Vara arestimine seisneb kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku või rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks oleva vara üleskirjutamises ja vara võõrandamise tõkestamises.
lg 1 sätestab, et kahtlustatav on isik, kes on kuriteos kahtlustatavana kinni peetud ja kes on allutatud menetlustoimingule. Prokuratuuri taotlusest nähtuvalt ei ole R. E.-le kahtlustust esitatud. Tema suhtes koostati sundtoomise määrus.
lg 1 kohaselt on sundtoomine kriminaalmenetluse tagamise vahend, mistõttu ei ole tegemist menetlustoimingule allutamisega. Kuna R. E. ei ole käesolevas menetluses kahtlustatav, siis ei ole võimalik tema vara arestida.
Nimelt ei ole R. E.-d allutatud menetlustoimingule. Sundtoomine ei ole menetlustoiming, vaid üksnes kriminaalmenetluse tagamise vahend. Samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et isik hoiab kriminaalmenetlusest kõrvale, mistõttu sundtoomine ei ole põhjendatud. Kriminaalasjast ei nähtu, et R. E.-le oleks saadetud kutseid menetleja juurde ilmumiseks, mistõttu võib järeldada, et sundtoomise kohaldamine on tingitud menetleja soovist tagada menetluse tõhus läbiviimine, arvestamata isikule seatud piirangute koormavust. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuli 2012. a määruse peale esitas määruskaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri esindaja prokuröri abi Maksim Kink, kes taotleb määruse tühistamist ja asja saatmist Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 4.1 Kahtlustatava mõiste on määratletud
Selles sisalduv definitsioon ei sea isiku kahtlustatavana käsitlemise eelduseks seda, kas kahtlustus on esitatud või mitte. Menetlustoiminguks on menetleja iga tegu, millel on menetlusõiguslik tagajärg. R. E. suhtes oli Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt 15. mail 2012 koostatud sundtoomise määrus. Sundtoomine kuulub
4. peatüki järgi kriminaalmenetlust tagavate toimingute hulka. Seepärast on arusaamatu ringkonnakohtu seisukoht, et kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamist ei saa käsitada menetlustoimingule allutamisena. Sundtoomine on kriminaalmenetluse tagamise vahendina menetlustoimingu alaliik. Kuivõrd R. E.-d koheldakse sundtoomise määruses kahtlustatavana, siis ta ongi allutatud menetlustoimingule kahtlustatavana
4.2. Vara arestimine on samuti vaadeldav iseseisva menetlustoiminguna mis võib tähendada seda, et isiku suhtes piisava kahtlustuse olemasolul ei ole tema esmakordseks kahtlustatavana käsitlemiseks muu toiming nõutav. Arestitava vara omaniku teadmatus sellest menetlustoimingust võib kriminaalmenetluses ette tulla erandlikel juhtudel. Selles osas on vara arestimise taotluses selgitatud, et R. E.-d pole õnnestunud kätte saada ega talle kahtlustust esitada objektiivsetel asjaoludel - ta viibib viimasel ajal palju Kreeka Vabariigis ja on seal ka käesoleval ajal. Kuid ta käib aeg-ajalt ka Eestis ja on võimalik, et tal on elukoht mõlemas riigis. On tähelepanuväärne, et tsiviilkohtumenetluses ei hoiatata arestitava vara omanikku enne vastava kohtumääruse tegemist ja registris käsutamise keelumärke seadmist. Vara omaniku õiguste kaitsmine on kriminaalmenetluses tagatud nii vara arestimise vaidlustamise võimalusega (
) kui ka hiljem võimalikus kaebemenetluses vara aresti alt vabastamise taotluse rahuldamata jätmise korral (
4.
E. vara arestimist tsiviilhagi tagamiseks. Maa- ja ringkonnakohus keeldusid vara arestimast põhjendusel, et R. E. ei ole kahtlustatav
Seega tuleb lahendada küsimus, mis tingimusel võib kedagi käsitada kuriteos kahtlustatavana ja sellest tulenevalt ka tema vara arestida. Kolleegiumi hinnangul on seejuures oluline eristada kahtlustatava seisundi tekkimist ja kahtlustatavale tema õiguste tagamist. 5.1
lg 1 näeb ette, et kahtlustatav on isik, kes on kuriteos kahtlustatavana kinni peetud, või isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ja kes on allutatud menetlustoimingule. Isiku kahtlustatavana kinnipidamine on
lg 1 kohaselt menetlustoiming, mille sisuks on sellele allutatud isikult kuni 48 tunniks vabaduse võtmine. Selle alused ja kord on ammendavalt sätestatud
§-s 217. R. E.-d ei ole kahtlustatavana kinni peetud, mistõttu selle võimaluse üksikasjalikum analüüs ei ole siinkohal vajalik. Teise
lg-s 1 sisalduva alternatiivi - piisava aluse esinemine isiku kahtlustamiseks ja tema allutamine menetlustoimingule - tuvastamiseks tuleb esmalt otsustada, kas kõnealused tingimused olid täidetud. Piisav alus isiku kahtlustamiseks kuriteo toimepanemises (põhjendatud kuriteokahtlus) saab tuleneda kogutud tõenditest, mis viitavad kuriteo toimepanemisele selle konkreetse isiku - kahtlustatava poolt. Olukorras, kus isikut ei peeta kahtlustatavana kinni, sedastatakse vastav kahtlus reeglina menetlusdokumendis (näiteks määruses või kutses), mille alusel menetleja allutab isikut menetlustoimingule või taotleb sellise otsustuse tegemist teise menetleja - vastavalt kas prokuratuuri või kohtu poolt (näiteks läbiotsimine, tagaotsitavaks kuulutamine või isiku väljakutsumine kahtlustatavana ülekuulamiseks). 5.2 Menetlustoimingu mõistet kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda. Õigusteoorias peetakse selleks menetleja iga toimingut, mis on suunatud menetluse läbiviimisele. Kolleegiumi hinnangul ei piira seadus kahtlustatava seisundi tekkimist kindla menetlustoimingu liigiga. Tegemist ei pea muuhulgas olema uurimistoiminguga ehk tõendi saamisele suunatud menetlustoiminguga. Siin tuleb arvestada ka kohtueelse menetluse vaba kujundamise põhimõttega, mille kohaselt uurimisasutus ja prokuratuur võivad kasutada kõiki seadusega lubatud toiminguid, mis on kohased ja vajalikud tõendusteabe kogumiseks ja tingimuste loomiseks kohtumenetluseks. Toimingute järjekord sõltub eeskätt uurimiseesmärgist ja menetlustaktikalistest kaalutlustest, kui menetlusseadusest ei tulene teisiti (näiteks ultima ratio põhimõte jälitustoimingute puhul). Seetõttu peab kolleegium ebaõigeks maa- ja ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt sundtoomine kui menetluse tagamisele suunatud toiming ei saa luua isikule kahtlustatava staatust. 5.3 Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuli 2012. a määruses on seatud kahtluse alla R. E. sundtoomise põhjendatus. Võtmata seisukohta sundtoomise põhjendatuse kohta märgib kolleegium, et eeltoodud põhimõtetest lähtuvalt tuleb isikut käsitada kahtlustatavana ka siis, kui tema suhtes on esitatud vara arestimise taotlus, milles on sedastatud kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginev põhjendatud kahtlus, et isik on toime pannud kuriteo. Selline taotlus vastab kolleegiumi hinnangul menetlustoimingule allutamise mõistele. Vara arestimise taotlus on suunatud sellele, et isiku suhtes võetaks vastu teda tema vara kaudu vahetult puudutav menetluslik otsustus. Seega rikkusid maa- ja ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust
lg 2 tähenduses, leides, et isikut, kelle suhtes on esitatud sundtoomise taotlus ja vara arestimise taotlus, ei saa käsitada kahtlustatavana, kuna teda ei ole allutatud menetlustoimingule. Selline otsustus mõjutas vahetult asja lahendamise lõpptulemust. 6. Eelmises punktis märgitu, mis puudutab kahtlustatava seisundi tekkimist, ei mõjuta siiski isiku menetlusõiguste tagamist.
lg 2 alusel selgitatakse kahtlustatavale viivitamata tema õigusi ja kohustusi ning kuulatakse ta üle kahtlustuse sisu kohta. Kahtlustatava õiguste ja kohustuste loetelu sisaldub
§-s
p-st 2 ja § 390 lg-st 1 tühistab Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu määrused ja saadab vara arestimise taotluse uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule samas kohtukoosseisus. Prokuratuuri määruskaebus tuleb rahuldada. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.