Obsah (8)

§ 6§ 15§ 14§ 7§ 17§ 8§ 18§ 28

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-152-12 Määruse kuupäev Tartu, 13. veebruar 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, L

) § 14 lg-st 2 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg 1 p-dest 3 ja 10 tulenevalt kostja majanduslikku seisundit hinnates arvestada kostja sissetulekuks olevat riiklikku pensionit ja riiklikku sotsiaaltoetust. Samas on kostja pangakontodele kogunenud märkimisväärne summa raha, ligi 5000 eurot, mille arvel on võimalik tasuda õigusabi osutamise eest. Seetõttu ei ole kostjal

§ 6

lg 1 alusel õigust saada riigi õigusabi, sest ta suudab ise tasuda õigusabi eest kogutud vara arvel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED JA MENETLUS RIIGIKOHTUS

1. Kostja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja riigi õigusabi taotlus rahuldada. Kostja arvates on ringkonnakohus lähtunud üksnes asjaolust, et taotleja pangakontol on piisav raha õigusteenuse eest tasumiseks, jättes hindamata muud kostja majanduslikku seisundit mõjutavad asjaolud. Kostja majandusliku seisundi hindamisel tuleb pöörata tähelepanu tema kõrgele vanusele (83 aastat) ja sellele, et tema hoiustatud summa on kujunenud minimaalse vanaduspensioni arvel säästetu tulemusel. Säästmise eesmärk on olnud tagada oma raha arvel lihtne toimetulek elupäevade lõpuni ning vähehaaval on ta suutnud koguda summa, mis võimaldab lähedastel tasuda ühel päeval tema matusekulude eest. Kostja pidas iseenesest mõistetavaks, et tema läbi raskuste ja kindla põhjendatud eesmärgiga kogutud sääste ei võeta arvesse tema igapäevase majandusliku võimekuse hindamisel. Ebaõiglust tekitab ka asjaolu, et vaidlus, millesse taotleja on kaasatud, tuleneb riigi enda haldussuutmatusest. Kostjal on risk kaotada oma korter. Ringkonnakohus ei võtnud arvesse, et ainuüksi apellatsioonkaebuse riigilõivuna on ringkonnakohus määranud kostjale tasumiseks 3515 eurot 14 senti. Menetlusabist keeldumine ei olnud õiguspärane ja välistab isiku põhiõiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse.
2. Hageja palus jätta määruskaebus rahuldamata.
3. Asja läbivaadanud koosseis andis
4. novembri
5. a määrusega asja läbivaatamiseks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. Riigikohtu esimehe
6. novembri
7. a käskkirjaga kaasati asja läbivaatamisse lisaks Riigikohtu halduskolleegiumi kohtunikud Jüri Põld ja Harri Salmann. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada. Kolleegium teeb uue määruse, millega rahuldab kostja riigi õigusabi taotluse ja määrab kostjale esindaja riigi kulul.
9. Kostja kaebeõigus ringkonnakohtu määruse peale tuleneb

§ 15lg 8 ja Ts

MS § 180 lg 4 järgi TsMS § 191 lg 1 esimesest lausest. 13. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et riigi õigusabi andmise otsustamisel ei saa taotleja majanduslikku seisundit hinnates arvestada taotleja sissetulekuks olevat riiklikku pensionit ja riiklikke sotsiaaltoetusi. Nii

§ 14lg 1 (samuti § 7 lg 1 p-d 3 ja 4) kui ka Ts

MS § 186 lg 1 (aga ka § 182 lg 2 p-d 1 ja 2) eristavad menetlusabi taotleja majandusliku seisundi määramisel sissetulekut ja muud vara. Kolleegiumi arvates on

§ 14lg 2 esimese lause ja Ts

MS § 186 lg 2 esimese lause tähenduses menetlusabi määramisel varaks, millele ei saa pöörata sissenõuet, eelkõige TMS §-s 66 nimetatud vallasasjad. Sissetulekule need sätted ei kohaldu. Nii

kui ka TsMS erisätted isiku majandusliku seisundi hindamise kohta täpsustavad üldreeglit, mille järgi tuleb kindlaks teha, kas ja millises ulatuses ei suuda isik majandusliku seisundi tõttu menetlusega seotud kulusid eelduslikult kanda (vt

§ 6lg 1, Ts

MS § 181 lg 1 p 1). Sissetuleku arvestamine riigi õigusabi andmise otsustamisel ja sellest tehtavad mahaarvamised on sätestatud

§ 7lg 1 p-s 4 ja § 14 lg-s 1.

Sarnaselt on sissetuleku arvestamine ette nähtud ka muu menetlusabi andmise otsustamisel tsiviilkohtumenetluses TsMS § 182 lg 2 p-s 1 ja § 186 lg-s 1. 14. Tõlgendus, et sissetulekut ei võeta riigi õigusabi või muu menetlusabi andmisel

§ 14lg 2 esimese lause ja Ts

MS § 186 lg 2 esimese lause järgi arvesse ulatuses, milles sellele ei saa pöörata sissenõuet, oleks vastuolus ka seaduse mõttega. Selline tõlgendus tähendaks, et miinimumpalka või palga alammäärast vähem pensionit saava pensionäri pensionit ei saa menetlusabi määramisel üldse arvesse võtta, kuna sellele ei saa riikliku pensionikindlustuse seaduse § 47 lg 3 ja TMS § 132 lg 1 järgi täitemenetluses sissenõuet pöörata (vt ka Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-07, p 13). See tähendaks omakorda, et menetlusabi taotlust lahendades tuleks lähtuda üldjuhul sellest, et sellised isikud ei peaks oma tulu jooksvate kulutuste katteks üldse kasutama.
3. Isiku kontol olev raha on tema vara, mida võetakse menetlusabi taotluse lahendamisel tema majandusliku seisundi määramisel arvesse nii

§ 7lg 1 p 3 ja § 14 lg 1 kui ka Ts

MS § 182 lg 2 p 2 ja § 186 lg 1 järgi. Seda siiski üksnes juhul, kui igakuiste jooksvate kulude katteks sissetulekuna kontole laekunud raha ei ole juba arvestatud sissetulekuna

§ 7lg 1 p 4 või Ts

MS § 182 lg 2 p 1 alusel. Sama raha ei saa majandusliku seisundi kindlaksmääramisel arvesse võtta topelt. 16. Tegemaks kindlaks, kas isik oma majandusliku seisundi tõttu vajab riigi menetlusabi õigusabi eest tasumisel või muude menetluskulude kandmisel ehk kas isik vastab

§ 6lg 1 või Ts

MS § 181 lg 1 p-s 1 sätestatud tunnustele, tuleb nii

§ 14lg 1 kui ka Ts

MS § 186 lg 1 järgi lisaks seal otse nimetatud asjaoludele arvestada ka "muid tähendust omavaid asjaolusid". See tähendab, et seadusandja on jätnud lahtiseks, milliseid seaduses otse nimetamata taotleja kulusid (nt kulud toidule) ja muid asjaolusid võib kohus täiendavalt arvestada, hindamaks objektiivselt ja igakülgselt taotleja majanduslikku seisundit. Selliselt on võimalik arvesse võtta mh seda, kui isiku eest kannab jooksvad kulud keegi teine, isikul on ühekordseid ebaregulaarseid tulusid, vara on soetatud kindla sihtotstarbega või tõenäoliselt vajalik ettenägematuteks kulutusteks, isiku edasised tulu teenimise võimalused on oluliselt vähenenud jms. Selle eesmärk on hinnata, kas isik on võimeline panustama õigusabi või muude menetluskulude eest tasumiseks. Nii saab kohus korrigeerida seaduse erisätetest tulenevat, kuid üldregulatsiooni järgi põhjendamatut menetlusabist ilmajäämist või ka selle põhjendamatut võimaldamist. 17. Kolleegiumi arvates saab kostja puhul muude tähendust omavate asjaoludena

§ 14

lg 1 mõttes arvestada mh tema kõrge vanusega, täiendava tulu teenimise võimaluste piiratusega ja raha kogumise vajadusega võimalike tulevaste ülalpidamiskulude ning matusekulude katteks. Kolleegiumi arvates ei saa kostjalt mõistlikult eeldada, et ta peaks selliste säästude arvel maksma advokaadile õigusabi osutamise eest. 18. Esitatud asjaolude järgi on kostja abielus, mida tuleb tema majandusliku seisundi kindlakstegemisel samuti arvestada. Nimelt arvestatakse taotleja majanduslikku seisundit hinnates lisaks taotleja enda varale ja sissetulekule

§ 14lg-te 1 ja 2 ning Ts

MS § 186 lg-te 1 ja 2 järgi ka temaga koos elavate perekonnaliikmete vara ja nende sissetulekuid ning ühiseid kulusid. 19. Abielus olevate isikute varasuhte määramisel eeldatakse perekonnaseaduse (PKS) § 24 lg 2 järgi varaühisust. See tähendab PKS § 25 järgi, et põhimõtteliselt kogu abielu kestel omandatud vara (sh töötasu, pension, kontol olev raha) kuulub eelduslikult abikaasade ühisomandisse. Oma kohustuste eest vastutab abikaasa PKS § 33 lg 3 järgi eelduslikult oma lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga. Seda põhimõtet tuleks kolleegiumi arvates arvestada ka hinnangu andmisel menetlusabi taotleja majanduslikule olukorrale, tehes kindlaks sissetulekust eristuva vara, mille arvel õigusabikulusid või muid menetluskulusid kanda. See ei ole aga ainus kriteerium. Taotleja majandusliku seisundi kindlaksmääramisel arvestatakse TsMS § 182 lg 21 teise lause järgi varana ühisvara ulatuses, milles võib eeldada, et ühisomanikud võiksid seda mõistlikult kasutada menetluskulude katteks. Samast põhimõttest saab

§ 14

lg 1 järgi lähtuda nii abikaasade kui ka muude taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete vara arvessevõtmisel muu tähendust omava asjaoluna ka riigi õigusabi andmise otsustamisel isiku majanduslikku seisundit hinnates. Seega võib ühisvara arvestada ka suuremas kui pooles ulatuses. Näiteks vaidlustes PKS § 33 lg-s 1 nimetatud kohustuste üle, mille eest vastutavad mõlemad abikaasad ühisvaraga täies ulatuses, saab arvestada kogu ühisvaraga.

1. Riigikohus on leidnud, et TsMS § 186 lg 1 põhjal ei saa teha järeldust, et taotlejaga koos elav perekonnaliige peaks oma pere kulutuste kandmisest ülejääva sissetulekuga lisaks vastutama taotlejaga seotud õigusvaidluse kulude katmise eest (vt Riigikohtu
2. detsembri
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-12, p 10;
4. detsembri
5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-12, p 9). Kolleegium täiendab nimetatud seisukohta ja märgib, et sõltuvalt vaidluse liigist või muudest asjaoludest võib siiski oodata ka teiste perekonnaliikmete panustamist taotleja menetluskulude kandmisse. Kõne alla tuleb see abikaasade puhul esmalt PKS § 33 lg-s 1 nimetatud vaidlustes, kuid ei ole välistatud ka muudel juhtudel, nt kui vaidluse esemeks on perekonnaliikmete ühine eluase või kui see võidakse rahalise vaidluse tõttu kaotada. Muu tähendust omava asjaoluna

§ 14

lg 1 tähenduses tuleb kindlaks teha, kas ja kuivõrd võib eeldada, et teised perekonnaliikmed peaksid advokaadi tasu maksmisesse või muude menetluskulude kandmisse panustama või millises ulatuses neilt saab eeldada taotleja muude kulutuste kandmist, et taotlejal jääks rohkem võimalusi ise õigusabi eest tasuda või muid menetluskulusid kanda. 21. Kostja on deklareerinud enda ja abikaasa pensionid ja sotsiaaltoetused ning ühised kulud, kuid ei ole märkinud, kas tema abikaasal on konto pangas, millel on võimalik ühisvarasse kuuluv raha. Ringkonnakohus ei ole pidanud vajalikuks seda taotluse lahendamisel täpsustada. Kuigi vaidluses ühise eluaseme üle võib eeldada ka kostjaga kooselava abikaasa panustamist õigusabikulude kandmisse, on deklareeritud kostja abikaasa sissetulekud ja muu ühine vara ning kolleegiumil ei ole põhjust arvata, et kostja on oma perekonna majanduslikku seisundit vääralt kujutanud. Apellatsioonkaebuse menetlemisel on ringkonnakohtul siiski võimalik

§ 17lg-te 4 ja 5 alusel kostja ja tema abikaasa majanduslikku seisundit täiendavalt kontrollida ja Ts

MS § 189 alusel ka menetlusabi andmine tühistada. 22. Eelneva põhjal leiab kolleegium, et kostja majanduslik seisund on esitatud asjaoludel

§ 6lg 1 mõttes selline, et temalt ei saa eeldada õigusabi eest tasumist.

Kostja vastab

-s riigi õigusabi saamiseks sätestatud muudele tingimustele. Muu hulgas ei ole ta kolleegiumi arvates ise võimeline oma õigusi kaitsma (

§ 7

lg 1 p 1) ning tema apellatsioonkaebus ei ole ilmselgelt edulootuseta (

§ 7lg 1 p-d 2 ja 5).

Lisaks arvestab kolleegium ka seda, et kostjal tuleb teha lisakulutusi apellatsioonimenetluses riigilõivu tasumiseks (isegi kui talle antakse ka selleks menetlusabi), ning tsiviilasja olulisust kostjale, kuna see puudutab tema eluaset. 23. Kolleegium määrab

§ 8

p 1 alusel kostjale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. See tähendab, et kostjal ei ole menetluse kestel ega ka pärast võimalikku apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist ei riigi õigusabi korras määratud advokaadi tasu ega kulutuste hüvitamise kohustust TsMS § 190 lg 2 ja lg 5 esimese lause alusel. Selliselt muudab kolleegium oma varasemat teistsugust seisukohta (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-8-09, p 19). Menetlusabi andmisele advokaadi õigusabi eest tasumisel (riigi õigusabi) kohaldatakse TsMS § 180 lg 4 järgi tsiviilkohtumenetluse seadustikus riigi menetlusabi kohta sätestatut üksnes niivõrd, kui riigi õigusabi seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kolleegiumi arvates sisaldub riigi õigusabi seaduses erikord riigi õigusabi korras kantud kulude riigi õigusabi saajalt väljamõistmiseks.

§ 15

lg 5 ja § 16 lg 1 järgi tuleb juba riigi õigusabi määramisel vastavalt

§-le 8 kindlaks määrata, kas riigi õigusabi saaja peab saadud õigusabi eest ka midagi edaspidi riigile maksma. Seega peab riigi õigusabi saajale juba riigi õigusabi saamisel olema selge, mis tingimustel ta seda kokkuvõttes saab. Kui riigi õigusabi antakse hüvitamiskohustuseta, tähendab see kolleegiumi arvates, et hüvitamiskohutust ei tulene ka juhul, kui menetluses tehakse lahend tema kahjuks. Kui kohus soovib jätta võimaluse, et kaotuse korral mõistetakse riigi õigusabi saajalt kulud riigi kasuks välja, tuleb riigi õigusabi anda hüvitamiskohustusega ja täpsustada, et hüvitamiskohustus on üksnes juhul, kui lahend kohtumenetluses tehakse riigi õigusabi saaja kahjuks. Hüvitamiskohustusega riigi õigusabi andmisel on kohtul TsMS § 190 lg-t 7 kohaldades võimalik isikut ka hüvitamiskohustusest vabastada või seda kohustust leevendada. 24. Eelnev (vt p 23) ei mõjuta vastaspoole kohustust hüvitada riigi õigusabi kulud riigile TsMS § 190 lg 3 või lg 5 teise lause alusel, kui riigi õigusabi saaja esitatud hagi rahuldatakse või tema vastu esitatud hagi jäetakse rahuldamata, st kui lahend tehakse tema kasuks. seda küsimust riigi õigusabi seadus ei reguleeri. Samuti ei mõjuta p-s 23 väljendatud seisukoht TsMS § 190 kohaldamist muu menetlusabi andmisel, mh isiku täielikul või osalisel vabastamisel riigilõivu või kautsjoni tasumisest. 25. Tulenevalt

§ 18

lg 1 esimesest lausest nimetab riigi õigusabi osutava advokaadi Eesti Advokatuur. 26. Kolleegium märgib, et riigi õigusabi taotluse ega selle kohta tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel ei ole menetlusosaliseks hageja, kelle õigusi määruskaebuse lahendamine ei puuduta. Seda kinnitab mh see, et poolele menetlusabi andmise peale ei saa vastaspool kaevata. Riigi finantshuve kaitseb TsMS § 191 lg 1 ja

§ 28lg 1 järgi Rahandusministeerium või rahandusministri määratud asutus.

Hageja seisukoha küsimine kaebuse kohta ei olnud iseenesest vajalik, kuid kohus võis seda teha TsMS § 187 lg 1 teise lause järgi, ilma et hageja oleks sellest muutunud määruskaebemenetluse osaliseks.

1. Kuna määruskaebus rahuldatakse, tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.
2. Määruskaebuse menetlemise kulusid TsMS § 191 lg 3 alusel ei hüvitata. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu