← Eesti

3-1-2-2-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-2-2-13

  1. veebruar 2013 Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kriminaalasi S.Z-i süüdistuses KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi Tartu Maakohtu
  2. juuni
  3. a otsus kriminaalasjas nr 1-067881 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S.Z-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Valli Murde, teistmisavaldus Teised kassatsioonimenetluse Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör pooled Ülle Hõrak Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
  4. jaanuar 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tartu Maakohtu
  6. juuni
  7. a otsus osaliselt, s.o S.Z-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ning 4 järgi, talle KarS § 49 alusel lisakaristuse mõistmises, temalt KarS § 83 lg 1 alusel kuriteoga saadud vara konfiskeerimises ja solidaarselt kaassüüdistatavatega 406 720 krooni väljamõistmises, samuti temalt menetluskulude väljamõistmises.
  8. Saata kriminaalasi tühistatud osas Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks.
  9. Kaitsja teistmisavaldus rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Tartu Maakohtu
  11. juuni
  12. a otsusega kriminaalasjas nr 1-06-7881 tunnistati S.Z kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi ning teda karistati vangistusega 2 aastaks. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 16 päeva, ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 1 aasta, 11 kuud ning 14 päeva vangistust. Vastavalt KarS § 74 lg-tele 1 ja 3 jäeti mõistetud karistus 18 kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Tulenevalt KarS §-st 49 võeti S.Z-ilt kolmeks aastaks ära avalikus teenistuses töötamise õigus. Lisaks konfiskeeriti temalt, E.O-lt, K.A-lt, L.F-ilt, Edvard Vorobjevilt, U.A-lt, H.P-lt, J.Z-ilt, Z.P-lt, L.R-ilt, B.F-ilt, S.R-ilt, J.I-lt, O.T-lt ja H.D-lt KarS § 83 lg 1 alusel altkäemaksuna saadud raha ning mõisteti kõigilt eelpool loetletud isikutelt solidaarselt välja 406 720 krooni riigituludesse. Ühtlasi mõisteti S.Z-ilt välja menetluskulud. 1.1 S.Z tunnistati KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi süüdi selles, et töötades Kagu Tolliinspektuuri Koidula piiripunkti tolliinspektorina, võttis ta
  13. a augustist
  14. a oktoobrini korduvalt grupis Andres Vako, B.F-i, S.R, H.P, U. Mathieseni, L.R-i, Z.P, J.Z-i, O.T, O.T, E. Vorobjevi, L.F-i, K.A, J.I ja H.D-ga Z.T-lt ning A.A-lt suures ulatuses, s.o 32 800 USA dollarit (406 720 krooni) altkäemaksu. Altkäemaksu eest lubati R. ja A.A-ga seotud Vene Föderatsiooni transiidiettevõtete veokid takistamatult ning vajadusel tollikontrollita Eesti Vabariigist läbi Koidula tollipunkti Venemaale. 1.2 Sama otsusega tunnistati süüdi veel O.T, K.A, L.F, E. Vorobjev, H.P, U. Mathiesen, J.Z, Z.P, L.R, O.T, B.F, S.R, J.I, H.D, P.S, B.M, U.G, S.B, A.A, Z.T ja T.A. Tartu Maakohtu
  15. juuni
  16. a otsus jõustus
  17. juunil
  19. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri
  20. juuni
  21. a määrusega eraldati kriminaalasjast nr 1-06-7881 A. Vakot ja Heli Riisi puudutava kriminaalasja materjal, kuna nimetatud isikud ei nõustunud kokkuleppemenetluse kohaldamisega. Eraldatud kriminaalasi kannab numbrit 1-06-
  23. Tartu Maakohtu
  24. augusti
  25. a otsusega kriminaalasjas nr 1-06-7969 mõisteti A. Vako üldmenetluses süüdistuses KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi osaliselt õigeks, sh osas, milles ta võttis süüdistuse kohaselt
  26. a augustist
  27. a oktoobrini korduvalt grupis S.Z-i, B.F-i, S.R, H.P, U. Mathieseni, L.R-i, Z.P, J.Z-i, O.T, O.T, E. Vorobjevi, L.F-i, K.A, J.I ning H.D-ga Z.T-lt ning A.A-lt suures ulatuses altkäemaksu. Kohtuotsus jõustus
  28. märtsil
  29. TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  31. septembril 2012 esitas S.Z-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Valli Murde Riigikohtule teistmisavalduse, taotledes Tartu Maakohtu
  32. juuni
  33. a otsuse tühistamist S.Z-i süüditunnistamises KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi ning süüdistatava õigeksmõistmist. Teistmisavalduse esitaja põhiseisukohad on järgmised. 4.1 S.Z tunnistati kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi. Üldmenetluses on kohtud aga tuvastanud, et sama kuriteo toimepanemine A. Vako poolt ei ole tõendatud. Seejuures jäeti õigeksmõistva otsuse tegemisel tõendikogumist välja E. Vorobjevi ütlused. Kriminaalasja materjalist nähtub, et S.Z-ile esitatud süüdistus oli peamiselt rajatud E. Vorobjevi poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Seega on tekkinud olukord, kus A. Vako mõisteti üldmenetluses õigeks, S.Z on aga kokkuleppemenetluses samas kuriteos süüdi tunnistatud. Järelikult on olemas KrMS § 366 p-s 8 sätestatud alus kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse teistmiseks. 4.2 Kriminaalasja menetlemise käigus S.Z altkäemaksu võtmist ei tunnistanud. Kohtus antud ütlustest nähtuvalt ei teadnud ta seda, et tollitöötajatele veoautode kiirema liikumise eest maksti, kuigi selle kohta käisid kuulujutud. Kriminaalasja arutamisel kokkuleppemenetluses rikuti oluliselt S.Z-i õigust ausale ja õiglasele kohtumenetlusele. Lisaks eiras kohus KrMS § 247 lg 2 nõudeid. 4.3 S.Z-i kaitseõigust rikuti sellega, et teda ja A. Vakot kaitses enne kriminaalasjade eraldamist sama kaitsja, kes ei täitnud piisava hoolsusega E. Vorobjevi ütluste usaldusväärsuse kontrollimise kohustust. Selle tulemusena võeti tunnistaja ütlusi arvesse S.Z-i süüstava tõendina. Süüdimõistetule osutatud õigusteenus ei vastanud KrMS § 47 lg 2 nõuetele, kuna kaitsja ei tegutsenud õigusteenuse osutamisel üksnes kliendi huvides. 4.4 Kuivõrd S.Z-ile süüksarvatava kuriteo puhul olid tõendiks E. Vorobjevi ütlused, A. Vako kriminaalasjas neid aga tõendina ei arvestatud, puudub vajadus teistetavas kriminaalasjas uute asjaolude tuvastamiseks.
  34. Teistmisavaldusele esitatud vastuses leiab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak, et kuigi formaalselt esineb teistmisalus KrMS § 366 p 8 mõttes, on teistmisavaldus põhjendamatu. Prokurör märgib kokkuvõtlikult järgmist. 5.1 Kriminaalasja kohtueelses menetluses ja S.Z-i süüditunnistamisel ei ole materiaalõigust ebaõigesti kohaldatud ega rikutud oluliselt ka kriminaalmenetlusõigust. A. Vako õigeksmõistmisest ei tulene automaatselt seaduslikku alust kaastäideviija õigeksmõistmiseks. Õigeksmõistva otsuse tegemiseks oleks vaja tuvastada uusi asjaolusid. A. Vako kriminaalasjas ei lahendatud küsimust selle kohta, kas S.Z võttis altkäemaksu, kuna vastavalt KrMS § 268 lg-le 1 toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Kokkuleppemenetluses otsustatakse isiku süüküsimus aga kriminaaltoimiku materjali põhjal ja tunnistajate küsitlemist ei toimu. 5.2 Õige pole teistmisavalduses toodud seisukoht, nagu oleks S.Z-i süüdistus rajanenud peamiselt E. Vorobjevi kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Kriminaalasjas oli ka teisi tõendeid ja need osutusid S.Z-i süüditunnistamiseks piisavateks. Isik on karistuse ära kandnud ja kohtuotsus on täidetud. 5.3 Alates
  35. septembrist 2011 ei saa enam kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena käsitada A. Vako süüdistusasja eraldamist. Lisaks võib
  36. septembrist 2011 jõustunud KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel kohtus avaldada tunnistaja ütlusi juhul, kui tunnistaja keeldub ütlusi andmast, k.a juhul, kui tunnistaja keeldub ütluste andmisest isiklikel põhjustel KrMS §-s 71 lg 2 p 2 kohaselt. A. Vako süüdistusasja arutamine toimus enne
  37. septembrit
  38. 5.4 Nõustuda ei saa väitega, mille kohaselt ei tunnistanud S.Z ennast süüdi. Ta koostas puhtsüdamliku ülestunnistuse, kahetses toimepandud kuritegu, selgitas teo toimepanemise asjaolusid ja taotles kokkuleppemenetluse kohaldamist. Kahtlustatavana ülekuulamisel, millest võttis osa ka kaitsja, tunnistas S.Z samuti altkäemaksu saamist. Kaitsja osavõtul toimunud kokkuleppemenetluse läbirääkimistel nõustus ta süüdistuse sisu, karistuse ja konfiskeerimisega. Süüdistatav ja kaitsja jäid kokkuleppe juurde ka kohtuistungil ning kohus veendus, et kokkulepet sõlmides väljendas S.Z oma tõelist tahet. Ühtlasi nähtub kohtuistungi protokollist, et süüdistatavat küsitleti kokkuleppe sõlmimise asjaolude kohta KrMS § 247 lg-s 2 sätestatud korras. 5.5 Kohtueelsel uurimisel oli A. Vako kaitsjaks Martin Traat, S.Z-i kaitsjaks aga Mall Saar. Seega ei kaitsnud mõlemat isikut sama kaitsja. Samuti ei olnud süüdlaste huvid vastuolus, sest kohtueelsel uurimisel tunnistas A. Vako ennast süüdi, taotledes kokkuleppemenetluse kohaldamist. Kaitsjale ei saa ette heita E. Vorobjevi ütluste piisava hoolsusega kontrollimise kohustuse täitmata jätmist, sest tõendeid hindab kohus. Juhul kui A. Vako süüdistusasja oleks arutatud pärast
  39. septembrit 2011, oleks E. Vorobjevi ütluste avaldamine olnud lubatav KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel. Ka ei tähenda E. Vorobjevi ütluste tõendikogumist väljajätmine A. Vako süüdistusasjas seda, et sama tõend tuleks välja arvata ka S.Z-i süüd kinnitavate tõendite hulgast. Lisaks ei tulene A. Vako õigeksmõistmisest KrMS § 318 lg-s 4 sätestatud asjaolusid. 5.6
  40. veebruari
  41. a otsuses asjas nr 3-1-1-99-06 leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Kuna Tartu Maakohus tegi otsuse enne kõnealuse Riigikohtu lahendi kuulutamist, pole selle juhise mittejärgmine kohtule etteheidetav. Silmas tuleb pidada ka kriminaalasja menetlemise mõistlikku aja nõuet ja seda, et rahalise nõude osas on S.Z kohtuotsusest tuleneva kohustuse täitnud.
  42. Täiendavas vastuses prokuröri seisukohtadele leiab kaitsja, et kuigi menetluse esemeks olevad kuriteod pandi toime ligikaudu üheksa aastat tagasi, on süüdimõistetu jaoks kriminaalasja menetlemine oluline seetõttu, et kokkuleppemenetluses rikkus kohus tema põhiõigust ausale ja õiglasele kohtumenetlusele. Samuti eksib prokuratuur KrMS § 244 lg 2 tõlgendamisel, sest kokkuleppemenetluse kohaldamine on võimalik ka siis, kui süüdistatav ennast kuriteos otsesõnu süüdi ei tunnista. Kokkuleppe sõlmimine ei tähenda veel iseenesest, et isik avaldas oma tõelist tahet. Tulenevalt KrMS §-st 306 lasub kohtul kohustus kontrollida, kas süüdistatav sõlmib end süüstava kokkuleppe oma tegeliku tahte vastaselt või selle sisust aru saamata. Kokkuleppemenetluse kohaldamine eeldab kaitsjalt ja kohtult eriti suurt vastutust. Kuivõrd süüdimõistetule ja A. Vakole esitatud süüdistuse sisu kattub ja ka tõendid on samad, on loogiline, et kui ühe süüdistatava puhul mingit tõendit ei arvestatud, kehtib see ka kaassüüdistatava puhul. A. Vako kriminaalasja arutamisel ei tuvastatud, et S.Z pani toime kuriteo. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  43. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt tunnistati S.Z Tartu Maakohtu
  44. juuni
  45. a otsusega kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi selles, et tema, töötades Kagu Tolliinspektuuri Koidula piiripunkti tolliinspektorina, võttis
  46. a augustist
  47. a oktoobrini korduvalt grupis A. Vako, B.F-i, S.R, H.P, U. Mathieseni, L.Ri, Z.P, J.Z-i, O.T, E. Vorobjevi, L.F-i, K.A, J.I ning H.D-ga Z.T-lt ja A.A-lt suures ulatuses altkäemaksu. Sama teo toimepanemises süüdistati üldmenetluses arutatud kriminaalasjas ka A. Vakot, kuid tema mõisteti Tartu Maakohtu
  48. augusti
  49. a otsusega kõnealuses kuriteos õigeks. A. Vako suhtes tehtud kohtuotsus jõustus
  50. märtsil
  52. Alates
  53. septembrist 2011 jõustunud KrMS § 366 p 8 sätestab, et teistmise aluseks on kohtuotsuse jõustumine, millega süüdistatav mõistetakse õigeks kuriteos, milles teistetavas kriminaalasjas on kaastäideviija või osavõtja lihtmenetluses süüdi tunnistatud. Vaadeldava sätte tähenduses on teistmisaluseks kohtuotsuste vastuolu olukorras, kus eelnevalt on lihtmenetluses kuriteo kaastäideviija või kuriteost osavõtja süüdi tunnistatud, hiljem on aga üldmenetluses samas kuriteos süüdistatav isik õigeks mõistetud.
  54. Nagu eelpool märgitud, on praeguses kohtuasjas S.Z kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud kuriteos, mille ta pani toime grupis A. Vako ja teiste süüdistuses loetletud isikutega. A. Vako on aga sama kuriteo toimepanemises üldmenetluses tehtud jõustunud kohtuotsusega õigeks mõistetud. Nendel asjaoludel leiab kaitsja õigustatult, et S.Z-i kriminaalasja teistmiseks esineb KrMS § 366 p-s 8 sätestatud alus. Samale seisukohale on teistmisavaldusele esitatud vastuses asunud ka prokurör.
  55. KrMS § 373 lg-s 2 nähakse ette, et teistmisavalduse põhjendatuse korral tühistab Riigikohus vaidlustatud kohtulahendi oma otsusega ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks tühistatud kohtulahendi teinud kohtule või Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks. Erandina võib Riigikohus sama paragrahvi
  56. lõike kohaselt pärast kriminaalasja teistmist teha uue otsuse, kui teistetavas kriminaalasjas ei ole vaja tuvastada uusi asjaolusid, raskendamata süüdimõistetu olukorda. Prokurör leiab põhjendatult, et A. Vako õigeksmõistmine ei anna veel iseenesest alust S.Z-i kui sama kuriteo kaastäideviija suhtes õigeksmõistva otsuse tegemiseks. 10.1 S.Z tunnistati süüdi kokkuleppemenetluses. Sarnaselt üldmenetluses tehtavale kohtuotsusele tuleb kohtul kokkuleppemenetluses otsuse tegemisel juhinduda KrMS §-st
  57. Kohtu kohustus lahendada ka kokkuleppemenetluses KrMS §-s 306 sätestatud küsimused ei tähenda aga seda, et kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse põhiosa peaks täiel määral vastama KrMS §-s 312 sätestatule. Kokkuleppemenetluses tehtud otsuse põhiosale esitatavaid nõudeid reguleerib erinormina KrMS § 249, mille kohaselt tuleb otsuse põhiosas märkida see, millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi mõistab (punkt 1) ja kokkuleppe sisu (punkt 2) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  58. novembri
  59. a otsus asjas nr 3-11-81-11, p 28). Eelöeldust järeldub, et kuigi kohus peab kokkuleppemenetluses otsust tehes muuhulgas lahendama küsimused sellest, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, kas teo on toime pannud süüdistatav, kas tegu on kuritegu ja kuidas see tuleb kvalifitseerida ning kas süüdistatav on süüdi kuriteo toimepanemises, ei pea tulenevalt KrMS §s 249 sätestatust kohtuotsuse põhiosas kajastuma kuriteo toimepanemist kinnitavate tõendite analüüs. Arvestades, et kokkuleppemenetluses tehtud otsuse põhiosas pole tõendeid analüüsitud, puudub kriminaalkolleegiumil ka võimalus veenduda, missugustele tõenditele maakohus S.Z-i süüdimõistmisel tugines. Eeltoodust tulenevalt ei saa kolleegium teistmismenetluse raames kujundada seisukohta ka tõendite lubatavuse või süüdimõistva otsuse tegemiseks vajaliku tõendusteabe piisavuse kohta. S.Z-i käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmiseks on vajalik tuvastada uusi asjaolusid, millise küsimuse lahendamine ei ole aga KrMS § 373 lg 3 kohaselt Riigikohtu pädevuses. Seetõttu pole põhjendatud kaitsja taotlus mõista S.Z Riigikohtu otsusega õigeks. 10.2 Asjassepuutuvaks ei saa pidada kaitsja etteheiteid kokkuleppemenetlust reguleerivate normide ja süüdistatava kaitseõiguse väidetava rikkumise kohta. Sellega seonduvad asjaolud pole praeguses kohtuasjas teistmise aluseks. Väited kokkuleppemenetlust reguleerivate normide ja süüdistatava kaitseõiguse rikkumise kohta oleks tulnud esitada kriminaalasja sisulise arutamise käigus apellatsioonimenetluses. Ühtlasi pole alust vaadelda teistmismenetluse esemena küsimust, kas karistuse mõistmisel kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust.
  60. Seonduvalt prokuröri seisukohaga, mille kohaselt tuleb kriminaalasja teistmise puhul silmas pidada kriminaalasja menetlemise mõistliku aja nõuet ja ka seda, et süüdimõistetu on talle mõistetud karistuse ära kandnud ning ühtlasi tasunud kohtuotsusest tulenevad rahalised nõuded, märgib kriminaalkolleegium järgmist. 11.1 Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK)
  61. artikli lg 1 esimesest lausest. EIÕK art 6 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. Mõistliku menetlusaja nõude eesmärk on vältida seda, et süüdistatav peaks oma tuleviku osas jääma liiga kauaks ebakindlasse olukorda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  62. veebruari
  63. a määrus asjas nr 3-1-1-110-10, p 13). Sellele õigusele vastandub kriminaalmenetluse raames iga menetleja kohustus astuda nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  64. veebruari
  65. a otsus asjas nr 31-1-3-04, p 19). 11.2 EIÕK
  66. artikli lg 1 esimesest lausest tuleneva õiguse näol on tegemist isiku, mitte aga riigi, subjektiivse õigusega. Seetõttu on mõistliku menetlusaja nõude järgimise vajadusele osutamine praegusel juhul asjakohatu. Liiati ei oleks teistmisavalduse rahuldamata jätmine põhjendusega, et sellega võidakse rikkuda süüdimõistetu õigust kohtuasja lahendamisele mõistliku aja jooksul, loogiliselt põhjendatav olukorras, kus teistmismenetluse tulemusena tehtav lahend võiks jõustunud süüdimõistvast otsusest tulenevaid negatiivseid õigusjärelmeid isiku jaoks leevendada. Ka ei tulene kriminaalmenetluse seadustikust piirangut, millega seataks kriminaalasja teistmine sõltuvusse asjaolust, kas süüdlane on talle mõistetud karistuse juba ära kandnud või süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevad rahalised nõuded täitnud.
  67. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
  68. juuni
  69. a otsuse osaliselt, s.o S.Z-i süüditunnistamises ning karistamises KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi, talle KarS § 49 alusel lisakaristuse mõistmises, temalt KarS § 83 lg 1 alusel kuriteoga saadud vara konfiskeerimises ning solidaarselt kaassüüdistatavatega 406 720 krooni väljamõistmises ja temalt menetluskulude väljamõistmises. Arvestades, et süüdistusasja lahendati kokkuleppemenetluses, tuleb kriminaalasi saata tühistatud osas Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks. Kaitsja teistmisavalduse rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.