Obsah (16)

§ 2§ 173§ 29§ 14§ 9§ 13§ 8§ 15§ 1§ 169§ 170§ 171§ 65§ 23§ 175§ 176

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-1-13 Määruse kuupäev Tartu, 27. veebruar 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa Kohtuasi Gun

) § 2 sätestab pankrotimenetluse eesmärgid.

§ 2

teise lause kohaselt antakse füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras. Maakohus selgitas, et kohustustest vabastamise menetlus ei kujuta võlgniku automaatset võlgadest vabanemist ja oma vara säästmist. Pankrotiseaduse 11. peatükk paneb võlgnikule kohustustest vabastamise menetluse kestel mitmeid kohustusi.

§ 173

lg 1 kohaselt on võlgnik mh kohustatud pankrotimenetluse kestel tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Avaldaja on märkinud, et kinnipidamisasutuses tuleb tal olla veel ligi 12 aastat. Tal ei ole sissetulekut ja tööd. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagiga ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada.

§ 29

lg 1 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. Avaldajal tuleb kinnipidamisasutuses olla veel ligi 12 aastat. Tal ei ole sissetulekut ja tööd. Pankrotimenetluse läbiviimiseks on võlgnikul vajalik aga mingilgi määral sissetuleku või vara olemasolu, et katta pankrotimenetluse kulud ja rahuldada võlausaldajate nõudeid. Avaldaja selgitustest tulenevalt ei ole tal vara isegi pankrotimenetluse kulude katteks, mistõttu on tõenäoline tema pankrotimenetluse lõppemine välja kuulutamata raugemise tõttu. Eeltoodust tulenevalt ei ole avaldaja suhtes võimalik edukat pankrotimenetlust läbi viia ja esitatud pankrotiavaldusega ei ole võimalik taotletavat füüsilise isiku pankrotimenetluse eesmärki saavutada. Maakohus leidis, et pankrotiavalduse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel keelduda. 3. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 4. Tartu Ringkonnakohus jättis 26. septembri 2012. a määrusega maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Maakohus on õigesti kohaldanud TsMS § 371 lg 2 p 2 ning põhjendatult keeldunud menetlusse võtmast võlgniku pankrotiavaldust.

§ 2

sätestab pankrotimenetluse eesmärgid ning nimetatud sätte teisest lausest tulenevalt antakse füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotiseaduse 11. peatükis on reguleeritud füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise alused ja kord ning

§ 173

lg 1 kohaselt on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel muu hulgas kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Avaldaja väitel tegeleb ta

§ 173lg-s 1 sätestatud töö otsimisega, sest juba alates 2011.

aasta novembrist osaleb ta tööhõives Tartu Vanglas. Ringkonnakohus leidis, et kinnipidamisasutuses viibiva isiku tööhõives osalemine ei tähenda, et isik täidaks

§ 173

lg-s 1 sätestatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. Vangistusseaduse (VangS) § 38 lg-st 1 ei tulene vanglateenistusele kohustust kinnipeetavaid tööga kindlustada, vaid näeb ette üksnes sellekohase võimaluse.

§ 173

lg-s 1 sätestatud kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega eeldab isiku vabaduses viibimist. Maakohus on õigesti märkinud, et kohustustest vabastamise menetlus ei kujuta endast automaatset võlgadest vabanemist ja oma vara säästmist. Asja materjalidest nähtub, et avaldaja kannab karistust Tartu Vanglas ning karistusaeg kestab veel ligikaudu 12 aastat. Vanglas karistust kandes on piiratud avaldaja tegelemine tulutoova tegevusega ja sellest tulenevalt ei ole võimalik

§ 2teises lauses märgitud pankrotimenetluse eesmärki saavutada.

Maakohtu järeldus, et esitatud pankrotiavaldusega ei ole võimalik taotletavat füüsilise isiku pankrotimenetluse eesmärki saavutada, on seaduslik ja põhjendatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 5. Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub määruse tühistada ja nimetada ajutine haldur. Ringkonnakohtu määrusest tuleneb, et inimest, kes on sattunud vanglasse, ei aita ega kaitse ükski pankrotiseaduse säte. See on varaline diskrimineerimine.

§ 173

lg 1 ei ütle, et kohustus tegeleda mõistliku tulutoova tegevusega eeldab isiku vabaduses viibimist, nagu põhjendab oma keeldumises ringkonnakohus. Kinnipeetav on kohustatud töötama (VangS § 31 lg 1). Võlgnikule ei ole praegu vanglas tööd pakkuda. Pankrotiseadus kohustab pankrotimenetluse käigus võlgnikku katma mingilgi määral pankrotimenetluse kulusid. Võlgnik üritab võimaluse piires rahalisi kohustusi täita. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada. Asi tuleb saata maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
2. Kohtud on keeldunud avaldaja pankrotiavaldust menetlusse võtmast põhjendusega, et võlgniku suhtes ei ole võimalik edukat pankrotimenetlust läbi viia ja esitatud pankrotiavaldusega ei ole võimalik taotletavat füüsilise isiku pankrotimenetluse eesmärki saavutada. Seejuures on kohtud kohaldanud TsMS § 371 lg 2 p 2, mille kohaselt kohus ei võta hagi menetlusse, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguste ega huvide kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole võimalik hageja taotletud eesmärki saavutada. Kolleegium kohute sellise seisukohaga ei nõustu ning põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
3. Pankrotiseaduse § 3 lg 2 järgi kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumist reguleerib

§ 14

.

§ 14

p 3 annab kohtule võimaluse keelduda määrusega pankrotiavaldust menetlusse võtmast mh siis, kui esinevad muud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused. Kohtud pole põhjendanud, millised on need muud alused, mille tõttu võis keelduda võlgniku pankrotiavalduse menetlemisest. Võlgnik võib

§ 9

lg 1 järgi esitada pankrotiavalduse.

§ 13

lg 3 kohaselt võib seadus sätestada võlgnikule kohustuse esitada pankrotiavaldus.

§ 8

lg 2 kohaselt võib pankrotivõlgnikuks olla iga füüsiline isik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Pankrotiseaduses ei ole sätestatud, et isik kes kannab karistusena vangistust, ei saa olla pankrotivõlgnik. Lisaks võib kohus

§ 15

lg 2 järgi füüsilisest isikust võlgniku pankrotiavalduse korral võlgniku varalist olukorda arvestades jätta ajutise halduri nimetamata ja 10 päeva jooksul pankrotiavalduse saamisest pankroti välja kuulutada. 9.

§ 1

lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Seega seob pankrotiseadus võlgniku pankroti tema maksejõuetusega. Pankrotimenetluse eesmärgid on sätestatud

§-s

1. Selle paragrahvi teise ja kolmanda lause kohaselt antakse füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotimenetluses selgitatakse välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. Pankrotimenetluse edukust saab kontrollida siiski pankrotiseaduse sätete alusel. Seetõttu on kohtud ekslikult keeldunud võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel.
2. Kohtud on oma määrustes tuginenud sellele, et

§ 2

teise lause järgi antakse füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ette nähtud korras. Ringkonnakohus leidis, et selleks, et vabastada võlgnikku kohustustest, tuleb

§ 173

alusel kontrollida, kas võlgnik tegeleb kohustustest vabastamise menetluse ajal mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis peab võlgnik seda otsima. Samas leidis ringkonnakohus formaalselt, et eelnimetatud kohustus eeldab isiku vabaduses viibimist. Kolleegium leiab, et ainuüksi sellest, et avaldajat on karistatud vangistusega, ei saa sellist järeldust teha. Kolleegium märgib, et

§ 169

kohaselt võidakse füüsilisest isikust võlgnik vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest. Kui võlgnik soovib pankrotimenetlusega võlgadest vabaneda, võib ta kohustustest vabastamiseks esitada avalduse kohtule ka oma pankrotiavalduses (

§ 170lg 1).

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et võlgnik peab avalduses kinnitama, et ta kohustub täitma

§-s 173 nimetatud kohustusi (

§ 170lg 2).

See aga ei välista võlgniku pankrotiavalduse menetlemist.

§ 171

lg-st 11 tuleneb, et kui esineb

§ 29

lg-tes 1 ja 2 nimetatud alus menetluse raugemiseks ja võlgnik on esitanud kohtule kohustustest vabastamise avalduse, kuulutab kohus pankroti välja, kui ei esine

§ 171

lg-s 2 sätestatud aluseid, mille esinemisel võib kohus jätta kohustustest vabastamise menetluse algatamata.

§ 65

lg 11 sätestab, et kui kohus on kuulutanud pankroti välja

§ 171

lg 11 alusel ja võlgnikul ei ole pankrotimenetluse katteks piisavalt vara, määrab kohus halduri tasu

§ 23

lg-te 1-3 alusel.

§-s 173 nimetatud kohustuse süüline rikkumine annab kohtule õiguse keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast (

§ 175lg 2 p 2).

Pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel ei ole kohtul võimalik teha järeldust ka selle kohta, kas võlgnik rikub süüliselt oma kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega. 11. Kolleegium märgib täiendavalt, et

§ 176

lg 2 järgi ei lõpe võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused. Seega juhul, kui võlgniku kohustuste aluseks on kahju õigusvastane tahtlik tekitamine, ei ole võlgnikul pankroti väljakuulutamise korral ka kohustustest vabastamise menetlusega võimalik oma eelnimetatud kohustustest vabaneda. Samuti see, et avaldaja viibib vangistuses, ei välista kohtu keeldumist võlgniku kohustustest vabastamisest

§ 175lg 2 alusel. 12. Menetluskulude jaotus tuleb Ts

MS § 173 lg 3 teise lause kohaselt lahendada alama astme kohtus. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa