RIIGIKOHUS ERIKOGU KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-48-

) oli vanglale pandud avalik-õiguslik ülesanne luua kinnipeetavatele võimalus vanglas lubatud kaupade ostmiseks. Seda tuleb eristada kaupade müümisest kui eraõiguslikus vormis toimuvast tegevusest. Kaupade müümine kinni​peetavatele ei olnud vaidlusalusel perioodil käsitatav avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena. Kinni​peetaval tarbijana ei ole õigust nõuda talle kauba müümist omahinnaga või sisseostuhinnaga. Praktiliselt on ainuvõimalik, et igas kaupluses müüdavatele kaupadele on kehtestatud juurdehindlus, et katta teenuse osutamiseks vajalikud kulud. Alates

1. juulist 2009 kehtib vangistusseaduses vangla kaupluses müüdavate kaupade juurdehindluse piirang, milleks on 20%. Kaebuses nimetatud perioodil ei sätestanud aga ükski õigusakt vanglas müüdava kauba juurdehindluse määra. Tartu Vangla kehtestas tollal erinevatele kaupadele erineva juurdehindluse protsendi, mis oli keskmiselt 17,
2. Teatud kaupade puhul võis juurdehindlus olla suurem, teiste puhul jälle väiksem. Kaebuse esitaja on ostetud kauba hinda võrrelnud sisseostuhinnaga vaid teiste isikute jutust lähtudes. Kohus leidis eeltoodud põhjustel, et kaebajal puudub õigus nõuda kahju hüvitamist RVastS § 22 lg 1 ja § 23 lg 1 alusel.
3. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, mille kohaselt soovis asja uut lahendamist ning kaebuse rahuldamist.
4. Tartu Ringkonnakohus jättis
5. mai
6. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et vaidlusalusel perioodil ei olnud kaupade müümine kinnipeetavatele käsitatav avalik-õigusliku ülesande täitmisena, kuna hind allub eraõiguslikule regulatsioonile. Kinnipeetavaga müügilepingu sõlmimisel peab vangla arvestama

§ 48

lg-s 1 sätestatud kohustusega tagada kinnipeetavatele reaalne sisseostude tegemise võimalus. See aga ei tähenda, et suhe kinnipeetava ja vangla vahel muutuks avalik-õiguslikuks. Kui kinnipeetavale on tekkinud Tartu Vanglaga sõlmitud müügilepingute tagajärjel kahju, tuleb seda kontrollida tsiviilkohtumenetluse korras. Kaebaja on seega pöördunud haldus​kohtusse nõudega, mis tuleks lahendada maakohtus. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla ei ole kaupluses keskmiselt 17,99%-lise juurde​hindluse kehtestamisega

§ 48lg-t 1 rikkunud.

Nimetatud protsent ei ületa praeguseks seadus​andja kindlaks määratud 20% piiri. Kaupade müümine sisseostuhinnast 17,99% võrra suurema hinnaga ei piira ebaproportsionaalselt kinni​peetavate õigust sisseoste sooritada. Seega on õigustatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmine. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles vaidlustab Tartu Ringkonnakohtu
2. mai
3. a otsuse. Kassaator väidab, et vangla müüs tubakat hinnaga 45 kr, kuid väljaspool vanglat maksis see 32 kr. Selline hind on ülemäärane.
4. Tartu Vangla esitas kassatsioonkaebusele vastuse, milles palub kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata jätta.
5. Riigikohtu halduskolleegium andis
6. novembri
7. a määrusega asja nr 3-3-1-48-12 läbi​vaatamiseks Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vahelisele erikogule. Asja lahendaval kohtu​koosseisul tekkisid erimeelsused küsimuses, kas V. Lutsenko kaebust peaks lahendama haldus- või maakohus. Leiti, et asja lahendamiseks pädeva kohtu üle otsustamisel võib osutuda vajalikuks kalduda kõrvale seisukohtadest, mida on väljendatud Riigikohtu erikogu otsuses asjas nr 3-3-1-15-01 ja määruses asjas nr 3-3-1-8-01 ning Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses asjas nr 3-3-1-72-
8. ERIKOGU SEISUKOHT 8.

§ 48lg 1 (redaktsioon, mis kehtis enne 24.

juulit 2009) sätestas: "Kinnipeetav võib oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla kontrollimisel toidu​aineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Avavangla kinni​peetav võib sisseoste teha ka vangla kontrollimiseta."

§ 48lg 1 (redaktsioon, mis kehtib alates 24.

juulist 2009) sätestab: "Kinnipeetav võib oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Kaupu müüb vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping. Müüdava kauba hind võib olla sisse​ostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. [---]." Kohtud leidsid, et väidetav kahju tekitati ajavahemikul 6. oktoober 2008 – 4. mai 2009. Sellest tulenevalt on erikogu seisukohal, et kohaldamisele kuulub

§ 48lg 1 redaktsioon, mis kehtis enne 24.

juulit

2. Riigikohtu erikogu leidis
3. veebruari
4. a määruses asjas nr 3-3-4-1-10 (p 5), et

§ 48lg 1 (redaktsioon, mis kehtib alates 24.

juulist 2009) kohaselt peab vangla tagama kinni​peetavale sisseostude tegemise võimaluse kas vahetult vangla või eraõigusliku juriidilise isiku kaudu. Riigikohtu halduskolleegium asus 14. detsembri 2011. a otsuses asjas nr 3-3-1-72-11 (p 9) seisukohale, et ka kuni 24. juulini 2009 kehtinud

§ 48

lg 1 redaktsioonist tulenes vanglale kohustus tagada kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimalus. Erikogu on seisukohal, et eelmainitud kohtupraktika kohaselt lasub vanglal tulenevalt

§ 48

lg-st 1 (nii varasem kui ka kehtiv redaktsioon) kohustus tagada kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus. Kaupa võib müüa vangla ise või anda selle ülesande täitmise üle eraõiguslikule isikule.

1. Vangla avalik-õiguslikku kohustust tagada kinnipeetavale võimalus teha sisseoste tuleb eristada müügilepingust tulenevatest poolte õigustest ja kohustustest, mis alluvad eraõiguse regulatsioonile. Müügilepinguga ei reguleerita avalik-õiguslikke, vaid eraõiguslikke suhteid. Müügi​lepingust tulenev müüja kohustus anda ostjale üle müüdav asi ja teha võimalikuks omandi üleminek ning ostja kohustus tasuda müüjale asja hind ja võtta asi vastu on eraõigussuhtest tulenevad kohustused ning vaidlused nende üle alluvad maakohtule (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p-d 11 ja 12). Seevastu halduskohtu pädevuses on kontrollida, kas vangla on täitnud avalik-õigusliku kohustuse tagada kinnipeetavale reaalne võimalus teha sisseoste.
4. Erikogu on seisukohal, et

§ 48

lg-st 1 tulenev vangla kohustus tagada kinnipeetavale reaalne võimalus teha sisseoste hõlmab endas ka sisseostetavale kaubale juurdehindluse tegemise küsimuse. Lubatavast juurdehindluse määrast sõltub see, kas kinnipeetaval on ka reaalselt võimalik sisseoste teha. Selleks, et tagatud oleks sisseostude tegemise reaalne võimalus, ei saa sisseostu​hinnale lisatav juurdehindlus olla ebaproportsionaalselt suur. Kui vangla müüb kaupa ise, siis saab ta ise otsustada juurdehindluse tegemise üle. Seevastu, kui kaupa müüb vanglas eraisik, on vanglal võimalik reguleerida sisseostetavale kaubale juurdehindluse tegemise küsimus eraisikuga sõlmitud lepingus. 12. Erikogu peab vajalikuks märkida, et

§ 48

lg 1 (nii varasem kui ka kehtiv redaktsioon) ei reguleeri müüja ja ostja suhteid.

§ 48

lg 1 (nii varasem kui ka kehtiv redaktsioon) ei näe ette tagajärge selle jaoks, kui müüja müüb ostjale kaupa ebaproportsionaalselt kõrge või suurema kui 20% juurdehindlusega. Samuti ei ole erikogu hinnangul

§ 48

lg 1 (nii varasem kui ka kehtiv redaktsioon) eesmärgiks ostja ja müüja vahelise tehingu ärahoidmine. 13. Kohtud põhjendasid kaebuse rahuldamata jätmist sellega, et kaupade müümine ei toimunud avalik-õiguslikus suhtes. Erikogu leiab, et kuna käesoleval juhul müüs kaupa vangla, kellel endal lasus ka kohustus tagada kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus ning kaebaja vaidlustas juurdehindluse määra, siis on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega. Seetõttu kuulub vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse (vt otsuse punktid 11 ja 12). Halduskohus peab kindlaks tegema, kas vangla rikkus

§ 48

lg-st 1 tulenevat kohustust, kas kaebajale on kahju tekkinud ning kas nende vahel esineb põhjuslik seos. Juhul, kui kohus tuvastab eelnimetatud asjaolud, saab riigivastutuse seaduse sätete alusel lahendada küsimuse kahju hüvitamise ulatusest. 14. Kohtud olid seisukohal, et vangla ei rikkunud

§ 48

lg-st 1 tulenevat kohustust, kuna kõikide kaupade keskmine juurdehindlus (17,99%) ei piiranud ebaproportsionaalselt kaebaja võimalust osta kaupa. Erikogu ei jaga kohtute seisukohta ja leiab, et iga kauba (praegusel juhul tubaka) kohta tuleb juurde​hindlust arvestada eraldi, kuna selle kaudu tagatakse kinnipeetavale reaalne võimalus osta kaupu. 15. Eeltoodu tõttu rahuldab erikogu kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistab kohtute otsused ja saadab asja uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. Märt Rask, Tõnu Anton, Peeter Jerofejev, Indrek Koolmeister, Tambet Tampuu