) § 62 lg-le 3 tuginedes kooskõlastamast eelnimetatud kinnistute võõrandamise taotlust, märkides, et võõrandamisel pole maavaravarule juurdepääsu osas tagatud olemasoleva olukorra säilimine.
lg 3 kohaselt võib Keskkonnaministeerium maapõue seisundit ka kasutamist mõjutavat püsiva iseloomuga tegevust lubada üksnes juhul, kui kavandatav tegevus ei halvenda maavaravaru kaevandamisväärsena säilimise või maavara juurdepääsu osas olemasolevat olukorda; 2) asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja kasutusvalduses olevad kinnistud asuvad Eesti põlevkivimaardla Haljala uuringuvälja aktiivse ja passiivse tarbevaru erinevatel plokkidel. Praegusel momendil on need kinnistud riigi omanduses ja kaebajal on nende osas sõlmitud kasutusvalduse seadmise lepingud; 3) kaebaja taotluse rahuldamine (lubamine maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maad omandada) oleks kindlasti olemasolevat olukorda muutev tegevus, kuna maavarale juurdepääsu tagamiseks peaks riik sellisel juhul sõlmima lepingud maa omanikuga; 4) ebaõige on apellandi seisukoht, nagu kuuluks keskkonnaministri vaidlustatud kirjas antud keeldumine tühistamisele või õigusvastaseks tunnistamisele seetõttu, et keeldumises puuduvad asjakohased kaalutlused. Kuna
lg 3 keelab Keskkonnaministeeriumil lubada tegevust, mis halvendab olukorda maavarale juurdepääsu osas, siis ei saanud minister anda mingit muud otsustust, kui keelata kaebaja taotletud maade omandamise. Samuti ei saanud ka Lääne-Viru maavanem vastu võtta teistsugust otsustust, kuna selleks puudus tal keskkonnaministri luba; 5) apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka muud selles toodud põhjendused. Mingit tähtsust ei oma asjaolu, kas antud kinnistutel on võimalik avakaevandamine või allmaa- kaevandamine, ning see, kas maa kasutusotstarve on mäetööstusmaa või mitte. Isegi kui praegusel momendil on leitud, et tegemist on madalakvaliteedilise maavaraga, ei välista see olukorda, kus tehnoloogiliste uuenduste tõttu on otstarbekas ka sellise maavara kaevandamine. Samuti on siis võimalik otsustada ka kaevandmise viis ning võimalik muuta maa kasutusotstarvet; 6) ebaõige on apellandi väide, et kaebajale oleks tulnud anda kasutusvaldusesse antud kinnistute võõrandamise õigus, kuna kaebajaga on sõlmitud kasutusvaldusesse andmise lepingud, millega riik on võtnud kohustuse maa kaebajale võõrandada. 23. märtsil 2006 sõlmitud kasutusvalduse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu (vt näiteks tl 9–11) kohaselt anti kaebaja kasutusvaldusesse 4,43 ha suurune Kolmejuhani maaüksus. Lepingu p 4.2 kohaselt on kasutusvaldajal õigus taotleda maa omandamist pärast kümne aasta möödumist kasutusvalduse seadmisest. Kasutusvaldusesse antud maa omandisse andmine reguleeritakse eraldi seadusega, kus sätestatakse kasutusvaldusega koormatud maa omandamiseks õigustatud isikud, maa omandamise ulatus ja tingimused. Õige on kaebaja väide, et notariaalselt sõlmitud kinnistule kasutusvalduse seadmise lepingutes ja asjaõiguslepingutes selline säte puudub, kuna nende lepingute p 4.1.1 alusel on kasutusvaldajal õigus kümne aasta möödumisel kasutusvalduse seadmisest kasutusvalduses olev maa välja osta (vt näiteks tl 23– 27). Samas ei ole nendest lepingutest tulenevalt võtnud riik endale kohustust kasutusvaldusesse antud maa igal juhul müüa isikule, kes on saanud maa kasutusvaldusesse. Selline kohustus saab eksisteerida ainult kehtivate seaduste raames, mistõttu tuleb ka sellisel juhul arvestada MaaRKMOS § 3 lg-ga 2 ja
Lepingutest tulenevalt reguleeritakse kasutusvaldusesse antud maa omandisse andmine eraldi seadusega. Praegusel momendil on see reguleeritud maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seadusega ja sellest on ka haldusaktide väljaandmisel lähtutud. Seega ei saanud kaebajal tekkida ka õigustatud ootust, et tal tekib kindlasti õigus omandada talle kasutusvaldusesse antud maa; 7) kaebaja kasutusvaldusesse antud maa talle võõrandamata jätmine ei piira ebaproportsionaalselt tema ettevõtlusvabadust. Kuna vaidlusalused maad on jätkuvalt kaebaja kasutusvalduses, siis on tal võimalus jätkata nendel põllumajanduslikku tootmist ja kasutusvaldusesse andmise lepingu lõppemisel õigus taotleda nende lepingute pikendamist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kassaator väidab järgmist: 1) Kartuli, Lennu, Paatri, Lillemäe, Orupõllu, Pae, Naftabaasi, Vahtramäe, Väikese, Põlluvahe, Kasepalu, Mondu, Holstaparema, Holstakivi, Prügimäe, Tammikutaguse, Tammiku ja Väiketammiku kinnistute notariaalsetes kasutusvalduse seadmise lepingutes on selgesõnaliselt sätestatud kassaatori õigus kinnistud välja osta. Sellega on nõustunud ka ringkonnakohus; 2) lepingutes sätestatud õigus omandada maa ja sellega seonduv õigustatud ootus tähendavad vältimatult seda, et vastustajad pidanuks kinnistute võõrandamisest keeldumist erilise hoolikusega põhjendama. Seda ei tehtud. Selle asemel piirduti formaalsete viidetega õigusaktidele. Keskkonna- minister põhjendas keeldumist viitega
lg-le 3 ja väitega, et kinnistute võõrandamisel pole tagatud maavarule juurdepääsule olemasoleva olukorra säilimine. Maavanem tugines keskkonnaministri keeldumisele; 3)
lg 3 võimaldab maapõue seisundit ja kasutamist mõjutavat püsiva iseloomuga tegevust lubada, kui kavandatav tegevus ei halvenda maavaru kaevandamisväärsena säilimise või maavarule juurdepääsu osas olemasolevat olukorda. Selle sättega ei ole kooskõlas ringkonnakohtu seisukoht, et "rahuldades kaebaja taotluse ja lubades tal maareformi käigus kasutusvaldusse antud maad omandada, on kindlasti tegemist olemasolevat olukorda muutva tegevusega." Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et oluline on mitte igasugune olemasoleva olukorra muudatus, vaid üksnes selline muudatus, mis halvendab maavaru kaevandamisväärsena säilimise või juurdepääsu osas olemasolevat olukorda; 4)
lg-ga 3 nõutavaid põhjendusi ei ole esitatud keskkonnaministri keeldumises ega maavanema korralduses. Vastuolus halduskohtumenetluse põhimõtetega oleks see, kui vastustajatel võimaldataks esitada keeldumise kaalutlusi ja põhjendusi halduskohtumenetluses (vrd 3-3-1-57-07). Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et keskkonnaministri keeldumise põhjused on küll lakoonilised, kuid piisavad. Ministeeriumi esindajad on kaebusele vastates ja kohtuistungil oluliselt avardanud keeldumise väidetavaid tegelikke kaalutlusi, näiteks väitnud, et keeldumisel oli määrav see, et maavara asub maapinna lähedal, mistõttu on võimalik avakaevandamine, ning et kasutusvalduses olevate kinnistute võõrandamist on lubatud, kui olukord võimaldab vaid allmaakaevandamist. Halduskohus on viidanud n-ö tagantjärele kaalutlusele ja põhistanud otsust sellega, et piirkonnas eeldatakse võimalust avakaevandamiseks; 5) ebaõige on halduskohtu seisukoht, et vaidlusaluse maa-ala perspektiivikus tuleneb üldplaneeringust. Üldplaneeringus on Eesti Põlevkivimaardla asukohta kohaliku omavalitsuse alal küll käsitletud, kuid üldplaneering ei näe ette maa kasutusotstarvet mäetööstusmaana, millisena reeglina üldplaneeringutes tähistatakse perspektiivsed kaevandamisalad. Haljala valla üldplaneering ei näe ette uusi kaevandamisalasid; üldplaneeringu järgi asuvad kaebaja kinnistud väärtusliku põllumaana määratletud aladel, mis sätestab oma prioriteedina maa põllumajandusliku kasutuse; 6) ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et kaalutlusõiguse teostamata jätmist õigustab see, et kaalutlusõigus oli sisuliselt vähenenud nullini. Ringkonnakohtu seisukoht tugineb
lg 3 ebaõigele tõlgendusele, milles olemasoleva olukorra muutmine on samastatud olemasoleva olukorra halvenemisega. Halduskohus on olemasoleva olukorra muutumist seostanud sellega, et kinnistute võõrandamisel hakkaks juurdepääs maavarale sõltuma kinnisasja tulevase omaniku tahtest. Põhimõtteliselt on aga kaebajaga sõlmitud lepingutest tulenevalt kaebaja kasutusvalduse puhul maavarale juurdepääsu piirangud samad kui kaebaja omandiõiguse korral. Halduskohus ja ringkonnakohus pole analüüsinud kaebuse ja apellatsioonkaebuse väidet, et kinnistute võõrandamislepingutes on võimalik sätestada kinnistu omaniku kohustust taluda kaevandamist tema kinnistul või kanda kinnistusraamatusse riigi või kaevandamisloa omaniku kasuks kasutusõigus, mille sisuks oleks riigil või kaevandamisloa omanikul kinnistu kasutusõigus juhuks, kui kaevandamisluba kunagi väljastatakse; 7) kaebaja on tuginenud põlevkivi kasutamise riiklikule arengukavale ja kaebuses põhjendanud, et kõnealuses piirkonnas põlevkivi kasutuselevõtul pole perspektiivi, kuna piirkonna maavara on madalakvaliteediline, selle ammutamine on raskendatud ja arengukava järgi mittesoovitatav, kuna piirkonnas on suur asustusprotsent; 8) kasutusvalduse seadmise lepingud kehtivad ja vastustajad pidanuks nendega kaalutlusõiguse teostamisel arvestama, isegi hoolimata seaduse hilisemast muutumisest, sest nende lepingutega tekkis kaebajal õigustatud ootus omandada tulevikus kinnistud. Arvestada tulnuks, et kaebaja on Haljala vallas tegutsev põllumajandustootja, kes kasutab kasutusvaldusse antud kinnistuid teravilja-, taimeja loomakasvatuseks. 7. Keskkonnaministeerium ei nõustu kassaatoriga ja väidab järgmist: 1) ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kassaatori nimetatud kasutusvaldusse andmise lepingutes ei ole riik võtnud kohustust müüa see maa igal juhul kasutusvalduse saanud isikule ja et see õigus saab eksisteerida ainult kehtivate seaduste raames. Antud juhul tuleb arvesse võtta maareformi käigus kasutusvaldusse antud maa omandamise seaduse (MaaRKMOS) § 3 lg-t 2 ja
Lepingus on viidatud MRS § 341 lg-le 3 toonases redaktsioonis, mille järgi kasutusvaldusse antud maa omandisse andmine reguleeritakse eraldi seadusega, milles sätestatakse kasutusvaldusega koormatud maa omandamiseks õigustatud isikud, maa omandamise ulatus ja tingimused; 2) keskkonnaministri keeldumiskirjast nähtub, et vaidlusalused katastriüksused kattuvad maardlaga. Samas esitatud tabelis näidatakse kattumise pindala ja protsent katastriüksuste kaupa. Kajastatud on ka keeldumise õiguslik alus (
lg 3); 3) on täiesti selge ja arusaadav, et muutva tegevuse all on kohus ja menetlusosalised silmas pidanud olemasoleva olukorra halvenemist, mitte paranemist. Tegemist on olukorda muutva tegevusega, kuna maavarale juurdepääsu tagamiseks peab riik sõlmima lepingud maa omanikuga. Kinnistu võõrandamine on püsiva iseloomuga tegevus, mis halvendab selgelt maavarule juurdepääsu osas olemasolevat olukorda, sest eraõiguslikule isikule kuuluval kinnisasjal võib teha geoloogilist uuringut, maavaraotsingut või kaevandada maavaru vaid kokkuleppel kinnisasja omanikuga (
Kasutusvaldajaga sellise kokkuleppe sõlmimist seadus ei sätesta ja kasutusvaldaja ei saa maavarale juurdepääsu takistada; 4) ministeeriumi esindajad pole kaebusele vastates ja kohtuistungil oluliselt avardanud keeldumise tegelikke kaalutlusi. Vastuses kaebusele märkis vastustaja: "Kuivõrd Keskkonnaministeeriumi kirjas toodud tabelist nähtub, et katastriüksused kattuvad maardlaga sisuliselt 100-protsendiliselt, siis on ilmselge ja pikemat selgitamist mittevajav, et juurdepääs maavarale ei saa olla tagatud." Ka kohtuistungil ei muutnud vastustaja oma positsiooni. Kohtuistungil räägiti avakaevandamisviisi kasutamisest, kuid see oli lisaargument, selgitamaks, miks esitati keeldumiskirjas olulise argumendina katastriüksuste kattuvus maardlaga. Seda mõistis ka kaebaja ilmselt algusest peale, sest ta ei viidanud kaebuses põllumajandustegevuse ja kaevandamise samaaegsele võimalikkusele. Vastustaja ei ole tagantjärele esitanud olulisi kaalutlusi ja põhjendusi, millele kohtud rajasid otsuse. Avakaevandamist on kohus maininud lisaargumendina, käsitledes maavarale juurdepääsu tagamise võimalikkust. Ringkonnakohus leidis, et mingit tähtsust ei oma see, kas kinnistutel on võimalik avakaevandamine või allmaakaevandamine; 5) ringkonnakohus on õigesti jõudnud järeldusele, et tähtsust ei ole, kas maa kasutusotstarve on mäetööstusmaa või mitte. Kassaator moonutab halduskohtu otsuse lk 4 esimese lõigu lõpus väljendatud mõtet: "Maardla on Haljala valla üldplaneeringus kajastatud ning eeldatakse selle perspektiivikust avakaevandusena." Kassaator tõlgendab seda lauset, et "vaidlusaluse maa-ala perspektiivsus avakaevandusena tuleneb justkui üldplaneeringust". Uuringuvälja eeldatakse avakaevandatavana, kuid see ei tulene otseselt planeeringust. Kohus on samas lauses väljendanud kaht asjaolu. Esiteks, maardla on valla üldplaneeringus kajastatud. Teiseks, eeldatakse maa kasutuselevõttu avakaevandusena. Vastuses apellatsioonkaebusele on selgitatud, et planeeringudokumendis tuuakse maakasutuspiirangud välja, kuid maa juhtfunktsiooni mäetööstusmaana ei määratleta, ning olukorras, kus ei ole algatatud lubade väljaandmist, on maavara kasutamisega seotud piirangud toodud üldplaneeringu lisas 2; 6)
Sätte järgi on määravaks kriteeriumiks asjaolu, et olemasolev olukord halveneb. Kinnistu igakordse omaniku talumiskohustus ei ole asjaolu, mida pidanuks käsitlema sätte rakendamisel. Kaebaja tegi riigi kasuks asjaõiguse seadmise ettepaneku ja leidis, et sellisel juhul tuleb võimaldada ka kinnistu väärtuse vähenemisest tuleneva kahju hüvitamine. Selline käsitlus ja ilmne soov saada riigilt avakaevanduse puhul hüvitust kogu maa väärtuse ulatuses tähendaks sisuliselt maa väljaostmist riigi poolt. See ei läheks kooskõlla
RKMOS § 3 lg 2 sõnastuse, mõtte ja eesmärgiga. Keskkonnaministri luba on seaduses sätestatud selleks, et vältida tulevikus maa eraõiguslikult isikult väljaostmist; 7) väär on lähtuda üksnes põlevkivi kasutamise riiklikust arengukavast ja sellest järeldada, et põlevkivi kasutuselevõtt Haljala uuringuväljal on perspektiivitu. Keskkonnaministeerium jätkab põlevkivi kasutamise suundade ja võimaluste uurimist ja uuritud varu kaevandamisväärtuse ümberhindamist. Seoses varude ammendumisega põlevkivimaardla idaosas tugevneb surve maardla lääneosas oleva vähemväärtusliku põlevkivi kasutamiseks; 8) ebaõige on väide piirkonna suure asustusprotsendi osas. Võõrandatavad kinnistud on põllumajanduslikus kasutuses. Ka karjääride paiknemisel asustuse vahetus läheduses on võimalik välistada või leevendada kaevandamisega kaasnevat keskkonnamõju. 8. Lääne-Viru maavanem ei nõustu kassatsioonkaebusega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Vaidlus sai alguse sellest, et keskkonnaminister keeldus MaaRKMOS § 3 lg 2 ja
lg 3 alusel kooskõlastamast kaebaja kasutusvalduses olevate kinnistute võõrandamise taotlust, olles seisukohal, et võõrandamisel pole maavarule juurdepääsu osas tagatud olemasoleva olukorra säilimine. Pärast seda otsustas Lääne-Viru maavanem keelduda kaebajale kinnistute võõrandamisest. Vaidlust pole selles, et kaebaja kasutab riigi omandis olevat maad kasutusvalduse alusel ja tegeleb sellel põllumajandusliku tootmisega. Seega on kaebaja kasutusvaldusesse antud maa omandamiseks õigustatud isik MaaRKMOS § 4 lg 1 p 1 mõttes. Vaidlust pole ka selles, et kaebaja kasutusvalduses olevad kinnistud asuvad Eesti põlevkivimaardla Haljala uuringuvälja aktiivse ja passiivse tarbevaru erinevatel plokkidel. 10. MaaRKMOS § 3 lg-s 2 sätestatakse: "Maad, mis sisaldab maavara maapõueseaduse tähenduses, võib omandada keskkonnaministri loal. Loa andmise või sellest keeldumise otsustab keskkonnaminister kooskõlas maapõueseadusega, arvestades maavarale juurdepääsu ja maavara kaevandamisväärsena säilimise tagamise vajadust." MaaRKMOS § 3 lg-t 2 kohaldatakse koos
§-ga
Samas nimetatakse
lg-tes 2 ja 3 vastavalt maapõue seisundit ja kasutamist mõjutavat mittepüsiva iseloomuga tegevust ja püsiva iseloomuga tegevust. Maapõue seisundit ja kasutamist mõjutav mittepüsiva iseloomuga tegevus on lubatud. Maapõue seisundit ja kasutamist mõjutav püsiva iseloomuga tegevus ei ole aga lubatud, kui see halvendab maavaru kaevandamisväärsena säilimist või olemasolevat olukorda maavarule juurdepääsu osas. Kuna maa omandamine võib halvendada maavaru kaevandamisväärsena säilimist või olemasolevat olukorda maavarule juurdepääsu osas, siis saab
RKMOS § 3 lg-ga 2 olla keskkonnaministrile aluseks mitte anda luba maa omandamiseks.
Seega, kaebajaga sõlmitud kasutusvalduse lepingutest ei saa tuleneda õigust igal juhul omandada konkreetne kinnistu või õiguspärast ootust kinnistu omandamisele. Sellist õigust või õiguspärast ootust ei saa tuletada ka MaaRS § 341 lg-st
lg-le 3 ja selgitas, et ministeerium ei kooskõlasta taotlust selle sätte alusel, kuna kinnistute võõrandamisega pole tagatud maavarule juurdepääsu osas olemasoleva olukorra säilimine; maatulunduslikku tegevust saab jätkata kasutusvaldusse andmise või rendilepingute sõlmimise kaudu. Maavanem viitas oma korralduses, millega ta otsustas keelduda vaidlusaluste kinnistute võõrandamisest kaebajale, ministri sellele kirjale ja refereeris samuti seaduste neid sätteid.
lg-le 3 ja selgitatud, et ministeerium ei kooskõlasta taotlust selle sätte alusel, kuna kinnistute võõrandamisega pole tagatud maavarule juurdepääsu osas olemasoleva olukorra säilimine ja et maatulunduslikku tegevust saab jätkata kasutusvaldusse andmise või rendilepingute sõlmimise kaudu. Kolleegium on seisukohal, et kassaatorile kui põllumajandustootjale, kes taotles maardlaalust maad enda omandisse, pidid selged olema teiste isikute võimalused teha tulevikus võõral maal uuringuid ja kaevandada maavara ja seega ka see, et maavarule juurdepääsu osas olemasolev olukord halveneb. Nimelt sätestatakse
lg-s 3: "Eraõiguslikule isikule kuuluval kinnisasjal võib teha geoloogilist uuringut, maavaraotsingut või kaevandada maavaravaru kokkuleppel kinnisasja omanikuga." Kui omanikuga kokkuleppele ei jõuta, siis võib järgneda sundvõõrandamine kinnisasja sundvõõrandamise seaduse alusel, mille § 3 lg 1 p 4 lubab kinnisasja üldistes huvides sundvõõrandada ka maavarade kaevandamiseks. Kasutusvaldajaga sellise kokkuleppe sõlmimist seadus ei sätesta ja kasutusvaldaja ei saa maavarale juurdepääsu takistada. 19. Kaebaja väidab, et halduskohus ja ringkonnakohus pole analüüsinud kaebuse ja apellatsioon- kaebuse väidet, et kinnistute võõrandamislepingutes on võimalik sätestada kinnistu omaniku kohustus taluda kaevandamist tema kinnistul või kanda kinnistusraamatusse riigi või kaevandamisloa omaniku kasuks kasutusõigus, mille sisuks oleks riigil või kaevandamisloa omanikul kinnistu kasutusõigus juhuks, kui kaevandamisluba kunagi väljastatakse. Kaebuse ja apellatsioonkaebuse seda väidet pole kohtuotsustes tõepoolest käsitletud. Kuid selle väite käsitlemata jätmine ei saa kaasa tuua kohtuotsuste tühistamist. Kolleegium on seisukohal, et ka juhul, kui maa omandamisel on kokku lepitud kohustus taluda maavara kaevandamist või kanda kinnistusraamatusse riigi või kaevandamisloa omaniku kasuks kasutusõigus, juhuks kui kaevandamisluba kunagi väljastatakse, võib enne maa omandamist olemas olnud juurdepääs maavarale halveneda. Nimelt sätestatakse
lg-s 1, et kaevandamisloa omanik hüvitab maavaravaru kaevandamisega tekitatud kahju sõltumata oma süüst. Kolleegium on seisukohal, et
RKMOS § 3 lg 2 eesmärgiga ei oleks kooskõlas, kui keskkonnaminister annaks loa omandada maad olukorras, kus maavara kaevandamiseks tuleks sõlmida kokkulepe kinnisasja omanikuga ja hüvitada talle võimalik kahju või kokkuleppe mittesaavutamisel sundvõõrandada kinnistu.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.