RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-34-12 5

) § 40 lg 6, mille kohaselt võivad rahapesu andmebüroo ja uurimisasutus vara käsutamist piirata kuni vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseni, seda ka kriminaalmenetluse lõpetamisel, kui ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku ja vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle, ning loobub vara valdamisest. 2. MBALT Trading OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse RAB 4. veebruari 2011. a ette​kirjutuse tühistamiseks. Kaebuse põhjendused: 1) ettekirjutuse aluseks ei saa olla

§ 40

lg 6, sest see säte ei anna haldusorganile õigust kehtestada piiramatut konto kasutamise keeldu.

§ 40

lg 5 sätestab imperatiivselt, et pärast 30 + 60-päevast konto kasutamise piirangut saab konto kasutamist keelata üksnes kriminaal​menetluse raames. Selles asjas aga ei toimu kriminaalmenetlust; 2) kaebaja on vara omanik ja valdaja. Ta ei ole kunagi kinnitanud, et tema arvelduskontol olev vara ei kuulu talle omandiõiguse alusel, ning ta ei ole kunagi loobunud talle kuuluva vara valdamisest; 3) vaidlustatud haldusakt rikub kaebaja põhiseaduse (PS) §-st 32 tulenevat õigust omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. 3. RAB vaidles kaebusele vastu.

§ 40

lg 6 järgi võivad rahapesu andmebüroo ja uurimis​asutus vara käsutamist piirata kuni vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseni. Juhul kui kriminaal​menetluse käigus ei õnnestu vara omanikku kindlaks teha ja menetlus tuleb lõpetada, on piirangu jätkamiseks vajalik valdaja kinnitus, et vara ei kuulu talle, ja varast loobumine, vastasel juhul on tegemist võõra vara omastamisega. Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et alates kriminaalmenetluse alustamisest ei ole

§ 40enam kohaldatav.

Tuleb eristada riikliku järelevalve ja süüteo​menetluse toimingute sooritamise õiguslikke aluseid. Kriminaalmenetluse alustamine ei võta järele​valveorganilt õigust sooritada muus menetluskorras sätestatud ja kriminaalmenetluse toiminguga sisult kattuvat toimingut.

1. Tallinna Halduskohus rahuldas
2. oktoobri
3. a otsusega haldusasjas nr 3-11-701 kaebuse ja tühistas RAB
4. veebruari
5. a ettekirjutuse nr 1-7/
6. Otsuse põhjendused: 1) lähtuda tuleb kaebaja väitest, et ta pole soovinud vara valdamisest loobuda, sest vastupidist kinnitavaid materjale pole esitatud; 2)

§ 40

lg 5 kohaselt võimaldatakse vara käsutamist piirata üle 90 päeva üksnes kriminaal​menetluse alustamise korral. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole kriminaalmenetlust alustatud ja seega ei saa konto kasutamist kauem piirata.

1. RAB esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldamata jätta. Vastustaja leidis, et halduskohus on materiaal​õiguse normi ebaõigesti tõlgendanud ja rikkunud ka menetlusõigust, sest otsust ei ole piisavalt motiveeritud ja ei ole kontrollitud tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid.
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. märtsi
4. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Otsuse põhjendused: 1)

§ 40lg 6 kohaldamine ei eelda vältimatult kriminaalmenetluse olemasolu.

Ekslik on halduskohtu seisukoht, et kui kriminaalmenetlust pole alustatud, siis ei saa konto kasutamist seadusest tulenevalt piirata üle 90 ööpäeva.

§ 40

lg 5 ja § 40 lg 6 ei ole õiguslikus mõttes teineteisega lahutamatult seotud sätted, sisuliselt on nad eranditeks lg-test 1 ja 3.

§ 40

regulatsiooni iseseisvusele võrreldes kriminaalmenetlusega on ringkonnakohus juhtinud tähelepanu ka varem (

1. juuni
2. a otsus haldusasjas nr 3-09-113). Käesolevas asjas vaidlustatud ette​kirjutuse tegemise ajaks aga polnud kriminaalmenetlust alustatud; 2) halduskohus on ettekirjutuse õigesti tühistanud, sest puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kaebaja oleks kinnitanud, et vara ei kuulu talle, ja loobunud selle valdamisest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3. RAB esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjendused: 1) ringkonnakohus on

§ 40

lg-t 6 ebaõigesti kohaldanud ja rikkunud oluliselt kohtu​menetluse norme, mis on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi.

§ 40

lg 6 grammatiline tõlgendamine, millest ringkonnakohus on lähtunud, on antud kaasuse lahendamiseks ebasobiv ja kohasem on lähtuda teleoloogilisest tõlgendusest.

§ 1

kohaselt on seaduse eesmärgiks tõkestada Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist raha​pesuks ja terrorismi rahastamiseks. Rahapesu ja terrorikuritegude rahastamise tõkestamine on käsitatav ülekaaluka avaliku huvina, mis annab avalikule võimule piisava aluse isiku põhiõiguste riiveks.

§ 15

, § 40 lg-te 6 ja 7 koosmõjust tulenevalt ei ole seadusandja soovinud võimaldada finantssüsteemis ebaseaduslike tehingute tegemist tuvastamata isiku varaga, sest sellisel juhul ei ole ühegi vara omaniku õigused kaitstud. Kohtutepoolne

§ 40

lg-te 6 ja 7 käsitlus muudab

§ 15

imperatiivsed sätted sisutühjaks; 2) paljasõnaline ja eksitav on ringkonnakohtu seisukoht, et kahtlusalune raha on kaebaja faktilises valduses. Seetõttu ei eeldanud

§ 40

lg 6 rakendamine kaebaja kinnitust, et ta ei ole vara omanik ja et ta loobub selle valdusest; 3) ringkonnakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta finantseerimisasutuse ja kaebaja eba​seadusliku tegevuse võõra varaga (võõra identiteedi kasutamine ja fabritseeritud dokumentide ning maksekäsundi alusel tehingu tegemine), mille tulemusel osutus võimalikuks

§ 15sätete eiramine ja tehingu tegemine tuvastamata isiku rahaga.

Riigiprokuratuur alustas

1. novembril
2. a finantseerimisasutuse (Galafin OÜ) suhtes kriminaalasja karistusseadustiku § 201 lg 2 p 2, § 344 lg-te 1 ja 2 ning § 345 lg-te 1 ja 2 tunnustel; 4) kriminaalmenetluses kehtib riigipoolne tõendamiskohustus ning omanikuta vara ringlusest kõrvaldamiseks tuleb tuvastada ka eelkuritegu, millest vara pärineb. Sellist mõne teise riigi territooriumil sooritatud kuritegu, millega seotud raha liigub läbi Eesti rahandussüsteemi, on õigus​kaitse​organitel praktikas sageli võimatu tuvastada. Rahvusvaheliste rahaülekannete puhul võivad kriminaal​menetluslikud meetmed algse kuriteo tuvastamisel osutuda puudulikeks.

§ 40

lg-d 6 ja 7 on mõeldud finantssüsteemis toimuva üle efektiivse järelevalve tagamiseks. 8. MBALT Trading OÜ vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Vastustaja poolt

§ 40lg-le 6 antud tõlgendus on ekslik.

Sisuliselt püüab täitevvõim kõigutada seadusandlikku võimu, leides, et primaarne pole mitte seaduse tekst, vaid selle "õige" kohaldamine. Kassatsioonkaebuses ei ole ümber lükatud ringkonnakohtu argumenteeritud ja põhjendatud seisukohti. Kaebaja nõustub nendega täielikult. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust kassatsioonkaebuse rahuldamiseks. Õige on kohtute poolt

§ 40

lg-le 6 antud tõlgendus, mille kohaselt on nimetatud säte kohaldatav üksnes juhul, kui ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku ning vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle, ja ta loobub vara valdamisest. Käesoleval juhul ei ole nimetatud eeldused täidetud. Samuti puudub vaidlus selle üle, et kahtlusalune raha oli kaebaja arvelduskontol. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on panga arvelduskontol olev raha käsitatav arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga (kontopidaja) vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Nõue panga vastu kuulub konto omanikule, sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-189-11, p 19.1). Ringkonnakohus on seega põhjendatult jätnud jõusse halduskohtu otsuse, millega halduskohus tühistas vastustaja ettekirjutuse. 10. Samuti on ringkonnakohus ettekirjutuse andmise ajal kehtinud

§ 40

tõlgendamisel osutanud õigesti sellele, et § 40 lg 6 kohaldamine ei sõltu kriminaalasja algatamisest ning et nimetatud säte on erandiks

§ 40lg-test 1 ja 3.

Seega pole asjakohased vastustaja väited haldusmenetluses kohaldatavate sunnivahendite suuremast efektiivsusest võrreldes kriminaal​menetluslike analoogsete vahenditega. 11. Kaebaja poolt tõstatatud küsimus haldusorgani poolt

§ 40

lg 6 kohaldamisel kaebaja PS §-s 32 sätestatud omandiõiguse rikkumisest pole asjassepuutuv, kuivõrd kohus on põhjendatult leidnud, et käesoleval juhul ei kuulunud

§ 40lg 6 kohaldamisele.

Nendel asjaoludel ei pea kolleegium võimalikuks hinnata ka vastustaja väidet, et rahapesu ja terrorikuritegude rahastamise tõkestamine on ülekaalukas avalik huvi, mis annab avalikule võimule

§ 40

lg 6 kaudu piisava aluse isikute põhiõiguste riivamiseks vaidlustatud ettekirjutuses toodud viisil. Kolleegium osutab siiski asjaolule, et 18. maist 2012 kehtiv

§ 40

lg 6 redaktsioon sätestab, et kui vara omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha, võib rahapesu andmebüroo taotleda halduskohtult luba vara käsutamise piiramiseks kuni vara omaniku kindlakstegemiseks, kuid mitte rohkem kui üheks aastaks. 12. Kuna menetlusosalised ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist teiselt poolelt, jäävad menetluskulud nende endi kanda. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving