3-1-1-3-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-1-3-13

1. jaanuar 2013 Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Ain Nadeli (Nadel) väärteoasi liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi Tartu Maakohtu
2. juuli
3. a otsus väärteoasjas nr 4-12-456 Kohtuväline menetleja Lõuna Prefektuur, kassatsioon
4. jaanuar 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
5. Tühistada Tartu Maakohtu
6. juuli
7. a otsus Ain Nadeli väärteoasjas liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi ja saata väärteoasi Tartu Maakohtule uueks arutamiseks.
8. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Lõuna Prefektuuri
10. jaanuari
11. a otsusega karistati Ain Nadelit liiklusseaduse (LS) § 223 lg 1 alusel 30 trahviühiku (120 euro) suuruse rahatrahviga ja teda kohustati vastavalt VTMS § 74 lg 1 p-le 15 tasuma 457 euro suurused menetluskulud. Teda karistati selle eest, et
12. juulil 2011 kella 11.12 ajal juhtis ta Tartu maakonnas Tähtvere vallas Tartu-Tiksoja maantee
13. kilomeetril mootorsõidukit Mercedes-Benz Vito ega veendunud enne vasakpöörde sooritamist piisavalt manöövri ohutuses, rikkudes LS § 33 lg 2 p 8 ja § 17 lg 5 p 3 nõudeid. Seetõttu ei andnud ta teed temast tagapool liikunud ja möödasõidul olevale P. P. juhitud sõidukile Ford Focus, mille tagajärjel põrkasid sõidukid kokku. Liiklusõnnetuse tulemusena tekkis varaline kahju sõidukite omanikele.
14. Tartu Maakohtule esitatud kaebuses taotles A. Nadel kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist, leides, et väärteo toimepanek pole tõendatud.
15. Tartu Maakohtu
16. juuli
17. a otsusega kohtuvälise menetleja otsus tühistati, väärteomenetlus lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja väärteomenetluse kulud jäeti riigi kanda. Maakohus märkis järgmist. 3.1 Vaidlus puudub selles, et A. Nadeli ja P. P. juhitud sõidukid osalesid liiklusõnnetuses ning kokkupõrke tagajärjel tekkis mõlema sõiduki omanikule varaline kahju. See on tõendatud menetlusaluse isiku ja tunnistaja P. P. ütluste, sündmuskoha vaatluse protokolli, fototabelite ning eksperdi arvamusega. Eksperdi arvamus kinnitab P. P. ütlusi, mille kohaselt oli tema sõiduk enne kokkupõrget vastassuunavööndis, kuid mitte seda, kui suur oli tema sõiduki kiirus möödasõidu ajal. P. P. andis selle kohta erinevaid ütlusi, väites, et tema sõiduki kiirus oli möödasõidul 70-80 km/h. Kuna ta pidurdas, ei olnud kiirus enne kokkupõrget suur. Eksperdi arvamuse kohaselt oli P. P. sõiduki kiirus kokkupõrke hetkel aga 72 km/h. Tunnistaja ütlustest ja eksperdi arvamusest kogumis järeldub, et enne kokkupõrget oli Ford Focuse kiirus üle 72 km/h. Sõiduki tegelikku kiirust pole aga võimalik kindlaks teha. Menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustega on tõendatud, et P. P. sooritas möödasõitu vähemalt kolmest autost, mis liikusid tema ja A. Nadeli sõidukite vahel. 3.2 Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt jälgis ta teed ja teisi liiklejaid, kasutades tahavaatepeegleid ning kuna juhi istekoht paikneb kaubikus kõrgemal, oli nähtavus hea. Eelnevast järeldub, et menetlusalune isik veendus manöövri ohutuses ja talle pole alust ette heita LS § 33 lg 2 p 8 nõuete rikkumist. Ka veendus A. Nadel selles, et tema järel liikuv sõiduk ei olnud temast möödasõitu alustanud. Seega puudub alus järeldada, et menetlusalune isik rikkus tahtlikult või ettevaatamatusest LS § 17 lg 5 p 3 ja § 33 lg 2 p 8 nõudeid. Menetlusalusele isikule pole etteheidetav, et ta ei näinud temast olulise vahemaaga tagapool liikuvatest autodest möödasõitu alustanud P. P. sõidukit. Tunnistaja möödus autode kolonnist. Lähtudes eeltoodust pole A. Nadeli tegevus otseses põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Kuivõrd menetlusalune isik ei pannud tegu toime tahtlikult ega ettevaatamatusest, tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
18. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna Prefektuur, taotledes otsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 4.1 Maakohtu arvates ei saa A. Nadelile süüks arvata seda, et ta ei näinud ette, et P. P. alustas temast olulise vahemaaga tagapool liikuvatest autodest möödasõitu. Jääb arusaamatuks, mida mõista olulise tahapoole jääva vahemaa all. On selge, et kokkupõrke hetkeks jõudsid kaks sõidukit samasse kohta. Samuti on tõendatud, et P. P. juhitud sõiduk asus enne kokkupõrget ja ohule reageerimise hetkel vastassuunavööndis ning tunnistaja sooritas möödasõitu. Kohus ei tuvastanud, et tunnistaja ületas kiirust ja seetõttu jääb selgusetuks, milles tema teo keelatus seisnes. Ühtlasi ei analüüsitud A. Nadeli teo ja saabunud tagajärje vahelist põhjuslikku seost. 4.2 Maakohus tõlgendas vääralt LS § 17 lg 5 p-s 3 sätestatud põhimõtet. Kõnealuse sätte kohaselt peab juht andma teed kõigile liiklejatele, kes on möödasõidul, s.o vastassuunavööndis tagantpoolt lähenemas, sh ka järel liikuvast sõidukist ette jõudmas. Liiklusseaduse tähenduses algab möödasõit vastassuunavööndisse suundumisega ja lõpeb pärisuunavööndisse siirdumisega pärast möödasõidetava(te)st sõidukitest ettejõudmist. Liiklusseadusega autode kolonnist möödasõitu keelatud ei ole. 4.3 Ebaselge on seisukoht, mis puudutab eksperdi arvamust ja tunnistaja P. P. ütlusi tema juhitud sõiduki kiiruse kohta. Nii pole arusaadav, milles seisneb eksperdi arvamuse ja tunnistaja ütluste vaheline lahknevus möödasõidukiiruse suuruse suhtes. 4.4 Tuginedes süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste sisustamisel menetlusaluse isiku ütlustele, jäeti arvestamata P. P. ütlused ja eksperdi arvamus. Tunnistaja ütlused ja eksperdi arvamus on omavahel kooskõlas, sest nendest tõenditest nähtuvalt asus tunnistaja sõiduk enne kokkupõrget vastassuunavööndis ning selle luges tuvastatuks ka maakohus. Samas jättis kohus põhjendamata, kas sellistes tingimustes oleks A. Nadel võinud ja pidanud ette nägema tagant lähenevat möödasõitu sooritavat sõidukit. Arvamuse punktis 6 möönis ekspert, et sõiduauto Ford juhil ei olnud ilmselt võimalik enda sõidukit enne kokkupõrget peatada. Kohus aga rajas otsuse olulisel määral menetlusaluse isiku ütlustele, neid pelgalt refereerides, jättes ühtlasi põhistamata, kas neid tõendeid saab usaldusväärseks pidada. Arusaamatu on seegi, miks osutati vaidlustatud otsuses LS § 50 lg-le 3, § 51 lg-tele 1, 3 ja 4, § 52 lg-tele 1 ning 2 ja § 53 lg-tele 1, 2, 3 ja
19. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
20. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati A. Nadelit liiklusõnnetuse põhjustamise eest, millega tekitati liiklusõnnetuses osalenud sõidukite omanikele varaline kahju. Väärteoprotokolli kohaselt seisneb menetlusalusele isikule etteheidetav tegu selles, et vasakpöörde sooritamisel ei veendunud ta piisavalt manöövri ohutuses, rikkudes LS § 33 lg 2 p 8 ja § 17 lg 5 p 3 nõudeid. Tulenevalt väärteoprotokollis sisalduvast teokirjeldusest võib selline tegu endast abstraktselt kujutada hoolsuskohustuse rikkumist, millega realiseeritakse LS § 223 lg 1 esimeses alternatiivis sätestatud süüteokoosseisu tunnused.
21. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi kehtivad ettevaatamatusdelikti koosseisupärasuse kontrollile konkreetsed nõuded. Sarnaselt tahtliku süüteoga moodustavad ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos, kus tegu on eeldus, ilma milleta tagajärg ei saabuks. Esmalt tuleb seejuures tuvastada objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes) ning õigusvastasusseos. Deliktistruktuuri ülesehitusest tulenevalt saab õigusvastasusseosest ehk sellest, kas tagajärg saabuks ka hoolsuskohustusele vastava käitumise korral, rääkida alles siis, kui eelnevalt on tuvastatud objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
22. novembri
23. a otsus asjas nr 3-1-1-90-06, p 21). Arutataval juhul pole maakohus LS § 33 lg 2 p-s 8 ja § 17 lg 5 p-s 3 sätestatu rikkumist ja õigusvastasusseost nõuetekohaselt tuvastanud.
24. Vaidlustatud otsuse põhiosas on esmalt refereeritud mitmete liiklusseaduse normide sisu. Kohtuotsuse edasiste põhistuste valguses jääb nendest valdava osa asjassepuutuvus aga arusaamatuks, kuivõrd kõnealuseid norme tõendite ja kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega seostatud pole. Seejärel on tuvastatud, et A. Nadeli ja P. P. juhitud sõidukid osalesid liiklusõnnetuses, mille tagajärjel tekkis mõlema sõiduki omanikule varaline kahju ning et selles osas vaidlus puudub. Edasiselt on kohus analüüsinud küsimust, kus paiknes tunnistaja sõiduk vahetult enne kokkupõrget ja missugune oli selle kiirus. Otsuse pinnalt jääb siiski selgusetuks, missuguses puutumuses on P. P. juhitud sõiduki kiirusega seonduvad asjaolud ja menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasus. Kui kohus leidis, et saabunud tagajärjega on põhjuslikus seoses hoopis tunnistaja käitumine, mis väljendus ebaõige sõidukiiruse valikus, pidanuks see järeldus kajastuma ka otsuse põhjendustes. Midagi sellist otsuse põhiosast aga välja lugeda ei saa. Ühtlasi ei ole täpselt arusaadav, milliste tõendite alusel kohus leidis, et P. P. juhitud sõiduki kiirus oli enne kokkupõrget üle 72 km/h ja kas see ületas sündmuskohal suurimat lubatud sõidukiirust.
25. Kolleegium nõustub kassaatoriga selleski, et hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamisel tugines maakohus pelgalt A. Nadeli ütlustele, jättes nende sisu ülejäänud tõendikogumiga kõrvutamata. Nii pole analüüsitud P. P. ütlusi ja eksperdi arvamust, kuid üksnes kõigi asjas kogutud tõendite kogumis uurimise tulemina saanuks kindlaks teha, kas A. Nadel rikkus objektiivselt hoolsuskohustust ning kas ta oleks pidanud saabunud koosseisulist tagajärge ette nägema. Seejärel olnuks võimalik hinnata, kas menetlusaluse isiku käitumine on saabunud tagajärjega põhjuslikus seoses.
26. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas korduvalt märkinud, et tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Muuhulgas lahendab kohus VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ning millele otsuse tegemisel tugineti, s.t et kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
27. detsembri
28. a otsus asjas nr 3-1-1-122-12, p 8). Maakohtu otsus eelpool refereeritud nõuetele ei vasta, sest osadele tõenditele jäeti hinnang andmata ja tõenditevahelised vastuolud kõrvaldamata, mille tõttu pole kohtu järelduste kujunemine jälgitav. Need minetused on käsitatavad väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Olles tuvastanud väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise, mis toob kaasa väärteoasja uueks arutamiseks saatmise maakohtule, ei pea kolleegium vajalikuks ülejäänud kassaatori väiteid käsitleda.
29. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2 rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsiooni, tühistab Tartu Maakohtu
30. juuli
31. a otsuse ning saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi