Obsah (13)

§ 216§ 291§ 1§ 71§ 15§ 296§ 7§ 338§ 339§ 66§ 65§ 61§ 361

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 216lg 2 p 3 alusel kokkuleppemenetluseks.

A. V. tunnistati Saksamaal

1. augusti
2. a kohtuotsusega süüdi suures koguses (nicht geringe Menge) narkootilise aine keelatud sisseveos ja suures koguses narkootilise ainega keelatud kaubitsemisele kaasaaitamises. 1.3 Maakohtu otsuse kohaselt on tõendatud, et A. Sagadi, R. Reinsalu, G. Averin ja A. V. tundsid teineteist ning suhtlesid omavahel. Samuti on kindlaks tehtud, et süüdistatavad ja A. V. viibisid Hollandis süüdistuses nimetatud ajal. Tunnistaja A. V. andis nii Saksamaal toimunud kriminaalmenetluses kui ka Eestis kohtueelses menetluses ühetaolisi ütlusi selle kohta, et narkootilise aine hoidmine ja vedamine toimus A. Sagadi korraldusel ja organiseerimisel; narkootilise aine sai tunnistaja A. Sagadilt ja R. Reinsalult ning pidi toimetama selle G. Averinile. A. V.-ile lubati maksta selle tegevuse eest 1000 eurot. Tunnistaja A. V.-i ütlusi kinnitab ka tema suhtes tehtud Saksamaa Liitvabariigi Nordhorni kohaliku kohtu
3. augusti
4. a jõustunud kohtuotsus. Saksamaal toimunud kriminaalmenetluse raames kogutud dokumendid esitati kirjalike tõenditena Eesti õiguskaitseorganitele kasutamiseks Eestis toimuvas kriminaalmenetluses. A. V. andis Eestis toimunud kriminaalasja kohtueelses menetluses tunnistajana ütlusi
5. oktoobril
6. Kohtumenetluses keeldus ta ütluste andmisest enda ja oma lähedaste turvalisuse huvidest lähtuvalt. Seega oli A. V.-i eeluurimisel antud ütluste avaldamine lubatav

§ 291lg 1 p 2 alusel.

Süüdistatavate süü on tõendatud ka

1. veebruaril 2011 koostatud jälitusprotokolliga, milles sisalduv teave lükkab ümber süüdistatavate väited, et nad läksid Hollandisse otsima tööd ja tegelema ehitusettevõtlusega ega ole seotud narkootilise aine käitlemisega. Nimelt ei räägi süüdistatavad kunagi ehitusest ega töötajate leidmisest; küll mainitakse suuri rahasummasid ja ühe inimese kadumist, kelleks hiljem osutub A. V. G. Averini ja A. Sagadi vahelisest vestlusest nähtub, et G. Averin andis talle raha teatud otstarbeks, mitte lihtsalt võlgu. Telefonikõnest A. V.-i ja A. Sagadi vahel nähtub üheselt, et süüdistatav teadis A. V.-i vahistamisest ja tema sõidukisse peidetud narkootilise aine konfiskeerimisest. Telefonikõnedes räägitakse n-ö salajuttu; vestluse eset ei täpsustata, kuid on selge, et vestluspartnerid saavad teineteisest aru. Kui tegemist oleks tõepoolest ehitusettevõtlusega, siis puuduks vajadus selliseks salatsemiseks. Lisaks nähtub telefonikõnedest, et peamine narkootilise aine käitlemise organiseerija oli A. Sagadi ja R. Reinsalu on vaid abistavas rollis.
2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Sagadi, tema kaitsja vandeadvokaat Andres Simson ja R. Reinsalu. 2.1 A. Sagadi kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist A. Sagadi süüdimõistmise osas ja tema õigeksmõistmist järgmistel põhjendustel. Kuna Eesti Vabariigi riigipiiri ei ole ükski keelatud aine ega ese ületanud, tuleb kõne alla vaid salakaubaveo katse, kuid sellist süüdistust ei ole esitatud. Samuti ei tule A. Sagadi üle kohut mõista Eesti Vabariigis, vaid Saksamaal. A. Sagadi süü ei ole tõendatud. Süüdimõistva otsuse tegemisel tugines maakohus peamiselt A. V.-i ütlustele. Samas keeldus A. V.-i kohtuistungil ütluste andmisest. Tunnistajal ei ole õigust ütluste andmisest keelduda, sest puuduvad tõendid selle kohta, et tunnistaja turvalisus on ohus. Ütluste avaldamine ei olnud seadusega kooskõlas, mistõttu avaldatud ütlusi tõendina arvestada ei tohi. Ei ole ümber lükatud A. Sagadi selgitused selle kohta, et ta viibis Hollandis eesmärgiga kolida sinna koos oma perekonnaga ja tegeleda ettevõtlusega. 2.2 A. Sagadi taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, põhjendades seda järgmiselt. Kriminaalasja menetlemisel on rikutud põhiseaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku sätteid. Esitatud süüdistuses on fakte teadlikult moonutatud, olulised uurimistoimingud on jäetud tegemata ja olulisi tõendeid on varjatud. Jälitustoimingutega on rikutud A. Sagadi eraelu puutumatust. Kuna kohus mõistis ta olemasolevatele tõenditele tuginedes süüdi, ei olnud kohus erapooletu. Kohus ei kaalunud tõendite vahelisi vasturääkivusi ega kuulanud üle olulisi tunnistajaid. 2.3 R. Reinsalu taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist või kergema karistuse mõistmist. Kohus on tema arvates ebaõigesti väitnud, justkui poleks vaidlust selles, et A. Sagadi, R. Reinsalu, A. V. ja G. Averin tundsid üksteist. Tema ise andis kahtlustatavana ütlusi selle kohta, et ta ei tunne G. Averinit ja ka G. Averin on eeluurimisel kinnitanud, et ei tunne R. Reinsalu. A. V.-i tunneb ta vaid põgusalt. Paika ei pea kohtuotsuses märgitu, et A. V. on Saksamaal eeluurimisel ja kohtus ning Eestis kohtueelses menetluses andnud ühetaolisi ütlusi. Erineval ajal antud ütlused lahknevad narkootilise aine saamise ja vedamisega seotud asjaolude osas. Maakohtul ei olnud õiguslikku alust lubada A. V.-il keelduda ütluste andmisest ja avaldada nii Eestis kui Saksamaal toimunud menetlustes antud ütlused. Avaldada võinuks üksnes ütlused, mida ta andis tunnistajana. Jälitusprotokollist jääb arusaamatuks, millise määrusega, millisel ajavahemikul, keda konkreetselt ja millist telefoninumbrit on lubatud jälgida. Lisaks ei nähtu kõnedest midagi kuritegelikku. Ta ei ole pannud toime KarS §-s 392 kirjeldatud tegu, kuna narkootilist ainet ei ole üle Eesti Vabariigi piiri toimetatud. Narkootilise aine hinna puhul on valesti lähtutud jaehinnast ja puudub ka suure varalise kasu saamise eesmärk.
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. märtsi
5. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja süüdistatavad mõisteti neile esitatud süüdistuses õigeks kuriteo tõendamatuse tõttu, põhjendades seda järgmiselt. 3.1 Eesti kohtud on pädevad kriminaalasja lahendama, sest karistusseaduse kehtivus ei ole määratletud üksnes territoriaalsuspõhimõttega, vaid ka isikupõhimõttega vastavalt KarS § -dele 6 ja
6. KarS § 7 lg 1 p 2 kohaselt kehtib Eesti karistusseadus Eesti kodanike suhtes ka juhul, kui tegu on toime pandud väljaspool Eesti territooriumi ja sama tegu on ka selle toimepanemise kohas kuriteona karistatav. Sellise kriminaalasja lahendamine on

§ 1ja § 25 lg 2 kohaselt Eesti kohtute pädevuses.

Karistusseadustikust ega kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene kohustust anda Eesti kodaniku poolt välisriigis toime pandud kuriteo menetlemine üle riigile, kus tegu toime pandi. 3.2 A. V.-il oli

§ 71

lg 2 p-st 2 tulenevalt õigus ütluste andmisest keelduda isikuna, kes on eelnevalt samas kuriteos süüdi mõistetud. A. V. on Saksamaal Nordhorni kohtu

1. augusti
2. a otsusega mõistetud süüdi uimastite ebaseaduslikus sisseveos suures koguses ja suures koguses uimastitega kaubitsemisele kaasaaitamises. Kontrollimisel marihuaana leiti ja konfiskeeriti. A. Sagadile ja R. Reinsalule esitatud süüdistuse kohaselt heidetakse neile kaastäideviijatena koos A. V.-i ja G. Averiniga ette sama marihuaana ebaseaduslikku käitlemist ja üle piiri toimetamist, mille saksa tolliametnikud kontrolli käigus A. V.-i autost leidsid. Kuivõrd A. V.-il oli seadusest tulenev õigus ütluste andmisest keelduda, ei oma ringkonnakohtu hinnangul tähtsust A. V.-i maakohtu istungil esitatud põhjendused, miks ta ütluste andmisest keeldub. 3.3 Samas ei tohtinud maakohus kohtuotsuses tugineda A. V.-i poolt Saksamaal tema kriminaalasja kohtueelses- ja kohtumenetluses ning Eestis käesoleva kriminaalasja kohtueelses menetluses antud ütlustele. 3.4 Eestis toimunud kohtueelses menetluses A. V.-i poolt
3. oktoobril
4. a tunnistajana antud ütlusi ei tohtinud avaldada seetõttu, et
5. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste kohaselt võib üldjuhul avaldada ainult selliseid kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis on eelnevalt deponeeritud

§-s 691 sätestatud korras või kui varasema ülekuulamise viis abistamistaotluse alusel läbi välisriigi pädev asutus ja isikut ei ole võimalik kuulata üle kaugülekuulamise teel.

§ 291

lg 3 lubab erandina vastu võtta isiku varasemad deponeerimata ütlused ainult siis, kui on täidetud järgmised tingimused: ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses; kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks ja tõendi taotleja vastaspoolel on olnud küllaldane võimalus esitada ütlustele vastuväiteid. A. V.-i tunnistajana ülekuulamiste ajal kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioon ütluste deponeerimist ette ei näinud. 1. septembril 2011 jõustunud muudatustega ei kaasnenud rakendussätet, mis oleks näinud ette enne seadusemuudatuse jõustumist antud ütluste avaldamisele erikorra. Seega tuleb ka A. V.-i ütluste avaldamisel lähtuda

§ 291lg-s 3 sätestatud tingimustest.

Nimetatud tingimustest vähemalt esimene ja kolmas täidetud ei ole.

§ 291lg 3 p 1 nõuab, et tunnistaja peab olema usaldusväärne.

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et kuna A. V. ei ole neutraalne kõrvalseisja, vaid isik, kes ise osales kuriteo toimepanemisel, võivad ütlusi mõjutada tunnistaja ja süüdistatavate omavahelised suhted ning tunnistaja valitud kaitsepositsioon tema suhtes toimunud kriminaalmenetluses. Seetõttu ei saa rääkida ütluste andja erilisest usaldusväärsusest, mida

§ 291lg 3 p 1 nõuab.

Samuti ei olnud millegagi tagatud ütluste andja vastaspoole võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid, mis kompenseeriks küsitlemise õiguse puudumist. 3.5 A. V.-i poolt nii käesolevas kriminaalasjas kui Saksamaal aset leidnud kriminaalmenetluses antud ütlustele ei või tugineda ka põhjusel, et

§ 15

lg 3 kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes või valdavas ulatuses tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Keeldudes maakohtu istungil ütluste andmisest, võttis A. V. süüdistatavatelt ja nende kaitsjatelt enda küsitlemise võimaluse ja sellest tulenevalt ka tema ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmise võimaluse. Seda võimalust ei olnud neil ka A. V.-i suhtes Saksamaal läbi viidud kriminaalmenetluse raames. Käesolevas asjas on ka prokurör maakohtu istungil esitatud kohtuvaidluse teesides tõdenud, et A. V.-ilt saadud ütlused on keskseks tõendiks. Maakohtu otsus tuginebki valdavas ulatuses A. V.-i avaldatud ütlustele, kuna otsuse kohaselt on A. Sagadi ja R. Reinsalu osalus narkootilise aine käitlemisel tõendatud eeskätt A. V.-i ütluste ning jälitusprotokollis kajastatud telefonivestluste stenogrammidega. Oluline on see, et A. V.-i ütlused olid ainsateks otsesteks tõenditeks A. Sagadi ja R. Reinsalu vastu. 3.6 Jälitusprotokolli puhul on tegemist lubatava tõendiga: jälitustoimingud on läbi viidud lubades märgitud ajavahemikus ja telefoninumbrite suhtes. Jälitusprotokollis kajastatud telefonivestlustes konkreetselt narkootilist ainet ega selle käitlemist ei nimetata. Neist nähtub üksnes, et A. Sagadi viibis Hollandis ja et ta oli saanud G. Averinilt suurema summa raha. Muret tunti selle pärast, et A. V. on kadunud. Tuleb nõustuda maakohtuga, et telefonikõnede käigus räägitakse salastatult, samuti räägitakse erinevatest asjaoludest, mida ei täpsustata, kuid samas on näha, et suhtlemispartner saab jutu sisust aru. Selline salatsemine annab küll alust arvata, et A. Sagadi ja R. Reinsalu võisid olla seotud ebaseadusliku tegevusega, kuid telefonikõnedest ei ole võimalik ilma A. V.-i ütlusteta teha järeldust, et tegemist oli just narkootilise aine käitlemisega ja selle ebaseadusliku üle riigipiiri toimetamisega ega selle kohta, milline oli A. Sagadi ja R. Reinsalu roll selles. Seega oleks telefonikõnede sisu kasutatav eelkõige A. V.-i ütlusi toetava teabena ja see süüstab A. Sagadit ning R. Reinsalu üksnes A. V.-i ütluste kontekstis. Ainuüksi telefonikõnede pinnalt ei ole võimalik järeldada, et A. Sagadi ja R. Reinsalu panid toime süüdistuses kirjeldatud teo. Seisukohta, et üksnes jälitusprotokollist saadava teabe alusel ei ole võimalik isikuid süüdi mõista, toetab kohtukolleegiumi hinnangul Riigikohtu 1. juuli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11. A. Sagadi väidet, et ta soovis Hollandis luua ehitusettevõtte, ei saa ümber lükata ainuüksi selle väite elulisele mitteusutavusele viidates. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni riigiprokurör Helga Aadamsoo, kes taotleb Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2012. a kohtuotsuse tühistamist ja Harju Maakohtu 3. novembri 2011. a otsuse jõustamist või kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Prokurör leiab, et ringkonnakohtu otsus on põhjendamatu ja ebaseaduslik ning see tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 4.1

§ 15

lg 3 kohaselt ei või kohtulikul arutamisel kohtulahend üksnes või valdavas ulatuses tugineda isiku ütlustele, kui seda isikut ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Maakohus ei ole rajanud oma otsust ainuüksi A. V.-i ütlustele. Maakohus jõudis oma järeldusteni, hinnates kohtule esitatud tõendeid nende kogumis. Käesolevas asjas toetavad jälitusprotokollist saadud teavet lisaks A. V.-i ütlustele ka maakohtus vahetult uuritud tõendid - Saksamaalt saadud andmed A. V.-i kuriteo kohta, s.o Saksamaa Nordhorni kohtu

1. augusti
2. a kohtuotsus, millest nähtub, millise teo eest on A. V. süüdi mõistetud, ja A. V.-i poolt
3. mail 2010 Saksamaal koostatud fotode järgi äratundmiseks esitamise protokoll, millest nähtuvalt on A. V. ära tundnud A. Sagadi ja R. Reinsalu. Viimase tõendi lubatavust kinnitab ka Riigikohtu praktika, mille kohaselt olukorras, kus ei ole alust rääkida vastuolust ja on täidetud

§ 296

lg-tes 2 ja 3 sätestatud avaldamise üldised tingimused, võib uurimistoimingu protokolli avaldada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-12, p 23). Ebaõige on ringkonnakohtu väide, et jälitusprotokoll on süüstav üksnes A. V.-i ütluste kontekstis. Telefonivestlused koosmõjus kriminaalasjas kogutud teiste kaudsete tõenditega ei kaota oma tõenduslikku väärtust ka ilma A. V.-i ütlusteta ega tekita kahtlusi, mida tuleks

§ 7lg 3 kohaselt tõlgendada süüdlase kasuks.

Andes tõendite kogumile ilma A.V.-i ütlusteta maakohtust erineva hinnangu, pidanuks ringkonnakohus andma uue hinnangu ka süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olnud teistele tõenditele ja kummutama maakohtus tuvastatud tehiolud tõendite kogumi omapoolse põhjaliku analüüsiga. 4.2 Ringkonnakohus viitas otsuses varasemale kohtupraktikale ja leidis ekslikult, et käesolevas asjas puudub A.V.-i ütluste suhtes eriline usaldus ja üksnes jälitusprotokolli pinnalt ei ole võimalik järeldada süüdistatavate poolt kuriteo toimepanemist. Kriminaalasjas kujunenud õiguslikku olukorda ei saa samastada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11 kirjeldatuga. Jälitusprotokollist nähtub, et mõlemad süüdistatavad on telefoni teel pidanud korduvaid vestlusi, mille sisuks oli A. V.-i kadumine ja selle seos nende endi rahalise kaotuse ja võimalike uute tegevustega. Tegemist ei ole olukorraga, kus süüdistatava ütluste vastu on vaid üks kõnesalvestis. Kokku 21 kõne pinnalt joonistub piisava arusaadavusega välja A. Sagadi ja R. Reinsalu osalemine kuriteos. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemast praktikas tulenevalt tuleb süüküsimuse lahendamisel ja tõendite hindamisel lähtuda ka süüdistatavate teoeelsest ja -järgsest käitumisest. 4.3 Apellatsioonikohus leidis põhjendamatult, et

§ 291lg 3 alusel tunnistaja A.

V.-i ütluste avaldamisel rikkus maakohus kriminaalmenetlusõigust. Täidetud on viidatud sätte punktis 1 esitatud tingimus - tegemist on usaldusväärse tõendiallikaga. Käesolevas kriminaalasjas on tunnistaja A. V.-i ütlused usaldusväärsed, kuna ta on alates kinnipidamisest kuni käesolevas asjas tunnistajana ülekuulamiseni olnud oma ütlustes järjekindel A. Sagadi ja R. Reinsalu osalemise osas, mis annab aluse pidada tema poolt Eestis tunnistajana antud ütlusi usaldusväärseteks. Tegemist ei olnud anonüümse tunnistajaga ja A.V. on ka ise A. Sagadile telefonis öelnud, et kavatseb rääkida ka kaasosaliste rollist teo toimepanemisel. Kuigi neutraalse kõrvalseisja ütlused võivad olla tugevama kaaluga, ei tulene sellest automaatselt, et eristaatuses tunnistaja ütlused oleksid ebausaldusväärsed.

§ 291

lg 3 p 1 ei sea kõrgemat usaldusväärsuse standardit, mis nõuaks „erilist usaldusväärsust“. Riigikohus on märkinud, et kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, need on põhimõtteliselt kõigi teiste tõenditega võrdväärsed (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-11, p 7.3). Seda kinnitab ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika. Seega ei saa ringkonnakohus esitada seadusest ega kohtupraktikast erinevaid nõudmisi. A. V. on karistatud kuriteo eest, mille korraldasid A. Sagadi ja R. Reinsalu, mistõttu puudub alus arvata, et tegemist on rõõnaga. Olukorras, kus isik juba kannab karistust, ei ole põhjendatud kohtus rääkida tunnistaja valitud kaitsepositsioonist, mis võiks tekitada kahtlusi tõendi usaldusväärsuses. 4.4 Ringkonnakohus asus ekslikult seisukohale, et täidetud ei ole

§ 291

lg 3 p-s 3 sätestatud tingimus, kuna millegagi ei ole tagatud vastaspoolele sellist võimalust vastuväidete esitamiseks, mis kompenseeriks küsitlusõiguse puudumist. Käesolevas asjas on kaitsjatel võimaldatud tutvuda tunnistaja A. V.-i ütlustega juba enne süüdistusakti koostamist. Kaitsjatel ja süüdistatavatel on olnud võimalus esitada omapoolseid tõendeid eelistungil ja kohtumenetluse ajal ning seda võimalust on ka kasutatud. Kaitsjad ja süüdistatavad viibisid kohtuistungil ütluste avaldamise ajal. Pärast ütluste avaldamist toimus veel kohtuistungeid, mistõttu süüdistatavatel ja kaitsjatel oli küllaldane võimalus esitada ütlustele vastuväiteid. Oluline on siinkohal märkida, et ringkonnakohus on samastanud oma sisult kaks erinevat kontseptsiooni: ristküsitluse võimalus

§ 15lg 3 mõttes ja küllaldane võimalus esitada ütlustele vastuväiteid.

A. V.-i varasemate ütluste tõendina vastu võtmine ja uurimine koos teiste kogutud tõenditega oli igati õiguspärane, kuna kaitsjatel ja süüdistatavatel oli piisav võimalus omapoolsete vastuväidete esitamiseks ning A. V.-i ütluste avaldamine ei teinud kohtulikku uurimist ühekülgseks ega puudulikuks. Toodud asjaolud viitavad ühekülgsele kohtulikule uurimisele ringkonnakohtus

§ 338

p 1 tähenduses ja on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 5. Esmalt käsitleb kolleegium kohtueelses menetluses antud tunnistaja ütluste kasutamise põhimõtteid

§ 15

ja § 291 kontekstis (I), analüüsib seejärel nendest põhimõtetest lähtuvalt selles kriminaalasjas A. V.-i ütluste kasutamisega seonduvat (II), peatub KarS §-s 392 kirjeldatud kuriteo objektiivse koosseisu sisustamisel (III) ning võtab lõpuks kokku kassatsioonimenetluse tulemused (IV). I 6.

§ 15

lg 1 sätestab kriminaalmenetluse olulise põhimõttena kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi. Selle kohaselt võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Suunates eeskätt kohtu tegevust, on tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel oluline roll kaitseõiguse ja ausa kohtumenetluse tagamisel - selle kaudu on süüdistatavale kindlustatud võimalus tutvuda vahetult tema vastu esitatud tõenditega, esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajaid. Süüdistatava konfrontatsiooniõigus ehk õigus küsitleda süüdistuse tunnistajaid tuleneb ka Euroopa inimõiguste- ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 lõige 3 p-st „d“. Konfrontatsiooni eesmärk on kindlustada kriminaalmenetluses faktiliste asjaolude tuvastamise usaldusväärsus, mida peab tagama tunnistaja vahetu küsitlemine kohtus.

1. Konfrontatsiooniõiguse näol ei ole tegemist absoluutse õigusega - ka kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtet võib piirata, kui on arvestatud PS §-st 11 lähtuvate tingimustega, mille kohaselt peavad kõik põhiõiguste ja -vabaduste riived olema esiteks kooskõlas põhiseadusega, teiseks demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ja kolmandaks ei tohi need piirangud moonutada piiratavate põhiõiguste olemust. EIK praktika kohaselt on võimalik teha erandeid ka konfrontatsiooniõigusest, kuid need ei tohi rikkuda kaitseõigust (EIK 27.02.2001 Luca vs. Itaalia, p 39). Tunnistaja kohtulikust ülekuulamisest loobumisel ja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks peab alati esinema põhjendatud alus. Tunnistaja kohaloleku kindlustamiseks peab riik tegema mõistlikke pingutusi ja vajadusel selgitama välja tema puudumise põhjusi ning püüdma neid kõrvaldada (EIK 20.01.2009 AlKhawaja ja Tahery vs. Ühendkuningriik, p 120-125).
2. Riigikohtu varasemas praktikas on samuti selgitatud, et isikuliste tõendiallikate puhul tähendab tõendite vahetu uurimise põhimõte tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust (vt nt Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-48-11, p 14). Selline põhimõte tuleneb ka
5. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioonist, mille kohaselt võidakse isikuliste tõendiallikate osas kalduda kõrvale

§ 15

lg-s 1 sisalduvast põhimõttest vaid

§-s 291 sätestatud erandjuhtudel. 9. Kõigepealt sisaldub

§ 291

lg-s 1 seadusandja poolt objektiivseteks hinnatud ristküsitlemise võimatuse põhjuste loetelu, mil kohtumenetluse pool võib hakata kohtult taotlema varem antud ütluste vastuvõtmist tõendina. Vastavalt

§ 291

lg-s 2 sätestatule lubab kohus sama paragrahvi esimeses lõikes loetletud aluste olemasolul kohtumenetluse poolel taotleda varem antud ütluste tõendina vastuvõtmist reeglina vaid siis, kui ütlused on deponeeritud

§-s 691 sätestatud korras, või juhul, kui tunnistaja ütlused on saadud välisriigist abistamistaotluse alusel ja isiku kaugülekuulamine ei olnud võimalik. 10.

§ 291

lg-s 3 on sätestatud võimalus võtta tõendina vastu ka tunnistaja deponeerimata ütlused. Seda sätet kohaldades tuleb esmalt silmas pidada, et konfrontatsiooniõigust välistavalt saadud ütluste vastuvõtmiseks tõendina on aktsepteeritavad üksnes

§ 291lg 1 p-des 1-3 nimetatud olukorrad.

Tegemist ei ole siiski õiguslikult samaväärsete olukordadega. Tunnistaja surm või ütluste andmist välistav terviseseisund on nõuetekohaselt tuvastatuna tõepoolest objektiivsed asjaolud, mil isikult vastava teabe saamine tavapärasel viisil - kohtulikul arutamisel ristküsitluse käigus - on võimatu. Seevastu tunnistaja poolt kohtuistungil ütluste andmisest keeldumine on selle isiku subjektiivne otsustus. Seetõttu lasub ütluste andmisest keeldumise korral riigil kohustus kasutada kõiki tema võimuses olevaid meetmeid saavutamaks siiski tunnistaja küsitlemise võimalikkust.

§ 66

lg 3 kohaselt on tunnistaja kohustatud andma ütlusi, kui ütluste andmisest keeldumiseks puudub seaduslik alus

§-de 71 - 73 järgi. Kuigi kriminaalasjade menetlemisel tuleb ette tunnistaja ähvardamist, on riiki esindava prokuratuuri ülesanne kõigi seaduslike vahenditega tõrjuda ähvardused lõplikult ja resoluutselt ning tagada tunnistajate turvatunne kodanikukohustuse täitmisel. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-86-12, p-d 3435). II 11. Kriminaalasja arutamisel prokurör taotles nii A. V.-i kohtueelses menetluses tunnistajana antud ütluste vastuvõtmist

§ 291

lg 1 p 2 ja lg 3 alusel kui ka Saksamaal toimunud kriminaalmenetluse käigus, sh isikute äratundmiseks esitamisel, A. V.-i antud ütluste vastuvõtmist

§ 65

alusel, mis lubab Eesti kriminaalmenetluses kasutada välisriigis selle riigi seaduste kohaselt kogutud tõendeid, kui tõendi saamiseks tehtud menetlustoiming ei ole vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. Tõlgendades

§ 65

lg-tes 1 ja 2 sätestatut nende koostoimes, tuleb asuda seisukohale, et reeglina on välisriigis selle riigi seaduste alusel ja Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega kooskõlas saadud tõend Eesti kriminaalmenetluses lubatav vaid siis, kui see tõend on saadud Eesti abistamistaotluse alusel. Saksamaal antud ütlused, milles A. V. viitab A. Sagadile ja R. Reinsalule kui teo toimepanijatele ja tunneb nad ära talle esitatud fotode alusel, on saadud Eesti abistamistaotluse alusel. Kuna toimiku materjalidest ei nähtu, et A. V.-i ülekuulamisel Saksamaal oleks rikutud Eesti kriminaalmenetluse põhimõtteid, saab kolleegiumi hinnangul neid tõendeid käsitada tunnistaja varasemate ütlustena, mille kasutamise lubatavuse kontrollimisel tuleb lähtuda

§ 291lg-te 1-3 nõuetest.

12. Kohtutoimikust nähtub, et süüdistatavad ja nende kaitsjad ei saanud A. V.-i küsitleda. A. V. oli küll tunnistajana maakohtu istungile kutsutud ning kohtuistungi protokolli kohaselt selgitati talle ka tema õigusi ja kohustusi. Pärast seda keeldus tunnistaja aga kohtus ütluste andmisest, põhjendades seda hirmuga A. Sagadi ees. A. V. märkis, et talle on enne kohtuistungit helistanud võõrad inimesed ja soovinud temaga arutada kriminaalasjaga seonduvat. Samuti kardab ta oma pere ohutuse pärast. Maakohus pidas põhjendatuks tunnistaja loobumist ütluste andmisest hirmu tõttu süüdistatava ees. Kolleegium märgib, et tunnistaja hirm ja selle tõttu kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine ei anna reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi (eespool viidatud otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-86-12). Siiski ei viinud maakohtu ekslik seisukoht kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumiseni. Nagu ringkonnakohus õigesti märkis, oli A. V.-il ütluste andmisest keeldumise õigus ka

§ 71

lg 2 p 2 alusel isikuna, kes on süüdi mõistetud sama kuriteo kaastäideviimises, kuna ta tunnistati Saksamaal süüdi narkootilise aine käitlemises koos A. Sagadi ja R. Reinsaluga. Seega oli täidetud

§ 291

lg 1 p-s 2 nimetatud tingimus - tunnistaja keeldumine kohtus ütluste andmisest ja prokuratuur võis taotleda A. V.-i poolt varem antud ütluste vastuvõtmist tõendina. 13. Punktis 10 märgitu kohaselt võib kohus deponeerimata ütlused tõendina vastu võtta vaid

§ 291lg-s 3 loetletud kolme tingimuse samaaegsel esinemisel.

Esimese tingimuse (

§ 291

lg 3 p 1) kohaselt ei tohi ütluste andmise asjaolud ja tunnistaja isik anda alust kahelda tõendi (tunnistaja) usaldusväärsuses. Teise tingimuse (

§ 291

lg 3 p 2) kohaselt peab ütluste vastuvõtmist tõendina taotlema kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks. Kolmanda tingimuse (

§ 291

lg 3 p 3) kohaselt peab vastaspoolele olema tagatud küllaldane võimalus esitada ütlustele vastuväiteid. Need kolm tingimust võib omakorda jagada kahte rühma. Esimeses ja kolmandas punktis nimetatud tingimused seonduvad süüdistatavale täiendavate kaitseõiguslike garantiide andmisega olukorras, mil temalt on ära võetud konfrontatsiooniõigus.

§ 291

lg 3 p-s 2 nimetatud tingimus aga ei loo süüdistatavale mingit täiendavat kaitseõiguslikku garantiid. Vastupidi - see tingimus peab seadusandja tahte kohaselt teenima hoopis legaliteedipõhimõtet (või muul viisil avalikku huvi) kasutada tõendamisel süüdistatava menetluslike õiguste tagamisele vähemranget standardit siis, kui tegemist on kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaoluga. 14. Tõendi usaldusväärsuse küsimus tõusetub kohtus üldjuhul alles tõendite hindamisel (

§ 61

) seega pärast seda, kui kohus on tõendi vastu võtnud ja selle avaldanud ning see tõend on edukalt läbinud asjakohasuse ning lubatavuse testi. Sellises olukorras tähendab tõendi tunnistamine usaldusväärseks eeskätt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Tunnistaja ütluste kui isikulise tõendiallika puhul sõltub nende usaldusväärsus muu hulgas ka tunnistaja isikuomadustest ja tajumise asjaoludest. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab näiteks ka see, kui ta suudab üksikasjalikult osutada näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud. Tavapäraselt ei suuda valeütlusi andev isik enda väiteid selliste detailidega varustada. Kohtupraktikas on mingi tõendi usaldusväärsust põhjendatud ka selle kaudu, kuidas see tõend n-ö riimub teiste tõenditega. Riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust, kuid riimumine ise ei ole siiski ühtegi tõendit iseloomustav tunnus, mis tõstaks selle usaldusväärsust. Ka ei pruugi n-ö riimumata tõend olla ebausaldusväärne. Tõendite usaldusväärsusse puutuvalt on Riigikohtu kriminaalkollegiumi 15. oktoobri 2007. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-45-07 nenditud, et tõendi usaldusväärsuse hindamisel ei saa iseenesest kriteeriumiks olla see, kuivõrd napp või mahukas on tõend. Samuti on kohtupraktikas korduvalt märgitud (vt näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. mai 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-11, p 9), et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriume on nende ütluste eluline usutavus (ehk see, milline on vastava asjaolu esinemise üldine tõenäosus), sest vaid nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega. 15. Rääkides tõendi usaldusväärsusest

§ 291

lg 3 p 1 kontekstis ei ole seadusandja silmas pidanud

§ 61alusel tõendite hindamise tulemina tuvastatud tõendi usaldusväärsust.

Tuleb arvestada, et

§ 291

lg 3 p 1 kontekstis on kahtluse puudumine tõendi usaldusväärsuses üks tingimustest, mis võimaldab kohtul üldse vastu võtta konfrontatsiooniõiguseta saadud ütlusi. Tõendite vastuvõtmine on aga kriminaalmenetluse seadustiku 1. septembril 2011 jõustunud muudatuste (eriti

§-s 2861 sätestatu) loogika kohaselt selle tõendi kohtuliku uurimise objektiks tunnistamine ilma tõendi sisu analüüsimata. Ka

§ 291

lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kindlasti peavad ka need ütlused, mille kohus võttis vastu

§ 291lg 3 p-le 1 tuginevalt, alluma hiljem sisulisele hindamisele.

See tähendab, et kohus, olles eelnevalt võtnud

§ 291

lg-le 3 tuginevalt tunnistaja ütlused tõendina vastu, võib tunnistada neid tõendite hindamise tulemina siiski ebausaldusväärseteks. 16. Kohtus ütluste andmisest keeldunud tunnistaja usaldusväärsuse hindamisel

§ 291

lg 3 p 1 kontekstis tuleb ilmutada erilist hoolt, kompenseerimaks ka sisuliselt süüdistatava konfontatsiooniõiguse puudumist. Paratamatult on sellise tunnistaja puhul kohtu käsutuses ka vähem võimalusi tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks. Kõnealune säte ei eelda siiski ütluste andja mingit erilist usaldusväärsust, võrreldes tavalise tunnistajaga, kuna isiku usaldusväärsuse astmestamine ei ole reeglina võimalik. Kuigi kriminaalasja lahendamisel ei saa jätta arvestamata vastava isiku menetlusseisundit ja sellest lähtuvaid huvisid, ei pruugi isiku varasem süüdimõistmine samas teos (nn endine kaaskahtlustatav või -süüdistatav) iseenesest ja alati tähendada, et ta oleks tunnistajana ebausaldusväärne. Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-04, p 8). 17.

§ 291

lg 3 p-s 1 silmas peetav usaldusväärsuse nõue seondub vahetult

§ 291

lg 3 p-s 3 sätestatud tingimusega ehk vastaspoole küllaldase võimalusega esitada tunnistaja ütlustele vastuväiteid. Ütluste avaldamise järel kohtuistungil peab kohtumenetluse poolel olema tagatud piisav võimalus esitada omapoolseid vastuväiteid ütluste sisu ja tõesuse kohta. Vajadusel peab kohus vastuväidete esitamiseks võimaldama süüdistatavale ja kaitsjale lisaaega või lubama uute tõendite esitamist. Kuigi vastuväidete esitamise kaudu ei realiseeru konfrontatsiooniõigus vahetult, saab selle eesmärk olla siiski tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine ja neid ümberlükkavate tõendite esitamise võimalus. 18. Ringkonnakohus leidis, et A. V.-i eelnevalt deponeerimata ütlusi ei oleks maakohus tohtinud tõendina vastu võtta

§ 291lg 3 p-s 1 nimetatud tingimuse puudumisel, sest A.

V.-i puhul ei ole täidetud erilise usaldusvääruse nõuded. Nimelt ei ole tegemist neutraalse kõrvalseisjaga, vaid isikuga, kes tegelikult osales käesoleva kriminaalmenetluse esemeks olevas kuriteosündmuses. Tunnistaja ütlusi võisid mõjutada tema komplitseeritud suhted käesolevas kriminaalasjas süüdistatavatega, samuti A. V.-i poolt eelnevalt valitud kaitsepositsioon tema suhtes Saksamaal toimunud kriminaalmenetluses. Seega asus ringkonnakohus seisukohale, et tunnistaja ütluste usaldusväärsus on a priori välistatud samas teos süüdimõistmise tõttu. Selline hinnang on aga vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud põhimõtetega (vt eelnevalt p-s 16 märgitut). Eeltoodust tulenevalt rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõigust

§ 339lg 2 tähenduses.

Samuti leidis ringkonnakohus, et ei ole millegagi tagatud süüdistatavate õigus esitada tunnistaja ütlustele vastuväiteid, jättes selle seisukoha sisuliselt põhjendamata. Sellega rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 tähenduses.

Kolleegium nendib, et vastuväidete esitamise võimalus on süüdistatavale Eesti kriminaalkohtumenetluses reeglina tagatud. Vastuväidete esitamine

§ 291

lg 3 p 3 mõttes ei tähenda seadusandja tahte kohaselt alati tunnistaja küsitlemist. Kohtul lasub kohustus analüüsida otsuse tegemisel põhjalikult kõik süüdistatavate poolt tõstatatud tunnistaja usaldusväärsust puudutavad argumendid (vt nt EIK 22.11.2012 Tseber vs. Tšehhi Vabariik). Kui ringkonnakohus leiab, et mingil põhjusel vastuväidete esitamise võimalust ei olnud või maakohus jättis need vastuväited tähelepanuta, peab ta seda põhjendama. Nimetatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumised tingivad kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. 19. Esmalt tuleb seega kriminaalasja uuel arutamisel põhjalikult analüüsida seda, kas A. V.-i ütluste vastuvõtmine on lubatav

§ 291lg 1 p 2 ja lg 3 alusel.

Sellest otsustusest lähtuvalt tuleb hinnata muid kriminaalasjas kogutud tõendeid kas kogumis A. V.-i ütlustega või siis ilma nendeta. Järgmisena selgitab kolleegium, et ka olukorras, kus

§ 291

lg 1 p 2 ja lg 3 tingimused on täidetud, võib tunnistaja avaldatud ütluste kasutamist otsuse tegemisel välistada

§ 15lg-s 3 sisalduv reegel.

Selle sätte kohaselt ei või kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. 20. Pole kahtlust, et kohtuotsus tugineb

§ 15

lg 3 mõttes ainsale tõendile siis, kui kohtuotsuses viidataksegi vaid sellele kõnealusele tõendile. Keerulisem on lahendada küsimust, kuidas otsustada selle üle, millal kohtulahend tugineb tõendile „valdavas ulatuses“. Seda probleemi on käsitletud EIK praktikas ja hiljuti ka suurkoja otsuses, mille kohaselt on tegemist sellise tõendiga, mis on määrava või otsustava (ingl „decisive“ või pr „déterminante“) tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja and Tahery vs Ühendkuningriik, p 131). Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega.

1. Käesolevas kriminaalasjas leidis ringkonnakohus, et maakohtu otsus rajanebki valdavalt A. V.-i ütlustele. Samas nähtub kohtuotsusest, et ringkonnakohus ei ole sisuliselt hinnanud muid kriminaalasjas kogutud tõendeid. Kolleegiumi hinnangul erineb käesolevas kriminaalasjas kirjeldatud olukord ringkonnakohtu viidatud Riigikohtu otsuses kirjeldatust, kus süüdistatava seotust kuriteo toimepanemisega kinnitas sisuliselt vaid üks telefonikõne kahe ülejäänud süüdistatava vahel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuli
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11). Teiste tõenditena tuleb kriminaalasja uuel arutamisel hinnata ka Saksamaalt saadud kriminaalmenetluse materjale, arvestades

§ 65tõlgendamise kohta märgitut.

Samuti kuulub käesolevas kriminaalasjas

§ 15

lg-s 3 silmaspeetud tõendite kogumisse ka jälitustoiminguga kogutud teave, mille hulgas on süüdistatavate omavahelised vestlused ja A. Sagadi ning G. Averini vahelised jutuajamised, samuti A. V.-i ja A. Sagadi omavaheline vestlus pärast A. V.-i kinnipidamist. Ühene hinnang tuleb anda ka süüdistatavate ütluste usaldusväärsustele. III

1. Väljudes kassatsiooni piiridest nendib kolleegium, et kuigi ringkonnakohus rikkus kriminaalasja arutamisel oluliselt menetlusõigust, tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata osas, milles A. Sagadi ja R. Reinsalu mõisteti õigeks KarS § 392 lg 2 p 2 järgi, asendades selles osas ringkonnakohtu otsuse õiguslike põhistusi järgnevate põhjendustega. KarS § 392 näeb ette vastutuse keelatud ja eriluba nõudva kauba ebaseadusliku sisse- ja väljaveo eest, sealhulgas narkootilise aine toimetamise eest üle Euroopa Ühenduse tollipiiri või riigipiiri. Riigipiiri all mõistetakse selles süüteokoosseisus sõltumata karistusseadustiku ruumilise kehtivuse põhimõtetest mitte igasuguste maailma- või Euroopa riikide vahelist piiri, vaid Eesti Vabariigi riigipiiri, mida defineerib riigipiiri seadus. Süüteokatsena on käsitletavad ainult sellised teod, mis on vahetus ajalis-ruumilises seoses eriosa süüteokoosseisus kirjeldatud teoga ehk siis piiri ületamisega. Süüdistuses sisalduva teokirjelduse kohaselt ületas A. V. narkootilist ainet sõiduautoga vedades Hollandi ja Saksamaa vahelise riigipiiri ja ta peeti kinni Saksamaal. Sellest teokirjeldusest ei nähtu, et ta oleks vähemalt vahetult alustanud Euroopa Ühenduse või Eesti Vabariigi piiri ületamist, mistõttu ka A. Sagadit ja R. Reinsalu kui süüdistuse kohaselt teo kaastäideviijad ei saa vastutada KarS § 392 järgi. Seega tuleb A. Sagadi ja R. Reinsalu mõista õigeks KarS § 392 lg 2 p 2 järgi. IV
2. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 361

lg 1 p-st 6 ja lg 2 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a kohtuotsuse A. Sagadi ja R. Reinsalu õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 184 lg 21 p 1 järgi ja saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kolleegium tühistab sellest tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu
3. märtsi
4. a kohtuotsuse ka osas, millega määrati kindlaks A. Sagadi ja R. Reinsalu alusetult vahi all viibitud päevade arv.
5. Juhindudes

§ 361lg 1 p-st 3 muudab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse põhiosa, asendades A. Sagadi ja R. Reinsalu Kar

S § 392 lg 2 p 2 järgi õigeksmõistmist puudutavad õiguslikud põhjendused käesoleva otsuse p-s 22 sisalduvate põhjendustega. Muus osas jäetakse kohtuotsus muutmata. Prokuröri kassatsioon rahuldada osaliselt. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi