← Eesti

3-4-1-26-12

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Resolutsioon KOHTUMÄÄRUS 3-4-1-26-12 22. jaanuar 2013 Eesistuja Märt Rask, liikmed Lea Kivi,

§ 22

lõige 3 koostoimes põhiseaduse (PS) §-ga 58 on vastuolus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) protokolli nr 1 artikliga 3 ning seda täpsustavate Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 25 ning Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni vastu võetud valimiste hea tava koodeksis sätestatuga. R. Kalda taotlus saabus Riigikohtusse 1. oktoobril 2012. 4. RKVS §

§ 22lõige 3 koostoimes PS §-ga 58 on R.

Kalda hinnangul vastuolus EIÕK protokolli nr 1 artikliga 3, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on seda tõlgendanud lahendites Hirst vs. Suurbritannia, Greens ja M.T. vs. Suurbritannia ja Scoppola vs. Itaalia. Nende lahendite kohaselt on vangide hääletamisõiguse absoluutne keeld EIÕK-ga vastuolus. R. Kalda tõlgenduse järgi tuleneb sama ka ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklist 25, ÜRO Inimõiguste Komitee seisukohast (vt 12. juuli 1996. aasta selgituse nr 25

(57)punkt 14), Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni valimiste hea tava koodeksi punktist I.1.1.d.v. ja Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni seisukohast (vt CDL-AD
(2006)018, punkt 78). Praegusel kujul kehtival keelul ei ole igal juhul legitiimset eesmärki.
  1. Samuti palus R. Kalda Riigikohtul võtta seisukoht, kas Viru Vangla käitus kooskõlas PS §-dega 14 ja 123, kui ta jättis rahuldamata R. Kalda taotluse võimaldada tal osaleda
  2. aasta Riigikogu valimistel.
  3. Kaebuse esitaja ei saanud oma hääletamisõigust Viru Vanglale
  4. veebruaril 2011 esitatud taotluses kaitsta, kuna vangidel ei ole võimalik tutvuda Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega ega viidatud asjakohaste rahvusvahelise õiguse aktidega (eelkõige Veneetsia Komisjoni valimiste hea tava koodeksiga). Pealegi on need dokumendid kättesaadavad üksnes inglise ja prantsuse keeles.
  5. R. Kalda arvates olid Viru Vangla ja Vabariigi Valimiskomisjon või vähemalt pidid olema ülalkirjeldatud vastuolust teadlikud
  6. aasta Riigikogu valimiste ajal. Viru Vanglal kui täitevvõimu organil lasub PS §-st 14 tulenevalt kohustus tagada ka kaebuse esitaja hääletamisõigust kui üht põhiõigust. Vanglale esitatud taotluse rahuldamata jätmine oli selgelt vastuolus PS § 123 kohaselt ülimusliku rahvusvahelise õigusega ja seetõttu ka PS §-ga
  8. Lisaks palus R. Kalda Riigikohtul võtta seisukoht küsimuses, kas Vabariigi Valimiskomisjon käitus õiguspäraselt, jättes Vabariigi Presidendi informeerimata
  9. aasta Riigikogu valimiste võimalikust vastuolust rahvusvahelise õigusega ning korraldades Riigikogu valimised olukorras, kus vanglates karistust kandvad isikud ei saanud hääletamisest osa võtta. Vabariigi Valimiskomisjonil oli kohustus informeerida Vabariigi Presidenti Riigikogu valimiste väljakuulutamise võimatusest.
  10. Riigikohtusse saabus
  11. detsembril 2012 Teet Raatsini
  12. detsembri
  13. aasta taotlus käsitada teda R. Kalda algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses R. Kalda esindajana Riigikohtus ja saata talle menetlusosaliste arvamused selles asjas.
  14. detsembril 2012 saabus Riigikohtusse T. Raatsini poolt R. Kalda nimel esitatud
  15. detsembri
  16. aasta taotlus küsida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses arvamust ka Vabariigi Presidendilt. Riigikohus tagastas need taotlused läbivaatamatult
  17. jaanuari
  18. aasta määrusega siinses kohtuasjas.
  20. jaanuaril 2013 saabus Riigikohtusse R. Kalda
  21. jaanuari
  22. aasta taotlus küsida tema individuaalkaebuse lahendamisel arvamust ka Vabariigi Presidendilt ja peatada selle saabumiseni menetlus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Riigikogu
  23. R. Kalda kaebus tuleb jätta Riigikohtus läbi vaatamata. R. Kaldal oli halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 kohaselt õigus pöörduda
  24. aasta Riigikogu valimiste eel oma subjektiivsete õiguste rikkumise kaitseks halduskohtusse. Seega oli R. Kaldal võimalik taotleda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse põhiseadusvastaseks tunnistamist. Juhul kui isiku õigus saada kohtulikku kaitset on tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas isik on individuaalkaebuse esitamise ajaks olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud oma õiguse õigel ajal kasutamata.
  25. Kui Riigikohus otsustab R. Kalda kaebuse menetlusse võtta, tuleb asuda seisukohale, et Vabariigi Valimiskomisjon ja Viru Vangla käitusid õiguspäraselt, kuna Vabariigi Valimiskomisjonil ja Viru Vanglal ei ole pädevust teha otsust seaduse vastuolu kohta põhiseadusega.
  26. Vangide valimisõigust arutati Riigikogu põhiseaduskomisjoni
  27. novembri
  28. aasta istungil ja põhiseaduskomisjon on saatmas Justiitsministeeriumile kirja, milles palub valmistada ette Riigikogu valimise seaduse vastavad muudatused. Õiguskantsler
  29. R. Kalda kaebus ei ole lubatav. R. Kaldal oli võimalik tagada oma väidetavalt rikutud põhiõiguste kaitse individuaalkaebuse esitamise asemel muus õiglases ja tõhusas kohtumenetluses. Kaebaja oleks võinud kasutada RKVS §-s 25 sätestatud kaebekorda või põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 37 lõike 1 alusel vaidlustada valimiskomisjoni koostatud hääletamistulemuste protokolli. Lisaks oleks R. Kalda võinud pöörduda halduskohtusse siis, kui Viru Vangla jättis
  30. veebruaril 2011 R. Kalda taotluse Riigikogu valimistel osalemiseks läbi vaatamata.
  31. Seega oli R. Kaldal
  32. aasta Riigikogu valimiste eel võimalik korralises kohtumenetluses vaidlustada talle hääletamisel osalemise võimaldamata jätmine. Ühtlasi ei olnud tal takistust vaidlustada selle aluseks olnud Riigikogu valimise seaduse põhiseaduspärasust. Seetõttu on R. Kalda kaebus tervikuna lubamatu.
  33. Mis puutub kaebuse sisulisse küsimusse, on RKVS § 4 lõikest 3 ja § 22 lõikest 3 tulenev piirang, mille kohaselt ükski süüdimõistetud ja kinnipidamiskohas karistust kandev isik ei saa osa võtta hääletamisest Riigikogu valimistel, vastuolus PS §-dega 11 ja 58 nende koostoimes. Õiguskantsler on juba
  34. aastal asunud samale seisukohale. Muu hulgas on selle seisukoha kujundamisel tuginetud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohasele praktikale, mis ei ole põhiküsimuses alates
  35. aastast muutunud.
  36. Õiguskantsler on eelnimetatud valimisseaduse normide muutmise vajadusele varem tähelepanu juhtinud ka oma pöördumises Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole. Toonased arutelud Riigikogu põhiseaduskomisjonis ja küsimuse arutamiseks kokku kutsutud laiapõhjaline nõupidamine ei viinud vajalike seadusemuudatuste algatamisele. Siiski on õiguskantslerile teadaolevalt praeguseks ajaks taas alustatud sama küsimuse analüüsimist Riigikogu põhiseaduskomisjonis. Justiitsminister
  37. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei anna kaebajale alust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust. Kaebajal oli võimalik oma õigusi kaitsta halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud menetluskorda järgides. Välisminister
  38. Riigikohtu varasema individuaalkaebuste menetlemise praktika valguses ei ole esitatud kaebus lubatav. Kaebaja on jätnud kasutamata kõik erinevad tõhusad võimalused põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks ega ole põhjendanud, miks ta neid võimalusi õigel ajal ei kasutanud.
  39. Eeltoodust hoolimata eksisteerivad praegusel juhul erakorralised asjaolud, mis õigustavad kaebuse menetlemist Riigikohtus ja nõuavad hinnangu andmist RKVS § 4 lõike 3 ja § 22 lõike 3 kooskõlale põhiseaduse ja inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Esiteks piirab kehtiv regulatsioon ka praegu vahetult kaebuse esitaja põhiõigusi. Kui Riigikogu valimiste seadust ei muudeta, on see piirang kehtiv järgmiste valimiste ajal. Teiseks ei ole seadusandja piirangut muutnud hoolimata sellest, et sellele vajadusele on tähelepanu juhtinud ka Riigikohus
  40. märtsi
  41. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-7-
  42. Kolmandaks tuleb tagada valimiskorraldusliku regulatsiooni muutmine aegsasti (soovitatavalt aasta) enne valimisi ja seetõttu ei tohiks jätta kinnipeetavate hääleõigust puudutavate normide vaidlustamist
  43. aasta Riigikogu valimiste ettevalmistamise või toimumise ajale. Neljandaks põhjustaks vaidlusaluse regulatsiooni vaidlustamine vahetult enne
  44. aasta valimisi või valimiste ajal riigile kahju, mida saaks kaebust menetledes ära hoida.
  45. Kaebaja teised taotlused ei ole lubatavad ning puudub õigustus nende erandkorras lubatavaks tunnistamiseks.
  46. Kui Riigikohus tunnistab kaebuse lubatavaks ning arutab seda sisuliselt, siis tuleb keskenduda vaid kaebaja esimesele küsimusele ning täpsemalt RKVS § 4 lõike 3 ja § 22 lõike 3 vastavusele põhiseadusele ja EIÕK protokolli nr 1artiklile
  48. PS § 58 on kooskõlas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. PS § 58 sõnastus on piisavalt paindlik ning jätab seadusandjale võimaluse piirata kinnipidamiskohtades karistust kandvate isikute osavõttu hääletamisest, kuid ei kohusta seadusandjat kehtestama absoluutset keeldu. RKVS §

§ 22

lõige 3 on vastuolus PS §-ga 58, kuna PS § 58 tuleb sisustada EIÕK protokolli nr 1 artiklit 3 tõlgendava Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika (vt EIK suurkoja 6. oktoobri 2005. aasta otsus asjas Hirst

(2)vs. Ühendkuningriik, EIK
  1. aprilli
  2. aasta otsus asjas Frodl vs. Austria,
  3. novembri
  4. aasta otsus asjas Greens ja M.T. vs. Ühendkuningriik ja iseäranis EIK suurkoja
  5. mai
  6. aasta otsus asjas Scoppola vs. Itaalia (nr 3)) valguses. Eeltoodust tulenevalt tuleb absoluutset valimiskeeldu kehtestavad RKVS §

§ 22lõige 3 tunnistada alates Riigikohtu otsuse tegemisest kehtetuks.

Riigikogu peaks seejärel otsustama, kas üldse ja kui, siis mis tingimustel kehtestada vangidele tulevikus valimisõiguse piirangud, lähtudes eelkõige Euroopa Inimõiguste Kohtu Scoppola vs. Itaalia (nr 3) otsuses välja toodud kriteeriumitest. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 24. Kaebaja palub Riigikohtul kontrollida, kas RKVS §

§ 22

lõige 3 ning PS § 58 on kooskõlas EIÕK protokolli nr 1 artikliga 3 ning seda täpsustavate Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 25 ning Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni vastu võetud valimiste hea tava koodeksis sätestatuga.

  1. Kolleegium on seisukohal, et R. Kalda taotlust tuleb käsitada taotlusena kontrollida Riigikogu valimise seaduse sätete vastavust põhiseadusele. R. Kalda on esitanud Riigikohtule individuaalkaebuse, kaitsmaks oma PS §-s 57 sätestatud põhiõigust hääletada Riigikogu valimistel.
  2. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei ole sätestatud võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebust. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt saab isik tulenevalt PS §dest 13, 14 ja 15 ning EIÕK kohaldamispraktikast erandjuhul siiski pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Isikul on õigus pöörduda otse Riigikohtu poole siiski vaid juhul, kui tal ei ole muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (alates Riigikohtu üldkogu
  3. märtsi
  4. aasta otsusest asjas nr 3-1-3-10-02, punktid 17-18, viimati
  5. novembri
  6. aasta määrus asjas nr 3-4-1-21-11, punkt 8). See tähendab olukorda, kus riik ei ole taganud põhiõiguste kaitse võimalust korralises kohtumenetluses, mis oleks õiglane ja kaitseks tõhusalt isiku õigusi. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata. Eeltoodust lähtudes on Riigikohus pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest (viimati
  7. novembri
  8. aasta määrus asjas nr 3-4-1-21-11, punkt 8).
  9. Seetõttu tuleb selgitada, kas R. Kaldale oli
  10. aasta Riigikogu valimistel ning on ka
  11. aasta Riigikogu valimiste ajaks tagatud tõhus viis tema PS §-s 57 sätestatud põhiõiguse kohtulikule kaitsele. Menetlusosalised on oma arvamustes tõhusateks õiguskaitsevahenditeks pidanud võimalust vaidlustada halduskohtus Viru Vangla haldusakte või toiminguid, võimalust vaidlustada Vabariigi Valimiskomisjoni otsuseid või toiminguid ja võimalust vaidlustada isiku valijate nimekirja kandmata jätmist.
  12. Kolleegiumi hinnangul ei saa Viru Vangla haldusaktide või toimingute vaidlustamise võimalust pidada praegusel juhul R. Kalda hääletamisõiguse tagamiseks tõhusaks vahendiks. Selles menetluses ei oleks halduskohus saanud Riigikogu valimise seaduse sätteid põhiseadusvastaseks tunnistada ega kohaldamata jätta. Valijate nimekirja koostamine pole Riigikogu valimise seaduse kohaselt Viru Vangla pädevuses. Seetõttu poleks halduskohus saanud kohustada Viru Vanglat R. Kaldat valijate nimekirja kandma.
  13. Hääletamisõiguse tagamiseks ei saa kolleegiumi hinnangul tõhusaks pidada ka võimalust vaidlustada Vabariigi Valimiskomisjoni otsuseid või toiminguid Riigikohtus. RKVS § 72 lõike 1 ja PSJKS § 37 lõike 1 kohaselt on R. Kaldal õigus vaidlustada hääletamistulemuste kinnitamist ja taotleda hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamist. Sellisele võimalusele viitas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma
  14. märtsi
  15. aasta määruses asjas nr 3-4-1-7-11 (punkt 5). Hääletamistulemuse kehtetuks tunnistamise korral tuleks RKVS § 73 kohaselt korraldada kordushääletamine, mis võimaldaks R. Kaldal oma hääleõigust kasutada.
  16. Hääletamistulemuse kehtetuks tunnistamine selliselt esitatud kaebuse alusel on aga kolleegiumi hinnangul ebatõenäoline. Tuleb silmas pidada, et Justiitsministeeriumi andmetel oli
  17. jaanuari
  18. aasta seisuga Eestis 2532 süüdimõistetud vangi, kellest 33 olid alaealised.
  19. aasta „Vanglate ja kriminaalhoolduse aastaraamatu“ andmetel oli 61% süüdimõistetutest Eesti kodakondsusega. PS § 57 järgi on Riigikogu valimistel hääleõiguslikud vaid teovõimelised täisealised Eesti kodanikud. Seega puudutab süüdimõistetud kinnipeetavate absoluutne valimiskeeld ligikaudu 1500 isikut. Arvestada tuleb lisaks sellega, et Riigikogu valimised toimuvad mitmes valimisringkonnas. Kuna isiku paigutamine kinnipidamisasutusse ei muuda rahvastikuregistri seaduse § 45 lõike 3 punkti 4 kohaselt isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi, siis jagunevad kinnipeetavate hääled valimisringkondade vahel. Seetõttu on ebatõenäoline, et kinnipeetavate hääleõiguse rikkumine võiks oluliselt mõjutada hääletamistulemust, mis võiks anda aluse hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamiseks ning kordushääletuse korraldamiseks.
  20. Hääletamisõiguse tagamise tõhusaks õiguskaitsevahendiks tuleb kolleegiumi hinnangul pidada võimalust vaidlustada isiku valijate nimekirja kandmata jätmist. R. Kaldal oleks olnud võimalik
  21. aasta Riigikogu valimiste ajal ja on võimalus esitada enne
  22. aasta Riigikogu valimisi RKVS § 25 lõike 2 alusel avaldus valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks valla- või linnasekretärile. RKVS § 25 lõike 1 punkti 1 järgi tehakse valijate nimekirjas muudatusi, kui valijate nimekirja tuleb kanda isik, keda ei ole üheski valijate nimekirjas, kuid kellel Riigikogu valimise seaduse kohaselt on õigus hääletamisest osa võtta. Kuigi RKVS § 22 lõike 3 järgi ei kanta valijate nimekirja isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva
  23. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust, oleks R. Kalda võinud valla- või linnasekretäri poolt avalduse rahuldamata jätmise peale esitada RKVS § 22 lõike 5 alusel kaebuse oma elukohajärgsele halduskohtule koos taotlusega jätta kohaldamata RKVS §

§ 22lõige 3 nende vastuolu tõttu põhiseadusega.

  1. RKVS § 25 lõike 2 alusel avalduse esitamine eeldab valijate nimekirja olemasolu. RKVS § 22 lõike 2 järgi koostatakse valijate nimekiri rahvastikuregistrisse kantud andmete alusel valimispäevale eelneva
  2. päeva seisuga. Seega on RKVS § 25 lõike 2 alusel võimalik avaldust valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks esitada kõige varem 30 päeva enne valimiste toimumist. Kui kaebaja esitab RKVS § 25 lõike 2 alusel 30 päeva enne valimisi valla- või linnasekretärile avalduse valimisnimekirjas muudatuse tegemiseks, peab viimane vastama kaebajale viivitamatult. Kaebajal on RKVS § 25 lõike 5 alusel õigus edastada avalduse rahuldamata jätmise peale kaebus halduskohtule. Kaebus esitatakse valla- või linnasekretärile, kes edastab kaebuse kohtule 24 tunni jooksul. Kohus peab sama sätte lõike 6 järgi lahendama kaebuse kolme tööpäeva jooksul. PS § 15 lõike 2 järgi on halduskohtul õigus tunnistada RKVS §

§ 22

lõige 3 põhiseadusvastaseks ning seeläbi RKVS § 25 lõike 7 punkti 2 järgi kaebus rahuldada ja teha valla- või linnasekretärile ettekirjutus korraldada isiku kandmine rahvastikuregistrisse või muuta valijate arvestuse aluseks olevaid registriandmeid.

  1. Seega oli R. Kaldale RKVS §-s 25 tagatud tõhus võimalus oma PS §-ga 57 sätestatud põhiõiguse kaitsmiseks. RKVS §-s 25 sätestatud õiguskaitsevahendit saab R. Kalda kasutada vajadusel ka
  2. aasta Riigikogu valimistel. R. Kalda praegune kaebus ei ole selles osas lubatav.
  3. Välisminister leidis oma arvamuses (vt eespool punkt 19), et sõltumata tõhusate õiguskaitsevahendite olemasolust tuleks R. Kalda kaebus eespool kirjeldatud osas lubatavaks tunnistada praeguse juhtumi erakorralisi asjaolusid arvestades. Kolleegium sellega ei nõustu. Riigikogul on võimalik seadust aegsasti enne valimisi muuta ka Riigikohtu otsuseta.
  4. Kaebus tuleb lubamatuks lugeda ka osas, milles R. Kalda palub Riigikohtul võtta seisukoht, kas Vabariigi Valimiskomisjon käitus õiguspäraselt, jättes informeerimata Vabariigi Presidendi
  5. aasta Riigikogu valimiste võimalikust vastuolust rahvusvahelise õigusega ning korraldades Riigikogu valimised olukorras, kus vanglates karistust kandvad isikud ei saanud hääletamisest osa võtta. Vabariigi Valimiskomisjoni tegevuse väidetava õigusvastasuse vaidlustamiseks oli kaebaja jaoks tõhus menetlus tagatud RKVS § 72 lõike 1 ja PSJKS § 37 lõikega
  7. R. Kalda palus Riigikohtul võtta seisukoht, kas Viru Vangla käitus kooskõlas PS §dega 14 ja 123, kui ta jättis rahuldamata kaebaja taotluse, milles paluti võimaldada kaebajal osaleda
  8. aasta Riigikogu valimistel. Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist oli R. Kaldal võimalik taotleda HKMS-i vana redaktsiooni (RT I 1999, 31, 425; RT I 2010, 22, 108) § 6 lõike 3 punkti 1 alusel halduskohtus.
  9. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et R. Kalda kaebus ei ole tervikuna lubatav ning selle läbivaatamine ei ole Riigikohtu pädevuses. Lähtudes PSJKS § 11 lõikest 2, tuleb kaebus jätta läbi vaatamata ja tagastada esitajale. Seetõttu jääb läbi vaatamata ka R. Kalda
  10. jaanuari
  11. aasta taotlus küsida arvamust Vabariigi Presidendilt.
  12. Täiendavalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et RKVS §

§ 22

lõige 3, mille kohaselt ei saa hääletamisest osa võtta isik, kelle kohus on kuriteos süüdi mõistnud ja kes kannab vanglakaristust, võivad olla vastuolus PS §-ga 57 koostoimes PS §-ga 11, nii nagu neid tuleb tõlgendada lähtuvalt EIÕK protokolli nr 1 artiklist 3, mille sisu on Euroopa Inimõiguste Kohus täpsustanud suurkoja 6. oktoobri 2005. aasta otsuses asjas Hirst

(2)vs. Ühendkuningriik,
  1. aprilli
  2. aasta otsuses asjas Frodl vs. Austria,
  3. novembri
  4. aasta otsuses asjas Greens ja M.T. vs. Ühendkuningriik ja iseäranis suurkoja
  5. mai
  6. aasta otsuses asjas Scoppola vs. Itaalia (nr 3). R. Kalda kaebuse lahendamisel ei ole aga kolleegiumil menetluslikult võimalik seda vastuolu tuvastada ega Riigikogu valimise seaduse sätteid kehtetuks tunnistada. Võimalikule vastuolule reageerimine on praegu seega Riigikogu ülesanne. Märt Rask, Lea Kivi, Lea Laarmaa, Ivo Pilving, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.