Obsah (11)

§ 150§ 143§ 94§ 90§ 101§ 160§ 129§ 130§ 149§ 147§ 84

RIIGIKOHUS ERIKOGU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-106-12 22. veebruar 2013 Eesistuja Märt Rask, liikmed Jüri Ilvest, Villu Kõve, Priit Pikamäe ja

) § 150 lg 1 kohaselt aegunud. Maakohus selle seisukohaga ei nõustunud ja leidis, et praegusel juhul on kohaldatav

§ 150

lg 3, mille kohaselt aegub kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue sõltumata

§ 150

lg-tes 1 ja 2 sätestatust hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Kohus tõdes, et kahju tekitamise ajal ei pruugi õigustatud isik teada kahju tekitajat, seda eriti juhul, kui kahju on tekitatud kahju tekitajast teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Pärast kahju tekkimist ja kohtueelset menetlust, mil kohtusse saadetakse süüdistusakt, võib õigustatud isik eeldada, et kahju tekitajaks on süüdistatav. Samas ei pruugi kohtueelne menetlus kolme aasta jooksul lõpule jõuda. Juhul kui õigustatud isik saab kahjust teada kahju tekkides, kuid kohustatud isikust alles kolme aasta möödumisel kahju tekkimisest, puuduks õigustatud isikul üldse võimalus oma varalisi õigusi kaitsta. Seetõttu tuleb kohaldada

§ 150lg-t 3.

Kuna kriminaalasi saadeti kohtusse enne

1. septembrit 2011 kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni ajal, oli kannatanutel kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse (KrMSRS) § 24 kohaselt õigus tsiviilhagi esitada kohtuliku uurimise lõpuni. Seega ei ole tsiviilhagid kriminaalasja kohtuliku arutamise ajaks aegunud. Hagid aeguksid alles
2. aastal. 12.2.2 Hinnates tsiviilhagide põhjendatust, leidis maakohus kokkuvõtlikult, et tsiviilhagides nimetatud varalise kahju tekkis kannatanutel D. Krasnovi õigusvastase käitumise tulemusena, sest kahju on tekitatud kannatanute omandi rikkumisega VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. AS Q (pankrotis) ja OÜ E tsiviilhagide rahuldamisel tugines maakohus lisaks VÕS § 1045 lg-le 4, mille kohaselt loetakse kahju tekitanud teole kihutaja või kaasaaitaja käitumine võrdseks kahju tekitaja käitumisega ja nad vastutavad kahju tekitamise eest samadel alustel kahju tekitajaga. Hüvitis tekitatud kahju eest tuleb D. Krasnovilt kannatanute kasuks välja mõista. 12.2.3 Kannatanutelt väljapetetud laenusummasid ja tsiviilhagides nimetatud menetluskulusid käsitas maakohus otsese varalise kahjuna VÕS § 128 lg 3 mõttes. Tsiviilhagides välja toodud intressid ja laenu käsitlustasud on aga vaadeldavad saamata jäänud tuluna (VÕS § 128 lg 4), mida laenuandjad oleksid saanud, kui D. Krasnov ei oleks talle etteheidetavaid tegusid toime pannud. Põhjendatud on ka viivise (VÕS § 113 lg 1) arvamine D. Krasnovi tekitatud kahju hulka. Maakohus ei pidanud õigeks rahuldada F OÜ hagi leppetrahvi (500 krooni) nõudes, sest D. Krasnovi polnud sellest õigeaegselt teavitatud. AS Q (pankrotis) tsiviilhagis nimetatud 12 000 krooni suuruse leppetrahvi kahjusumma hulka arvamist pidas maakohus põhjendatuks. D. Krasnov ei ole taotlenud viivise ega leppetrahvi vähendamist, mistõttu seda ka ei tehta. Kohus vähendas C OÜ haginõuet 150 krooni võrra, kuna nimetatud summa kohta puudus hagis selgitus. OÜ E tsiviilhagi ei pidanud kohus põhjendatuks osas, milles kannatanu taotles viivise jätkuvat arvestamist kuni põhinõude tasumiseni.
3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni D. Krasnovi kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja D. Krasnovi õigeksmõistmist. Samuti leidis apellant, et tsiviilhagides esitatud nõuete aegumist lahendades kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust. Seoses kannatanute nõuete aegumisega märkis apellant muu hulgas järgmist. Käesoleva kriminaalasja eripäraks on, et see saabus kohtu menetlusse juba
4. a kevadel, aga sisuliselt vaadati see läbi
5. a jaanuaris. Prokurör esitas kõik kannatanute poolt kohtueelses menetluses esitatud tsiviilhagid kohtule alles
6. a jaanuaris. Selleks ajaks olid nendes hagides esitatud nõuded aegunud. Ringkonnakohtu otsus
7. Tallinna Ringkonnakohtu
8. mai
9. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 14.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohus on kõiki kohtuistungil kontrollitud tõendeid analüüsinud ja kogumis hinnanud ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et D. Krasnov on kogu talle esitatud süüdistuses süüdi. 14.2 Samuti juhindus maakohus tsiviilhagides esitatud nõuete aegumistähtaja kindlaksmääramisel õigustatult

§ 150lg-st 3.

Praegusel juhul on mõistlik ja proportsionaalne juhinduda

§ 150

lg-st 3 ja maakohus on just sellest aspektist ning kriminaalasja eripärast tulenevalt nimetatud sätte aluseks võtnud. MENETLUS RIIGIKOHTUS 15. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni D. Krasnovi kaitsja vandeadvokaat N. Lausmaa, kes taotleb nii ringkonna- kui ka maakohtu otsuse tühistamist, D. Krasnovi õigeksmõistmist ja tsiviilhagide rahuldamata jätmist. Kassaatori põhiväited on järgmised. 15.1 D. Krasnovi süü süüdistuses nimetatud kuritegude sooritamises ei ole tõendatud, mistõttu tuleks süüdistatav õigeks mõista. 15.2 Ringkonnakohus on ebaõigesti märkinud, et õigusvastaselt tekitatud kahjust tuleneva nõude esitamise aegumistähtaja arvestamisel peab tuginema

§ 150lg-le 3.

Tegelikult tuleb sellise nõude aegumistähtaja arvestamisel lähtuda

§ 150lg-s 1 sätestatud kolmeaastasest aegumistähtajast.

Vähemalt osa tsiviilhagidest on esitatud kohtule hiljem kui kolm aastat pärast seda, kui kannatanud - laene andnud firmad - oma kahjust teada said. Laenud anti

1. a jaanuarist oktoobrini. Kriminaalmenetlust alustati samuti
2. aastal, kuid paljud tsiviilhagid esitati kohtule alles
3. a jaanuaris esimesel kohtuistungil. Järelikult on need tsiviilnõuded, mis esitati kohtule alles
4. a jaanuaris, aegunud.
5. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust, põhjendades seda seisukohta kokkuvõtlikult järgmiselt. 16.1 Maakohtu otsuses on põhjalikult ja jälgitavalt analüüsitud ning põhistatud D. Krasnovi süü olemasolu talle esitatud süüdistustes. Kohus on hinnanud tõendeid kogumis, nagu seadus ette näeb. 16.2 Väär on kaitsja seisukoht, et tsiviilhagides esitatud nõuded on aegunud. Isegi kui lähtuda

§ 150

lg-s 1 sätestatud aegumistähtajast, nagu kaitsja õigeks peab, ei ole kannatanute nõuded aegunud.

§ 150

lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega eeldab aegumistähtaja kulgema hakkamine seda, et kahjustatud isik on teadlik nii kahjust kui ka kahju hüvitama kohustatud isikust. Teise isiku nimel võetud laenude puhul on selge, et õigustatud isik ei saa kahju tekkimisega ühel ajal teada ka kohustatud isikust, sest kohustatud isik varjab oma identiteeti. Kriminaalmenetluses fikseerub asjaolu, kes on kahju hüvitamiseks kohustatud isik, kahtlustuse esitamisega. Kannatanul on õigus tutvuda kohtutoimikuga kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Seega saab järeldada, et kannatanu saab kohustatud isikust teada või tal on võimalus temast teada saada alles kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Seetõttu peaks aegumistähtaeg hakkama kulgema kohtueelse menetluse lõpuleviimisest. Praeguses asjas viidi kohtueelne menetlus lõpule 7. oktoobril 2009 ja süüdistusakt koostati 29. oktoobril 2009. Seega saabunuks tsiviilhagides esitatud nõuete aegumistähtaeg

§ 150lg 1 kohaselt alles 2012.

a oktoobris.

1. Ükski kannatanu advokaadi vahendusel kassatsioonivastust ei esitanud.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a määrusega anti kriminaalasi läbi vaadata Riigikohtu kriminaal- ja tsiviilkolleegiumi vahelisele erikogule. ERIKOGU SEISUKOHT
5. Erikogu peatub esmalt D. Krasnovi süüküsimusel (I). Seejärel võtab Riigikohus vaatluse alla kannatanute tsiviilhagide lahendamise, käsitledes esmalt D. Krasnovilt raha väljamõistmist F OÜ ja C OÜ kasuks (A), seejärel OÜ E ja AS Q (pankrotis) tsiviilhagidega seonduvat (B) ning lõpuks ülejäänud kannatanute tsiviilhagisid (C). Viimaks võtab erikogu kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab D. Krasnovi kaitsja riigi õigusabi tasu taotluse (III). I
6. Kassaatori väide D. Krasnovile süüksarvatud tegude tõendamatuse kohta on ilmselgelt põhjendamatu. Sisuliselt taotleb kaitsja Riigikohtult faktiliste asjaolude tuvastamist ja kohtute kindlaks tehtud asjaolude ümberlükkamist. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või aga Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus vaid kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. mai
8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16). Käesolevas asjas ei ole kohtud tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Maakohtu otsuses on üksikasjalikult põhistatud kõiki järeldusi, milleni kohus tõendeid hinnates ja faktilisi asjaolusid tuvastades jõudis. Kohtuotsuse põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Maakohtu seisukohtadega nõustus ka ringkonnakohus.
9. KrMS § 3602 lg 3 kohaselt laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile süüdistatavatele ja kõigile süüks pandavatele kuritegudele, sõltumata nende kohta kassatsiooni esitamisest, kui ilmneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Erikogu leiab, et süüdistuses ja kohtuotsustes on D. Krasnovi tegudele antud ebatäpne karistusõiguslik hinnang ning sellega on D. Krasnovi olukorda raskendatud.
10. Käesoleva otsuse punkti 1.1 esimeses alapunktis kirjeldatud tegu kvalifitseerides on kohtud omistanud D. Krasnovile ekslikult ka KarS § 209 lg 2 p-s 3 sätestatud raskendava asjaolu, s.o teo toimepanemise isikute grupis. Süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt panid D. Krasnov ja R. S. kõnealuse teo toime kihutajatena (KarS § 22 lg 2), veendes V. D.-d kui ainukest täideviijat (KarS § 21) laenama võltsitud pangakonto väljavõtet kasutades AS-st W 20 000 krooni ja OÜ-st E 15 000 krooni. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tegutsemine isikute grupis saab tähendada üksnes kaastäideviimist (KarS § 21 lg 2) ja et kuriteole kihutajad ega kaasaaitajad grupi koosseisu ei kuulu ehk teisisõnu gruppi ei moodusta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. juuni
12. a otsus asjas nr 3-1-1-116-06, p 21 ja
13. novembri
14. a otsus asjas nr 3-1-1-62-07, p 15). Kuna D. Krasnov ei olnud kõnealuse teo puhul mitte täideviija, vaid kihutaja ja ta kihutas V. D.-d üksiktäideviimisele, ei saa D. Krasnovile omistada KarS § 209 lg 2 p-s 3 nimetatud raskendavat asjaolu. Eeltoodud põhjustel tuleb tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus D. Krasnovi süüditunnistamises KarS § 209 lg 2 p 3 - § 22 lg 2 järgi.
15. KarS §-st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
16. jaanuari
17. a otsus asjas nr 3-1-1-106-04, p 9 ja
18. oktoobri
19. a otsus asjas nr 3-1-1-8011, p 11). Lähtudes subsidiaarsuse põhimõttest, neeldub kihutamistegu täideviimises (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
20. aprilli
21. a otsus asjas nr 3-1-1-22-11, p 14). Seega hõlmab isiku süüditunnistamine KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ka tema selliseid tegusid, mis eraldivõetuna oleksid kvalifitseeritavad kelmusele kihutamisena varem kelmuse toime pannud isiku poolt (KarS § 209 lg 2 p 1 - § 22 lg 2). Seetõttu tuleb kohtuotsused tühistada ka osas, milles kohtud tunnistasid D. Krasnovi lisaks KarS § 209 lg 2 p-le 1 süüdi ka KarS § 209 lg 2 p-de 1 - § 22 lg 2 järgi.
22. D. Krasnovile esitatud süüdistuse kohaselt esitas V. D. AS W ja OÜ E klienditeenindajatele võltsitud pangakonto väljavõtte (vt käesoleva otsuse punkt 1.3) varalise kasu saamiseks valeandmete esitamise käigus (punkt 1.1 esimene alapunkt). Loomuliku elukäsitluse alusel moodustas sel viisil võltsitud kontoväljavõtte kasutamine pettusliku laenutaotluse esitamisega ühe teo KarS § 63 lg 1 mõttes. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
23. aprilli
24. a otsus asjas nr 3-1-115-08, p 16.) Seega KarS § 63 lg-st 1 lähtudes tuleb D. Krasnovile V. D. kelmusele ja võltsitud dokumendi kasutamisele kihutamise eest mõista üks karistus KarS § 209 lg 2 sanktsiooni järgi. Järelikult puudus kohtutel alus mõista D. Krasnovile KarS § 345 lg 1 - § 22 lg 2 järgi eraldi karistust. Ka selles osas tuleb kohtuotsused tühistada. II
25. D. Krasnovi kaitsja taotleb kannatanute tsiviilhagide rahuldamata jätmist. Lähtudes sellest taotlusest ja juhindudes KrMS § 3602 lg-st 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 668 lg-st 2, mille kohaselt ei ole Riigikohus seotud kassatsiooni õigusliku põhjendusega, peab erikogu võimalikuks ja vajalikuks anda vaidlustatud kohtuotsustele tsiviilhagide lahendamist puudutavas osas tervikliku hinnangu.
26. Seoses kassaatori väidetega tsiviilhagides esitatud nõuete aegumise kohta märgib erikogu sissejuhatavalt, et

§ 143

kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Seega ei saa kohus lugeda nõuet aegunuks omal algatusel. Käesolevas asjas ei selgu kaitsja poolt maakohtu istungil (kohtutoimiku III kd, tl 191 pöördel), apellatsioonis (IV kd, tl 7-8), ringkonnakohtu istungil (IV kd, tl 26) ja kassatsioonis (IV kd, tl 47) märgitust, milliste kannatanute nõuete puhul kaitsja aegumisele tugineb. Kaitsja leiab, et aegunud on nõuded, mis esitati maakohtule alles

1. a jaanuaris. Kaitsja seisukohavõttudest võib järeldada, et ta ei pea aegunuks mitte üksnes OÜ E nõuet (vt käesoleva otsuse punkt 11), vaid ka neid nõudeid, mida kajastavad tsiviilhagid olid kannatanud esitanud juba varem, kuid mille prokurör andis kriminaalasja arutavale kohtukoosseisule üle
2. jaanuari
3. a kohtuistungil. Kaitsja jätab aga täpsustamata, milliste kannatanute nõudeid ta seejuures silmas peab. Kuna erikogu asub seisukohale, et ühegi kannatanu nõue D. Krasnovi vastu pole aegunud, puudub oht, et kaitsja eelkäsitletud ebatäpsus võiks kaasa tuua

§ 143

nõuete rikkumise, s.o olukorra, kus aegumise tõttu jääb rahuldamata mõni nõue, mille aegumisele ei ole kohustatud isik tuginenud. Seetõttu ei takista eelmärgitu kannatanute nõuete aegumise käsitlemist. (A)

1. Esmalt märgib erikogu, et kohtud on ekslikult läbi vaadanud ja rahuldanud F OÜ tsiviilhagi (vt käesoleva otsuse punkt 8). See tsiviilhagi on esitatud üksnes V. D. vastu, kelle suhtes aga kriminaalmenetlus Harju Maakohtu
2. jaanuari
3. a määrusega KrMS § 203 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel lõpetati. Juhindudes KrMS §-st 203 ja § 274 lg-st 4, pidanuks maakohus jätma kriminaalmenetluse lõpetamisel üksnes V. D. vastu esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata ja selgitama kannatanule, et ta võib hagi esitada tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Kui kannatanu on esitanud tsiviilhagi konkreetse süüdistatava vastu, ei saa kohus tsiviilhagi nõuet omal algatusel teise süüdistatava vastu suunata (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. juuni
5. a otsus asjas nr 3-1-1-34-05, p-d 30 ja 33). Seda, et nõue on esitatud solidaarselt kõigi süüdistatavate vastu, saab eeldada vaid siis, kui kannatanu ei ole nõude adressaati täpsustanud ega nõuet osadeks jaganud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. jaanuari
7. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 13). Seega puudus kohtutel seaduslik alus suunata F OÜ poolt sõnaselgelt üksnes V. D. vastu esitatud nõue omal algatusel D. Krasnovi vastu, keda pole kõnealuses tsiviilhagis nõude adressaadina nimetatud. Sel põhjusel tühistab erikogu nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse osas, millega rahuldati F OÜ tsiviilhagi, ja jätab selle tsiviilhagi läbi vaatamata. F OÜ-l on õigus esitada nõue V. D. või ka D. Krasnovi vastu tsiviilkohtumenetluse korras.
8. Ringkonnakohus ei muutnud maakohtu otsuse resolutiivosa, millega rahuldati osaliselt C OÜ (F OÜ ärinimi
9. detsembrist 2006 kuni
10. juunini 2008) tsiviilhagi ja mõisteti D. Krasnovilt C OÜ kasuks välja 191 eurot 74 senti. Kohtuotsuse põhiosas on maakohus selgitanud, et C OÜ esitas kohtueelses menetluses tsiviilhagi 3150 krooni nõudes, mis tulenes D. Krasnovi poolt A. S.-i nimel võetud 3000 krooni suurusest laenust. Erikogu märgib, et kohtutoimikus ei ole sellist dokumenti, mida oleks võimalik käsitada C OÜ poolt D. Krasnovi vastu 3150 krooni nõudes esitatud tsiviilhagina. Toimikus (II kd, tl 71) on üksnes C OÜ
11. oktoobri
12. a vastus keskkriminaalpolitsei järelepärimisele, milles uurimisasutus palus seoses kriminaalasja menetlemisega väljastada A. S.-i laenutaotluse andmed. C OÜ vastus on järgmine: "Edastame Teile A. S.-i (ik ZZZZZZZZZZZ) laenutaotluse koopia. Laenutaotlus on sisestatud ja saadetud meile 11.05.2007a interneti teel: www.xxxxxxxx.ee Laenu taotlust on võimalik meile saata ainult läbi interneti panga, salasõna (koodide) alusel. Seisuga 08.10.2007 kuulub kliendil tasumisele veel 3150 eek." Erikogu on seisukohal, et selline avaldus ei ole vaadeldav tsiviilhagina, sest sellest ei nähtu avaldaja tahet esitada kriminaalmenetluses kellegi vastu konkreetne (tsiviilõiguslik) nõue. Järelikult puudus kohtutel alus menetleda C OÜ
13. oktoobri
14. a vastust tsiviilhagina ning mõista selle alusel D. Krasnovilt raha välja. Seetõttu tuleb kohtuotsused tühistada ka osas, millega osaliselt rahuldati C OÜ tsiviilhagi. (B)
15. Järgnevalt annab erikogu hinnangu AS Q (pankrotis) (endise ärinimega AS W) ja OÜ E tsiviilhagide (vt käesoleva otsuse punktid 2 ja 11) lahendamisele.
16. Algselt oli ka AS Q (pankrotis) tsiviilhagi (vt käesoleva otsuse punkt 11) esitatud üksnes V. D. vastu.
17. jaanuari
18. a kohtuistungil avaldas aga kannatanu pankrotihaldur kohtu küsimustele vastates, et jääb oma nõude juurde ja soovib selle sissenõudmist "süüdiolevalt isikult" (kohtutoimiku III kd, tl 160). Erikogu hinnangul on kannatanu sellist avaldust käesoleva kriminaalasja kontekstis võimalik käsitada varem esitatud tsiviilhagi muutmisena n-ö protokollilises vormis (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
19. jaanuari
20. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 14). Muudatuse sisuks oli seni üksnes V. D. vastu esitatud nõude suunamine isiku vastu, kes mõistetakse süüdi teos, mis on ühtlasi AS Q (pankrotis) tsiviilhagi aluseks. Järeldust, et tegemist oli tsiviilhagi muutmisega, kinnitab seegi, et AS Q (pankrotis) pankrotihaldur oli juba
21. jaanuaril 2012 andnud nõusoleku lõpetada V. D. suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 203 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel.
22. Kuna erinevat liiki nõuete aegumistähtajad on erinevad, tuleb aegumise lahendamiseks nõue esmalt kvalifitseerida, s.t anda sellele õiguslik hinnang. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
23. aprilli
24. a otsus asjas nr 3-2-1-171-10, p 12 ja
25. mai
26. a otsus asjas nr 3-2-1-53-12, p 13). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka kõrgema astme kohtud. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
27. jaanuari
28. a otsus asjas nr 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40). Seejuures tuleb aga arvestada, et kui õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
29. märtsi
30. a otsus asjas nr 3-2-1-144-07, p 16).
31. AS Q (pankrotis) ja OÜ E nõuded D. Krasnovi vastu põhinevad kokkuvõtlikult asjaolul, et D. Krasnov kihutas V. D.-d taotlema kannatanutelt laenu ja kasutama selleks võltsitud pangakonto väljavõtet, mille andis V. D.-le samuti D. Krasnov. Kohtud kvalifitseerisid D. Krasnovi kõnealuse käitumise kui kihutamise (VÕS § 1045 lg 4) kahju õigusvastasele tekitamisele (VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5). Erikogu sellise materiaalõigusliku hinnanguga ei nõustu.
32. V. D. poolt kannatanutele koos laenutaotlusega võltsitud kontoväljavõtte esitamine on käsitatav pettusena

§ 94mõttes.

Tehingu teinud isik võib pettuse mõjul tehtud tehingu tühistada (

§ 94lg 3).

Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu (

§ 90lg 1 teine lause).

Tühistatud tehingu järgi saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (

§ 90lg 2).

Lisaks võib isik, kes on tehingu pettuse tõttu tühistanud, nõuda teiselt poolelt kahju hüvitamist

§ 101

kui kahju hüvitamise erikoosseisu järgi (kahju hüvitamise erikoosseisude kohta vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-2-1-8309, p-d 10-11). Seega ei ole pettus eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema (

§ 94) käsitatav õigusvastase teona VÕS § 1043 jj mõttes.

Pettuse mõjul tehingu teinud isik ei saa tehingu teiselt poolelt nõuda pettusest tingitud kahju hüvitamist deliktiõiguslikul alusel, vaid üksnes tehingu tühistada, tema poolt üleantu alusetu rikastumise sätete alusel tagasi nõuda ja lisaks nõuda kahju hüvitamist

§ 101alusel.

Alternatiivselt võib petetu jätta tehingu tühistamata ja nõuda teiselt poolelt selle täitmist. Eeltoodust järeldub, et V. D. pettuslik tegu AS-le Q (pankrotis) ja OÜ-le E laenutaotluse ja võltsitud kontoväljavõtte esitamisel ei ole kvalifitseeritav kahju õigusvastase tekitamisena võlaõigusseaduse

1. peatüki (VÕS § 1043 jj) tähenduses. Järelikult ei ole ka D. Krasnovi tegevus V. D. pettuslikule teole kihutamisel käsitatav deliktile kihutamisena VÕS § 1045 lg 4 mõttes ning sellele sättele tuginedes D. Krasnovilt kahjuhüvitist välja mõista ei saa.
2. Samas leiab erikogu, et D. Krasnovi tegevus, mis seisnes V. D. pettusele kihutamises ja talle selleks võltsitud kontoväljavõtte andmises, on vaadeldav iseseisva deliktina. D. Krasnovi sellise teo õigusvastasus võib tuleneda 1) VÕS § 1043 lg 1 p-st 8 või 2) alternatiivselt VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 ja lg-st 3 koostoimes KarS §-ga 209 ja § 22 lg-ga 2 kui deliktiõiguslike kaitsenormidega. Juhul kui AS-le Q (pankrotis) ja OÜ-le E tekkis V. D.-ga laenulepingute sõlmimise tõttu selline kahju, mis oli D. Krasnovi käitumisega põhjuslikus seoses ja hõlmatud D. Krasnovi rikutud kohustuse või sätte kaitse-eesmärgist (vt ka käesoleva otsuse punkt 53 jj), on kannatanutel D. Krasnovi vastu deliktiõiguslik kahju hüvitamise nõue.
3. Järgnevalt käsitleb erikogu küsimust, kas AS Q (pankrotis) või OÜ E võimalik deliktiõiguslik nõue D. Krasnovi vastu on aegunud.
4. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaega reguleerivad esmajoones

§ 150

lg-d 1 ja 3.

§ 150

lg 1 sätestab, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

§ 150

lg 3 näeb ette, et kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegub, sõltumata sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. 37. Väär on kohtute seisukoht, nagu võiks

§ 150

lg 3 välistada sama paragrahvi esimese lõike kohaselt aegunud nõude aegumise või nagu saaks kohus mõistlikkusest ja proportsionaalsusest lähtudes otsustada, kas konkreetsel juhul tuleb kohaldada

§ 150

lg-s 1 või lg-s 3 ette nähtud aegumistähtaega.

§ 150

lg 3 sõnastusest järeldub ühemõtteliselt, et selles sättes nimetatud aegumistähtaega tuleb kohaldada üksnes nõude puhul, mis

§ 150lg 1 järgi veel aegunud pole.

Juhul kui nõue on

§ 150

lg 1 järgi aegunud, ei oma

§ 150lg-s 3 sätestatu enam tähendust.

Nähes ette maksimaalse (absoluutse) aegumistähtaja,

§ 150

lg 3 üksnes piirab, mitte ei pikenda

§ 150lg-s 1 ette nähtud aegumistähtaega.

38. Seega peab kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumise kontrollimisel eraldi tuvastama nii aja, mil isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai, kui ka aja, mil leidis aset kahju põhjustanud tegu või sündmus. Üldjuhul on otstarbekas esmalt tuvastada, kas kahju tekitamisest on möödunud kümme aastat või enam. Kui see on nii, siis on nõue

§ 150lg 3 järgi aegunud.

Peaks aga kahju põhjustanud teost või sündmusest olema möödas vähem kui kümme aastat, tuleb järgnevalt kindlaks teha, kas ajast, mil õigustatud isik sai või pidi saama teada nii kahjust kui ka kahju hüvitama kohustatud isikust, on möödas kolm aastat või enam. Jaatav vastus sellele küsimusele tähendab, et nõue on ikkagi aegunud (

§ 150lg 1 järgi), eitava vastuse korral aga nõue aegunud ei ole.

39. Kui

§ 150

lg-s 3 ette nähtud kümneaastane maksimaalne aegumistähtaeg hakkab kulgema kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest, siis

§ 150

lg-s 1 ette nähtud kolmeaastast n-ö subjektiivset aegumistähtaega arvestatakse ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama nii kahjust kui ka kahju hüvitama kohustatud isikust. Teadmine kahjust

§ 150

lg 1 tähenduses peab hõlmama nii teadmist kahjust kui ka teadmist teost või sündmusest, millega kahju põhjustati. Selline teadmine ei eelda täpset ülevaadet kõigist kahju ja selle tekitamise üksikasjadest: piisab kui kannatanul on küllalt infot, et koostada selline hagi, mille kohus eeldatavasti menetlusse võtaks.

§ 150

lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgu ei saa lugeda alanuks ajast, mil õigustatud isik sai või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud teost või sündmusest, kuid ta ei teadnud ega pidanudki teadma kahju hüvitama kohustatud isikust. Juhul kui kahju hüvitamise eest vastutab solidaarselt mitu isikut, hõlmab

§ 150

lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgemine vaid nõudeid nende isikute vastu, kelle hüvitamiskohustusest on kannatanu teadlik. 40.

§ 150

lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg hakkab kulgema ka juhul, kui õigustatud isik kahjust või kahju hüvitama kohustatud isikust ei teadnud, kuid oleks pidanud teadma. Otsustamaks, kas isik konkreetsel juhul pidi kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust teadma, tuleb lähtuda VÕS § 15 lg-st 4, mis sätestab, et kui isik ei teadnud õiguslikku tähendust omavat asjaolu raske hooletuse tõttu, siis loetakse, et ta pidi seda asjaolu teadma. 41. Üldjuhul võib eeldada, et kriminaalasjas kannatanu teab või peab teadma kahju hüvitama kohustatud kahtlustatavast, süüdistatavast või tsiviilkostjast hiljemalt ajast, mil menetleja võimaldab tal KrMS § 224 lg 2 korras tutvuda kriminaaltoimikuga, milles sisalduvad faktilised asjaolud osutavad konkreetsele isikule kui kahju hüvitama kohustatule. Juhul kui kannatanu jätab kriminaaltoimikuga tutvumise võimaluse kasutamata, saab

§ 150

lg-s 1 ette nähtud aegumistähtaja kulgemise algust eitada vaid siis, kui toimikuga tutvumata jätmiseks oli mõjuv põhjus. Samas ei ole välistatud, et kannatanu teab kahju hüvitama kohustatud isikust juba enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist, nt juhul, kui ta on kahju põhjustanud teo vahetu tunnistaja ja tunneb teo toimepanijat. Sellisel juhul hakkab

§ 150

lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg üldiselt kulgema juba kahju põhjustanud teo toimepanemisest. Välistatud ei ole seegi, et kannatanu saab kahju hüvitama kohustatud isikust

§ 150

lg 1 mõttes teada kahju põhjustamise ja kohtueelse menetluse lõpuleviimise vahelisel ajal, nt mõnest kriminaalmenetlusvälisest allikast. Asjaolud, millest nähtub, et kannatanu teadis või pidi teadma kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust enne seda, kui tal võimaldati kriminaaltoimikuga tutvuda, peab esitama ning tõendama kohtumenetluse pool, kes aegumisele tugineb. 42.

§ 160

lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks.

§ 160

lg 2 p 4 järgi on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses, sõltumata sellest, kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus. Avaldusena

§ 160

lg 2 p 4 mõttes on käsitatav ka kriminaalasja kohtueelses menetluses uurimisasutusele või prokuratuurile esitatud tsiviilhagi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-58-07, p 10 ja tsiviilkolleegiumi
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-2-1-88-12, p 12). Nõude aegumise peatumise aja seisukohalt pole aga tähtsust sellel, millal prokuratuur tsiviilhagi koos süüdistusaktiga (üldmenetluses) või koos kriminaaltoimikuga (lihtmenetlustes) kohtusse saadab. 43.

§ 160

, sh selle paragrahvi teise lõike neljandat punkti tuleb tõlgendada nii, et see säte ei muudaks võimatuks nõude aegumise regulatsiooni eesmärkide (sh võlgniku kaitse, õiguskindluse ja õigusrahu) saavutamist. Kui aegumise peatamiseks piisaks pelgalt avaldusest, milles isik küll kirjeldab enda nõuet ja taotleb selle rahuldamist, kuid millest ei selgu nõude adressaat, saaks õigustatud isik sellise avalduse esitamisega peatada nõude aegumise määratlemata isikute ringi suhtes. See tähendaks, et nõude aegumine peatuks iga isiku suhtes, kelle vastu avalduse esitaja kunagi tulevikus otsustaks nõude suunata. Samas ei võimaldaks selline isikustamata nõudeavaldus teavitada konkreetset nõude adressaati nõude esitamisest ja vajadusest olla valmis õigusvaidluseks. Nõude aegumise peatumine kirjeldatud olukorras oleks vastuolus aegumise regulatsiooni üldise mõtte ja eesmärgiga. Sel põhjusel saab ka kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagil olla nõude aegumist peatav toime vaid juhul ja alles hetkest, kui see tsiviilhagi - kas iseseisvalt või koostoimes süüdistusaktiga võimaldab lisaks hagi alusele ja esemele ühemõtteliselt määratleda ka isiku(d), kelle vastu hagis toodud nõue on esitatud.

1. KrMS § 38 lg 1 p 2 kohaselt on kannatanul õigus esitada uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu tsiviilhagi hiljemalt sama seadustiku § 225 lg-s 1 sätestatud tähtajaks, s.o hiljemalt kümne päeva jooksul alates sellest, kui kannatanule on kriminaaltoimikut tutvustatud. Kriminaalasjades, milles prokuratuur on tunnistanud kohtueelse menetluse lõpuleviiduks enne
2. aasta
3. septembrit, võib kannatanu esitada tsiviilhagi kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni maakohtus (KrMSRS § 24), s.o ajani, mis oli tsiviilhagi esitamise lõpptähtajana ette nähtud
4. augustini 2011 kehtinud KrMS § 38 lg 1 p 2 redaktsiooni järgi. Nii enne kui ka pärast
5. septembrit 2011 kehtinud õiguse kohaselt on tsiviilhagi võimalik esitada alates kriminaalmenetluse alustamisest või isegi enne seda, nt koos kuriteoteatega (juhul kui pärast tsiviilhagi esitamist alustatakse selle aluseks olevas teos kriminaalmenetlust ja tsiviilhagi esitaja kaasatakse kannatanuna menetlusse). On selge, et sageli pole kannatanu kriminaalmenetluse alguses oma nõude adressaadist teadlik ega saa teda seega ka tsiviilhagis nimeliselt välja tuua. Samas tähendab kannatanu teadmatus nõude võimalikust adressaadist deliktiõigusliku nõude puhul seda, et nõude aegumine pole

§ 150

lg 1 järgi veel alanud (küll kulgeb

§ 150lg-s 3 sätestatud aegumistähtaeg).

Võttes arvesse senist kohtupraktikat ja kriminaalmenetluse eripära, on erikogu arvates aktsepteeritav see, kui kannatanu esitab uurimisasutusele või prokuratuurile sellise tsiviilhagi, milles ei ole nõude adressaati nimeliselt välja toodud. Sellise tsiviilhagi esitamine iseenesest

§ 150

lg-s 3 sätestatud aegumistähtaja kulgemist ei peata ega välista ka

§ 150

lg-s 1 ette nähtud aegumistähtaja kulgemist pärast seda, kui kannatanu on kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada saanud. Seejuures tuleb aga silmas pidada järgmist. 45. Pärast seda, kui kannatanu on kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada saanud (nt pärast kohtueelses menetluses kriminaaltoimikuga tutvumist), on tal võimalik oma esialgset tsiviilhagi täpsustada, nimetades ära konkreetse isiku, kelle vastu tema nõue on suunatud. Sellisel juhul peatub tsiviilhagis toodud nõude aegumine

§ 160lg 1 või lg 2 p 4 alusel hiljemalt tsiviilhagi täpsustamisest.

Aegumine peatub tsiviilhagi täpsustuses nõude adressaadina nimetatud isiku suhtes. Tsiviilhagi täpsustamine on erinevalt tsiviilhagi esitamisest võimalik ka pärast KrMS § 225 lg-s 1 nimetatud tähtaja möödumist, sh kohtumenetluses.

1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 2631 lg 1 esimene lause sätestab, et kui koos süüdistusaktiga on kohtusse saadetud tsiviilhagi, teeb kohus määruse tsiviilhagi menetlusse võtmiseks või tähtaja määramiseks tsiviilhagis puuduste kõrvaldamiseks või tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks. Erikogu hinnangul on tsiviilhagis selle isiku nimetamata jätmine, kelle vastu hagi on esitatud, üldjuhul käsitatav sellise puudusena, mille kõrvaldamiseks on kohus kohustatud KrMS § 2631 lg 1 järgi kannatanule eelmenetluses tähtaja määrama. Tsiviilhagis esitatud nõude adressaadi täpsustamiseks kannatanule tähtaja määramine, aga ka nõude adressaadi täpsustamine kannatanu enda initsiatiivil on siiski võimalik ka kohtuliku arutamise ajal. Seejuures on tsiviilhagi menetleval kohtul võimalik juhinduda TsMS § 3401 lg-st
3. Samas, kui kohus ei ole kannatanule nõude adressaadi täpsustamiseks KrMS § 2631 lg 1 või TsMS § 3401 lg 1 alusel tähtaega määranud, kuid tsiviilhagi ja süüdistusakti järgi on võimalik kindlaks teha, kelle vastu kannatanu nõue on suunatud, on kohus kriminaalmenetluses pädev läbi vaatama ka tsiviilhagi, milles ei ole otseselt nimetatud isikut, kelle vastu hagi on esitatud.
4. Kriminaalmenetluse eripära arvestades on võimalik, et kannatanu tsiviilnõude aegumine peatub

§ 160

lg 2 p 4 alusel ka olukorras, kui tsiviilhagis ei ole nõude adressaati nimetatud ja kannatanu pole ka oma hagi täpsustanud. Seda tingimusel, et tsiviilhagis esitatud nõude adressaat on ühemõtteliselt kindlaks määratav tsiviilhagi ja süüdistusakti koostoimes ning nõude adressaadil on nende menetlusdokumentide alusel võimalik mõistlikult aru saada, milliste asjaolude alusel milline tsiviilnõue tema vastu kriminaalmenetluses on esitatud. Nimelt vaadatakse kriminaalmenetluses tsiviilhagi läbi koos süüdistusaktis kirjeldatud kuriteo lahendamisega. Süüdistusakti sisu määrab kindlaks ka isikud, kelle vastu on võimalik tsiviilhagi esitada. Samuti on kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi alus puutumuses süüdistusaktiga piiritletava kriminaalmenetluse esemega, sest kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud on olulises osas kattuvad süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 11.) Kui süüdistuse sisus (KrMS § 154 lg 3 p 2) ja tsiviilhagi aluses kirjeldatakse üht ja sama tegu, on isikul, kelle kohta on selle teoga seoses süüdistusakt koostatud, võimalik süüdistusakti ja tsiviilhagi alusel tavaliselt mõista, et tsiviilhagi on esitatud tema vastu. Seda ka juhul, kui tsiviilhagis pole nõude adressaati nimeliselt välja toodud. Mitme süüdistatava korral tuleb juhul, kui kannatanu ei ole nõude adressaati täpsustanud ega nõuet osadeks jaganud, eeldada, et nõue on esitatud solidaarselt kõigi süüdistatavate vastu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. jaanuari
4. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 13). Kõnealusel juhul peatub tsiviilhagis määratlemata isiku vastu esitatud nõude aegumine süüdistatava(te) suhtes

§ 160lg 2 p 4 alusel alates süüdistusakti koostamisest, tingimusel, et süüdistusakt ja tsiviilhagi koopia hiljem Kr

MS § 226 lg-tes 3 ja 7 ette nähtud korras süüdistatava(te)le edastatakse (vrd ka TsMS § 362 lg-d 1 ja 3).

1. Enne
2. septembrit 2011, mil kehtinud seadus tsiviilhagi koopia süüdistatavale saatmist ette ei näinud, oli eelmises punktis kirjeldatud olukorras võimalik lugeda kannatanu nõude aegumine

§ 160lg 2 p 4 alusel peatunuks ajast, kui koostati süüdistusakt, mis hiljem edastati Kr

MS § 226 lg 3 korras süüdistatavale. Seda aga vaid tingimusel, et KrMS § 224 lg 1 alusel kaitsjale antud kriminaaltoimiku koopia sisaldas ka kannatanu nõuet kajastavat tsiviilhagi. Lisaks on kriminaalasjades, milles kohtueelne menetlus tunnistati lõpuleviiduks enne

1. septembrit 2011, KrMS § 38 lg 1 p-st 2 (enne
2. septembrit 2011 kehtinud redaktsioonis) ja KrMSRS §-st 24 tulenevalt võimalik, et kannatanu nõude aegumine konkreetse süüdistatava suhtes peatus või peatub

§ 160lg 1 alusel.

Seda siis, kui kannatanu esitas või esitab oma nõude kohta enne kohtuliku arutamise lõppu maakohtule tsiviilhagi, mille aluseks on üheselt mõistetavalt mõni sellele süüdistatavale esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu. 49. D. Krasnovi õigusvastased teod, mis on AS Q (pankrotis) ja OÜ E tsiviilhagide aluseks, leidsid aset 2007. aastal. Seega ei ole

§ 150

lg-s 3 ette nähtud absoluutne aegumistähtaeg veel ühegi kannatanu nõude puhul möödunud. 50. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas AS Q (pankrotis) või OÜ E nõue on siiski aegunud

§ 150lg 1 järgi.

Praeguse kriminaalasja asjaolusid arvestades puudub erikogu arvates alus kahelda prokuröri väites, et kannatanud said D. Krasnovist kui neile tekitatud kahju hüvitama kohustatud isikust

§ 150lg 1 mõttes teada alles 2009. a oktoobris kriminaalasja kohtueelse menetluse lõpuleviimisel, mil kannatanutel tekkis Kr

MS § 224 lg 2 kohaselt võimalus tutvuda kriminaaltoimikuga. Vähemalt ei ole D. Krasnov ega tema kaitsja osutanud ühelegi faktile, mis kinnitaks, et AS Q (pankrotis) või OÜ E oli D. Krasnovist kui kahju tekitajast teadlik juba enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist. Järelikult tuleb kõigi kannatanute nõuete puhul

§ 150

lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgemist arvestada mitte varasemast ajast kui

1. oktoobrist 2009, mil prokuratuur kohtueelse menetluse lõpuleviiduks tunnistas (kohtutoimikust ei nähtu täpselt, millisel kuupäeval ühele või teisele kannatanule kriminaalasja materjale tutvustati või nendega tutvumiseks võimalus anti).
3. jaanuaril 2012 Harju Maakohtule esitatud OÜ E tsiviilhagi (vt käesoleva otsuse punkt 11) oli esitatud D. Krasnovi vastu. Seega peatas kõnealuse tsiviilhagi esitamine

§ 160lg 1 alusel hagis osutatud nõude aegumise.

Kuna tsiviilhagi esitamise ajaks (

1. jaanuar 2012) oli ajast, mil OÜ E D. Krasnovist kui kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama (mitte enne
2. oktoobrit 2009), möödunud vähem kui kolm aastat, ei ole OÜ E nõue

§ 150lg 1 järgi aegunud.

1. AS Q (pankrotis) muutis algselt V. D. vastu esitatud nõude adressaati
2. jaanuaril 2012, taotledes kahjuhüvitise väljamõistmist "süüdiolevalt isikult" (vt käesoleva otsuse punktid 2 ja 30). Erikogu hinnangul oleks maakohus pidanud nõudma kannatanult nõude adressaadi nimelist täpsustamist. Praegusel juhul kohus seda ei teinud, vaid küsis kannatanult üksnes, kas viimane palub tekitatud kahju "süüdiolevalt isikult" välja nõuda. Eelkirjeldatu ei tähenda siiski seda, et AS Q (pankrotis) D. Krasnovi vastu suunatud nõude aegumine ei oleks
3. jaanuaril 2012

§ 160lg 1 alusel peatunud.

Kannatanu tsiviilhagi aluseks olevas teos süüdistati D. Krasnovi, kes viibis ka koos kaitsjaga kohtuistungil, kus kannatanu pankrotihaldur oma avalduse nõude adressaadi muutmise kohta tegi. Seda, et AS Q (pankrotis) nõude suunamine D. Krasnovi vastu oli üheselt arusaadav, kinnitab seegi, et samal kohtuistungil küsitles D. Krasnovi kaitsja kannatanu pankrotihaldurit seoses tema hagiga. Samuti ei ole süüdistatav ega kaitsja hilisemas menetluses, sh apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses väitnud, nagu oleks neile jäänud arusaamatuks, et AS Q (pankrotis) tsiviilhagi on esitatud D. Krasnovi vastu. Kuna AS Q (pankrotis) tsiviilhagis esitatud nõude aegumine peatus

1. jaanuaril 2012, s.o vähem kui kolm aastat pärast seda, mil kannatanu sai või pidi D. Krasnovist kui kahju hüvitama kohustatud isikust teada saama, pole ka selle kannatanu nõue aegunud.
2. Vaatamata sellele, et AS Q (pankrotis) ja OÜ E võimalikud nõuded D. Krasnovi vastu ei ole aegunud, tuleb nii maakui ka ringkonnakohtu otsus nende tsiviilhagide rahuldamist puudutavas osas tühistada, sest kohtud pole kohaselt tuvastanud kannatanute kahju ja selle ulatust.
3. Kohtud käsitasid D. Krasnovi poolt AS-le Q (pankrotis) ja OÜ-le E tekitatud kahjuna 1) kannatanute ja V. D. vahel sõlmitud laenulepingute alusel välja makstud laenusummasid, mis on jäetud kannatanutele tagasi maksmata; 2) nendest laenulepingutest tulenevaid tasumata kõrvalnõudeid (intressid, viivised, leppetrahvid jne).
4. Sõltumata sellest, kas käsitada D. Krasnovi tegu V. D. pettusele kihutamisel ja talle võltsitud kontoväljavõtte andmisel õigusvastasena VÕS § 1045 lg 1 p 8 või § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja KarS § 209 ning § 22 lg 2 alusel, ei saa kannatanud D. Krasnovilt nõuda laenulepingutest tulenevate kõrvalnõuete hüvitamist. Laenulepingutes sätestatud kõrvalnõuete täitmist saaksid kannatanud nõuda vaid lepingute alusel laenusaajalt V. D.-lt juhul, kui kannatanud lepinguid pettuse tõttu ei tühista. Summad, mis V. D. kõrvalnõuete katteks tasumata jättis, ei ole vaadeldavad D. Krasnovi poolt kannatanutele õigusvastaselt tekitatud kahjuna. VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Juhul kui D. Krasnov ei oleks põhjustanud V. D. poolt pettuse abil laenulepingute sõlmimist, ei oleks kannatanutel tekkinud ka nendes lepingutes sätestatud kõrvalnõudeid V. D. vastu. Seega ei oleks kannatanud saanud ka neid nõudeid sisse nõuda ja sel teel oma vara suurendada. Järelikult ei ole see, et kannatanute vara V. D.-ga sõlmitud laenulepingutest tulenevate kõrvalnõuete võrra ei suurenenud, põhjuslikus seoses D. Krasnovi õigusvastase tegevusega.
5. Iseenesest hõlmab vähemalt VÕS § 1045 lg 1 p 8 kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 tähenduses kõnealuse juhtumi puhul ka kannatanu kaitsmist saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 4) tekkimise eest. Selleks, et nõuda D. Krasnovilt saamata jäänud tulu hüvitamist, oleksid kannatanud pidanud tsiviilhagides tuginema asjaolule (ja seda ka tõendama), et kui raha poleks V. D.-le laenatud, oleks sellelt tõenäoliselt teatud summas tulu teenitud (nt V. D.-le raha laenamise tõttu jäi sõlmimata mõni perspektiivikam laenuleping). Sellisel alusel saamata jäänud tulu hüvitamise nõuet pole aga kannatanud D. Krasnovi vastu esitanud. Ka kriminaalmenetluses tuleb järgida TsMS § 439, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. jaanuari
7. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 15 ja
8. aprilli
9. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 17).
10. Lugedes AS Q (pankrotis) ja OÜ E poolt V. D.-le välja makstud tagastamata laenusummad automaatselt D. Krasnovi poolt kannatanutele tekitatud kahjuks, jätsid kohtud tähelepanuta, et mõlemal kannatanul on V. D. vastu nende samade summade tasumisele suunatud nõue. Kannatanute selline nõue tuleneb kas laenulepingust koostoimes VÕS § 108 lg-ga 1 (kui leping kehtib) või alusetu rikastumise sätetest (kui laenuandja on lepingu pettuse tõttu tühistanud) või VÕS § 399 lgst 1 (kui laenuandja on laenulepingu võlgnevuse tõttu erakorraliselt üles öelnud). Kannatanute nõuded V. D. vastu ei välista küll seda, et D. Krasnov on kannatanutele kahju põhjustanud. Samas on sellised nõuded olulised kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Nimelt on Riigikohtu väljakujunenud praktikas asutud seisukohale, et kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis oli üle antud õigusliku aluseta, siis tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Alusetust rikastumisest (või ka näiteks lepingust) tuleneva nõude väärtust tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada kahjustatud isiku kasu saamine kahju tekitamise juhtumi tõttu (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
11. detsembri
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-09, p 11 ja kriminaalkolleegiumi
13. juuni
14. a otsus asjas nr 3-1-1-41-11, p 17.3). Seega saab D. Krasnovi tekitatud kahjuna olla vaadeldav vaid see osa V. D.-le väljastatud tagastamata laenusummadest, mida AS-l Q (pankrotis) või OÜ-l E ei ole enam reaalselt võimalik V. D.-lt nõuda. Järelikult tuleb kahju olemasolu tuvastamiseks kindlaks teha, et AS Q (pankrotis) või OÜ E nõuded V. D. vastu on osaliselt või täielikult väärtusetud. Kõnealuste nõuete väärtus sõltub seejuures esmajoones V. D. maksevõimest. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. juuni
16. a otsus asjas nr 3-1-1-41-11, p 17.4.)
17. Erandina saaks jätta AS Q (pankrotis) või OÜ E nõude olemasolu ja väärtuse D. Krasnovilt väljamõistetava kahjuhüvitise suuruse tuvastamisel arvestamata, kui kannatanud loovutaks oma võimaliku nõude V. D. vastu D. Krasnovile (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
18. juuni
19. a otsus asjas nr 3-1-1-41-11, p 20). Nii on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud seisukohale, et kahjustatud isik saab kahju tekitamise tagajärjel kasu saamist vältida sel teel, et ta loovutab alusetust rikastumisest tuleneva nõude kahju tekitajale (VÕS § 164 jj). Tulenevalt hea usu põhimõttest (VÕS § 6) peab kahju tekitamise eest vastutav isik, kes väidab, et kahjustatud isikule kuuluv alusetust rikastumisest tulenev nõue omab väärtust, nõustuma nõude loovutamisega. Kui ta sellest keeldub, tuleb eeldada, et kahjustatud isikule kuuluv alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
20. mai
21. a otsus asjas nr 3-2-1-49-07, p 16).
22. Selleks, et kannatanud saaksid D. Krasnovilt nõuda V. D. poolt tagastamata laenusummade kahjuna hüvitamist, peaksid nad tuginema muu hulgas asjaolule, et nende nõuded V. D. vastu on muutunud täielikult või osaliselt väärtusetuks. AS Q (pankrotis) ja OÜ E tsiviilhagides sellist asjaolu esitatud ei ole ja see fakt ei tulene ka D. Krasnovile esitatud süüdistuse sisust. Erikogu märgib, et kannatanu tsiviilhagis peavad olema ära toodud vähemalt need hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, millel pole süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohalt tähendust ja mis seega süüdistuse alusfaktide hulka ei kuulu, samuti tõendid, mis selliseid asjaolusid kinnitavad. Samuti peab süüdistatav olema teadlik sellest, et süüdistuses nimetatud asjaolude alusel ei otsustata mitte üksnes tema süüküsimuse, vaid ka tsiviilõiguslike kohustuste üle. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
23. jaanuari
24. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 15.)
25. Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et AS Q (pankrotis) ja OÜ E tsiviilhagid tuleks Riigikohtu otsusega rahuldamata või läbi vaatamata jätta. Erikogu jagab kriminaalkolleegiumi varasemat seisukohta, et see, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (Vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
26. jaanuari
27. a otsus asjas nr 3-1-179-09, p 16.) Käesolevas asjas ei ole kohtud juhtinud AS Q (pankrotis) ja OÜ E tähelepanu sellele, et nõudmaks V. D.-le väljastatud laenusummade kahjuna hüvitamist D. Krasnovilt, tuleb kannatanutel tsiviilhagisid täpsustada ja näidata, et nende nõuded V. D. vastu on osaliselt või täielikult väärtusetud. Seega rikkusid kohtud eespool nimetatud selgitamiskohustust ning kannatanutel puudus piisavalt tõhus võimalus oma tsiviilhagisid kõnealuses küsimuses täpsustada.
28. Eelnevalt kirjeldatud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tuleb AS Q (pankrotis) ja OÜ E tsiviilhagid saata madalama astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel arutamisel tuleb kohtul järgida käesolevas otsuses antud juhiseid, mh määrata kannatanutele TsMS § 329 lg 4 alusel tähtaeg, toomaks esile asjaolud, millest nähtub kannatanutel V. D. vastu olemasolevate nõuete väärtus või väärtusetus, ning esitada neid asjaolusid kinnitavad tõendid. Kui kannatanud selleks tähtajaks oma tsiviilhagisid ei täienda, võib kohus jätta hagid TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata.
29. Tsiviilhagi menetlemisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades kriminaalmenetluse erisusi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
30. jaanuari
31. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 9). TsMS § 691 p-st 2, § 692 lg-test 4 ja 5 ning § 657 lg 1 p-dest 2 ja 21 lähtudes on võimalik saata AS Q (pankrotis) ja OÜ E tsiviilhagid uueks arutamiseks ringkonnakohtule, ehkki materiaal- ja menetlusõiguslikud eksimused nende tsiviilhagide lahendamisel said alguse juba maakohtust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
32. juuni
33. a otsus asjas nr 3-1-1-41-11, p-d 18.1-18.2 ja
34. mai
35. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-09, p 9). (C)
36. K AS, Y OÜ, S OÜ, M AS, P OÜ, R OÜ ja S AS tsiviilhagide rahuldamine põhineb kokkuvõtlikult järgmistel kohtute tuvastatud faktilistel asjaoludel. D. Krasnov sõlmis kannatanutega interneti teel teiste isikute nimel, kuid nende teadmata ja nõusolekuta mitmeid laenulepinguid. Nende laenulepingute alusel kandsid kannatanud laenulepingutes nimetatud laenusummad pangakontodele, mis kuulusid isikutele, kelle nimel D. Krasnov oli laenulepingud sõlminud. Nendelt kontodelt kandis D. Krasnov kontoomanike isikustatud turvaelemente (internetipanga paroole) kasutades raha mõne oma tuttava pangakontole, kust ta selle enamjaolt sularahas välja võttis või maksis tagasi varem võetud laene.
37. Maa- ja ringkonnakohus leidsid, et D. Krasnovi eelkirjeldatud käitumine on käsitatav VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 järgi kvalifitseeritava deliktina. Erikogu sellise seisukohaga ei nõustu.

§ 129

lg 1 kohaselt on teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Kuna laenulepingud, mis D. Krasnov kannatanutega sõlmis, olid sõlmitud teiste isikute nimel nende eelneva nõusoleku ja hilisema heakskiiduta, olid need lepingud

§ 129

lg 1 järgi tühised.

§ 130

lg 2 sätestab, et kui teise isiku nimel tehingu teinud isik teadis või pidi teadma, et tal esindusõigust ei ole, peab ta lisaks sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahjule hüvitama teisele poolele ka tehingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju. Kohtute tuvastatud faktilistest asjaoludest nähtub, et D. Krasnov oli laenulepinguid sõlmides teadlik, et isikud, kelle nimel ta lepingud sõlmib, pole selleks oma nõusolekut andnud. Seega vastutab D. Krasnov kõnealuste laenulepingute sõlmimisega laenuandjatest kannatanutele tekitatud kahju hüvitamise eest

§ 130lg 2 järgi.

Erikogu hinnangul on

§ 130lg 2 käsitatav erinormina deliktiõigusliku vastutuse (VÕS § 1043 jj) suhtes.

See tähendab, et kui teise isiku nimel tehingu teinud isik teadis või pidi teadma, et tal esindusõigust ei ole, tuleneb tema vastutus tehinguga tekitatud kahju eest üksnes

§ 130

lg-st 2 kui kahju hüvitamise erikoosseisust ning deliktiõiguse ega alusetu rikastumise sätted tema suhtes ei kohaldu (kahju hüvitamise erikoosseisude kohta vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-2-1-83-09, p-d 10-11).
3. Eeltoodud põhjustel tuleb muuta õiguslikku hinnangut, mille kohtud on andnud K AS, Y OÜ, S OÜ, M AS, P OÜ, R OÜ ja S AS tsiviilhagides esitatud nõuetele. Kuna selline kvalifikatsioonimuudatus ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses ega too kaasa vajadust tuvastada uusi faktilisi asjaolusid (vt käesoleva otsuse punkt 31), ei eelda kannatanu nõuetele uue materiaalõigusliku hinnangu andmine kohtuasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmist. 66.

§ 130

lg 2 alusel tekkivad nõuded ei ole käsitatavad kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevate nõuetena, mille aegumist reguleeriks

§ 150

.

§ 130

lg 2 alusel tekkivate nõuete aegumistähtaja näeb ette

§ 149

esimene lause, mille järgi on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. 67. Kannatanute

§ 130lg-st 2 tulenevad nõuded D.

Krasnovi vastu muutusid sissenõutavaks

§ 147

lg 2 ja VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 järgi mõistliku aja möödumisel ajast, mil kannatanutel D. Krasnovi teo tõttu kahju tekkis. Eelduslikult muutusid kannatanute nõuded sissenõutavaks 2007. a jooksul. Sellest ajast on praeguseks möödunud vähem kui

§s 149 ette nähtud 10 aastat. Seega ei oleks ühegi käesoleva otsuse punktis 63 nimetatud kannatanu nõue D. Krasnovi vastu aegunud isegi juhul, kui nõuete aegumine ei oleks peatunud. Samas leiab erikogu, et kannatanute nõuete aegumine on kriminaalmenetluses peatunud.

1. K AS, Y OÜ, S OÜ ja M AS esitasid ajavahemikus
2. jaanuarist 2008 kuni
3. septembrini 2009 kohtueelsele menetlejale tsiviilhagid, milles nõude adressaati nimeliselt välja ei toodud (vt käesoleva otsuse punktid 3-6). Samas on neis tsiviilhagides osutatud samadele tegudele, mida kirjeldatakse ka
4. oktoobri
5. a süüdistusaktis D. Krasnovile KarS § 209 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuse sisus (vt käesoleva otsuse punkt 1.2, kus on aga süüdistuse sisu esitatud oluliselt lühendatud kujul). Erikogu hinnangul pidi D. Krasnovile olema talle esitatud süüdistuse teksti ja tema kaitsjale edastatud kriminaaltoimikus olevate tsiviilhagide alusel mõistetav, et K AS, Y OÜ, S OÜ ja M AS tsiviilhagid on esitatud tema vastu. Seega saab nendes tsiviilhagides esitatud nõuete aegumise lugeda

§ 160lg 2 p 4 alusel D.

Krasnovi suhtes peatunuks alates süüdistusakti koostamisest

1. oktoobril
3. P OÜ, R OÜ ja S AS esitasid vastavalt
4. veebruaril 2010,
5. mail 2010 ja
6. märtsil 2011 Harju Maakohtule tsiviilhagid, milles samuti ei olnud nõude adressaati nimeliselt välja toodud (vt käeoleva otsuse punktid 7, 9 ja 10). Osutatud tsiviilhagide aluseks olid üheselt mõistetavalt samad teod, mida kirjeldatakse ka
7. oktoobri
8. a süüdistusaktis D. Krasnovile KarS § 209 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuses (käesoleva otsuse punkt 1.2). Tsiviilhagide esitamise ajaks oli süüdistusakt D. Krasnovile juba edastatud. Seega peatus käesolevas punktis nimetatud kannatanute nõuete aegumine

§ 160lg 1 alusel tsiviilhagide esitamise ajal, s.o 4.

veebruaril 2010 (P OÜ nõue),

1. mail 2010 (R OÜ nõue) ja
2. märtsil 2011 (S AS nõue).
3. Ehkki kohtud kvalifitseerisid K AS, Y OÜ, S OÜ, M AS, P OÜ, R OÜ ja S AS nõuded ekslikult deliktiõiguslike nõuetena, puudub alus kohtuotsuseid nende tsiviilhagide rahuldamist puudutavas osas tühistada. Tsiviilhagides ja süüdistuses välja toodud ning kohtute tuvastatud faktilised asjaolud on piisavad, jaatamaks

§ 130lg 2 kohaldamise eelduste olemasolu.

Samuti tuleb need summad, mis kohtud D. Krasnovilt kannatanute kasuks välja mõistsid,

§ 130lg 2 järgi kahjuna hüvitada.

71.

§ 130

lg-s 2 sätestatud kahju hüvitamise kohustuse eesmärgiks on asetada esindusõiguseta esindajaga tehingu teinud pool olukorda, milles ta oleks olnud, kui esindajal oleks olnud esindusõigus ning temaga tehtud tehing kehtiks ja oleks täidetud. Tehingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahjuna

§ 130lg 2 mõttes on käesoleval juhul käsitatavad nii laenusummad, mis kannatanud D.

Krasnovi poolt teiste isikute nimel sõlmitud lepingute alusel välja maksid, kui ka lepingutes sätestatud viivised, intressid jm kõrvalnõuded. Seda järgmistel põhjustel. 72. Kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest nähtuvalt ei teadnud isikud, kelle nimel D. Krasnov kannatanutega laenulepingud sõlmis, laenulepingute olemasolust. Samuti puudus kõnealustel isikutel reaalne võimalus käsutada raha, mis kannatanud nende pangakontodele kandsid, sest D. Krasnov kandis laekunud raha kohe edasi teistele pangakontodele. Ühel juhul ei teadnud isik, kelle nimel D. Krasnov laenu võttis, isegi laenu võtmiseks kasutatud pangakonto olemasolust, sest selle konto avas pangas tema isikuttõendavat dokumenti kasutades D. Krasnov. Sellises olukorras ei ole laenulepingutes laenusaajatena nimetatud isikud laenuandjatelt VÕS § 1028 ja § 1034 mõttes midagi saanud. Seetõttu ei ole laenuandjatest kannatanutel alusetu rikastumise sätetest ega ka mujalt tulenevat õiguslikku alust nõuda laenusumma tagastamist tühistes laenulepingutes nimetatud isikutelt, kelle kontole laenusumma kanti. Järelikult on summad, mille kannatanud D. Krasnovi poolt teiste isikute nimel sõlmitud tühiste laenulepingute alusel välja maksid, käsitatavad kannatanute otsese varalise kahjuna (VÕS § 128 lg 3). Sellise kahju tekkimine on D. Krasnovi käitumisega põhjuslikus seoses ja D. Krasnov on kohustatud selle

§ 130lg 2 alusel kannatanutele hüvitama.

73. Kuna D. Krasnovi poolt teiste isikute nimel sõlmitud laenulepingud olid

§ 129

lg 1 järgi tühised, ei ole kannatanutel

§ 84

lg 1 esimese lause kohaselt õigust nõuda lepingute pooltelt lepingutes sätestatud intresside jm kõrvalnõuete tasumist. Järelikult on tühistest laenulepingutest tulenevate kõrvalnõuete näol tegemist tehingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahjuga, mille D. Krasnov, kes teadis laenulepinguid sõlmides enda esindusõiguse puudumisest, on kohustatud kannatanutele

§ 130lg 2 alusel hüvitama.

Arvestades kõnealuste laenulepingute sõlmimise asjaolusid, ei saa D. Krasnov hüvitatava kahju ulatuse vähendamiseks tugineda ka

§-le

2. Eeltoodud põhjustel tuleb kohtuotsused osas, millega kohtud rahuldasid K AS, Y OÜ, S OÜ, M AS, P OÜ, R OÜ ja S AS tsiviilhagid, muutmata jätta. III
3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 6 ja 7, TsMS § 691 p-st 2 ning KrMS § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu erikogu nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse osaliselt, saates kriminaalasja AS Q (pankrotis) ja OÜ E tsiviilhagide lahendamist puudutavas osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Ülejäänud osas, milles Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistab, teeb erikogu uue kohtuotsuse, raskendamata D. Krasnovi olukorda.
4. Erikogu selgitab, et käesoleva kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes AS Q (pankrotis) ja OÜ E tsiviilhagide osas D. Krasnovi suhtes tehtud süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 41).
7. D. Krasnovi kaitsja N. Lausmaa esitas Riigikohtule taotluse määrata talle D. Krasnovile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest tasu 172 eurot 80 senti (sh käibemaks 28 eurot 80 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks pool tundi, normatiivmaterjalide läbitöötamiseks üks tund ning kassatsiooni koostamiseks kolm tundi. Riigikohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
8. detsembri
9. a otsuse (
10. juulil 2012 jõustunud redaktsioonis) punktidest 2, 3 ja 16 juhindudes rahuldada. Lähtudes KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 186 lg-st 1, jääb D. Krasnovi kaitsjale kassatsioonimenetluses määratud tasu menetluskuluna riigi kanda. Märt Rask, Jüri Ilvest, Villu Kõve Priit Pikamäe, Tambet Tampuu