Obsah (12)

§ 339§ 270§ 341§ 318§ 17§ 323§ 326§ 236§ 30§ 156§ 390§ 175

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-18-13 18. veebruar 2013 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe Kohtuasi Kri

§-le 305 teatanud kohtuotsuse kuulutamise aja, küsis kohtuistungil prokurörina osalenud ringkonnaprokurör Leelet Kivioja kohtult järgmist: "Mul on küsimus. Prokuröri abi võib ka tulla kuulama või?" Kohtunik vastas sellele küsimusele jaatavalt. (

1. augusti
2. a kohtuistungi helisalvestis, kell 12.45.22-12.45.26.)
3. Harju Maakohtu
4. augusti
5. a otsusega mõisteti H. Mäkker KarS § 291 järgi õigeks. Maakohtu otsuse kuulutamisel osales lisaks süüdistatavale ja kaitsjale ka Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Vahur Verte.
6. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid kannatanu esindaja vandeadvokaat Rein Laid ja prokuratuur. Prokuratuuri apellatsiooni, nagu ka sellele eelnenud apellatsiooniteate, allkirjastas prokuröri abi V. Verte.
7. Tallinna Ringkonnakohtu
8. oktoobri
9. a määrusega maakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Sama määrusega mõisteti Eesti Vabariigilt H. Mäkkeri kasuks välja 504 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. 5.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada

§ 339

lg 1 p-s 4 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu.

§ 270lg 1 sätestab prokuröri kohustusliku osavõtu kohtuistungist.

Kohtulik arutamine hõlmab endas kohtuistungi rakendamist, kohtulikku uurimist, süüdistatava viimast sõna, kohtuotsuse tegemist ja ka selle kuulutamist (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-106-06, p 8.2). Käesoleva kriminaalasja kohtulikust arutamisest maakohtus võttis kuni kohtuotsuse kuulutamiseni osa ringkonnaprokurör L. Kivioja. Kohtuotsuse kuulutamisele ringkonnaprokurör ei ilmunud ja otsuse kuulutamisel viibis prokuröri abi V. Verte. Prokuratuuriseaduse (ProkS) § 7 lg 2 kohaselt võib prokuröri abi täita prokurörile pandud ülesandeid üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjade kohtulikus menetluses ulatuses, milleks on teda konkreetses kriminaalasjas volitanud kõrgemalseisev prokurör. Kuna seadus nõuab prokuröri abi osalemiseks üldkorras arutatavas kriminaalasjas kõrgemalseisva prokuröri volitust, siis peab see volitus olema kohtuistungil kontrollitav ja arusaadav ka teistele kohtumenetluse pooltele. 14. augusti 2012. a kohtuistungil ei ole maakohus V. Verte volitusi kontrollinud, prokuröri abi ei ole kõrgemalseisva prokuröri volitust esitanud ega enda volituste olemasolule viidanud. Sellist olukorda tuleb tõlgendada kui kohtulikku arutamist prokuröri osavõtuta, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 1 p 4 mõttes.

§ 341

lg 1 kohaselt tuleb ringkonnakohtul sellise rikkumise tuvastamise korral maakohtu otsus tühistada ja kriminaalasi maakohtule teises kohtukoosseisus uueks arutamiseks saata. 5.2 Eeltoodud põhjustel ei olnud prokuröri abil ka õigust apellatsiooniteate ja apellatsiooni esitamiseks. 5.3 Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamise tõttu ei käsitlenud ringkonnakohus apellatsioonides esitatud väiteid. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuur, taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Määruskaebuse põhjendused on järgmised. 6.1
2. augusti
3. a kohtuistungi lõpus vastas maakohus jaatavalt prokuröri küsimusele, kas kohtuotsuse kuulutamisele võib tulla prokuröri abi. Seega oli prokuröri abil volitus kohtuotsuse kuulutamisel osalemiseks. Teised kohtumenetluse pooled olid sellest teadlikud ega esitanud kohtuistungil vastuväiteid. Niisiis on ekslik ringkonnakohtu järeldus, et prokuröri abil ei olnud kriminaalasjas osalemiseks kõrgemalseisva prokuröri volitust, volitus ei olnud kohtuistungil kontrollitav ega teistele kohtumenetluse pooltele arusaadav. Järelikult ei saa rääkida ka kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest. 6.2 Prokuratuur ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga, et prokuröri abil polnud õigust apellatsiooniteate ja apellatsiooni esitamiseks.

§ 318

lg 1 kohaselt on apellatsiooniõigusega isikuks kohtumenetluse pool ehk isik, kes oli õigustatud osalema ka esimese astme kohtu menetluses.

§ 17lg 1 kohaselt on kohtumenetluse pooleks prokuratuur.

Prokuratuuri volitusi kriminaalmenetluses teostab prokuratuuri nimel prokurör ja tema toimingud on oma õigusliku kehtivuse poolest vaadeldavad samaväärsena asutuse omadega, kusjuures nende kehtivus väljapoole ei sõltu sellest, kas need on vastuolus sisemiste reeglitega. Selline regulatsioon lähtub muu hulgas õiguskindluse printsiibist, sest kohtu jaoks peab iga prokuröri avaldus olema vaadeldav prokuratuuri ametliku seisukohana, hoolimata sellest, kas see ka tegelikult on prokuratuurisiseste korraldustega kooskõlas. Sellest tulenevalt ei ole vaja ka konkreetseid korraldusi või volitusi kindlate ametitoimingute tegemiseks, piisab sellest, kui prokurör kuulub mingisse kindlasse prokuratuuri. Käesoleval juhul oli prokuröri abil apellatsiooni esitamiseks nii ringkonnaprokurör L. Kivioja nõusolek kui ka korraldus (s.o volitus). Kuna prokuröri abil oli olemas volitus maakohtu otsuse kuulutamisel osalemiseks, oli tal sellest tulenevalt ka õigus vajadusel otsust vaidlustada. Asjaolu, et prokuröri abi ei esitanud kohtule kirjalikku volitust, ei tähenda, et volitus üldse puudunuks. Volikirja nõue ei ole tuletatav ei ProkS § 7 lg-st 2 ega

§-st 318. Juhul, kui ringkonnakohus oleks leidnud, et apellatsiooni on esitanud isik, kellel ei ole selleks apellatsiooniõigust, siis tulnuks apellatsioon

§ 323lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata jätta.

Seda pole aga ringkonnakohus teinud. 7. Vastuses määruskaebusele leiab H. Mäkkeri kaitsja Anne Vissak järgmist. Kõnealusel juhul ei toimunud kohtulik arutelu ilma prokurörita, vaid kohtuotsuse kuulutamisel, apellatsiooniteate esitamisel ja apellatsiooni esitamisel on osalenud prokuröri abi, kellel ei olnud selleks õigust. Isegi kui aktsepteerida ringkonnaprokuröri seisukohta, et arvestada tuleb helisalvestist, millest nähtub, et kohus lubas prokuröri abil kohtuotsuse kuulutamisel osaleda, ei nähtu sellist aktsepti apellatsiooniteate ja apellatsiooni esitamiseks. Seega vähemasti kahel viimasel juhul osales prokurör ilma volituseta. Kaitsja on seisukohal, et apellatsiooni esitas isik, kellel ei olnud selleks õigust ning seega kuulub kohaldamisele

§ 323lg 2 p 2.

Tallinna Ringkonnakohus oleks pidanud juba eelmenetluses tuvastama, et isik, kes on esitanud apellatsiooni, ei oma apellatsiooniõigust, ja jätma apellatsiooni

§ 323lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Ringkonnakohus tuvastas ekslikult nii

§ 339

lg 1 p-s 4 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise (I) kui ka prokuröri abil V. Vertel apellatsiooni esitamise õiguse puudumise (II). Samas märgib kolleegium, et olukorras, kus ringkonnakohus leidis, et prokuröri abil puudus apellatsiooniteate ja apellatsiooni esitamise õigus, tulnuks ringkonnakohtul apellatsioon

§ 326lg 2 ja § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata jätta.

Apellatsiooniõiguseta isiku apellatsiooni alusel ei ole ringkonnakohtul võimalik tuvastada kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ega maakohtu otsust tühistada. I 9.

§ 339

lg 1 p 4 loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks selle, kui prokurör ei ole kohtumenetluses osalenud, kuigi prokuröri osavõtt oli kohustuslik. Tulenevalt

§ 270

lg-st 1 on prokuröri osavõtt kohtuistungist üldjuhul kohustuslik kohtuliku arutamise kõigis staadiumides, seega ka kohtuotsuse kuulutamisel, mis on kohtuliku arutamise osa (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-106-06, p 8.2). Erandina ei ole prokurör

§ 236

lg 4, § 246 lg 3 ja § 2564 lg 5 kohaselt kohustatud osalema kohtuotsuse kuulutamisel lühi-, kokkuleppe- ja kiirmenetluses. Kuna käesolevat kriminaalasja arutati üldmenetluse korras, oli prokuröri osavõtt 14. augustil 2012 toimunud kohtuotsuse kuulutamisest kohustuslik. 10.

§ 30

lg 1 kohaselt esindab riiklikku süüdistust kohtus prokuratuur.

§ 17

lg 1 järgi on süüdistatava, kaitsja, kannatanu, tsiviilkostja ja kolmanda isiku kõrval kohtumenetluse pooleks prokuratuur. Tulenevalt

§ 30lg-st 2 teostab prokurör kriminaalmenetluses prokuratuuri volitusi.

Seega ei ole prokuratuuri kui kriminaalkohtumenetluse poole menetluslikud õigused ja kohustused seotud konkreetse prokuröri isikuga, vaid kuuluvad prokuratuurile tervikuna. Prokurör üksnes teostab prokuratuuri volitusi (

§ 30lg 2), olles seega sisuliselt vaid prokuratuuri esindaja.

Sellisena on prokuröril kohtumenetluses prokuratuuri õigused ja kohustused ning tema menetlustoimingud loetakse tehtuks prokuratuuri poolt. Üldjuhul ei näe seadus ette, et prokurör peaks kriminaalkohtumenetluses tõendama oma volitusi konkreetses kriminaalasjas prokuratuuri esindada. Samuti ei määratle seadus konkreetses kriminaalasjas esindusõiguslike prokuröride ringi. Seega sõltumata prokuratuuri sisemisest töökorraldusest ja ülesannete jaotusest on n-ö välissuhtes (s.o suhtes teiste kohtumenetluse poolte ja kohtuga) reeglina iga prokurör pädev esindama prokuratuuri mis tahes kriminaalasjas. See tähendab, et kohtul ja teistel kohtumenetluse pooltel puudub üldjuhul alus nõuda, et menetluses osalev prokurör tõendaks oma volitusi konkreetse kriminaalasjaga tegeleda. Samas ei ole prokuratuuril võimalik hilisemas menetluses tugineda asjaolule, et prokurör, kes prokuratuuri nimel mingi menetlustoimingu tegi, ei olnud pädev selles asjas prokuratuuri esindama või konkreetset menetluslikku sammu astuma. 11.

§ 30

lg-st 2 järeldub, et prokuratuuri volitusi kriminaalmenetluses saab teostada üksnes prokurör ja prokuratuur ei saa selleks volitada mõnda muud isikut (nt advokaati). Vaatamata ProkS § 2 lg 1 mõneti ebaõnnestunud sõnastusele on prokuratuuriseaduse süstemaatilise tõlgendamise pinnalt siiski üheselt mõistetav, et prokuröri mõiste hõlmab ka prokuröri abi (ProkS § 7). Siiski on seadusandja prokuröri abi pädevust kriminaalmenetluses piiranud tingimusega, et prokuröri abi võib täita prokurörile pandud ülesandeid üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjade kohtulikus menetluses ulatuses, milleks on teda konkreetses kriminaalmenetluses volitanud kõrgemalseisev prokurör (ProkS § 7 lg 2). Prokuröri abi on seega pädev teostama üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjas prokuratuuri menetluslikke õigusi ja täitma prokuratuuri kohustusi üksnes juhul, kui kõrgemalseisev prokurör on talle selleks volituse andnud, ja vaid ulatuses, mis ei välju antud volituse piiridest. Eeltoodust tuleneb loogiliselt ka järeldus, et kohtul ja menetlusosalistel peab olema võimalik kontrollida, kas prokuröri abi on igal konkreetsel juhul kõrgemalseisva prokuröri poolt volitatud prokuratuuri esindama või mitte, samuti prokuröri abi volituste ulatust.

1. ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud kõrgemalseisva prokuröri volituse puhul tuleb eristada ühelt poolt selle andmist kui prokuratuuri-sisest õigustoimingut ja teisalt prokuröri abi esindusõiguse tõendamist kohtule. ProkS § 7 lg-s 2 ette nähtud volituse andmiseks on vajalik ja samas ka piisav kõrgemalseisva prokuröri korraldus prokuröri abile konkreetse(te) prokuratuuri menetluslike õiguste ja kohustuste teostamiseks üldmenetluses. Seadus ei näe ette, et selline korraldus peaks olema vormistatud kirjalikult. Seega on prokuröri abi ProkS § 7 lg 2 järgi pädev teostama üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjas prokuratuuri menetluslikke õigusi ja täitma prokuratuuri kohustusi ka juhul, kui ta on saanud selleks kõrgemalseisvalt prokurörilt suulise korralduse.
2. Selleks, et prokuröri abi õigus üldmenetluses prokuratuuri esindada, samuti selle ulatus oleks kohtule ja kohtumenetluse pooltele nähtav, peab prokuratuur ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud volituse andmist kohtus tõendama. Kriminaalmenetluse seadustik prokuröri abi volituste tõendamise korda ei reguleeri. Lähtudes analoogia korras tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-st 221, leiab kolleegium, et prokuröri abi õigust üldmenetluses kohtus prokuratuuri esindada tõendab kas talle kõrgemalseisva prokuröri poolt antud volikiri (või ka kirjalik korraldus teatud ülesannete täitmiseks) või kõrgemalseisva prokuröri poolt kohtuistungil suuliselt antud ja protokollitud või

§ 156korras helisalvestatud volitus.

Lisaks sellele võib kõrgemalseisva prokuröri volituse olemasolu nähtuda tema allkirjastatud menetlusdokumentidest (nt apellatsioonist või määruskaebusest). 14. ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud volitus peab hõlmama nii prokuröri abi nime, kellele kõrgemalseisev prokurör prokuratuuri esindamise õiguse annab, kui ka selgelt määratletud ulatust, milles prokuröri abi konkreetses kriminaalasjas prokuratuuri ülesandeid täita võib. 15. Eeltoodust järeldub muu hulgas, et see, kui prokuratuur ei esita kohtule nõuetekohast tõendit prokuröri abil ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud volituste olemasolu kohta, ei tähenda automaatselt seda, et prokuröri abil puudub õigus üldmenetluses prokuröri ülesandeid täita. Kõnealuses olukorras tuleb kohtul enne prokuröri abi esindusõiguse puudumise sedastamist täiendavalt kontrollida, kas kõrgemalseisev prokurör on prokuröri abile ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud volituse andnud. 16. Käesolevas kriminaalasjas leiab ringkonnaprokurör L. Kivioja, et tema poolt Harju Maakohtu 9. augusti 2012. a istungil pärast kohtuotsuse kuulutamise aja teatavaks tegemist esitatud küsimusest - "Prokuröri abi võib ka tulla kuulama või?" - on piisava selgusega nähtav, et prokuröri abi V. Vertele oli antud ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud volitus nii maakohtu istungil kohtuotsuse kuulutamisel osalemiseks kui ka maakohtu otsuse peale prokuratuuri apellatsiooni esitamiseks. Sellise seisukohaga ei ole võimalik nõustuda. 17. Selleks, et muuta üheselt nähtavaks V. Verte õigus esindada prokuratuuri maakohtu otsuse kuulutamisel, pidanuks ringkonnaprokurör kohtuistungil tehtud avalduses talle ka nimeliselt osutama, mitte rääkima abstraktselt "prokuröri abist". Kõrgemalseisva prokuröri poolt ProkS § 7 lg 2 alusel antav volitus ei saa hõlmata kõiki ametisolevaid prokuröri abisid, vaid üksnes ühte või mitut nimeliselt määratletud prokuröri abi. Seega peab ka kõrgemalseisva prokuröri poolt kohtule esitatav kirjalik või suuline kinnitus prokuröri abil ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud volituste olemasolu kohta sisaldama konkreetse(

1. te)prokuröri abi(
2. de)nime(sid), kellele volitus on antud või antakse. Kõrgemalseisev prokurör ei saa lähtuda sellest, et tema avaldus abstraktselt prokuröri abile volituse andmise kohta on üheselt mõistetav kui volituste andmine sellele prokuröri abile, kes tegutseb avalduse tegija juhendamisel. See, milline prokuröri abi millise kõrgemalseisva prokuröri juhendamisel tegutseb, on prokuratuuri sisemise töökorralduse küsimus ega ole piisava selgusega väljapoole nähtav. Ühtlasi ei välista seadus võimalust, et kõrgemalseisev prokurör annab vähemalt välissuhtes kehtivalt ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud volituse ka sellisele prokuröri abile, kes ei tegutse tema juhendamisel. 18. Lisaks eeltoodule oli ringkonnaprokuröri poolt maakohtu 9. augusti 2012. a istungil tehtud avaldus ebaselgelt sõnastatud. Ehkki seda ei saa pidada otseselt veaks, on ebakorrektne formuleerida kinnitus prokuröri abile ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud volituse andmine küsilausena. Seaduse kohaselt on see, kas volitada teatud üldmenetluse toiminguteks kohtus prokuröri abi või mitte, prokuratuuri (kõrgemalseisva prokuröri) otsustada ega eelda kohtu nõusolekut. 19. Vaatamata eeltoodule ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud ringkonnakohtu otsustus kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks saata. 20. Nagu eelnevalt märgitud, ei tähenda see, kui prokuratuur ei esita kohtule nõuetekohast tõendit prokuröri abil ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud volituste olemasolu kohta, veel seda, et prokuröri abil puudub ka tegelikult volitus üldmenetluses prokuröri ülesandeid täita. Olukorras, kus ringkonnakohus leidis, et asjas puuduvad nõuetekohased tõendid V. Verte volituse kohta täita maakohtu otsuse kuulutamisel prokuröri ülesandeid, tulnuks nende volituste olemasolu kohtumenetluse käigus kontrollida, esitades prokuratuurile asjakohase järelepärimise. Siinkohal tuleb silmas pidada sedagi, et ProkS § 7 lg 2 eesmärk on riikliku süüdistuse huvide kaitse ja seega saab vajalike volitusteta prokuröri abi osalemine üldmenetluses kahjustada üksnes prokuratuuri, mitte menetlusosaliste huve. Seega on põhimõtteliselt lubatav seegi, kui prokuratuur prokuröri abi tegevuse tagantjärele heaks kiidab. 21. Hiljemalt Riigikohtule esitatud määruskaebusest, mille on allkirjastanud ringkonnaprokurör L. Kivioja, nähtub, et kõrgemalseisev prokurör andis V. Vertele volituse täita maakohtu otsuse kuulutamisel prokuröri ülesandeid. Seega on praeguseks selge, et maakohtu otsuse kuulutamisel osales selleks pädev prokurör. II 22. Ringkonnaprokuröri poolt maakohtu 9. augusti 2012. a istungil esitatud küsimusest ei ole võimalik välja lugeda, et V. Vertele kõrgemalseisva prokuröri poolt antud või antav volitus hõlmaks ka maakohtu otsuse peale apellatsiooniteate ja apellatsiooni esitamist. Isegi kui ringkonnaprokurör oleks maakohtus avaldanud, et ta volitab prokuröri abi apellatsiooniteadet ja apellatsiooni esitama, pidanuks viide sellisele avaldusele sisalduma ka apellatsioonis endas, sest vastasel korral polnuks prokuröri abi pädevus ringkonnakohtule piisavalt äratuntav. Veelgi korrektsem olnuks lisada prokuröri abi allkirjastatud apellatsioonile kõrgemalseisva prokuröri volikiri. Praeguses asjas midagi sellist ei tehtud. Seega jättis prokuratuur apellatsiooni esitamise ajaks nõuetekohaselt tõendamata V. Verte õiguse prokuratuuri nimel apellatsiooniõigust teostada. 23. Samas ei tähenda prokuratuuri minetused V. Verte esindusõiguse tõendamisel seda, et ringkonnakohtule oleks apellatsiooni esitanud isik, kellel selleks

§ 318

kohaselt õigust ei ole.

§ 318

lg 1 järgi on apellatsiooniõigus kohtumenetluse pooltel.

§ 17lg 1 nimetab kohtumenetluse poolena prokuratuuri.

Seega on prokuratuuril üldjuhul apellatsiooniõigus. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et prokuratuur ei ole tõendanud, et prokuratuuri apellatsiooni allkirjastanud prokuröri abil on ProkS § 7 lg-st 2 tulenevalt õigus apellatsiooniõiguse teostamisel prokuratuuri esindada, tuleb apellatsioon

§ 326

lg 1 ja § 321 lg 3 alusel määrusega käiguta jätta ja anda prokuratuurile tähtaeg prokuröri abi esindusõiguse kinnitamiseks või ümberlükkamiseks. Alles siis, kui prokuratuur prokuröri abi volitust määratud tähtajaks ei kinnita, tuleb apellatsioon

§ 326lg 2 ja § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata jätta.

1. Hiljemalt Riigikohtule esitatud määruskaebusest, mille on allkirjastanud ringkonnaprokurör L. Kivioja, nähtub, et kõrgemalseisev prokurör andis V. Vertele andnud volituse prokuratuuri apellatsiooniõiguse teostamiseks. Seega on praeguseks selge, et prokuratuuri apellatsiooni on allkirjastanud selleks pädev prokurör. III
2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 362 p-st 2 ja § 339 lg-st 2, § 361 lg 1 pst 6 ning lg-st 2, samuti § 341 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.
3. H. Mäkkeri kaitsja A. Vissak esitas taotluse määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must määruskaebemenetluses H. Mäkkerile osutatud riigi õigusabi eest tasu summas 115 eurot 20 senti (sh käibemaks 19 eurot 20 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kriminaalasja materjalidega tutvumiseks 3 pooltundi ja prokuratuuri määruskaebusele vastuse koostamiseks samuti 3 pooltundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
4. detsembri
5. a otsuse (
6. jaanuarist 2013 kehtivas redaktsioonis) punktidest 2, 3 ja 23 juhindudes rahuldada.

§ 175lg 2 p 4 ja § 187 lg 1 alusel jääb see menetluskulu riigi kanda.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe