Obsah (12)

§ 367§ 6§ 401§ 106§ 142§ 113§ 35§ 42§ 376§ 186§ 145§ 196

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-182-12 Otsuse kuupäev Tartu, 6. veebruar 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Ta

§ 367kohaldamise korral tuleb lähtuda kostjate esitatud hindamisaktidest.

Muid kokkuleppeid või dokumente sõidukite väärtuse kohta ei ole pooled vastastikku esitanud. Seetõttu said pooled oma õiguste ja kohustuste kujunemisel lähtuda vaid nimetatud aktidel kajastatud hinnast. Samuti leidsid kostjad, et kui lepingute lõpetamisel allkirjastatud aktid on käsitatavad eraldi kokkulepetena liisingulepingu lõpetamisel, ei saa need kokkuleped olla kehtivad kostja II kui käendaja suhtes, kuivõrd sellised lisakokkuleped on sõlmitud üksnes hageja kui liisinguandja ja kostja I kui liisinguvõtja kahepoolse kokkuleppena. Kostjad olid veel seisukohal, et hageja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega ning et suur viivitusintress on tekkinud hageja enda tegevuse tõttu. Hageja nõutav viivise määr 0,3% päevas on ebamõistlikult kõrge. Mõistlikuks viivitusintressimääraks võiks kostjate hinnangul lugeda 0,1% päevas.

1. Harju Maakohus jättis
2. novembri
3. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et Veho Eesti AS
4. jaanuari
5. a hindamisaktiga on tõendatud, et kaubiku turuväärtus oli 200 000 krooni koos käibemaksuga ehk 164 000 krooni ilma käibemaksuta. Hageja oleks pidanud tõendama, et kaubiku kui liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal madalam. Seda aga hageja ei teinud. Asjaolu, et hagejal ei õnnestunud kaubikut kõrgema hinnaga võõrandada, ei tähenda, et kaubiku turuhind ei olnud 164 000 krooni käibemaksuta. Seega on kaubiku soetusmaksumuse tasumata osa (jääkväärtus 187 214 krooni 79 senti - turuhind 164 000 krooni käibemaksuta) 23 214 krooni 79 senti ehk 1483 eurot 70 senti. See, et hageja esitas hindamisaktid novembris 2009, s.o enam kui pool aastat pärast sõidukite ja dokumentide üleandmist, ei ole millegagi põhjendatud ega kooskõlas

§ 6lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega.

Maakohus leidis, et autod.ee

1. aprilli
2. a arve nr 904141 on põhjendamata, kuna arusaamatuks jääb selle arve sisu. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I transportis kaubiku Moneklar OÜ valduses olevale müügiplatsile. Seega jääb arusaamatuks arvel olev transport koguses 3 hinnaga 600 krooni ja diisel koguses 15 liitrit hinnaga 166 krooni 50 senti. Hageja ei ole selgitanud ega suutnud ka selgitada kohtuistungil, mis on arvel märgitud ja 915 krooni 25 senti maksnud „defekteerimine" sisu, seega on nimetatud teenus põhjendamata. Põhjendamata on ka pesulateenus. Tõendeid ja põhjendusi ei ole esitatud ka selle kohta, milles seisnes vahendustasu ning millistel alustel on vahendustasuks määratud 5000 krooni. Asjaolu, et hagejal on sõlmitud kolmanda isikuga teenuse osutamiseks leping, ei vabasta hagejat tõendamise kohustusest ja kostjatele nende nõutud alusdokumentide esitamisest pärast nõude esitamist. Maakohus leidis seega, et kaubiku võõrandamiseks tehtud kulude hüvitamise nõue on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Maakohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et kostja I tagastas kaubiku
3. märtsil
4. Lepingust nr 1 tulenevate maksete tasumise graafikust nähtuvalt tasus kostja I rendimakseid ette. Seega oli kostjal I kaubiku rendimakse kuni
5. märtsini 2009 tasutud ning kuna kostja I tagastas kaubiku
6. märtsil 2009, siis ei ole kostjal I kohustust tasuda enam rendimakset
7. aprillini
8. Samuti ei ole hageja esitanud rendimakse arvet ei kostjale I ega maakohtule. Seega on hageja 4169 krooni 97 sendi suurune renditasu nõue
9. a märtsi eest põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Maakohus ei välistanud kaubiku müügi tõttu tekkinud lisakulude nõuet eeldusel, et hageja on kulud mõistlikult põhjendanud. Maakohus leidis, et Veho Eesti AS
10. jaanuari
11. a hindamisaktiga on tõendatud, et sõiduauto turuväärtus oli 300 000 krooni koos käibemaksuga ehk 246 000 krooni ilma käibemaksuta. Hageja ei ole tõendanud, et sõiduauto kui liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal madalam. Asjaolu, et hagejal ei õnnestunud sõiduautot kõrgema hinnaga võõrandada, ei tähenda, et selle turuhind ei olnud 246 000 krooni käibemaksuta. Seega on sõiduauto jääkväärtuse ja turuhinna vahe 45 058 krooni 24 senti ehk 2879 eurot 75 senti. Sõiduauto madalama hinnaga müümise riisikot kannab hageja. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hageja on fikseerinud vara üleandmisel-vastuvõtmisel sõiduautol esinenud puudused, samuti ei ole esitatud tõendeid, et hageja on kostjat I teavitanud sõiduauto puudustest, seega ei ole hagejal enam õigust puudustele tugineda ning seda ligikaudu poolteist aastat hiljem pärast sõiduauto hagejale tagastamist. Hageja ei ole maakohtule esitanud tõendeid, et hageja on fikseerinud sõiduauto turuväärtuse vara tagastamise hetkel. Maakohtule ei ole esitatud ka tõendeid, et hageja on teavitanud kostjat I sõiduauto müügihinnast. Seega ei olnud kostjal I võimalik mõjutada sõiduauto müügiprotsessi ja kujunevat hinda. Sõiduautol oli garantii ning kostja I oli kohustatud autoga käima korraliselt garantiihoolduses. Maakohus leidis, et ei ole usutav, et poolteist kuud hiljem tekkisid sõiduautol nii suured puudused, nagu hageja väidab. Maakohus ei välistanud sõiduauto müügi tõttu tekkinud lisakulude nõuet eeldusel, et hageja on kulud mõistlikult põhjendanud. Autod.ee
12. mai
13. a arve nr 905058 on aga põhjendamata, kuna arusaamatuks jääb arve sisu. Maakohus rõhutas, et see arve on koostatud üle kahe kuu hiljem sõiduauto üleandmisest hagejale. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I transportis sõiduauto Moneklar OÜ valduses olevale müügiplatsile. Seega jääb arusaamatuks arvel olev transport koguses 3 hinnaga 600 krooni ja bensiin 95E koguses 15 liitrit hinnaga 164 krooni 50 senti. Hageja ei ole selgitanud, mis on arvel märgitud ja 915 krooni 25 senti maksnud "defekteerimine". Seega on nimetatud teenus põhjendamata. Hageja ei ole sisustanud pesulateenust. Tõendeid ja põhjendusi ei ole esitatud ka selle kohta, milles vahendustasu seisnes ning mis alustel on vahendustasuks määratud 7960 krooni ja miks see on suurem kui tagastatud kaubiku puhul. Maakohus leidis seega, et sõiduauto võõrandamiseks tehtud kulude hüvitamise nõue on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Hageja palus kostjalt välja mõista
14. aasta märtsi eest 5056 krooni 29 sendi suuruse rendimakse. Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et kostja I tagastas sõiduauto
15. märtsil
16. Lepingust nr 2 tulenevate maksete tasumise graafikust nähtuvalt tasus kostja I rendimakseid ette. Seega oli kostjal I sõiduauto rendimakse
17. märtsini 2009 tasutud ning kuna kostja I tagastas sõiduauto hagejale
18. märtsil 2009, siis ei ole kostjal I kohustust tasuda rendimakset
19. aprillini
20. Samuti ei ole hageja esitanud rendimakse arvet ei kostjale I ega maakohtule. Seega on hageja nõue
21. a märtsi renditasu eest põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Maakohus leidis, et hageja on kasutusrendilepingu esemeks olnud Honda müügist saanud 2879 euro 75 sendi suurust kasumit, millega hageja saab katta kapitalirendilepingust tuleneva 1483 euro 70 sendi suuruse võlgnevuse ja sõidukite pesuks tehtud kulutused, mistõttu on kostjate võlgnevus hagejale tasutud ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuna kostjad ei ole hagejale võlgu, siis on põhjendamata ka viivisenõue, mistõttu tuleb see jätta rahuldamata.
22. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna, kuivõrd maakohus on tõendeid hinnanud valesti ja seetõttu jätnud hagi ebaõigesti rahuldamata. Ringkonnakohtu
23. juuni
24. a istungil vähendas hageja mõlema lepingu järgset nõuet
25. a märtsi rendimakse osas, vähendades kaubiku rendimakset 1528 kroonile 89 sendile (algse 4169 krooni 98 sendi asemel) ja sõiduauto rendimakset 1853 kroonile 94 sendile (algse 5056 krooni 30 sendi asemel). Hageja leidis, et kuivõrd lepingud lõpetati poolte kokkuleppel, siis ei kohaldu

§ 367

. Maakohus oleks pidanud võimaldama pooltel esitada täiendavaid tõendeid kaubiku ja sõiduauto väärtuse kohta. Maakohus tuvastas valesti kaubiku ja sõiduauto väärtuse hagejale tagastamise hetkel. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
2. juuni
3. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus mõistis kostjatelt välja võlgnevuse 7181 eurot 6 senti ja viivise 1754 eurot ja 33 senti. Ringkonnakohus jättis menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohus leidis, et kuna vaidluse esemeks on lepingute ennetähtaegsest lõpetamisest tulenev liisinguandja nõue liisinguvõtja vastu, siis tuleb kohaldada

§ 367

. See tähendab, et kostjal I kui liisinguvõtjal on kohustus katta hagejale kui liisinguandjale tekkinud kulud. Lisaks sellele tuleb arvestada, et hageja ja kostja I lõpetasid mõlemad lepingud kokkuleppel. Mõlema sõiduki tagastamise aktis on kokkulepe, et lepingutest tulenevad nõuded kostja I vastu rahuldab hageja eelkõige vara müügist laekuva raha arvel (punkt 4) ning et kui vara võõrandamisest laekuvast rahast ei õnnestu katta lepingust tulenevat nõuet ja vara müügiks tehtavaid kulutusi, siis tasub puuduva summa hagejale kostja I kui liisinguvõtja (punkt 5). Liisinguleping on oma sisult krediidileping ning liisinguandja on vaadeldav krediidiandjana

§ 401lg 1 tähenduses.

Lähtudes liisingulepingu kui krediteerimislepingu olemusest, tuleb ka liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral hüvitada liisinguandjale kui krediteerijale krediteerimiseks tehtud kulutused

§ 367lg 1 järgi.

Sellisteks kulutusteks on

§ 367lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud.

Seda, et liisinguandja ei pea üldjuhul kandma liisingulepingust tulenevaid liisinguesemega seotud riske, kinnitab liisingulepingu kui eri tüüpi lepingu eriregulatsioon võlaõigusseaduses. Lisaks kinnitab seda näiteks ka

§ 401lg 2, mille järgi on liisinguleping ühtlasi krediidilepinguks.

Eelnimetatud sätte mõtteks on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja auto oleks ostetud laenu eest, s.o müügileping oleks sõlmitud otse müüja ja laenusaaja vahel ning auto panditud laenu tagamiseks. Ringkonnakohus leidis, et praeguse vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda poolte vahel 11. märtsil 2009 sõlmitud kokkulepetest (lepingu lõpetamise ja vara tagastamise aktidest). Nõustuda ei saa kostjate kõnealustele kokkulepetele antud tõlgendusega. Ei ole alust pidada kokkulepete punkti 5

§ 106lg 2 järgi tühiseks.

Tegemist ei ole

§ 106

lg 1 kohase kokkuleppega vastutuse välistamiseks või piiramiseks, mis võib olla osal juhtudel tühine. Samas, kui pooled vaidlevad kokkulepete (aktide) sisu üle, peab kohus kontrollima, kas tegemist on tüüptingimustega ja kas need kehtivad, ning seda ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kohtutoimiku materjalist, sh poolte seletustest nähtuvalt ei ole ringkonnakohtu arvates kokkulepete punkti 5 puhul tegemist tüüptingimusega, sest selles osas olid lepingupooled eraldi läbi rääkinud. Kostjate väitel ei olnud neil võimalik viidatud tingimust muuta, sest vastasel juhul ei oleks neilt liisinguesemeid vastu võetud. Ka see viitab omakorda asjaolule, et kostja I esindaja nõustus pakutud tingimustega ning soovis sellele vaatamata lepingud lõpetada ja autod tagastada. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohtadega, et nii kaubiku kui ka sõiduauto väärtuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda kostja I esitatud hindamisaktidest. Praegusel juhul sõlmisid pooled liisingulepingute lõpetamisel kokkulepped, mida ei olnud maakohtul võimalik jätta vaidluse lahendamisel kõrvale. Maakohtul ei olnud alust lähtuda kostjate esitatud Veho Eesti AS

1. jaanuari
2. a aktidest, sest need ei tõenda vara tegelikku väärtust selle tagastamise ajal. Seda kinnitab ka kohtule esitatud tõend kaubiku Citroën kohta (vt tl 133), milles Veho Eesti AS kasutatud autode müügijuht
3. märtsil 2009 selgitas, et hindamisakt on tehtud kliendi palvel auto orienteeruva väärtuse kohta, mis aga ei peegelda sõiduki hetke turuhinda, sest kaubikute müük on peaaegu seiskunud, ka vajab auto enne müüki remonti. Pealegi olid hageja ja kostja I sõlminud kokkulepped, mille kohaselt pidi kostja I vara võõrandamisest vähem saadud summa hagejale hüvitama. Ka kostja I seadusliku esindaja seletusest nähtuvalt keeldus hageja Veho Eesti AS akte arvestamast ning oli nõus autod tagasi võtma vaid sõidukite üleandmise aktides märgitud tingimustel. Seetõttu ei ole õige maakohtu tuginemine asjaolule, et kostja ei saanud sõidukite müügihinna kujunemist mõjutada. Hageja tingimustest hoolimata oli kostja I nõus lepingud lõpetama ja sõidukid tagastama. Kui kostja I sooviks oli lepingud lõpetada, oleks tema pidanud leidma võimaluse, kuidas seda endale sobivalt teha.

§ 367

lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis liisingueseme tõttu, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud tasuma liisinguandjale puudujääva osa. Praegusel juhul on pooled kokku leppinud, et liisingueseme väärtuseks on hind, mis kujuneb selle müügiprotsessi käigus. Muude kulutuste hüvitamise osas tuleb lähtuda seadusest, sest nende kohta ei ole eraldi kokkulepet. Sel põhjusel käsitles ringkonnakohus hageja nõudes sisalduvaid summasid eraldi ning hindas nende põhjendatust. Lepingust nr 1 tulenevast nõudest pidas ringkonnakohus põhjendatuks 187 214 krooni 79 sendi suurust vara soetusmaksumuse tasumata osa ning 7698 krooni 69 sendi suurusi vara müügikulusid. Tasumata kuumakse osas (mis vähendatud kujul on 1528 krooni 89 senti) pidas ringkonnakohus nõuet põhjendamatuks, sest selle kujunemine ei ole jälgitav (seetõttu on põhjendamatu ka arvestuses märgitud viivis). Kaubiku müügiga seotud kulude puhul ei kahelnud ringkonnakohus nende vajalikkuses ja suuruses. Kohtutoimikus oleva arve (tl 17) kohaselt tuli hagejal tasuda OÜ-le Moneklar 7698 krooni 69 senti (käibemaksuta), millest 5000 krooni oli kaubiku müügi vahendustasu, 2698 krooni 69 senti aga tasu defekteerimise, pesulateenuse, transpordi ja kütuse eest. Hageja seletuse kohaselt olid kõik teenused seotud vara müügiks ettevalmistamisega, millest osa toimingute jaoks oli vaja sõiduk teisaldada (sõidukit transportida). Kaubik müüdi 125 000 krooni eest. Seega tuleb kostjatel hüvitada hagejale kokku 69 913 krooni 48 senti (187 214 krooni 79 senti + 7698 krooni 69 senti - 125 000 krooni), s.o 4468 eurot 29 senti. Lepingust nr 2 tulenevast nõudest pidas ringkonnakohus samuti põhjendatuks sõiduauto soetusmaksumuse tasumata osa ja vara müügi kulusid, vastavalt 200 941 krooni 76 senti ja 10 147 krooni 97 senti. Tasumata kuumakse nõude jättis ringkonnakohus rahuldamata samadel põhjustel mis lepingu nr 1 puhul. Vara müügiga seotud kulude vajalikkuse ja suuruse kohta ei ole ka sõiduauto puhul kahtlusi. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, nagu tekitaks küsimusi sõiduauto müügi vahendustasu suurus võrdluses kaubiku vahendustasuga. Sõiduauto puhul on tegemist oluliselt suurema väärtusega sõidukiga kui kaubik, mistõttu on ka müügi vahendamise eest makstav tasu tavapäraselt suurem. Arvestades sõiduauto võõrandamisest saadud 168 644 krooni 7 senti, tuleb kostjatelt välja mõista 42 445 krooni 66 senti (200 941 krooni 76 senti + 10 147 krooni 97 senti - 168 644 krooni 7 senti), s.o 2712 eurot 77 senti. Hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingute alusel vastutab kostja I kui liisinguvõtja kohustuste eest ka kostja II.

§ 142

lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kokku tuleb kahe lepingu alusel mõista kostjatelt solidaarselt välja 7181 euro 6 sendi suurune võlgnevus. Hageja esitas hagiavalduses ka viivise nõude, arvestades viivist lepingus kokkulepitud määras, s.o 0,3% tähtaegselt tasumata summast päevas. Nõuete esitamisel lähtus hageja maksetähtajast, milleks lepingust nr 1 tuleneva nõude puhul oli

1. juuni 2009, lepingust nr 2 tuleneva nõude puhul aga
2. juuli
3. Seega esitas hageja nõude esimesel juhul alates
4. juunist 2009, teisel alates
5. juulist 2009, piirates nõuet põhinõude suurusega. Kostjad on viivise suurusele vastu vaielnud, pidades seda muu hulgas ka hea usu põhimõtte vastaseks. Ringkonnakohus nõustus kostjate hinnanguga ning leidis, et kohaldada tuleb seadusest tulenevat (

§ 113lg 1) viivisemäära.

Kuna

1. märtsi
2. a kokkulepetes muutsid pooled varasemaid lepinguid tagastatavate liisinguesemete väärtuse arvestamise osas (

§ 367

lg 3), ei ole põhjendatud nendest kokkulepetest tulenevale võlgnevusele kohaldada varasemat kokkulepet viivise kohta. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kostjad esitasid kassatsioonkaebused, milles palusid tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega mõisteti kostjatelt solidaarselt välja 7181 eurot ja 6 senti ning põhikohustuselt arvestatud intress. Samuti palusid kostjad tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti menetluskulud kostjate kanda. Kostjad leiavad kassatsioonkaebustes, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus leidis esmalt, et vaidlus tuleb põhimõtteliselt lahendada

§ 367alusel.

Pisut hiljem leidis ringkonnakohus, et vaidlus tuleb lahendada hageja ja kostja I vahel 11. märtsil 2009 sõlmitud kokkulepetest lähtuvalt, mistõttu ei kohaldu

§ 367

lg-s 3 sätestatud regulatsioon (liisingueseme turuväärtuse arvestamine selle tagastamise hetkel). Seega tugines ringkonnakohus kohtuotsuse tegemisel kahele vastandlikule alusele. Kostjad leiavad, et juhul, kui kulutuste hüvitamise kohustuse aluseks on liisingulepingu lõppemisel sõlmitud aktid, ei saa kohustuste aluseks olla samas

§ 367

. Kui aga sõlmitud kokkulepete vastavad tingimused on tühised, nagu leiavad kostjad, tuleb lähtuda

§-s 367 sätestatust. Ringkonnakohus asus ekslikult seisukohale, et

1. märtsi
2. a kokkulepete punktis 5 sätestatud tingimus ei ole käsitatav tüüptingimusena

§ 35mõttes.

Praegusel juhul vastab sõlmitud kokkulepe

§ 35

lg-s 1 sätestatud kriteeriumitele ning selle tingimusi ei ole pooled eelnevalt läbi rääkinud.

§ 35

lg-s 1 sätestatu järgi on tüüptingimusel kaks iseloomulikku kriteeriumi

1. a)tingimuse kasutaja on tingimuse varem välja töötanud ning;
2. b)tingimuse kasutaja kasutab sellist tingimust teise lepingupoole suhtes. Ringkonnakohtu antud tõlgenduse kohaselt ei saaks tüüptingimustel sõlmitud lepingut üldse eksisteerida. 11. märtsil 2009 allkirjastatud aktid on hageja varem välja töötanud ja hageja rekvisiitidega varustatud väljatrükitud vormil ning sellisel kujul on need kokkulepped ka allkirjastatud. Järelikult on tegemist tüüptingimustega ja nende kehtivust tuleb hinnata

§-s 42 sätestatu põhjal. Kostjad leiavad, et kokkulepped on tulenevalt

§ 42

lg-st 1 tühised osas, millega pannakse kogu liisingueseme müügikahjumist tulenev risk kostjale I kui liisinguvõtjale. Need kokkulepped kahjustavad kostjat I kui liisinguvõtjat ebamõistlikult. Kuna ringkonnakohus lähtus

1. märtsi
2. a kokkulepetest, siis järeldas ringkonnakohus, et kokkulepete sõlmimisega lõppesid ka liisingulepingutest tulenevad õigused ja kohustused. Samas leidis ringkonnakohus, et kostjal I on

§ 367

lg-st 1 tulenev kohustus hüvitada hagejale kui liisinguandjale müügiprotsessis tekkinud muud kulud (vahendustasu, kütusekulu, jms). Selline seisukoht on vastuoluline ja kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Juhul kui 11. märtsil 2009 sõlmitud liisingulepingute lõpetamise kokkulepped on tõepoolest käsitatavad uute kokkulepetena, ei ole millegagi põhjendatav asjaolu, et valikuliste kohustuste osas (müügiga seotud kulud) lähtub kohus ikkagi

§-s 367 sätestatud liisingulepingu regulatsioonist, mitte aga uutes kokkulepetes sätestatust. Isegi kui uued lepingud kehtivad, ei saa need lepingud olla siduvad kostjale II, kes ei olnud uute kokkulepete pooleks. Arusaamatu on ringkonnakohtu põhjendus, mille kohaselt välistab liisinguandja igasuguse vastutuse asjaolu, et liisingulepingu puhul on tegemist krediidilepinguga. Arvestades seda, et praegusel juhul on liisinguandjaks krediidiasutus krediidiasutuse seaduse § 3 mõttes, laieneb vastustajale ka kohustus järgida sama seaduse §-s 83 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ringkonnakohus on rikkunud ka menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud

1. märtsil 2009 sõlmitud kokkulepete sisu, isegi kui selline kokkulepe oleks kehtiv. Ringkonnakohus rajas oma otsuse väitele, et uute lepingutega sõlmisid pooled kokkulepped, mille kohaselt loetakse liisingueseme väärtuseks hind, mis kujuneb sõidukite müügiprotsessi käigus. Tegelikkuses sellist punkti kokkulepetes ei sisaldu. Lepingutes ei ole pooled kokku leppinud liisingueseme turuväärtuse hindamisel seadusest erinevat regulatsiooni. Seega tuleb selle hindamisel lähtuda liisingueseme tagastamise hetke väärtusest, mitte tegelikust müügihinnast. Vaidluse esemeks on sõidukite turuväärtus nende üleandmise ajal. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei saanud sõidukite turuväärtuse hindamisel lähtuda kostjate esitatud tõenditest (Veho Eesti AS hindamisaktid), sest need ei tõenda vara väärtust selle tagastamisel. Ringkonnakohus märkis, et teistsugusele turuväärtusele viitab hageja ringkonnakohtule esitatud tõend, kuid jättis sealjuures tähelepanuta, et maakohus ei saanud oma otsuses kuidagi tugineda alles ringkonnakohtule esitatud tõendile. Kostjatele jääb selgusetuks, millele oleks maakohus pidanud sõidukite turuväärtuse hindamisel tuginema, kui ainsateks tõenditeks selle asjaolu kohta olid kostjate esitatud Veho Eesti AS hindamisaktid. Seega on ringkonnakohus oma otsuses maakohtule süüks pannud sellise tõendi tähelepanuta jätmist, mis esitati alles ringkonnakohtus. Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS §-s 653 sätestatud põhjendamise nõuet tõendite ümberhindamisel. Kostjad on varasemas menetluses esitanud seisukoha, mille kohaselt ei ole hageja lepinguid täitnud hea usu põhimõtetele vastavalt. Ringkonnakohus on maakohtu otsuse sisuliselt täielikult ümber teinud, ei ole aga oma otsuses üldse analüüsinud hageja tegevust lepingu täitmisel hea usu põhimõttest lähtuvalt. Seda vaatamata asjaolule, et maakohus on oma otsuse muu hulgas hea usu põhimõtte rikkumisele rajanud. Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud põhimõtet, mis kohustab otsuse muutmisel võtma seisukoha kõigi väidete ja vastuväidete kohta. Kostjad väitsid, et Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma varasemates lahendites korduvalt käsitlenud praeguse kohtuvaidlusega analoogseid olukordi liisingulepingu lõpetamisel (näiteks kohtuasjas nr 32-1-11-12). Seniste lahendite põhjal on välja kujunenud olulised põhimõtted, millega kasseeritav lahend on täielikult vastuolus, nt ei saa lubatuks pidada kokkulepet, mille järgi liisingueseme tagastamisel lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral pannakse tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnarisk ainuüksi liisinguvõtjale. Samuti on Riigikohus korduvalt rõhutanud põhimõtet, mille kohaselt on liisinguandja kohustatud vara võõrandamise korral liisinguvõtjat teavitama kõigist müügiprotsessi asjaoludest, mis võivad viimasele kaasa tuua täiendavaid kohustusi.
2. Hageja vaidleb kassatsioonkaebustele vastu, leides, et ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu otsuse üle kohtulikku kontrolli tehes ühtki sellist menetlusrikkumist, mis annaks aluse hinnata tõendeid teisiti ning võtta tõendeid ümberhinnatuna teistsuguse otsuse aluseks. Ringkonnakohus ei ole materiaalõiguse norme valesti kohaldanud.

§ 376

ega § 35 ei ole vääralt kohaldatud, kuna mõlema normi kostjate taotletud viisil kohaldamise materiaalõiguslikud eeldused olid täitmata. Ringkonnakohus on tõendite hindamisel jõudnud veendumusele, et kostja I on võtnud endale kehtiva kohustuse, mida ta on rikkunud. Ringkonnakohus hindas tõendeid ja tuvastas, et hageja ei ole liisingulepinguid üles öelnud, vaid vaidlusalused liisingulepingud lõpetati poolte kokkuleppel. Seega tuleb lähtuda sellest, et hageja ja kostja I sõlmisid liisingulepingute lõpetamise kohta kokkulepped ja võlasuhe lõppes

§ 186p 4, mitte § 186 p 6 alusel.

Vaid

§ 186

p 6 kohase võlasuhte lõppemise korral tuleks täiel määral arvestada

§ 367lg-t 3.

Kassatsioonkaebuste väide, nagu oleks ringkonnakohus põhjendamatult lähtunud nii

§ 367lgst 1 kui ka 11.

märtsi

1. a kokkulepetest, on väär. Ringkonnakohus tuvastas, et
2. märtsi
3. a kokkulepete kohaselt soovisid kostja I ja hageja liisingulepingud lõpetada. Ringkonnakohus motiveeris oma otsuses õigesti ja kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8 ja § 654 lg-ga 4, et kokkulepetest tuleneva kohustuste hulka kuulus

§ 367lg-s 1 nimetatud kulude hüvitamine.

Isegi kui ringkonnakohtu otsuses esineks vastuolu

§ 367lg 1 ja 11.

märtsi

1. a kokkulepete ühel ajal kohaldamise tõttu, ei oleks tegemist sellise rikkumisega, mis viis ebaõige lahendini.
2. märtsi
3. a kokkulepetega lepiti ühtlasi kokku, et kostja I kohustus täitma oma lepingutest tulenevaid kohustusi ning et lepingute all mõisteti liisingulepinguid. Kassatsioonkaebuste väited selle kohta, et ringkonnakohus oleks pidanud käsitama
4. märtsi
5. a kokkuleppeid tüüptingimusi sisaldavate kokkulepetena, on sisutud. Selleks, et lepingutingimust saaks pidada tüüptingimuseks

§ 35

mõttes, peab see vastama neljale tunnusele: 1) tegemist on lepingutingimusega, 2) see on varem välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või muul põhjusel enne läbi rääkimata, 3) kasutamine teise poole suhtes, 4) sisu mõjutamise võimaluse puudumine. Riigikohus on sealjuures selgitanud, et just pool, kes soovib, et lepingutingimusele kohaldataks tüüptingimuste regulatsiooni, peab tõendama, et lepingutingimus oli varem välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks, st lepingutingimus oli välja töötatud kavatsusega kasutada seda mitmes tulevikus sõlmitavas lepingus, või lepingutingimust on tema suhtes kasutatud mõnel muul põhjusel selliselt, et lepingutingimuse üle ei olnud võimalik läbi rääkida ja selle sisu mõjutada. Ringkonnakohus ei tuvastanud ühtegi sellist asjaolu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2. Praeguses asjas vaidlevad pooled liisingulepingute ennetähtaegsest lõpetamisest tuleneva nõude üle, s.o kas liisinguvõtjal on kohustus katta liisinguandjale tekkinud kulud. Kuna hageja ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, millega jäeti rahuldamata tasumata rendimakse
3. aasta märtsi eest, on ringkonnakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud. Kooskõlas TsMS § 688 lg-ga 1 kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud.
4. Esmalt käsitleb kolleegium käenduslepingut.

§ 142

järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja

§ 145

lg-te 1 ja 2 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kohtud tuvastasid, et kostja II käendas kostja I ja hageja vahel sõlmitud liisingulepingutest tulenevaid kostja I kohustusi. Ringkonnakohus mõistis kosjatelt solidaarselt välja hagiavalduses nõutu, lähtudes

1. märtsi
2. a kokkulepetest. Samas ei nähtu ringkonnakohtu otsuse põhjendustest, et kostja II oleks võtnud endale käendajana vastutuse selles osas, kui kostja I ja hageja lepivad hiljem kokku lepingute lõpetamises ja lepingute lõpetamise tagajärgedes, kaldudes kõrvale

§-s 367 sätestatust. Seetõttu on õige kassatsioonkaebuste seisukoht, et kostja II suhtes ei saa olla siduvad

1. märtsi
2. a kokkulepped, kuna kostja II ei olnud nende kokkulepete pooleks. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, millistel asjaoludel laienesid
3. märtsil 2009 sõlmitud kokkulepetest tulenevad kohustused kostjale II kui käendajale. Selle kohta, kas ja millises ulatuses on kostjale II siduvad
4. märtsi
5. a kokkulepped, peab ringkonnakohus võtma seisukoha asja uuel läbivaatamisel. Kui ringkonnakohus leiab, et kostja II ei ole kokkulepete pooleks ja need ei ole temale siduvad, siis tuleb ringkonnakohtul arvestada Riigikohtu varasema praktikaga liisingulepingute ülesütlemise kohta ja anda kostjale II võimalus esitada tõendeid hagejale tagastatud sõidukite väärtuse kohta (vt ka Riigikohtu
6. juuni
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p-d 14-15;
8. oktoobri
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p-d 13-15;
10. detsembri
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p-d 13-20;
12. juuni
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 15;
14. märtsi
15. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12, p 12).
16. Kohtud tuvastasid, et hageja ja kostja I lõpetasid liisingulepingud poolte kokkuleppel
17. märtsil 2009, sõlmides selle kohta lepingute lõpetamise ja liisitud esemete tagastamise aktid (kokkulepped). Mõlemast kokkuleppest nähtuvalt rahuldab liisinguandja liisinguvõtja vastu lepingust tuleneva nõude eelkõige vara müügist laekuva raha arvel (punkt 4). Juhul kui vara võõrandamisest laekuvast rahast ei õnnestu katta lepingust tulenevat nõuet ja vara müügiks tehtavaid kulutusi, tasub puuduva summa liisinguvõtja (punkt 5). Ringkonnakohus lähtus vaidluse lahendamisel kokkulepetest, kuid kohaldas samas ka

§-s 367 sätestatut. Seejuures põhjendas ringkonnakohus

§ 367lg 1 kohaldamist liisingulepingu kui krediteerimislepingu olemusega.

Siiski ei ole kolleegiumi arvates ringkonnakohus veenvalt põhjendanud, miks, vaatamata lepingute lõpetamisele, ikkagi kohaldub mingis osas liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi reguleeriv säte -

§ 367

. Hageja on vastuses kassatsioonkaebustele väitnud, et lepingud lõppesid poolte kokkuleppel

§ 186p 4 alusel.

Seetõttu ei ole hageja õiguslikust positsioonist tulenevalt

§ 367eelduslikult kohaldatav.

Kolleegiumi arvates on võimalik, et kokkulepete p-dega 4 ja 5 soovisid lepingupooled kokku leppida muu hulgas selles, et ei kohaldu

§ 367lg-s 3 sisalduv liisinguseme väärtuse kindaksmääramise põhimõte.

Samas on ebaselge, kas ja missuguses ulatuses soovisid lepingupooled kohaldada hageja kui liisinguandja muude kulutuste osas

§ 367lg-d 1, 2 ja 4 (vt selle kohta Riigikohtu 17.

juuni

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 16;
2. juuni
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, pd 16 ja 17) või kas vastutasuks kokkulepete p-dest 4 ja 5 sätestatule hageja näiteks loobus muude kulutuste hüvitamise nõudest. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selgitama ja võtma põhjendatud seisukoha, kas ja missuguses ulatuses kokkulepped välistasid või võimaldasid

§-s 367 sätestatut kohaldada. Vajaduse korral võib ringkonnakohus anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja hagi põhjenduste täpsustamiseks. 12. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kuna pooled vaidlesid kokkulepete sisu üle, siis pidi maakohus, sõltumata poolte taotlustest, kontrollima, kas kokkulepete punkt 5 on tüüptingimus ja kas jaatava vastuse korral oli see punkt tüüptingimusene kehtiv. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kokkulepete punkt 5 ei ole tüüptingimus, sest selle punkti üle olid lepingupooled eraldi läbi rääkinud ning kostja I sai sõidukite müügihinna kujunemist mõjutada. Ringkonnakohus on oma järeldust põhjendanud üksnes sellega, et lepingutingimustest hoolimata oli kostja I nõus lepingud lõpetama ja sõidukid tagastama ning et kui kostja I sooviks oli lepingud lõpetada, siis oleks ta pidanud leidma võimaluse, kuidas seda endale sobivalt teha. Kolleegium leiab, et kui hageja seadis lepingute lõpetamise eelduseks kokkulepete punktis 5 sätestatuga nõustumise, siis võib see lepingupunkt olla tüüptingimus sõltumata sellest, et kostja I selle lepingupunktiga nõustus. Lepingu ennetähtaegne lõpetamine tähendab lepingu ülesütlemist, mille kohta tuleb kohaldada

§ 196lg-t 1.

Selle sätte esimese lõike järgi võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Seega võis kostja I liisingulepingud

§ 196lg 1 alusel üles öelda juhul, kui tal oli ülesütlemiseks mõjuv põhjus.

Kuna ta asus liisingulepingute ülesütlemise asemel hagejaga lepingulistesse läbirääkimistesse liisingulepingute kokkuleppel lõetamiseks, siis sõltub kokkulepete p 5 lugemine tüüptingimuseks

§ 35

lg 1 järgi eelkõige sellest, kas hageja oli sarnase punkti väljatöötanud paljukordseks kasutamiseks või kas kostjal oli võimalik selle punkti sisu läbirääkimistega mõjutada.

35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei ole eraldi läbi räägitud (vt eeltoodu kohta Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-07, p 11;
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-12, p 12). Seega leiab kolleegium, et praeguses vaidluses ei ole välistatud, et kokkulepete punkt 5 on tüüptingimus. Juhul kui see punkt on tüüptingimus, peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel hindama selle punkti kehtivust

§ 42

järgi ning sõltumata menetlusosaliste taotlustest kohaldama vajadusel ka muid tüüptingimuste sätteid (vt selle kohta Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 17 ja 18;
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 17;
5. juuni
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 15;
7. märtsi
8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-111-12, p 12).
9. Kolleegium selgitab, et kassatsioonkaebustes viidatud Riigikohtu praktika ei ole selles asjas otseselt kohaldatav. Riigikohus on varem selgitanud liisingulepingus kokkulepitu vastavust

§s 367 sätestatule (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7708, p-d 13-15, 17;
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p 18;
5. detsembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p-d 18-24;
7. märtsi
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, pd 15-20;
9. märtsi
10. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12, p 11). Praeguses asjas vaieldakse selle üle, kas liisingulepingut lõpetavas kokkuleppes võivad pooled kõrvale kalduda

§-s 367 sätestatust. 14. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel. Kuna kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu