3-1-1-14-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-1-14-13

1. veebruar 2013 Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris D.H-le (D.H) Pärnu Maakohtu
2. oktoobri
3. a kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmata jäänud osa täitmisele pööramine Tallinna Ringkonnakohtu
4. septembri
5. a määrus kriminaalasjas nr 1-10-9945 D.H kaitsja vandeadvokaat Natalia Suvorova, määruskaebus Prokuratuur, Lääne Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Liia Piirsalu
6. jaanuar 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
8. septembri
9. a määrus D.H-le mõistetud karistuse kandmata jäänud osa täitmisele pööramises ja jätta prokuratuuri määruskaebus Pärnu Maakohtu
10. augusti
11. a kohtumääruse peale läbi vaatamata.
12. Kaitsja määruskaebus rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
13. D.H tunnistati Pärnu Maakohtu
14. oktoobri
15. a kohtuotsusega süüdi KarS § 263 p-de 1, 3 ja 4 järgi ning teda karistati vangistusega kaheks aastaks. Koheselt kuulus ärakandmisele üheksa kuud vangistust, mille kandmise alguseks loeti
16. veebruar
17. Üks aasta ja kolm kuud vangistust jäeti kohaldamata tingimusel, et D.H ei pane kaheaastase katseaja kestel toime uut kuritegu ning täidab talle KarS § 75 alusel pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Kohus kohustas süüdimõistetut hüvitama kannatanutele tekitatud kahju
18. detsembriks 2010; mitte tarvitama katseajal alkoholi ja narkootilisi aineid ning mitte külastama Rapla linnas asuvat „Meie Pubi“ pärast kella 18.
19. Katseaeg algas
20. novembril
22. Kriminaalhooldusametnik esitas
23. oktoobril 2011 kohtule erakorralise ettekande taotlusega pöörata D.H-le Pärnu Maakohtu
24. oktoobri
25. a otsusega mõistetud kandmata jäänud karistuse osa täitmisele, kuna ta ei allu kohustusele mitte tarvitada alkoholi ja narkootilisi aineid. Samuti rikkus ta korduvalt registreerimise korda. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspertiisiakti kohaselt leiti joobeseisundi tuvastamise käigus D.H-l
26. augustil 2011 võetud uriiniproovist amfetamiini ja metamfetamiini. Kriminaalhooldajat teavitati ekspertiisi tulemustest
27. oktoobril
28. Täiendavalt esitas kriminaalhooldaja
29. aprillil 2012 erakorralise ettekande lisa. Selle kohaselt toimetas Põhja Prefektuuri patrullpolitseinik D.H
30. septembril 2011 kell 00.45 kainenema. Kuigi D.H keeldus indikaatorvahendisse puhumast, paigutati ta kainenema ja vabastati
31. septembril
32. Ka
33. märtsil 2012 D.H-lt võetud uriiniproovist leiti gammahüdroksübutüraati (GHB) ja diasepaami (perearsti poolt välja kirjutatud retseptiravim). Samuti pani D.H katseajal toime kolm väärtegu.
34. Pärnu Maakohus kohaldas D.H suhtes
35. aprilli
36. a määrusega KrMS § 429 lg 1 p 1 alusel tõkendit vahistamine seoses sellega, et süüdimõistetu ei ilmunud kohtuistungile. D.H peeti kinni
37. mail
38. Maakohtu
39. mai
40. a määrusega pöörati Pärnu Maakohtu
41. oktoobri
42. a kohtuotsusega D.H-le mõistetud ja ärakandmata karistus üks aasta ja kolm kuud vangistust täitmisele KarS § 74 lg 4 alusel. Maakohtu määruse vaidlustas süüdimõistetu kaitsja Harland Paas. Tallinna Ringkonnakohus tühistas Pärnu Maakohtu
43. mai
44. a kohtumääruse menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja saatis kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks.
45. Pärnu Maakohus jättis
46. augusti
47. a kohtumäärusega D.H-le Pärnu Maakohtu
48. oktoobri
49. a otsusega mõistetud vangistuse täitmisele pööramata ja vabastas D.H vahi alt, põhjendades seda järgmiselt. KarS § 74 lg 4 ei nõua kohustuste rikkumise korral tingimata vangistuse täitmisele pööramist. D.H viibib alates
50. maist 2012 vahi all. Tal on kindel elukoht ja perekond. Samuti oli D.H-l enne vahistamist töökoht. Kohus leidis, et vahi all oldud aja jooksul on D.H mõistnud vajadust hoiduda narkootiliste ainete tarvitamisest ja täita kõiki kohtu poolt pandud kohustusi, ning talle tuleb anda võimalus jätkata kriminaalhooldust kuni katseaja lõpuni. Kohus märkis, et vastavalt KrMS § 385 p-le 26 ei ole see määrus edasikaevatav.
51. Pärnu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokuröri abi Liia Piirsalu, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja D.H-le mõistetud ja ärakandmata karistuse osa täitmisele pööramist. Määruskaebuse kohaselt jättis kohus tähelepanuta kriminaalhooldaja selgitused selle kohta, et D.H on rikkunud kontrollnõudeid, jättes viiel korral registreerimisele ilmumata, põhjendades seda unustamise või segiajamisega. Katseajal on ta toime pannud seitse väärtegu. Prokuröri hinnangul on KarS § 74 lg 4 alusel tehtud määrus vaidlustatav.
52. Tallinna Ringkonnakohtu
53. septembri
54. a määrusega tühistati maakohtu määrus ja karistus pöörati täitmisele. Määruse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 6.1 Maakohus leidis ekslikult, et karistuse täitmisele pööramata jätmise määrus ei ole vaidlustatav. KrMS § 385 p-st 26 ja § 427 lg-st 2 tuleneb, et vaidlustatavad ei ole kohtumäärused, millega lahendatakse KarS § 74 lg-te 5 või 6 alusel tekkinud kriminaalhoolduse täitmise küsimused. Kriminaalhooldaja on taotlenud karistuse täitmisele pööramist KarS § 74 lg 4 alusel, mille vaidlustamist ei ole seadusega piiratud ning seetõttu on Pärnu Maakohtu
55. augusti
56. a määrus vaidlustatav. Menetlusosaliste kaebeõigus ja kohtute sisuline pädevus kaebuste lahendamiseks tulenevad seadustest, mitte kohtulahendites kirjapandust. Seega ei võta maakohtu määruses märgitu edasikaebeõiguse puudumise kohta menetlusosalistelt õigust nimetatud määruse vaidlustamiseks. 6.2 KarS § 74 lg 4 kohaselt kui süüdimõistetu ei järgi katseajal kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, võib kohus kriminaalhooldusametniku ettekande alusel pikendada katseaega kuni ühe aasta võrra, määrata täiendavaid kohustusi või pöörata karistus täitmisele. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et D.H rikkus temale määratud kohustusi ja jättis mitmel korral järgimata registreerimise korda. Samuti rikkus D.H käitumiskontrolli nõudeid ja temale määratud kohustust mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume. D.H on kolm korda kriminaalkorras karistatud, muu hulgas samaliigiliste kuritegude toimepanemise eest. Teda on ka varem allutatud käitumiskontrollile seoses üldkasuliku töö täitmisega ja ta on teadlik sellega kaasnevatest kohustustest. Praeguses kriminaalasjas mõisteti ta süüdi ja karistati reaalse vangistusega, millest koheselt kuulus ärakandmisele üheksa kuud vangistust. Ülejäänud karistuse kandmisest vabastati ta tingimisi. Seega viibis D.H juba käesoleva karistuse kandmisel vangistuses ning vabanedes pidi mõistma temale määratud kohustuste ja kontrollnõuete täitmise olulisust ja nende rikkumise tagajärgi. Kuivõrd D.H viibis alates
57. maist kuni
58. augustini 2012 vahi all, tuleb see aeg arvestada kandmata jäänud karistusest maha ning kandmisele kuuluvaks karistuseks jääb 11 kuud ja 24 päeva vangistust. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
59. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse D.H kaitsja vandeadvokaat Natalia Suvorova, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega jäetaks D.H-le mõistetud karistuse kandmata jäänud osa täitmisele pööramata. Kaitsja põhjendab määruskaebust järgmiselt. 7.1 Kohtutel on kujunenud samade faktiliste asjaolude pinnalt erinev siseveendumus D.H-le mõistetud vangistuse täitmisele pööramise põhjendatuse osas. Maakohus kuulas süüdimõistetu ja tema kaitsja seisukohti ära vahetult kohtuistungil, kuid ringkonnakohus lahendas määruskaebust kirjalikus menetluses. Isikult vabaduse võtmine on niivõrd oluline küsimus, et ringkonnakohtu kirjalikus menetluses väljendatud seisukohad ei lükka piisavalt põhjendatult ümber maakohtu kohtuistungil kujunenud seisukohti. Kaitsja nõustub maakohtu põhjendustega. 7.2 Kaitsja hinnangul ei olnud maakohtu määrus vaidlustatav. Riigikohtu üldkogu asus
60. juuli
61. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-18-12 seisukohale, et vaidlustatav on kohtumäärus, millega pööratakse KarS § 74 lg 4 alusel täitmisele tingimisi kohaldamata jäetud vangistus. Käesoleval juhul jättis kohus vangistuse tingimisi kohaldamata. Vahe kaebeõiguse realiseerimises seisneb selles, et mõistetud karistuse täitmisele pööramata jätmisega ei kaasne kellegi seadusega kaitstud õiguste riivet, ja seega ei ole kaebeõiguse kohaldamine Riigikohtu lahendis toodud kaalutlustest lähtudes põhjendatud. Kriminaalhooldusametnikul on vajadusel õigus esitada uus erakorraline ettekanne karistuse täitmisele pööramiseks.
62. Prokuröri vastuse kohaselt on ringkonnakohtu määrus õige ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust selle tühistamiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
63. Määruskaebuse lahendamisel tuleb esmalt otsustada, kas Pärnu Maakohtu määrus, millega jäeti D.H-le mõistetud vangistus täitmisele pööramata, oli määruskaebekorras vaidlustatav. Maakohus viitas määruse tegemisel KrMS § 427 lgle 2 ja § 385 p-le 26 ning leidis, et määrust ei saa vaidlustada. Ringkonnakohtu määruse kohaselt on aga maakohtu määruse edasikaebamise õiguslik alus KarS § 74 lg 4, sest sel alusel tehtud määruste vaidlustamist ei ole seadusandja piiranud.
64. Riigikohtu üldkogu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-18-12 sedastati, et KrMS § 385 p 26 kohaselt on välistatud KrMS § 427 lg 2 alusel süüdimõistetule mõistetud vangistuse täitmisele pööramise küsimuses tehtud määruse vaidlustamine. KrMS § 427 lg 2 hõlmab kõiki juhtumeid, mil täitmiskohtunik pöörab kriminaalhooldaja ettekande alusel süüdimõistetu kandmata vangistuse täitmisele, sh kui süüdimõistetu ei järgi kontrollinõudeid ja talle pandud lisakohustusi. Seega tuleb tingimisi kohaldamata jäetud vangistuse täitmisele pööramise otsustamisel KarS § 74 lg 4 alusel menetlusõiguslikult tugineda KrMS § 427 lg-le 2 ning selliste otsustuste vaidlustamine on välistatud KrMS § 385 p 26 alusel.
65. Kolleegium juhib tähelepanu, et üldkogu viidatud otsusega tunnistati KrMS § 385 p 26 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks üksnes osas, milles see ei võimalda süüdimõistetul esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku poolt KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud sellise määruse peale, millega pööratakse tingimisi kohaldamata jäetud vangistus tema suhtes KarS § 74 lg 4 alusel täitmisele. Üldkogu põhjendas oma seisukohta sellega, et KrMS § 385 p-s 26 sätestatud edasikaebeõiguse piirang ei ole mõõdukas abinõu kohtusüsteemi tõhususe saavutamiseks ja riivab PS § 24 lg-s 5 sätestatud isiku põhiõigust ebaproportsionaalselt. Arvestades mõju, mille täitmiskohtuniku määrus toob kaasa süüdimõistetu õiguste jaoks, peab kõrgema astme kohtul olema võimalik kontrollida täitmiskohtuniku otsustuse õigsust, mistõttu tunnistati KrMS § 385 p 26 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks vaid osas, milles see piirab süüdimõistetu õigusi. Prokurörile, kui teisele menetlusosalisele, see üldkogu otsus aga ei laiene. Seega ei võimalda KrMS § 385 p 26 esitada määruskaebust määruse peale, millega jäetakse süüdimõistetule mõistetud vangistus KrMS § 427 lg 2 alusel täitmisele pööramata, kuna sellega ei riivata süüdimõistetu õigusi. Seaduses sätestatud aluste ilmnemisel võib kriminaalhooldaja esitada täitmiskohtunikule uue ettekande KarS § 74 lg 4 alusel.
66. Seetõttu rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, vaadates sisuliselt läbi prokuratuuri määruskaebuse maakohtu määruse peale, millega jäeti D.H-le mõistetud vangistus täitmisele pööramata. Selline menetlusõiguse rikkumine tingib vältimatult ringkonnakohtu määruse tühistamise, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda teisi määruskaebuses esitatud väiteid.
67. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi Tallinna Ringkonnakohtu
68. septembri
69. a määruse D.H karistuse täitmisele pööramises, teeb asjas uue lahendi ja jätab prokuratuuri määruskaebuse läbi vaatamata. Kaitsja määruskaebus rahuldatakse. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Hannes Kiris