg 3 sätestab, et kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Kohtud oleksid pidanud omal algatusel määrama ekspertiisi

§ 295

lg 1 alusel ja välja selgitama, kas sõidukite sellise avariijärgse paiknemise ja vigastuste korral oli ainuvõimalik, et avariis oli süüdi V. Devyakovich. Kohtud on rikkunud kriminaalmenetlusõigust, jättes välja selgitamata avariis süüdi oleva isiku ja hinnanud tõendeid ühekülgselt. 6.2 Liiklusõnnetuse hetkel moodustus sõiduki maksumus nendest osamaksetest, mille hageja oli juba liisinguandjale tasunud ja sõiduauto jääkväärtusest avarii hetkel. Seega hageja poolt tasutud osamaksed moodustasid sõiduauto amortiseerunud osa. Seadusest ei tulene aga kostja kohustust tasuda hagejale tagasi tema kasutuseelis, mis tulenes hageja poolt sõiduauto Dacia Logan kasutamisest. Kohtud on vääralt kohaldanud materiaalõigust, mõistes kostjalt välja varalise kahju hüvitisena nimetatud liisingumaksed. 6.3 Hagiavalduse juurde lisatud selgitusest nähtub, et hageja ei kasutanud mitte kordagi renditud sõiduautot arsti juures käimiseks. Auto otsene kasutaja oli tema abikaasa, kes kasutas autot tööl käimiseks, kuna pere teine auto oli katki. Hageja ise tööl ei käinud. Hageja ei ole tõendanud, et tal oleks olnud vajadus kasutada igapäevaselt sõiduautot arsti juures käimiseks. 6.4 Mittevaraline kahju ei saa seisneda selles, et hageja ei saanud puid lõhkuda, muru niita jmt. Samuti ei saanud kostja võtta hagejalt võimalust tööl käimiseks, kuna hageja ei käinud tööl. Hageja põhjendus, et ta ei suuda läbida mingil ametikohal füüsilisi katseid ja sellest lähtuvalt ei saa töötada enda valitud erialal, ei anna alust mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Arusaamatu on kohtu põhjendus, mille kohaselt on liiklusõnnetuse tulemusena piiratud S. P. osalemine igapäevastes majapidamistöödes. Ekspertiisiaktist ei tulene, et tervisekahjustus oleks tekkinud just nimetatud liiklusõnnetuse tagajärjel. Ekspertiisiaktis leitakse, et tervisekahjustus võis olla saadud otsesest löögist tömbi esemega nimme vasakusse piirkonda või ristijätke kinnituvate lihaste tugevast kokkutõmbest. Ekspert ei ole kindel, millest vigastus võis tekkida. Kuna V. Devyakovichi auto oli kindlustatud, siis mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb ikkagi lähtuda Korrast. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kolleegium leiab, et süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist puudutavas osas vaidlustatud kohtuotsuste tühistamiseks alust ei ole. Kolleegiumi hinnangul on maa- ja ringkonnakohtud põhjendatult jõudnud järelduseni, et liiklusõnnetuse põhjustamises oli süüdi V. Devyakovich. Samuti on kohtud tuvastanud liiklusõnnetuse tekkemehhanismi. Kohtuotsused V. Devyakovichi süüditunnistamises rajanevad tuvastatud asjaoludele ning selgetele, vastuoludeta ja ammendavatele seisukohtadele. Kassaator palub tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused, tuginedes mitte kohtute poolt kindlakstehtule, vaid süüdistatava versioonile sündmuste käigust. Kuna aga vastavalt

§ 363

lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, jätab kriminaalkolleegium kaitsja selle taotluse rahuldamata. 9. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ringkonnakohus on õigesti kooskõlas välja kujunenud kohtupraktikaga asunud seisukohale, et kannatanu tsiviilhagi aluseks võib olla ka selline tema õiguste rikkumine, mis iseenesest ei anna alust isikut selles kriminaalasjas

§ 37lg 1 mõttes kannatanuks pidada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 9.

detsembri

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-10). Seega oli kannatanu S. P. õigustatud käesolevas KarS § 423 lg 1 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses esitama tsiviilhagi ka liiklusnõuete rikkumise tõttu tekkinud varakahju hüvitamiseks. Kolleegium peab aga vajalikuks märkida, et kirjeldatud menetlusõiguslikust võimalusest tuleb eristada tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikke aluseid. Tsiviilhagi saab rahuldada vaid juhul, kui selleks esinevad kõik vajalikud materiaalõiguslikud eeldused. Käesolevas kriminaalasjas rahuldas maakohus kannatanu tsiviilhagi varalise ja osaliselt ka mittevaralise kahju hüvitamise osas. Seejuures rahuldati varalise kahju tekitamise osas VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel kannatanu nõue nii liiklusõnnetuses hävinenud auto eest juba makstud liisingumaksete kui ka asendusauto rentimise eest kantud kulutuste eest. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb neid nõudeid aga käsitleda erinevalt. Kui asendusauto üürimise kulude ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamisel on kohtud materiaalõigust õigesti kohaldanud, siis hävinenud sõiduki eest tasutud liisingumaksete puhul on seda tehtud ebaõigesti.
2. Maakohus rahuldas S. P. hagi tema poolt auto eest makstud liisingumaksete osas VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. Kolleegiumi hinnangul on maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, kuna hageja poolt näidatud kahju liisinguauto eest juba makstud liisingumaksete näol ei ole põhjuslikus seoses V. Devyakovichi põhjustatud liiklusõnnetusega. 10.1 VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või kui ta vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kuid tulenevalt delikti üldkoosseisust tuleb enne õigusvastasust ja süüd tuvastada teo objektiivne koosseis. Teo objektiivne koosseis nõuab ka seda, et tuleb tuvastada põhjuslik seos kahju tekitaja teo ja kannatanul tekkinud kahjuliku tagajärje vahel. Seega tuleb käesoleva kohtuasja puhul kindlaks teha, kas V. Devyakovich põhjustas kannatanule sellise kahju, mille hüvitamist kannatanu nõuab. Kolleegiumi hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt: V. Devyakovichi kõnealuse tegevuse (liiklusõnnetuse põhjustamine) ja kannatanu väidetava kahju (tasutud lisingumaksed) vahel puudub põhjuslik seos, sest S. P. pidi liisingumakseid tasuma liisingulepingu alusel, mitte aga liiklusõnnetusest tulenevalt. 10.2 Kuid küsimus ei ole mitte pelgalt põhjusliku seose puudumises. Eelmises punktis märgitust tuleneb loogiliselt ka arusaam, et erinevalt hagiavalduses märgitust ei saa auto eest tasutud liisingumakseid käsitada liiklusõnnetuse tulemina auto (liisingueseme) hävinemise kahjuna. Väljapool hagiavalduses märgitut ja seega obiter dictum korras leiab kolleegium, et VÕS § 127 lg-st 1 lähtuvalt võiks näiteks kapitalirendi puhul olla auto hävimise puhul kahjuks liisingueseme turuväärtus selle hävimise hetkel, millest on maha arvatud need kulud (liisingumaksed), mida liisinguvõtja ei pidanud enam kandma liisingueseme hävimise tõttu. 10.3 Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 439 on kohus hagi lahendamisel seotud hagi piiridega. Kohus ei või otsuse tegemisel ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. S. P. esitas hagi liisinguauto eest tasutud liisingumaksete hüvitamiseks. Hagiavalduses on märgitud, et sõiduki hävimise ajaks oli sõiduki eest välja makstud 3519 eurot ja 18 senti, mida liikluskindlustus hagejale ei hüvitanud. Seetõttu leidis S. P. hagiavalduses, et temale põhjustatud kahjuks on muuhulgas liisingueseme eest tasutud maksed. Nimetatud osas on aga kolleegium eelnevalt käesoleva otsuse p-s 10.1 leidnud, et V. Devyakovichi tegevus ei olnud põhjuslikus seoses kannatanule sellise kahju põhjustamisega ja seetõttu ei saa nimetatud kahju osas hageja nõuet esitada. Kuivõrd S. P. on esitanud hagi kahju osas, mida ta nõuda ei saa, ei saa kolleegium väljuda hagi piiridest ja jätab S. P. hagi selles osas rahuldamata.
3. Järgnevalt peab kolleegium vajalikuks selgitada, kas maakohtul oli alust rahuldada S. P. taotlust asendusauto rentimise kulude hüvitamiseks. 11.1 Esiteks tuleb märkida, et valdavalt kaitseb võlaõigusseadus kahju tekkimise eest vara omanikku. Praegusel juhul on vara omanikule, liisinguandjale S AS kahju hüvitatud kindlustuslepingu alusel makstud kindlustushüvitisega. S. P.-l tekkis liiklusõnnetusega seoses kahju ka asendusauto rentimise näol. 11.2 Kuna S. P. ei olnud auto omanik, vaid valdaja, siis rikkus V. Devyakovich tema autole otsa sõites tema valdust VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes. Kahju hüvitamist VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel piirab VÕS § 127 lg-s 2 sätestatu, mis näeb ette, et kahju ei hüvitata ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Seega on valduse rikkumise korral hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
4. juuni
5. a otsus asjas nr 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19;
6. novembri
7. a otsus asjas nr 3-2-1-12305, p 28). Seega on valduse rikkumise korral kaitstud ka asja omanikuks mitteoleva valdaja huvi saada hüvitatud tema valduse ja sellega kaasneva kasutamise ja tarbimise võimalus (s.o kasutuseelis), millest ta õigusvastase teo tõttu ilma jääb või mida kitsendatakse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
8. juuni
9. a otsus asjas nr 3-2-1-64-05, p-d 15 ja 20). 11.3 Asja valdaja saab hüvitist nõuda VÕS § 132 lg 4 alusel, mille esimene lause sätestab, et kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, hõlmab kahjuhüvitis ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. Sama paragrahvi teine lause sätestab, et kui isik samaväärset asja ei kasuta, võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutuseeliste hüvitamist. VÕS § 132 lg 4 esimene lause võimaldab seega näiteks asendusauto üürimise eest tasutud raha hüvitamist. Kuna S. P. on esitanud hagi asendusauto üürimise kulude hüvitamiseks ja V. Devyakovich ei ole tõendanud enda süü puudumist VÕS § 1050 järgi, siis tuleb see rahuldada VÕS § 1045 lg 1 p 5, § 1050 ja § 132 lg 4 esimese lause alusel.
10. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et S. P. ei saa esitada tsiviilhagi liisingueseme eest tasutud liisingumaksete kui kahju hüvitamiseks ja nimetatud nõue tuleb jätta rahuldamata. S. P. hagi asendusauto üürimise eest tuleb aga rahuldada.
11. V. Devyakovichi kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 230 euro ja 40 sendi suuruses summas, sh käibemaks 38 eurot ning 40 senti. Taotluse kohaselt on asja materjaliga tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks kulutatud aega kümme pooltundi. Taotluses välja toodud toiminguid tuleb pidada vajalikuks ja nende tegemisele kulutatud aega põhjendatuks. Vastavalt riigi õigusabi seaduse § 23 lg-le 1 ja § 21 lg-st 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse
12. detsembri
13. a otsusega kinnitatud korra p-dele 2 ja 23 tuleb taotlus rahuldada ning määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 230 eurot ja 40 senti (sh käibemaks 38 eurot ning 40 senti).

§ 186lg 1 kohaselt jäetakse see summa riigi kanda.

14. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 361

lg 1 p-st 7, § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu

1. veebruari
2. a kohtuotsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu
3. mai
4. a kohtuotsuse varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamises auto Dacia Logani eest tasutud liisingumaksete osas. TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 691 p 5 alusel jätab kriminaalkolleegium S. P. hagi tasutud liisingumaksete osas rahuldamata. Muus osas jäetakse maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg