← Eesti

3-3-1-49-12

Obsah (6)§ 141§ 1§ 2§ 7§ 10§ 28

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-49-12 13. veebruar 2013 Ees

) §-s 141 ning määruses nr 47 on soojuse ostmiseks ette nähtud erikord. Tegemist on tsiviilõigusliku konkursiga, mille korraldamist reguleerivad võlaõigusseaduse §-d 1009–1013 ja millest tulenevaid vaidlusi lahendatakse üldkohtus.

§-st 141 saaks avalik-õiguslik vaidlus tekkida juhul, kui kaebaja sooviks vaidlustada järelevalvemenetluse raames tehtud Konkurentsiameti otsust või AS-le Tallinna Küte oleks üle antud avaliku ülesande täitmine. Sama määruse p-ga 2 tagastas kohus kaebuse vaidlustuskomisjoni

  1. märtsi
  2. a otsuse tühistamise nõudes, kuna vaidlustuskomisjoni otsuse vaidlustamine ei aita saavutada kaebuse eesmärki – sõlmida leping AS-ga Tallinna Küte. Asjaolul, et vaidlustuskomisjon jättis vaidlustuse läbi vaatamata, puudub kaebaja jaoks igasugune iseseisev tähendus. Määruse p-ga 3 tühistas kohus
  3. märtsi
  4. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse.
  5. OÜ Maardu Elektrijaam esitas halduskohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada halduskohtu määruse ja keelata esialgse õiguskaitse korras vastustajal täita Eesti Energia AS-ga ja AuraGen OÜ-ga sõlmitud soojusenergia müügilepinguid. AS Tallinna Küte esitas halduskohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada halduskohtu määrus osas, millega kohus ei mõistnud vastustaja menetluskulusid kaebajalt välja.
  6. Tallinna Ringkonnakohtu
  7. juuli
  8. a määrusega jäeti AS Tallinna Küte määruskaebus rahuldamata, rahuldati osaliselt OÜ Maardu Elektrijaam määruskaebus ja tühistati halduskohtu
  9. aprilli
  10. a määruse p
  11. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata. Määruse põhjendused: a) Vaidluse lahendamine kuulub HKMS § 4 lg 1 alusel halduskohtu pädevusse. Kaugkütteteenus on avalik-õigusliku iseloomuga. Konkursile kohalduvad avalik-õiguslikud normid, sh

ja selle alusel kehtestatud määrus. Vastavalt HKMS § 5 lg-le 2 võib kohus tuvastada ka tehingu tühisuse.

  1. b)Tegemist ei ole hankeasjaga halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 266 lg 1 tähenduses, kuna vastustaja ei ole RHS § 10 lg-s 3 nimetatud hankijaks. AS-le Tallinna Küte ei ole antud eri- või ainuõigust soojusenergiaga seotud valdkonnas tegutsemiseks. Eri- või ainuõiguse sisustamine konkurentsiseadusest erinevalt ei ole põhjendatud, sest RHS-s on ilmselgelt peetud silmas ettevõtjaid, kes tegutsevad piiratud konkurentsi tingimustes ja omavad turgu valitsevat seisundit. Olulise vahendi olemasolu ei ole eri- või ainuõigust omavaks ettevõtjaks lugemisel iseseisvaks aluseks. Samuti ei toimunud käesoleval juhul riigihanget RHS tähenduses ning riigihanke korraldamata jätmine oli RHS § 16 lg 5 ja § 90 lg 8 ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 31. märtsi 2004. a direktiivi 2004/17, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused, art 26 punkti b ja art 3 lg 1 alusel õiguspärane. Soojuse ostmisele on kehtestatud eriregulatsioon. Seega oli vaidlustuskomisjoni otsus õiguspärane.
  2. c)Esialgse õiguskaitse taotluse osas jääb määruskaebus rahuldamata, kuna kaebust ei saa pidada kuigi perspektiivikaks. HKMS ei näe ette kaebuse tagastamise korral menetluskulude väljamõistmist. HKMS § 108 lg 4 ei kohaldu kaebuse tagastamisele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. AS Tallinna Küte esitas Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse. Selles palub ta tühistada ringkonnakohtu määruse osas, millega rahuldati OÜ Maardu Elektrijaam määruskaebus ja tühistati halduskohtu 2. aprilli 2012. a määruse p 1. Määruskaebuse esitaja palub jätta jõusse halduskohtu määruse osas, millega OÜ Maardu Elektrijaam kaebus tagastati. Määruskaebuse põhjendused:
  3. a)Määruses puuduvad motiivid ja õiguslik alus, millest lähtuvalt on korraldatud konkurss avalikõigusliku iseloomuga. AS Tallinna Küte ei täida seaduse ega lepingu alusel avalik-õiguslikke ülesandeid, talle ei ole antud eri- ega ainuõigust soojusenergia valdkonnas tegutsemiseks. Seega on tegemist eraõigusliku isiku poolt läbi viidud konkursiga. Tarbijale soojuse müügist tekkinud suhted on eraõiguslikud (Riigikohtu 3. novembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-27-10). Seetõttu on ka võrgu​ettevõtja poolt soojuse ostust tulenevad suhted eraõiguslikud. Asjaolu, et

§ 141sätestab konkursi korraldamise kohustuse, ei muuda konkurssi avalik-õiguslikuks.

Konkursi korraldamise kohustus on ette nähtud ka teistes valdkondades (nt pankrotihalduri kohustus viia läbi enampakkumine). b) Kaugkütteteenus on õigusaktides väga täpselt reguleeritud valdkond. See ei muuda aga vastaval tegevusalal tegutseva eraõigusliku isiku suhteid teiste eraõiguslike isikutega avalik-õiguslikeks. Ka

ega määrus nr 47 ei viita sellele, et korraldatav konkurss oleks avalik-õiguslik. Määruse seletuskirja kohaselt laieneb konkursiga seotud vaidlustele võlaõigusseadus. Ringkonnakohtu seisukohast tuleneb, et erinevalt võlaõigusseaduses või riigihangete seaduses sätestatust on käesoleval juhul võimalik vaidlustada ka lepingut. See on vastuolus tarbijate huvidega ning toob kaasa riski, et täiendav tootmisvõimsus ei ole õigeks ajaks tagatud. Sellise regulatsiooni kehtestamise eesmärki

-st ja määrusest nr 47 ei nähtu. 8. OÜ Maardu Elektrijaam vastuses palutakse jätta määruskaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:

  1. a)Kaugkütteteenus on avalik-õigusliku iseloomuga. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 kohaselt on kohaliku omavalitsuse ülesandeks korraldada ka elamu- ja kommunaalmajandust. Seda ülesannet täitis varem 100%-lise Tallinna linna osalusega AS Tallinna Soojus. Hetkel korraldab soojusenergiaga seonduvat AS Tallinna Küte, kes on saanud enda kasutusse konkurentsiseaduse § 15 mõttes olulise vahendi ja osutab seega olulise avaliku huviga seotud teenust. Kui tegemist oleks üksnes eraõigusliku vaidlusega, puuduks vajadus riigipoolseks sekkumiseks ja eriregulatsiooni kehtestamiseks.
  2. b)Kuna konkursi korraldamise menetlus sarnaneb riigihankemenetlusega, kuulub vaidlus halduskohtu pädevusse. Analoogia korras on käesoleval juhul kohaldatav riigihankemenetluste kohta, s.h lepingute tühistamise kohta kujunenud kohtupraktika. Kui vaidlusalusele konkursile kohalduksid üksnes võlaõigusseaduse normid, satuks ohtu konkursi läbipaistvus ja isikute võrdne kohtlemine. Samuti ei saaks siis konkursil tehtud otsuseid vaidlustada. See ei ole aktsepteeritav olukorras, kus AS Tallinna Küte kasutab teenuse osutamiseks avalik-õigusliku isiku, s.o AS Tallinna Soojus varasid. Kaugkütteseaduse ja määruse nr 47 rikkumisele peab vastama tõhus kohtulik õiguskaitsevahend, et garanteerida

§ 141

lg 1 toodud konkursi eesmärk – kindel, usaldusväärne, efektiivne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbija vajadustele vastav soojavarustus. Vastustaja viide haldusasjale nr 3-3-1-27-10 ei ole asjakohane, kuna seal ei ole sedastatud, et soojuse ostmine ei võiks olla avalik-õigusliku iseloomuga. Konkursitingimuste eelnev kontrollimine Konkurentsiameti poolt muutuks sisutuks, kui puuduks järelkontroll tingimuste täitmise üle. Teistes valdkondades reguleeritud konkursid ei sarnane RHS-s sätestatuga ega sea

§ 1lg-ga 2 sarnaseid eesmärke.

c) Kuigi RHS ei näe ette hankelepingute vaidlustamist, on Riigikohtu praktikas hankelepinguid tühistatud. Tarbijate huvidega on kooskõlas võimalus tühistada konkursi raames sõlmitud lepinguid.

  1. AS Eesti Energia ja AuraGEN OÜ vastustes toetatakse AS Tallinna Küte määruskaebust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Vaidlus puudub selle üle, et AS Tallinna Küte on võrguettevõtja, st soojuse jaotamise valdkonnas tegutsev ettevõtja

§ 2p 10 mõttes.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kaugkütte võrguettevõtja poolt soojuse ostmiseks korraldatud konkursist tulenevate vaidluste lahendamine on halduskohtu pädevuses.

  1. Riigikohtu halduskolleegium selgitab esmalt, kas AS Tallinna Küte korraldas või pidi korraldama riigihanke ja kas seega toimub läbiviidud konkursi tulemuste vaidlustamine halduskohtus vastavalt HKMS § 266 lg-le 1 (I). Seejärel hindab kolleegium, kas vaidlus on tekkinud mõnes muus avalik-õiguslikus suhtes vastavalt HKMS § 4 lg-le 1 (II), ja esitab lõppjäreldused (III). I
  2. HKMS § 266 lg 1 sätestab, et hankeasi on riigihanke korraldamisest, sealhulgas hankelepingu sõlmimisest või muutmisest tekkinud haldusasi.
  3. Kolleegium nõustub vaidlustuskomisjoni ja kohtute seisukohaga, et võrguettevõtja poolt soojuse ostmiseks konkursi korraldamisel kohaldatakse

§ 141ja määrust nr 47, mitte riigihangete seadust.

Käesoleval juhul ei korraldatud riigihanget RHS tähenduses ja selle konkursi tulemuste vaidlustamisel ei kohaldata HKMS 28. peatükki. Kolleegium ei korda kohtute kõiki põhjendusi nende järelduste tegemisel, kuid peab vajalikuks selgitada järgmist. 14.

§ 141

ja määrus nr 47 on võrguettevõtja poolt soojuse ostmise kohta käiv eriregulatsioon. Neis õigusaktides ei ole märgitud, kas soojuse ostmisel tuleb täiendavalt kohaldada riigihangete seadust või mitte. Koostoimes RHS § 16 lg-tega 3 ja 5 ning § 90 lg-ga 8 tuleneb

§-st 141 siiski, et riigihangete seadus ei laiene võrguettevõtja poolt soojuse ostmisele.

  1. Asjas puudub vaidlus selle üle, et AS Tallinna Küte tegutseb soojusenergiaga seotud valdkonnas püsivõrgu käitajana RHS § 83 lg 1 p 1 mõttes, jaotades avalikkusele soojusenergiat. RHS § 90 lg 8 kohaselt ei ole RHS § 83 lg 1 tähenduses soojusenergiaga seotud valdkondades tegutsev hankija kohustatud järgima RHS
  2. peatükis sätestatud korda energia või selle tootmiseks vajaliku kütuse ostmisel. RHS § 90 lg-s 8 tehtud erand
  3. peatüki kohaldamise kohustusest ei tähenda, et
  4. peatüki asemel tekiks soojuse ostjal kohustus kohaldada RHS muid sätteid.

§ 141

ja RHS § 90 lg 8 vabastavad võrguettevõtja soojuse ostmisel tervikuna riigihanke korraldamise kohustusest.

§ 141

lg-d 2 ja 5 näevad selle asemel ette Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale vastava konkursi läbiviimise. Ringkonnakohus asus põhjendatult seisukohale, et RHS § 90 lg 8 on kooskõlas direktiivi 2004/17/EÜ art 26 p-ga "b". Samuti on võrguettevõtja poolt soojuse ostmise lepingud välistatud Euroopa parlamendi ja nõukogu

  1. märtsi
  2. a direktiivi nr 2004/18/EÜ (ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise korra kohta) kohaldamisalast (art 12 lg 1).
  3. Kaebaja viide kolleegiumi
  4. oktoobri
  5. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-66-10 (p 15) ei ole asjakohane. Viidatud asjas oli tegemist kohaliku omavalitsusüksuse, seega avaliku sektori hankija (RHS § 10 lg 1 p 2) poolt sõlmitud teenuste kontsessiooniga vastavalt RHS § 6 lg-le 2 (viidatud otsuse p 13) ja riigihankega vastavalt RHS § 2 lg-le
  6. Säärase kontsessiooni puhul ei ole seaduses sätestatud

§-ga 141 ja § 90 lg-ga 8 sarnast erandit.

  1. Ringkonnakohus on RHS § 10 lg 3 p 1 tõlgendamisel ekslikult leidnud, et selles sättes nimetatud eri- või ainuõigus saab olla isikule antud üksnes avaliku konkursiga KonkS § 14 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse
  2. septembri
  3. a määrusega nr 303 sätestatud korras. Seetõttu on ringkonnakohus ennatlikult asunud seisukohale, et AS Tallinna Küte näol ei saa tegemist olla hankijaga RHS § 10 lg 3 p 1 alusel. See seisukoht tuleb ringkonnakohtu määruse põhjendustest välja jätta. RHS § 10 lg 3 ei viita KonkS § 14 lg-le 2 ega määrusele nr
  4. KonkS § 14 lg 1 kohaselt käsitatakse selles seaduses eri- või ainuõigusena riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt ettevõtjale antud õigust, mis võimaldab tal olla kaubaturul teiste ettevõtjatega võrreldes eelisseisundis või ainsaks ettevõtjaks sellel kaubaturul. Sellele määratlusele võib vastata ka vahetult õigustloovast aktist tulenev eri- või ainuõigus, samuti KonkS § 14 lg 2 teises lauses viidatud muus õigusaktis sätestatud korras antud eri- või ainuõigus.
  5. RHS § 10 lg 3 põhineb direktiivi 2004/17 art 2 lg-l
  6. Viidatud direktiivi art 2 lg 3 kohaselt tähendavad selles direktiivis eri- või ainuõigused õigusi, mis asjaomase liikmesriigi pädev asutus on seadus-, regulatiiv- või haldusaktiga andnud ja mille toime seisneb artiklites 3–7 määratletud tegevuste reserveerimises ühele või mitmele ettevõtjale ning mis oluliselt mõjutavad teiste ettevõtjate võimalusi sel alal tegutseda. Sama direktiivi põhjenduste p 25 kohaselt võib eri- või ainuõiguse andmine toimuda mis tahes vormis, sh kontsessioonilepinguga. Seega ei saa eri- või ainuõiguse mõistet direktiivi ja seda üle võtva seaduse alusel piiritleda ainult formaalselt teatud liiki menetlusele viidates, vaid seda tuleb teha ka sisuliste kriteeriumide abil iga juhtumi puhul eraldi (Euroopa Komisjoni
  7. juuni
  8. a selgitav teatis nr CC/2004/33, p-d 5 ja 8, http://ec.europa.eu/internal_market/publicprocurement/docs/explan-notes/utilities-dir-rights_en.pdf). Teisalt ei pruugi ka KonkS § 14 lg 2 alusel antav eri- või ainuõigus alati kujutada endast eri- või ainuõigust RHS § 10 lg 3 p 1 mõttes. Direktiivi 2004/17 preambula p 25 neljanda lause kohaselt ei loeta eri- või ainuõiguseks direktiivi mõttes liikmesriigi poolt ettevõtjate piiratud arvule objektiivsete, proportsionaalsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel mis tahes vormis, sh ka kontsessiooniga antud õigusi, mida võib kasutada iga huvitatud pool, kes neid kriteeriume täidab.
  9. Kaugküttevõrk, mille kaudu ettevõtja soojust jaotab, võib kujutada endast olulist vahendit KonkS § 15 mõttes. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et ainuüksi olulise vahendi valdamine ei ole veel võrdsustatav eri- või ainuõiguse alusel tegutsemisega. Eri- või ainuõigus RHS §-des 83–89 nimetatud valdkondades eeldab pädeva asutuse poolt üld- või üksikaktiga kehtestatud õiguslikku eelist. Olulise vahendi valdamine ei tähenda õigusaktiga kehtestatud eelistest, vaid omandiõigusest või muust valdust tagavast õigusest tulenevat faktilist olukorda.
  10. Kuna vastutaja ei olnud

§-st 141 ja RHS § 90 lg-st 8 tulenevalt kohustatud riigihanget läbi viima, ei ole asja lahendamiseks tarvis võtta seisukohta, kas vastustaja tegutseb eri- või ainuõiguse alusel ning kas ta oleks sellest tulenevalt hankija RHS § 10 lg 3 p 1 kohaselt. II 21. Poolte vahel on vaidlus ka selles, kas kaugkütte võrguettevõtja poolt soojuse ostmiseks korraldatud konkursist tulenevad vaidlused on hoolimata riigihangete seaduse mittekohaldamisest avalik-õigusliku iseloomuga. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus ilma küllaldase analüüsita teinud järeldused, et kaugkütteteenuse osutamine on avalik-õigusliku iseloomuga ja et käesolev vaidlus on tekkinud avalik-õiguslikust suhtest. 22.

§ 141

lg 2 kohaselt korraldab võrguettevõtja konkursi soojuse ostmise eesmärgil lepingu sõlmimiseks, kui tekib vajadus uute tootmisvõimsuste järele ja/või lepingute sõlmimiseks on kirjalikult soovi avaldanud mitu ettevõtjat. 23. Ainuüksi asjaolu, et ettevõtja tegevust reguleerivad ka avaliku õiguse normid, ei muuda ettevõtja õigussuhteid avalik-õiguslikuks. Avalik-õigusliku suhte tekkimine eeldab kõigepealt avaliku ülesande täitmist vähemalt ühe osapoole poolt. Avaliku ülesande täitmisega on tegu ka siis, kui eraõiguslikule isikule on pädeva asutuse poolt õigusakti või lepinguga antud volitus või pandud kohustus osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik. Vastustaja ei täida Tallinna linnas KOKS § 6 lg-s 1 sätestatud kommunaalmajanduse korraldamise ülesannet. See ülesanne jääb linnale ka siis, kui linna kaugküttevõrgu kaudu jaotab soojust äriühing. Soojuse jaotamine ja kogu kommunaalmajanduse korraldamine on erinevad ülesanded. Samas ei ole kahtlust, et kaugküttesüsteemi ja -võrgu toimimine on avalikes huvides. Kaugkütteteenusega tuleb tagada kindel, usaldusväärne, efektiivne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbijate vajadustele vastav soojavarustus (

§ 1lg 2).

Kaugküttesüsteemi ja -võrgu toimimine on teatud tingimustel elutähtis teenus hädaolukorra seaduse § 34 lg 9 p 1 ja

§ 7lg 3 järgi.

Kaugkütteteenuste arendamine on energeetika valdkonna raames osa riigi majanduspoliitikast (VVS § 63 lg 1). KOKS § 6 lg-s 1 sätestatud kommunaalmajanduse korraldamise ülesande raames vastutab kohalik omavalitsusüksus ka kaugkütte toimimise eest. Kaugküttevõrgu näol on tegemist piiratud ressursiga, mille dubleerimine ei pruugi olla võimalik või majanduslikult otstarbekas (vrd kolleegiumi 15. novembri 2010. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-57-10, p 14).

§ 10

lg-s 1, § 14 lg-s 1, § 23 lg-s 5 ja § 27 lg-s 2 sätestatud kohustused kinnitavad, et võrguettevõtja täidab avalikku ülesannet.

  1. Kui avaliku ülesandega ei kaasne riigivõimu volitusi ja valdkonda reguleerivas seaduses ei ole sätestatud teisiti, võidakse avalikku ülesannet täita ka eraõiguslikus vormis. Eraõiguslikus vormis tegutsemine tähendab, et ülesande täitmiseks luuakse haldusorgani ja puudutatud isikute vahel eraõiguslikud suhted (Riigikohtu erikogu
  2. aprilli
  3. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9). Sellises suhtes tekkinud vaidluste lahendamine ei ole HKMS § 4 lg 1 alusel halduskohtu pädevuses.
  4. Kolleegium on asjas nr 3-3-1-27-10 leidnud, et soojusenergia jaotamisel kujuneb välja avalik- õiguslik suhe tegevusloa väljastanud riigiorgani ja võrguettevõtja vahel. Samas rõhutas kolleegium, et vahetutele tarbijatele osutab võrguettevõte teenust eraõiguslikus suhtes (viidatud otsuse p 12; vrd ka kolleegiumi
  5. aprilli
  6. a määrus asjas nr 3-3-1-7-10;
  7. novembri
  8. a määrus asjas nr III-3/1-21/95; erikogu
  9. aprilli
  10. a määrus asjas nr 3-3-4-4-02). Riigikohus ei ole seni seisukohta võtnud nende õigussuhete kohta, mis tekivad võrguettevõtja ja soojuse tootja vahel.
  11. Kolleegiumi hinnangul ei kaasne võrguettevõtja poolt soojuse jaotamise ega ostmisega riigivõimu volitusi. Isegi kui vastustaja on turgu valitsev ettevõte, nt olulist vahendit omav loomulik monopol KonkS §-de 13 ja 15 mõttes, ei muuda see vastustajat avaliku võimu teostajaks. Turgu valitseva ettevõtja positsiooniga kaasneb majanduslik, mitte avalik võim. Õiguste kaitsmiseks majandusliku võimu kuritarvitamise eest ei ole vältimatult vajalikud samad garantiid, mis kehtivad avaliku võimu teostamise korral, sh võimalus pöörduda halduskohtusse (vt p 29).
  12. Selleks et tuvastada, kas seadusandja on pidanud vajalikuks kujundada kaugkütteteenuse osutaja ja talle soojust tarnida sooviva ettevõtja vahel välja avalik-õiguslikud suhted, tuleb uurida seadusandja eesmärke regulatsiooni kehtestamisel. 28.

§ 141soojuse ostu korralduse kohta kehtestati 1.

novembril 2010 koos monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse jõustumisega. Monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse eelnõu (597 SE) menetlemisel arvestas Riigikogu majanduskomisjon juhtivkomisjonina

§ 141puudutavat muudatusettepanekut 10.

juuni

  1. a istungil põhjendusega, et selgemalt tuleb reguleerida võrguettevõtjate poolt soojuse ostmise põhimõtted eelkõige potentsiaalsetelt uutelt soojuse tootjatelt. Eelnõu teise lugemise jätkamisel selgitas juhtivkomisjoni esindaja, et muudatusega soovitakse eelistada kodumaiseid energiaallikaid ja esmajärjekorras taastuvaid energiaallikaid, et vähendada sõltuvust sissetoodavatest fossiilsetest kütustest. Teiseks sooviti soosida pikaajalisi lepinguid, et tagada kindlus investeerida uutesse säästlikesse tehnoloogiatesse, mis kasutavad kodumaist küttematerjali (
  2. juuni
  3. a seletuskiri teise lugemise jätkamiseks;
  4. juuni
  5. a stenogramm, p 10). Eeltoodust ei nähtu, et

§ 141

kehtestamisel oleks soovitud soojuse ostmise lepingud või nende sõlmimiseks konkursside läbiviimine allutada avalikule õigusele. Konkursi läbiviimise reeglid on küll spetsiifilised reeglid teatud valdkonnas tegutsevate ettevõtjate jaoks, kuid erinevalt RHS

  1. peatüki sätetest ei ole siin tegemist avaliku võimu kandja kohustuste laiendamisega eraettevõtjatele.
  2. Sisuliselt leiab kaebaja, et ilma konkursi tulemuste vahetu halduskohtuliku kontrollita võivad jääda kaitseta nii konkursil osalejate kui ka tarbijate huvid. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Turgu valitsevate ettevõtjate poolt majandusliku võimu kuri​tarvitamise välistamiseks teostab üldist järelevalvet Konkurentsiamet vastavalt KonkS §-le
  3. See kehtib ka kauba ostmisest põhjendamatult keeldumise korral (KonkS § 16 p 6). Kaugkütteseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide, sh

§ 141

ja määruse nr 47 järgimise üle teostab Konkurentsiamet järelevalvet

§ 28lg 1 alusel.

Tarbijate õigusi kaitseb eelkõige Konkurentsiameti poolt soojuse piirhinna kooskõlastamine vastavalt

§-le

  1. Kui Konkurentsiameti haldusaktid või toimingud rikuvad konkursil osalemisest huvitatud isiku või tarbija subjektiivseid õigusi, on isikul võimalik pöörduda kaebusega halduskohtusse. Samuti on kaebajal võimalik VÕS §-de 1009–1013 rikkumise korral kaitsta oma õigusi tsiviilkohtumenetluses.
  2. Seetõttu leiab kolleegium, et

§ 141

lg 2 alusel korraldatud konkursist tulenevad vaidlused ei ole oma iseloomult avalik-õiguslikud. III

  1. Eeltoodust tulenevalt rahuldab Riigikohus AS Tallinna Küte määruskaebuse ning tühistab ringkonnakohtu määruse osas, millega rahuldati OÜ Maardu Elektrijaam määruskaebus ja tühistati halduskohtu määruse resolutsiooni p
  2. Jõusse jääb Tallinna Halduskohtu
  3. aprilli
  4. a määruse p 1, millega kohus tagastas kaebuse AS Tallinna Küte otsuse tühistamise ning Eesti Energia AS-ga ja AuraGen OÜ-ga sõlmitud soojusenergia müügilepingute tühisuse tuvastamise nõuetes. Ringkonnakohtu määruse põhjendusi muudetakse vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
  5. Pooled ning kolmandad isikud ei ole kassatsiooniastmes esitanud menetluskulude väljamõistmise taotlust, menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Kuna AS Tallinna Küte ei ole Tallinna Ringkonnakohtu
  6. juuli
  7. a määrust halduskohtus kantud menetluskulude jaotuse osas vaidlustanud, ei ole Riigikohtul võimalik ringkonnakohtu määrust selles osas kontrollida.
  8. Kautsjon tagastatakse vastavalt HKMS § 107 lg-le
  9. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.