3-2-1-152-12
RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-152-12 Määruse kuupäev Tartu, 13. veebruar 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu Kohtuasi Aime Ploomi hagi Bernhard Lõhmuspuu jt vastu lepingute tühisuse tuvastamiseks ja kinnistusraamatu kannete kustutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-60039 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Bernhard Lõhmuspuu määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Kostja Bernhard Lõhmuspuu, esindaja vandeadvokaat Kaido Ehasoo Asja läbivaatamise kuupäev 14. jaanuar 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-60039.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Aime Ploom (hageja) esitas 16. novembril 2009 ühise hagiavalduse Bernhard Lõhmuspuu (kostja) jt isikute vastu. Hagis palus hageja mh kustutada kinnistusraamatust kostja nimele kantud korteriomand Tallinnas Xxxxxxxxxx xx-x (kinnistu nr xxxxxxxx) (korteriomand).
Hageja väitel on ta Xxxxxxxxxx xx maja tagastamise osas omandireformi õigustatud subjekt. Kostja sõlmitud selles majas asuva korteri erastamise leping on tühine nagu ka korteri üleandmise asjaõigusleping, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega. Kinnistusraamatu kande õigusliku aluse äralangemise tõttu tuleb korteriomand kinnistusraamatust kustutada.
Lisaks jättis maakohus kostja kanda 1/19 hageja menetluskuludest ja jättis kostja menetluskulud tema enda kanda. Samuti mõistis maakohus kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud 740 eurot 3 senti hageja tasumata jäänud riigilõivu katteks.
Taotluse lisaks oleva majandusliku seisundi teatise järgi on kostja ja tema abikaasa sissetulekuks nende vanaduspension, kokku 624 eurot 76 senti kuus, ja sotsiaaltoetused, kokku 42 eurot 25 senti kuus. Lisaks on kostjal AS-s SEB Pank tähtajaline hoius 1500 eurot ja arvelduskontol raha 2998 eurot 7 senti. Kinnisvarana märkis kostja vaidlusaluse korteriomandi. Igakuiste kulutustena märkis kostja koos perekonnaliikmetega 550 eurot.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. juuni 2012. a määrusega kostja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
Määruse järgi ei saa riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 14 lg-st 2 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg 1 p-dest 3 ja 10 tulenevalt kostja majanduslikku seisundit hinnates arvestada kostja sissetulekuks olevat riiklikku pensionit ja riiklikku sotsiaaltoetust. Samas on kostja pangakontodele kogunenud märkimisväärne summa raha, ligi 5000 eurot, mille arvel on võimalik tasuda õigusabi osutamise eest. Seetõttu ei ole kostjal RÕS § 6 lg 1 alusel õigust saada riigi õigusabi, sest ta suudab ise tasuda õigusabi eest kogutud vara arvel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED JA MENETLUS RIIGIKOHTUS 8. Kostja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja riigi õigusabi taotlus rahuldada.
Kostja arvates on ringkonnakohus lähtunud üksnes asjaolust, et taotleja pangakontol on piisav raha õigusteenuse eest tasumiseks, jättes hindamata muud kostja majanduslikku seisundit mõjutavad asjaolud. Kostja majandusliku seisundi hindamisel tuleb pöörata tähelepanu tema kõrgele vanusele (83 aastat) ja sellele, et tema hoiustatud summa on kujunenud minimaalse vanaduspensioni arvel säästetu tulemusel. Säästmise eesmärk on olnud tagada oma raha arvel lihtne toimetulek elupäevade lõpuni ning vähehaaval on ta suutnud koguda summa, mis võimaldab lähedastel tasuda ühel päeval tema matusekulude eest. Kostja pidas iseenesest mõistetavaks, et tema läbi raskuste ja kindla põhjendatud eesmärgiga kogutud sääste ei võeta arvesse tema igapäevase majandusliku võimekuse hindamisel. Ebaõiglust tekitab ka asjaolu, et vaidlus, millesse taotleja on kaasatud, tuleneb riigi enda haldussuutmatusest. Kostjal on risk kaotada oma korter. Ringkonnakohus ei võtnud arvesse, et ainuüksi apellatsioonkaebuse riigilõivuna on ringkonnakohus määranud kostjale tasumiseks 3515 eurot 14 senti. Menetlusabist keeldumine ei olnud õiguspärane ja välistab isiku põhiõiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada. Kolleegium teeb uue määruse, millega rahuldab kostja riigi õigusabi taotluse ja määrab kostjale esindaja riigi kulul.
Nii RÕS kui ka TsMS erisätted isiku majandusliku seisundi hindamise kohta täpsustavad üldreeglit, mille järgi tuleb kindlaks teha, kas ja millises ulatuses ei suuda isik majandusliku seisundi tõttu menetlusega seotud kulusid eelduslikult kanda (vt RÕS § 6 lg 1, TsMS § 181 lg 1 p 1). Sissetuleku arvestamine riigi õigusabi andmise otsustamisel ja sellest tehtavad mahaarvamised on sätestatud RÕS § 7 lg 1 p-s 4 ja § 14 lg-s 1. Sarnaselt on sissetuleku arvestamine ette nähtud ka muu menetlusabi andmise otsustamisel tsiviilkohtumenetluses TsMS § 182 lg 2 p-s 1 ja § 186 lg-s 1.
Selline tõlgendus tähendaks, et miinimumpalka või palga alammäärast vähem pensionit saava pensionäri pensionit ei saa menetlusabi määramisel üldse arvesse võtta, kuna sellele ei saa riikliku pensionikindlustuse seaduse § 47 lg 3 ja TMS § 132 lg 1 järgi täitemenetluses sissenõuet pöörata (vt ka Riigikohtu 7. juuni 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-07, p 13). See tähendaks omakorda, et menetlusabi taotlust lahendades tuleks lähtuda üldjuhul sellest, et sellised isikud ei peaks oma tulu jooksvate kulutuste katteks üldse kasutama.
See tähendab, et seadusandja on jätnud lahtiseks, milliseid seaduses otse nimetamata taotleja kulusid (nt kulud toidule) ja muid asjaolusid võib kohus täiendavalt arvestada, hindamaks objektiivselt ja igakülgselt taotleja majanduslikku seisundit. Selliselt on võimalik arvesse võtta mh seda, kui isiku eest kannab jooksvad kulud keegi teine, isikul on ühekordseid ebaregulaarseid tulusid, vara on soetatud kindla sihtotstarbega või tõenäoliselt vajalik ettenägematuteks kulutusteks, isiku edasised tulu teenimise võimalused on oluliselt vähenenud jms. Selle eesmärk on hinnata, kas isik on võimeline panustama õigusabi või muude menetluskulude eest tasumiseks. Nii saab kohus korrigeerida seaduse erisätetest tulenevat, kuid üldregulatsiooni järgi põhjendamatut menetlusabist ilmajäämist või ka selle põhjendamatut võimaldamist.
See ei ole aga ainus kriteerium. Taotleja majandusliku seisundi kindlaksmääramisel arvestatakse TsMS § 182 lg 21 teise lause järgi varana ühisvara ulatuses, milles võib eeldada, et ühisomanikud võiksid seda mõistlikult kasutada menetluskulude katteks. Samast põhimõttest saab RÕS § 14 lg 1 järgi lähtuda nii abikaasade kui ka muude taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete vara arvessevõtmisel muu tähendust omava asjaoluna ka riigi õigusabi andmise otsustamisel isiku majanduslikku seisundit hinnates. Seega võib ühisvara arvestada ka suuremas kui pooles ulatuses.
Näiteks vaidlustes PKS § 33 lg-s 1 nimetatud kohustuste üle, mille eest vastutavad mõlemad abikaasad ühisvaraga täies ulatuses, saab arvestada kogu ühisvaraga.
Kolleegium täiendab nimetatud seisukohta ja märgib, et sõltuvalt vaidluse liigist või muudest asjaoludest võib siiski oodata ka teiste perekonnaliikmete panustamist taotleja menetluskulude kandmisse. Kõne alla tuleb see abikaasade puhul esmalt PKS § 33 lg-s 1 nimetatud vaidlustes, kuid ei ole välistatud ka muudel juhtudel, nt kui vaidluse esemeks on perekonnaliikmete ühine eluase või kui see võidakse rahalise vaidluse tõttu kaotada. Muu tähendust omava asjaoluna RÕS § 14 lg 1 tähenduses tuleb kindlaks teha, kas ja kuivõrd võib eeldada, et teised perekonnaliikmed peaksid advokaadi tasu maksmisesse või muude menetluskulude kandmisse panustama või millises ulatuses neilt saab eeldada taotleja muude kulutuste kandmist, et taotlejal jääks rohkem võimalusi ise õigusabi eest tasuda või muid menetluskulusid kanda.
Ringkonnakohus ei ole pidanud vajalikuks seda taotluse lahendamisel täpsustada. Kuigi vaidluses ühise eluaseme üle võib eeldada ka kostjaga kooselava abikaasa panustamist õigusabikulude kandmisse, on deklareeritud kostja abikaasa sissetulekud ja muu ühine vara ning kolleegiumil ei ole põhjust arvata, et kostja on oma perekonna majanduslikku seisundit vääralt kujutanud.
Apellatsioonkaebuse menetlemisel on ringkonnakohtul siiski võimalik RÕS § 17 lg-te 4 ja 5 alusel kostja ja tema abikaasa majanduslikku seisundit täiendavalt kontrollida ja TsMS § 189 alusel ka menetlusabi andmine tühistada.
See tähendab, et kostjal ei ole menetluse kestel ega ka pärast võimalikku apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist ei riigi õigusabi korras määratud advokaadi tasu ega kulutuste hüvitamise kohustust TsMS § 190 lg 2 ja lg 5 esimese lause alusel. Selliselt muudab kolleegium oma varasemat teistsugust seisukohta (vt Riigikohtu 1. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-8-09, p 19).
Menetlusabi andmisele advokaadi õigusabi eest tasumisel (riigi õigusabi) kohaldatakse TsMS § 180 lg 4 järgi tsiviilkohtumenetluse seadustikus riigi menetlusabi kohta sätestatut üksnes niivõrd, kui riigi õigusabi seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kolleegiumi arvates sisaldub riigi õigusabi seaduses erikord riigi õigusabi korras kantud kulude riigi õigusabi saajalt väljamõistmiseks. RÕS § 15 lg 5 ja § 16 lg 1 järgi tuleb juba riigi õigusabi määramisel vastavalt RÕS §-le 8 kindlaks määrata, kas riigi õigusabi saaja peab saadud õigusabi eest ka midagi edaspidi riigile maksma. Seega peab riigi õigusabi saajale juba riigi õigusabi saamisel olema selge, mis tingimustel ta seda kokkuvõttes saab. Kui riigi õigusabi antakse hüvitamiskohustuseta, tähendab see kolleegiumi arvates, et hüvitamiskohutust ei tulene ka juhul, kui menetluses tehakse lahend tema kahjuks. Kui kohus soovib jätta võimaluse, et kaotuse korral mõistetakse riigi õigusabi saajalt kulud riigi kasuks välja, tuleb riigi õigusabi anda hüvitamiskohustusega ja täpsustada, et hüvitamiskohustus on üksnes juhul, kui lahend kohtumenetluses tehakse riigi õigusabi saaja kahjuks. Hüvitamiskohustusega riigi õigusabi andmisel on kohtul TsMS § 190 lg-t 7 kohaldades võimalik isikut ka hüvitamiskohustusest vabastada või seda kohustust leevendada.
Samuti ei mõjuta p-s 23 väljendatud seisukoht TsMS § 190 kohaldamist muu menetlusabi andmisel, mh isiku täielikul või osalisel vabastamisel riigilõivu või kautsjoni tasumisest.
Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu