← Eesti

3-1-1-5-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-1-5-13

  1. veebruar 2013 Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe Süüdimõistetu Arlis Kure (Kurg) karistuse täitmisele pööramine Tartu Ringkonnakohtu
  2. septembri
  3. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-11-13542 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Arlis Kure kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi pooled Jüri Vissak Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
  4. jaanuar 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Anda kohtuasi lahendada Riigikohtu üldkogule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Tartu Maakohtu
  6. jaanuari
  7. a otsusega tunnistati Arlis Kurg süüdi karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi ning teda karistati seitsmekuulise vangistusega. Sellele karistusele liideti KarS § 65 lg 2 alusel kümnekuuline vangistus varem toime pandud kuritegude eest. A. Kure lõplikuks karistuseks mõisteti 1 aasta ja 5 kuuline vangistus. Vangistus asendati tuhande kolmekümne tunni üldkasuliku tööga, kohustades süüdimõistetut seda tööd ära tegema kahe aasta jooksul.
  8. Tartu Maakohtu
  9. septembri
  10. a määrusega tühistati kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande alusel üldkasuliku töö kohaldamine ja A. Kurele mõistetud vangistus pöörati selle ärakandmata osas - s.o üks aasta, kolm kuud ja kaksteist päeva - reaalselt täitmisele. Kohus leidis, et kuivõrd A. Kurg hoidis korduvalt ilma mõjuva põhjuseta üldkasuliku töö tegemisest kõrvale, tuleb tema suhtes kohaldada reaalset vangistust. Lahendis märgiti, et määrus on kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 2 p 4 alusel ja lähtuvalt Riigikohtu üldkogu
  11. juuli
  12. a otsuses kohtuasjas nr 3-1-1-18-12 avaldatud põhimõtetest määruskaebe korras vaidlustatav.
  13. Maakohtu määruse peale esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse A. Kure kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja karistuse täitmisele pööramata jätmist. Kaitsja leiab, et süüdimõistetu jättis üldkasuliku töö tegemisele ilmumata mõjuval põhjusel, kuivõrd ta oli haige.
  14. Tartu Ringkonnakohtu
  15. septembri
  16. a määrusega jäeti kaebus läbi vaatamata. Kohus leidis, et maakohtu määrus ei olnud tulenevalt KrMS § 385 p-st 26 määruskaebe korras vaidlustatav, hoolimata lahendis sisalduvast vastupidisest teabest. Riigikohus tunnistas KrMS § 385 p 26 põhiseadusvastaseks vaid osas, milles see ei võimaldanud esitada määruskaebust KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud määruste peale, millega pööratakse tingimisi kohaldamata jäetud vangistus KarS § 74 lg 4 alusel täitmisele (vt Riigikohtu üldkogu
  17. juuli
  18. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-18-12). See tähendab, et osas, milles KrMS § 385 p 26 välistab edasikaebamise KarS § 69 lg 6 alusel karistuse täitmisele pööramise peale, on säte endiselt kehtiv ja kuulub kohaldamisele, mistõttu A. Kure kaitsjal ei olnud kaebuse esitamise õigust. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  19. Ringkonnakohtu määruse peale esitas A. Kure kaitsja A. Kello määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määruse tühistada. Kaebaja märgib, et Riigikohtu lahendid on alama astme kohtutele kohustuslikud ja praegusel juhul on ringkonnakohus ebaseaduslikult eiranud kohtuasjas nr 3-1-1-18-12 tehtud Riigikohtu üldkogu lahendit.
  20. Määruskaebusele esitatud vastuses leiab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Jüri Vissak, et vastavalt KrMS § 385 p-le 26 ei saanud maakohtu määrust vaidlustada. Vastupidist ei ole võimalik välja lugeda ka Riigikohtu lahendist kriminaalasjas nr 3-1-1-18-12, sest Riigikohtu üldkogu tunnistas KrMS § 385 p 26 põhiseaduse vastaseks üksnes osas, milles see ei võimalda esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku poolt KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse tingimisi kohaldamata jäetud vangistus KarS § 74 lg 4 alusel täitmisele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  21. Tulenevalt KrMS § 428 lg-st 2 otsustab üldkasuliku töö kohaldamise tühistamise ja süüdimõistetule kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmisele pööramise KarS § 69 lõike 6 või 7 järgi süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik oma määrusega. See määrus ei ole määruskaebekorras vaidlustatav, kuna KrMS § 385 p 26 sätestab, et KrMS § 428 alusel süüdimõistetule mõistetud vangistuse täitmisele pööramise küsimuses tehtud määruse peale määruskaebust esitada ei saa. Saanud määruskaebuse maakohtu sellise määruse peale, mille peale on KrMS § 385 kohaselt määruskaebuse esitamine välistatud, tuleb ringkonnakohtul KrMS § 390 lg 1, § 326 lg 2 ja § 323 lg 2 p 2 alusel jätta see eelmenetluses läbi vaatamata ja tagastada esitajale. Nii on ringkonnakohus ka toiminud, märkides, et KarS § 69 lg 6 alusel karistuse täitmisele pööramise määrus ei ole tulenevalt KrMS § 385 p-st 26 määruskaebekorras vaidlustatav.
  22. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et määruse eelmises punktis öeldut ei väära ka Riigikohtu praktika. Riigikohtu üldkogu ei tunnistanud
  23. juuli
  24. a kohtuotsusega asjas nr 3-1-1-18-12 KrMS § 385 p 26 põhiseaduse vastaseks osas, milles see ei võimalda esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku poolt KrMS § 428 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse üldkasuliku tööga asendatud vangistus KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele. Riigikohtu üldkogu eitas KrMS § 385 p 26 põhiseadusele vastavust üksnes ulatuses, milles norm välistas määruskaebuse esitamise täitmiskohtuniku KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse täitmisele tingimisi kohaldamata jäetud vangistus KarS § 74 lg 4 alusel. Lisaks märgib kolleegium, et KrMS § 385 p-s 26 sisalduvat keeldu esitada kaebus üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramise otsustuse peale ei tunnistatud põhiseadusvastaseks ka Riigikohtu üldkogu
  25. novembri
  26. a kohtuotsusega asjas nr 3-1-1-45-
  27. Selles asjas tunnistati KrMS § 385 p 26 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks vaid osas, milles see ei võimaldanud esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku poolt KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastatu karistuse kandmata osa täitmisele KarS § 76 lg 5 alusel. Seega on väär maakohtu seisukoht, et tulenevalt Riigikohtu praktikast saab vaidlustada maakohtu täitmiskohtuniku poolt KrMS § 428 lg 2 alusel tehtud määrust, millega pööratakse üldkasuliku tööga asendatud vangistus KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele, KrMS § 2 p 4 alusel. Viimatinimetatud normist tuleneb, et kriminaalmenetluse allikas on Riigikohtu lahend küsimuses, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Kuivõrd KrMS § 385 p 26 kohaselt ei saa esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku poolt KrMS § 428 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse üldkasuliku tööga asendatud vangistus KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele, on see küsimus lahendatud kriminaalmenetluse seadustikus ehk KrMS § 2 p-s 3 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse allikas, mistõttu KrMS § 2 p 4 ei ole praegusel juhul asjassepuutuv.
  28. Küll aga tõusetub kriminaalkolleegiumi hinnangul käesoleva määruse eelmises punktis viidatud Riigikohtu praktika pinnalt küsimus, kas KrMS § 385 p-s 26 sätestatud keeld esitada kaebus üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramise otsustuse peale on põhiseaduspärane või mitte. KrMS § 385 p 26 põhiseaduspärasusest sõltub, milline lahend tuleb Riigikohtul kohtuasjas teha. Kui KrMS § 385 p 26 on osas, milles see ei võimalda esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku poolt KrMS § 428 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse üldkasuliku tööga asendatud vangistus KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele, põhiseadusega kooskõlas, tuleb analüüsida, kas ringkonnakohus toimis maakohtu määruse peale esitatud määruskaebust läbivaatamata jättes õigesti. Kui aga KrMS § 385 p 26 on selles osas põhiseadusvastane, tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
  29. Põhiseaduse § 24 lg 5 tagab igaühele õiguse tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Kohtupraktikas omaks võetud seisukoha järgi hõlmab edasikaebeõiguse esemeline kaitseala ka kohtumäärusi. Edasikaebepõhiõigus ei ole siiski absoluutne. Edasikaebeõigus ei ole tagatud alati ja kõigi kohtulahendite puhul - näiteks takistaks kõigi kohtumääruste vaidlustamise võimalus kohtusüsteemi efektiivset toimimist ja mõistliku menetlusaja põhimõtte järgimist. Määruskaebemenetluses peab saama vaidlustada neid kohtumäärusi, mis muudavad menetluse jätkamise võimatuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  30. detsembri
  31. a otsus asjas nr 3-1-1110-06, p 13.2).
  32. A. Kure kaitsja vaidlustas määruskaebusega A. Kurele mõistetud vangistuse täitmisele pööramise. Vangistuse täitmisele pööramine toob A. Kure jaoks ilma kahtluseta kaasa mitmete põhiõiguste (eelkõige vabadusõiguse) olulise riive ja tema olukorra halvenemise võrreldes vangistuse täitmisele pööramata jätmisega.
  33. KarS § 69 lg 6 esimene lause sätestab, et kui süüdlane või süüdimõistetu hoiab üldkasulikust tööst kõrvale, süüdimõistetu ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, võib kohus politseiasutuse taotluse või kriminaalhooldusametniku ettekande alusel pöörata süüdlasele või süüdimõistetule mõistetud aresti või vangistuse täitmisele. Üldkogu leidis
  34. juuli
  35. a otsuses kohtuasjas nr 3-1-1-18-12, et edasikaebepõhiõiguse riive mõõdukuse kaalumisel tuleb arvestada, et täitmiskohtunikul on karistust KarS § 74 lg 4 järgi täitmisele pöörates lai kaalutlusõigus (vt otsuse p 49). Karistuse kandmata osa KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pööramisel on täitmiskohtuniku kaalutlusruum kitsam kui KarS § 74 lg 4 puhul, kuivõrd kohtunik peab küll tuvastama vastava õigusnormi kohaldamise eeldused, ei saa aga valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel. Samas tuleb märkida, et
  36. novembri
  37. a otsuses kohtuasjas nr 3-1-1-4512 leidis üldkogu, et KarS § 76 lg 5 korral ei saa täitmiskohtunik küll valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel, ent tema hindamisruum on tulenevalt õigusnormi kohaldamise eelduste sõnastuse üldisusest tegelikkuses siiski üpris ulatuslik (vt otsuse p 41). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on KarS § 69 lg-s 6 sätestatu selles mõttes võrreldav KarS § 76 lg-s 5 sisalduva normiga, kuna KarS § 69 lg 6 kõneleb vägagi üldiselt üldkasulikust tööst kõrvale hoidmisest, kontrollnõuete mittejärgimisest ja kohustuste mittetäitmisest. Lisaks sellele tuleb märkida, et KarS § 69 lg 6 sõnastus viitab isegi kohtuniku laiemale otsustusõigusele kui see on sätestatud KarS § 76 lg-s
  38. Seda seetõttu, et kui KarS § 76 lg 5 sätestab, et kohus pöörab karistuse täitmisele, kõneleb KarS § 69 lg 6 sellest, et kohus võib aresti või vangistuse täitmisele pöörata. Eeltoodust tulenevalt on kriminaalkolleegiumil kahtlus, et alates
  39. septembrist 2011 a. kehtestatud ja menetlusökonoomia eesmärki teeniv KrMS § 385 p-s 26 sätestatud piirang, mis välistab üldkasulikku tööd teinud süüdimõistetule mõistetud vangistuse ärakandmata osa täitmisele pööramise küsimuses KrMS § 428 lg 2 alusel tehtud määruse vaidlustamise, ei kaalu üles kahju, mida võib õiguskorrale tekitada vangistuse ebaõige täitmisele pööramine (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  40. märtsi
  41. a otsus asjas nr 3-4-1-1-04, p 21).
  42. Ka võib KrMS § 385 p-s 26 sisalduv piirang kriminaalkolleegiumi hinnangul rikkuda õigusloome võrdsuse põhimõtet, sest täitmiskohtuniku määrust saab määruskaebemenetluses endiselt vaidlustada mitmel n-ö kergemal juhul (nt tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimuse otsustamine). Lisaks sellele ei laiene KrMS § 385 p-s 26 sisalduv piirang nendele määrustele, millega lahendatakse KrMS § 427 lg 1 kohaselt küsimusi vangistusest tingimuslikult vabastatud süüdimõistetule täiendavate kohustuste määramisest või kohustuste kergendamisest või tühistamisest, ja mis piiravad põhiõigusi vabaduse võtmisest oluliselt vähem. Seaduse piiravas regulatsioonis puudub loogika, mille alusel tuleks neid juhtumeid eristada või mille alusel tagada kaebeõigus vaid osale nimetatud juhtudest.
  43. KrMS § 356 p-st 3 tulenevalt antakse kriminaalasi lahendada Riigikohtu üldkogule, kui kriminaalasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teise lause kohaselt lahendab üldkogu Riigikohtu haldus-, tsiviil- või kriminaalkolleegiumi või erikogu üleantud asja, kui kolleegiumil või erikogul tekib põhjendatud kahtlus kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavuses.
  44. Eeltoodud põhjustel (määruse p-d 9-13) on kriminaalkolleegiumil tekkinud kahtlus, et KrMS § 385 p-s 26 sisalduv piirang ei vasta põhiseadusele osas, milles see ei võimalda esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku poolt KrMS § 428 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse üldkasuliku tööga asendatud vangistus KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele, mistõttu juhindudes KrMS § 356 p-st 3 annab Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtuasja lahendada Riigikohtu üldkogule. Ott Järvesaar, Lea Kivi, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.