Obsah (5)

§ 7§ 1§ 151§ 51§ 13

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-192-12 Otsuse kuupäev Tartu, 20. veebruar 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet

) § 51 ja § 7 järgi läksid korteriomandi omandamisega hagejale üle kõik korteriomandi eelmise omaniku õigused ja kohustused. Seega vastutab hageja seaduse kohaselt korteriomandi ostjana U. Piirimaa kõigi kohustuste eest, mis on seotud korteriomandiga. Hageja oli võlast teadlik, sest kohtutäitur informeeris sellest enampakkumise korraldamisel. Enne korteriühistu moodustamist oli tegemist korteriomanikest kaasomanike omavahelise suhtega. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 75 lg 1 kohaselt on kaasomanikel nõue kulutusi kandma kohustatud kaasomaniku vastu ka nende lepingute järgi, mis sõlmiti enne isiku saamist kaasomanikuks. Kaasomandi osa võõrandamisel jääb võõrandaja ja omandaja omavahelises suhtes võõrandaja vastutama kulutuste eest, mis tehti tema kaasomanikuks olemise ajal, ja omandaja nende kulutuste eest, mis tehakse pärast tema kaasomanikuks saamist. Tegemist on kuludega, mille võõrandaja on jätnud maksmata kommunaal- ja hooldusteenuste eest ning mis olid jagatud kaasomanike vahel proportsionaalselt kaasomanikele kuuluva pinna suhtega hoone üldpindalasse või vastavalt mõõturite näitudele, s.o analoogsete ja samadel alustel arvestatud kuludega. Seetõttu ei tuleks eristada korteriomanike ühisuse ja korteriühistu ajal tekkinud võlga. Kuivõrd hageja põhinõue tuleb jätta rahuldamata, ei ole põhjendatud ka viivise nõue, samuti ei ole põhjendatud

§ 7lg-s 4 sätestatud viivise määra 0,07% kohaldamine.

1. Tartu Maakohus rahuldas
2. veebruari
3. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1758 eurot 55 senti (1715 eurot 89 senti võla ja 42 eurot 66 senti viivise katteks). Maakohus jättis hagi 157 euro 21 sendi suuruse võla ja 105 euro 54 sendi suuruse viivise osas rahuldamata. Menetluskuludest jättis maakohus 87% kostja kanda ja 13% hageja kanda. Maakohus viitas korteriomandiseaduse (KOS) § 8 lg-le 1, § 13 lg-le 1,

§-le 51, § 7 lg-tele 1 ja 3. Mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 2 lg 1 kohaselt tekib mittetulundusühingu, milleks on ka korteriühistu tulenevalt

§ 1lg-s 2 sätestatust, õigusvõime alates registrikande tegemisest.

Kostja kanti mittetulundusühingute registrisse

1. oktoobril
2. Alates sellest kuupäevast eksisteerivad Märjal Keskuse 16 asuva korterelamu korteriomandite omanike kui korteriühistu liikmete õigused ja kohustused, kaasa arvatud kohustused korteriühistu ees. Üks korteriomandi omanikke ja korteriühistu liikmeid oli U. Piirimaa, kellel tekkis korteriühistu asutamisel liikmesusest tulenev kohustus teha osamakse ning tasuda

§ 151lg-s 1 sätestatud majandamiskulud.

Maakohus ei nõustunud väitega, et hagejal ei tekkinud korteriomandi ostmisel kohustust maksta U. Piirimaa tasumata osamakse 99 eurot 36 senti ja proportsionaalne osa 2010. a oktoobrikuu eest Friis Kinnisvara OÜ esitatud arvest.

§ 7

lg 3 kohaselt on korteriomandi omandaja kohustatud korteriühistule tasuma korteriomandi võõrandaja poolt tasumata jäänud muud maksed. Maakohus leidis, et siia kuulub ka tasumata osamakse. Kui võõrandaja on jäänud korteriühistule võlgu osamakse, siis tuleb see tasuda korteriomandi omandajal. Hagiavalduse kohaselt oli U. Piirimaale kuuluva korteriomandi hooldus- ja majandamiskulude arve 2010 oktoobrikuu eest 1131 krooni 35 senti, s.o 72 eurot 31 senti. Kuni 7. oktoobrini 2010 oli U. Piirimaa suhtes nõudeõigust omavaks isikuks Friis Kinnisvara OÜ ja/või korteriomandite kaasomanikud. Alates 7. oktoobrist 2010 tuli osutatud teenuste ja kantud kulutuste eest tasuda korteriühistule tulenevalt KOS § 8 lg-st 1 ja

§ 151lg-st 1.

Kuivõrd kostja õigusvõime, sh õigus nõuda majandamiskulude tasumist korteriühistu liikmetelt, tekkis

1. oktoobril 2010, siis tuleb hagi
2. a oktoobrikuu majandamiskulude osas osaliselt, s.o 57 euro 85 sendi (72,31 : 30*24) ulatuses samuti rahuldamata jätta. Hageja, omandades korteriomandi, oli

§ 7

lg 3 alusel kohustatud tasuma korteriühistule ühistu liikme täitmata kohustustest tekkinud võla. Hagejal tuli kostjale tasuda korteriühistu liikme U. Piirimaa tasumata osamakse 99 eurot 36 senti ja alates 7. oktoobrist 2010 tekkinud ja tasumata majandamiskulude võlg 57 eurot 85 senti, kokku 157 eurot 21 senti. Kostja on oma vastuväidetes tuginenud asjaolule, et majandamiskulusid on kogu aeg arvestatud ühtemoodi, samadel alustel ja samas proportsioonis. Sellest tulenevalt puuduvat mõistlik põhjendus, miks tuleb eristada Friis Kinnisvara OÜ arvete alusel tasumata majandamiskulusid ja korteriühistu arvete alusel tasumata majandamiskulusid. Lisaks teavitas kohtutäitur kordusenampakkumisel ostjaid korteriomandiga seotud võlast, mistõttu hageja pidi teadma võla tasumise kohustusest. Kohtutäitur O. Kutšmei ja manukana kordusenampakkumise juures viibinud M. Auseni ütluste kohaselt kohtutäitur üldiselt alati informeerib enampakkumisel osalejaid korteriühistu olemasolust ja ühistule võlgnetava summa suurusest, kui sellest on täiturit teavitatud. Kordusenampakkumise akt ei kajasta ei võlga ega kohustuse üleminekut, sest selle aktiga ei panda kellelegi mingeid kohustusi, vaid ainult fikseeritakse täitetoiming. Kostja vastuväited ei põhine seadusel. Korteriühistul on majandamiskulude sissenõudmise õigus tulenevalt

§ 151lg-st 1.

See seadusel põhinev õigus on piiratud korteriühistu eksisteerimise ajal tekkinud nõudega, sest on seotud korteriühistu liikme kohustusega korteriühistu ees, tulenevalt

§-s 51 sätestatust. Kui korteriühistu omandab nõude loovutamise lepingu alusel teiselt isikult rahalise nõude korteriomandi omaniku, seega ühistu liikme vastu, siis sellise nõude sissenõudmiseks korteriomandi omandajalt ei saa korteriühistu tugineda

§ 7lg-s 3 sätestatule.

Maakohus leidis, et korteriomandi omandajale lähevad seaduse alusel üle ainult korteriühistu liikmesusest tulenevad kohustused. Seaduse laiem tõlgendamine ei ole siin asjakohane. Seadus on hageja jaoks sidunud korteriomandil lasuva majandamiskulude võla tasumise kohustuse tekkimise niigi mitte võlgu jäämisega, vaid korteriomandi omandamisega võlgu olevalt korteriühistu liikmelt. Igasuguse võla tasumise sidumine korteriomandi omandamisega ei tulene korteriühistuseaduse mõttest. Tsiviilasjas nr 3-2-1-105-05 tehtud Riigikohtu otsuse p 27 kohaselt annab AÕS § 75 lg 1 teistele kaasomanikele omavahelises suhtes õiguse nõuda, et iga kaasomanik osaleks ühiste kulutuste kandmises. Seejuures tuleb arvestada, et nimetatud säte kohustab kaasomanikku osalema kulutuste ja koormiste kandmises, mis tekivad pärast tema kaasomanikuks saamist. Säte ei vabasta oma osa võõrandanud kaasomanikku juba sissenõutavaks muutunud kulutuste kandmisest ega tekkinud kahju hüvitamisest. Tulenevalt AÕS § 75 lg-st 1 ja KOS § 8 lg-s 1 ning § 13 lg-s 1 sätestatust vastutab kaasomanik enne korteriühistu moodustamist tekkinud võla eest ainult ise. Hageja nõue tuleb rahuldada 1715 euro 89 sendi (1873,10 - 157,21) ulatuses võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel. Hagejal ei olnud 11. mail 2011 kostjale 2388 euro 29 sendi suuruse makse tasumisel 1715 euro 89 sendi tasumiseks ei seadusest ega lepingust tulenevat alust. Kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks (s.o mis ajast tuleb täita alusetust rikastumisest tulenev kohustus), siis tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist. Kostja on teatanud 6. juuni 2011. a kirjaga, et ei ole nõus hagejale nõutavat summat tagastama. Viivise nõude õiguslikuks aluseks on hageja märkinud

§ 7

lg-s 4 sätestatu, mille kohaselt majandamiskulude maksmisega viivitamisel võib korteriühistu juhatus nõuda korteriomanikult viivist kuni 0,07% maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast arvates. Alusetu rikastumise nõude esitamisel sai hageja tugineda võlaõigusseadusele, mitte korteriühistuseadusele. Seega tuleb kohaldada viivise maksmise üldsätteid, s.o VÕS § 94 ja § 113 lg-t

1. Seadusest tulenev viivise määr
2. a-l oli 8% aastas, s.o 0,022% päevas. Hageja nõuab viivist kindla ajavahemiku, s.o 113 päeva eest. Seaduses sätestatud viivise määra kohaldades on viivise suurus 42 eurot 66 senti.
3. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
4. Hageja vaidles istungil apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
6. septembri
7. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse osas, millega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 1715 eurot 89 senti põhivõlga ja 42 eurot 66 senti viivist ning jäeti menetluskuludest 87% kostja kanda ja 13% hageja kanda. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi põhivõla 1715 euro 89 sendi ja viivise 42 euro 66 sendi väljamõistmiseks rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleb maakohtu otsus tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu.

§ 51

sätestab korteriühistu liikme õiguste ja kohustuste ülemineku põhimõtte korteriomandi võõrandamisel või pärimisel. Sama seaduse § 7 lg 3 järgi on korteriomandi omandaja korteriomandi võõrandamisel või pärimisel kohustatud korteriühistule tasuma korteriomandi võõrandaja või pärandaja tasumata jäänud majandamiskulude ja muude maksete eest.

§ 7

lg 3 sätestab korteriomandi võõrandaja ja omandaja solidaarse kohustuse, st viidatud sätte alusel võib korteriühistu nõuda korteriomandi võõrandamise korral võõrandaja tasumata jäänud maksete tasumist nii võõrandajalt kui ka omandajalt. Märgitud sätte eesmärgiks ei ole vabastada korteriomandi võõrandajat tema omanikuks oleku ajal tekkinud võlgnevuse tasumisest, vaid lihtsustada korteriühistu nõude maksmapanekut olukorras, kus korteriomandi omanik on vahetunud. Korteriomanik on korteriühistu liikmena kohustatud täitma

§ 13

lg 4 järgi korteriühistu otsuseid elamu majandamiseks ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning majandamiskulude kandmise kohta. Seadus ei tee vahet, kas korteriomandi omandaja omandas korteriomandi enampakkumisel või eelmiselt omandajalt. Tunnistajate O. Kutšmei ja M. Auseni ütlustest nähtub, et kohtutäitur on enampakkumisel hagejat korteriühistu olemasolust ja majandamiskulude võlgnevusest teavitanud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-18-12 asunud seisukohale, et korteriühistul on õigus esitada oma nimel enne elamu haldamise üleandmist (s.o enne korteriühistu moodustamist) tekkinud korteriomanike ja üürnike tasutud remondirahadest tulenev rahaline nõue. Samas lahendis on Riigikohus märkinud, et lisaks enne elamu haldamise üleandmist tekkinud rahalise nõude esitamisele on korteriühistul kõigi korteriomanike huvides tegutsedes õigus esitada ka nõue korrastada küttesüsteem, kuigi see nõue võis tekkida enne korteriühistu moodustamist. Elamu majandamine kõikide kaas- või korteriomanike ühistes huvides peaks toimuma võimalikult ühtemoodi ning olema ka õiguslikus mõttes järjepidev (sh eelkõige majandamisega seotud nõuete esitamine) olenemata sellest, millises õiguslikus vormis elamut majandatakse. Eelnevast tulenevalt on ebaõige nii maakohtu kui ka hageja seisukoht, et korteriühistu nõudeõigus korteri omandaja vastu võõrandaja tasumata majandamiskulude eest on seostatav korteriühistu registreerimisega mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse ning et KOS § 8 lg 1 ja § 13 lg 1 järgi vastutab korteriomandi omanik enne korteriühistu moodustamist tekkinud võlgnevuse eest ainult ise ning nõudeõigus kuulub eelmisele elamu haldajale või korteriomandite kaasomanikele. Kuivõrd majandamiskulude võlgnevuse tasumise kohustus läks hagejale üle seaduse alusel, siis ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt tasutud majandamiskulude võlgnevuse tagastamist ning hageja nõue tuleb täies ulatuses jätta rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes hageja kassatsioonkaebus rahuldada, tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uuesti lahendamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt pole ringkonnakohus võtnud seisukohta selle kohta, mis on täitemenetluses enampakkumise ja tavapärase võõrandamise erisus. Lisaks on kohus ümber hinnanud tõendeid ning pole tõendite ümberhindamist põhistanud (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 653). Kohus on tuvastanud, et tunnistajate ütlustega on tõendatud see, et kohtutäitur teavitas võlgnevusest. Tunnistajate ütlustest ei selgu tegelikkuses see, kas täitur teavitas võlgnevusest praegusel juhul. Tunnistajate ütluste kohaselt teavitab täitur üldjuhul sellest, kui võlgnevus on olemas, kuid kumbki tunnistajatest ei mäleta, kas konkreetse kaasuse korral võlgnevustest teavitati või mitte. Kohus pole põhistanud, mis põhjusel on tõend ringkonnakohtu otsuses ümber hinnatud. Ringkonnakohus kohaldas vääralt KOS § 8 lg-t 1 ja § 13 lg-t
2. AÕS § 75 lg-st 1, KOS § 8 lg-st 1 ja § 13 lg-st 1 tulenevalt vastutab kaasomanik enne korteriühistu moodustamist tekkinud võla eest ainult ise. Kostja on kantud registrisse
3. oktoobril 2010, sellel kuupäeval tekkis kostjal õigusvõime. Hageja ei nõudnud hagiga tagasi tasutud summasid, mille eest võlgnevus on tekkinud kostja õigusvõime ajal. Kohustuse (näiteks võlgnevuse) üleminekuks ühelt isikult teisele (õigusjärgluseks) peab olema õiguslik alus. Tehinguks, millega oleks läinud kohustused üle, ei olnud kordusenampakkumise akt, kuna kordusenampakkumise aktis seda kohustust ei olnud. Samuti puudusid poolte sellekohased tahteavaldused kordusenampakkumise aktis. Tuginedes KOS § 8 lgle 1,

§-le 51 ning § 7 lg-le 3, leiab hageja, et seaduse alusel lähevad võõrandajalt omandajale üle kõik kohustused, mis on tekkinud korteriühistu ajal. MTÜS § 2 lg 1 kohaselt tekib MTÜ õigusvõime alates registrikande tegemisest. Hageja ei vastuta võlgnevuste eest, mille põhjustajaks oli U. Piirimaa enne kostja õigusvõime tekkimist. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-148-11 tehtud lahendi p-s 12. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg-te 1-3 kohaselt võivad tsiviilõigused ja -kohustused üle minna ühelt isikult teisele (õigusjärglus), kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud. Õigusjärgluse aluseks on tehing või seadus. Praegusel juhul sätestab

§ 51(kaebuse

S § 5) seadusliku aluse kohustuse üleminekuks ning

§ 7

lg 3 loob võimaluse solidaarkohustuseks, mistõttu ei saa valida kohus nimetatud sätete kohaldamise vahel, kuivõrd nendel on erinev eesmärk ning rakendamise ala. Ringkonnakohtu viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-18-12 on käsitletud olukorda, mis on sisuliselt põhistatud tsiviilasjas nr 3-2-1-9-04 tehtud lahendis, kuivõrd kaasuse asjaolud sisaldasid seal eluruumide erastamise seaduse § 151 lg 5 alusel õiguste ja kohustuste üleminekut ning õigusjärglus oli tekkinud seaduse alusel. Kui õigusjärgluseks on seaduslik alus, nagu seda oli asjas nr 3-2-1-9-04, siis on õigusjärglus võimalik.

1. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige tõlgendamise tõttu. TsMS § 691 p 5 alusel tuleb jätta jõusse maakohtu otsus. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning poolte apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.
3. Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes selle üle, et hageja oli kohustatud tasuma osamakse 99 eurot 36 senti ja
4. a oktoobri majandamiskulude eest 57 eurot 85 senti. Kuna märgitud osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, on maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.
5. TsÜS § 6 lg 1 kohaselt võivad tsiviilõigused ja -kohustused üle minna ühelt isikult teisele (õigusjärglus), kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud, ning lg 2 kohaselt on õigusjärgluse aluseks tehing või seadus. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et enne korteriühistu asutamist tekkinud korteriomandi võõrandaja majandamiskulude võlgnevuse tasumise kohustus läks hagejale üle seaduse alusel.

§ 51

kohaselt lähevad korteriühistu olemasolul korteriomandi võõrandamisel või pärimisel korteriomandi võõrandajale või pärandajale kuuluvad korteriühistu liikme õigused ja kohustused üle korteriomandi omandajale korteriomandi ülemineku hetkest.

§ 7

lg 3 kohaselt on korteriomandi võõrandamisel või pärimisel korteriomandi omandaja kohustatud korteriühistule tasuma korteriomandi võõrandaja või pärandaja poolt tasumata jäänud majandamiskulude ja muude maksete eest. Nimetatud sätetest ei tulene, et korteriomandi omandaja vastutaks endise korteriomaniku majandamiskulude võla eest, mis tekkis endisel korteriomandi omanikul enne korteriühistu asutamist.

§ 7

lg 3 sätestab küll korteriomandi võõrandaja ja omandaja solidaarkohustuse ja tuleb nõustuda ringkonnakohtuga selles, et märgitud sätte eesmärgiks ei ole vabastada korteriomandi võõrandajat tema omanikuks oleku ajal tekkinud võlgnevuse tasumise kohustusest, kuid solidaarkohustus tekib võõrandajal ja omandajal üksnes nende majandamiskulude võla osas, mis tekkis korteriühistu olemasolu ajal (vt ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-48-11, p 12). Kolleegium nõustub maakohtuga, et igasuguse võla sidumine korteriomandi omandamisega ei tulene korteriühistuseaduse mõttest. Seega ei tulene praegusel juhul seadusest alust, mille kohaselt oleks U. Piirimaa kui endise korteriomandi omaniku majandamiskulude võlg, mis tekkis enne korteriühistu õigusvõime tekkimist, üle läinud hagejale.

1. AÕS § 75 lg 1 kohaselt kannab kaasomanik vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-05, p 22). KOS § 8 lg 1 kohaselt võivad korteriomanikud kokkuleppe alusel korraldada kaasomandi esemega seotud õigussuhteid (korteriomanike ühisus) selles seaduses sätestatust erinevalt, välja arvatud juhul, kui seadus selle otse välistab. Kui korteriomanikud otsustavad asutada korteriühistu korteriühistuseaduse nõuete kohaselt, siis valitsevad nad kaasomandi eset korteriühistu õigusvõime tekkimisest alates korteriühistuseaduse järgi. Eelmises lauses sätestatud juhul kohaldatakse kaasomandi eseme valitsemise suhtes korteriomandiseadust niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus korteriühistuseadusega. KOS § 13 lg 1 kohaselt tasub korteriomanik kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandi majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. Korteriomanikud võivad sellest suhtest kõrvale kalduda kokkuleppe alusel. Seega tulenevalt AÕS § 75 lg-st 1, KOS § 8 lg-st 1 ja § 13 lg-st 1 vastutab kaasomanik enne korteriühistu moodustamist tekkinud võla eest ise, st praegusel juhul korteriomandi endine omanik.
2. Samuti ei tulene korteriomandi endise omaniku kommunaal- ja hooldusteenuse (majandamiskulude) võla tasumise kohustuse üleminek hagejale tehingust. Kolleegium nõustub hagejaga, et tehinguks, millega oleks läinud eelnimetatud kohustus üle, ei olnud kordusenampakkumise akt. Asjaolu, et Friis Kinnisvara OÜ-l oli iseenesest õigus kostjale loovutada majandamiskulude nõue U. Piirimaa vastu nõude loovutamise lepinguga, ei muuda selle lepingu alusel võla eest vastutavaks hagejat.
3. Kuna hageja ei vastuta U. Piirimaa majandamiskulude võla eest, mis tekkis enne korteriühistu asutamist, on maakohus hageja nõude 1715 euro 89 sendi saamiseks VÕS § 1028 lg 1 alusel õigesti rahuldanud. Samuti on põhjendatud 42 euro 66 sendi viivise väljamõistmine. Seega tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ning jätta jõusse maakohtu otsus.
4. Ringkonnakohtu viide Riigikohtu määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-18-12 ei ole praeguses asjas asjakohane. Selles lahendis analüüsiti seda, kas korteriühistul on oma nimel õigus maksma panna ühistu liikmetest korteriomanikele ühiselt kuuluv nõue (korrastada küttesüsteem), kuigi see nõue oli tekkinud enne korteriühistu asutamist. Riigikohus tunnustas korteriühistu õigust. Lisaks märgib kolleegium, et kuigi täitemenetluse seadustiku § 156 järgi tekib omand enampakkumisel müüdud kinnisasjale enampakkumise akti alusel kande tegemisest kinnistusraamatusse, ei ole seaduses, sh korteriühistuseaduses sätestatud erisusi enampakkumisel müüdud korteriomandi võlgade ülemineku kohta.
5. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Kuivõrd maakohtu otsuse resolutsioon jääb jõusse, jääb jõusse ka maakohtus kantud menetluskulude jaotus. Kuna ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada, muudab kolleegium apellatsioonimenetluse kulude jaotust. Apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 ja § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
6. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hagejale tasutud kautsjon. Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu