← Eesti

3-3-1-68-12

Obsah (14)§ 108§ 109§ 41§ 199§ 194§ 226§ 37§ 45§ 51§ 59§ 47§ 231§ 84§ 107

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

v.r § 8 lg 5 alusel kohtu​alluvuse järgi menetlemiseks Tartu Halduskohtule. 3. T. Titma esitas 25. juunil ja 25. augustil 2010 kaebuse täpsustused, mis sisaldasid täiendavalt järgmisi nõudeid:

  1. a)tuvastada kaebaja 3. ja 29. juuni 2009. a asjaõiguse eksami hinde tühisus ning lugeda kaebaja sooritatud asjaõiguse eksam läbituks esimesel korral ja eksami läbimise registreerimisega seotud viivitus TÜ toiminguks, mille tagajärjel puudus kaebajal võimalus astuda 2009. aastal magistri​õppesse;
  2. b)kohustada TÜ õigusteaduskonda vahetama kaebaja bakalaureuse õppekava vastavalt kaebaja 27. veebruari 2010. a taotlusele magistri õppekava vastu ja reimmatrikuleerida kaebaja TÜ-sse;
  3. c)tühistada TÜ vaidluskomisjoni 19. mai 2010. a vastus;
  4. d)kohustada TÜ-d registreerima kaebaja kaebuses nimetatud õppeainetele koos tulemustega;
  5. e)kohustada TÜ-d registreerima kaebaja hinded ka õppeainetes rahvusvaheline eraõigus ja haldus​menetlusõigus;
  6. f)kohustada TÜ-d võimaldama kaebajal sooritada lisaks õiguse filosoofiale ja rahvusvahelise õiguse erikursusele eksam järgmistes õppeainetes: õiguslik otsustus ja tõlgendamine, kriminaal​menetlus, inim- ja põhiõiguste kaitse, rahvusvaheline sotsiaalhooldusõigus ja haldusõiguse õppeaine läbimiseks puuduolev osa ning avaldama enne nende õppeainete õppematerjalid. Kaebuse täienduste kohaselt ei ole kaebaja 3. juuni 2009. a asjaõiguse eksamitöö leitav ja seega ei ole hindamisotsus kehtima hakanud. 29. juuni 2009. a eksamit on aga hinnatud ebaõigesti. Seetõttu tuleb lugeda põhjendamatuks kaebaja teistkordne asjaõiguse kursuse läbimiseks kohustamine ja selle ainepunktide arvestamine kaebaja 2010. aastal läbitud õppemahu hulka. Seetõttu on põhjendatud ka kaebaja nõue õppekava vahetamise osas. TÜ vaidluskomisjoni 19. mai 2010. a vastus on paljasõnaline ega sisaldanud vastust kaebaja 18. märtsi 2010. a apellatsioonile ega 10. märtsi 2010. a taotlusele. Kaebaja on taotlenud tema registreerimist magistriõppe õppeainetele, kuid TÜ õppekorraldusosakond ei ole seda võimaldanud. Ainetes rahvusvaheline eraõigus ja haldus​- menetlusõigus on kaebaja kaebuse esitamise ajaks eksamitööd õppejõududele esitanud. 4. Tartu Halduskohus jättis 24. jaanuari 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1459 kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt:
  7. a)kaebaja kirjeldatud asjaoludel ei ole vastustaja riivanud kaebaja põhiõigusi, mistõttu puudub haldus​kohtul alus vastavate otsuste (sh eksamitulemuste) sisuliseks kontrollimiseks. Kaebaja ei ole kaebuses mainitud asjaõiguse eksamit sooritanud igapäevase akadeemilise õppe raames. Kaebaja ei ole järginud ülikooli siseregulatsioone, mis on vahetus seoses tema eksmatrikuleerimisega. Pole tõendatud, et eksamikorraldus ei vastanud võrdsusõigusele või õigusele vabalt valida elukutset. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mille alusel saaks järeldada, et asjaõiguse eksamil oleks rikutud erapooletuse nõuet, mis võinuks kaasa tuua eksamitulemuste õigusvastasuse. Kaebaja on tõlgendanud kehtivat õigust, sh ülikooli siseregulatsiooni vastustajast erinevalt, kuid see ei tähenda, et vastustaja oleks rikkunud kaebaja põhiõigusi;
  8. b)kaebaja on ebaõigesti sisustanud õppevabaduse mõistet. Õppevabadus hõlmab eelkõige õppe​ainete vaba valikut, kuid see on piiratud õppekava siseselt ning sellest ei tulene kaebaja õigust õppe​kava konkreetsele kujundamisele. Üliõpilase õigus osaleda õppetöös õppekavaväliselt ei ole piiramatu, vaid seda saab TÜ-s teostada õppekorralduseeskirjas (ÕKE) kehtestatud tingimustel ja korras. TÜ ÕKE kohaselt piiravad õppeaines osalemist ainekavas märgitud kohustuslikud eeldus​ained. Vastustaja on õigustatult jätnud kaebaja poolt nimetatud eksamid sooritatuks lugemata ja taotlused rahuldamata, kuna kaebajal oli ainekavas märgitud eeldusaine läbimata. Kaebaja ei osalenud kohtuistungil, mistõttu kohtul puudus võimalus temalt täpselt välja selgitada eks​matriku​leerimise põhjust. Kaebaja eneseteostuse õigusvastane piiramine vastustaja poolt on tõendamata;
  9. c)TÜ õppekorralduseeskiri ei ole vastuolus ülikooliseaduse ja põhiseadusega. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et ainekava puhul on tegemist haldusaktiga. Ainekava kinnitamine on TÜ pädevuses. Ainekavaga korraldatakse õppetegevust ülikooli siseselt ega tekitata õigusi ning kohustusi ülikoolist väljapoole. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, millele tuginedes saaks järeldada ainekavade õigusvastasust;
  10. d)kaebaja väited võrdsusõiguse rikkumisest ei ole asjakohased. Pole tõendatud, et vastustaja oleks kaebajaga täpselt samas situatsioonis olevaid isikuid kohelnud teisiti kui kaebajat. Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust sellest, et ta oli saanud sooritada mõne eksami kohustuslikke eeldusaineid läbimata, kuna see toimus vastuolus ülikooli poolt kehtestatud regulatsiooniga;
  11. e)kuna kaebaja on tõlgendanud õppekorralduseeskirja ebaõigesti, on alusetud kaebaja väited vastustaja poolt õppeteenuse osutamise lepingu või võlasuhete regulatsiooni rikkumisest. Kaebaja poolt taotletu ei olnud kooskõlas ülikooli siseregulatsiooniga ning vastustaja käitumine ei olnud olemuselt karistuslik. Õppejõu põhimõtteline nõusolek magistritöö juhendamiseks ei anna vastustajale alust nõuda magistriõppesse ülemineku vormistamiseks kohustamist. 5. T. Titma esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus osas, millega kohus jättis tühistamata tema 3. ja 29. juuni 2009. a eksamitulemused, samuti osas, millega jäi tuvastamata õppainete läbimise keelamise õigusvastasus, ning osas, millega ei selgitatud, kas aine​kava on õiguspärane dokument põhiõiguste piiramiseks. Apellatsioonkaebuses esitas T. Titma järgmised taotlused:
  12. a)tühistada kaebaja 3. ja 29. juuni 2009. a asjaõiguse eksami hinded ja lugeda kaebaja sooritatud kolmas asjaõiguse eksam läbituks esimesel korral ning eksami läbimise võimaldamisega seotud viivitus TÜ toiminguks, mille tõttu puudus kaebajal võimalus astuda 2009. a magistriõppesse ning sellega piirati PS §-des 19, 29 ja 37 sätestatud põhiõigusi;
  13. b)tunnistada õigusvastaseks TÜ õigusteaduskonna tegevus, mis seisnes viivitamises asjaõiguse eksamitöö kaebajale esitamisel, keeldumises asenduseksami võimaldamisest, keeldumises taotletud ainetele registreerimisest ja kaebaja avaldustele vastamata jätmises;
  14. c)selgitada välja, kuivõrd on põhiseaduses garanteeritud õigust hariduse omandamisele ja ÜS § 42 lg-s 1 sätestatud üliõpilase põhiõigusi võimalik piirata ainekavas kohustuslike eeldusainete määramisega;
  15. d)kui kohus või vastustaja ei nõustu T. Titma 2009/2010 õa-l osaletud ainete registreerimata ja avaldamata jätmises õigusvastasuse tuvastamise nõudega, avaldada ja registreerida kaebaja 2009/2010 õa-l läbitud õppeained, milles kaebaja esitas eksamitöö. 6. Ringkonnakohtu istungil loobus T. Titma kaebuses esitatud kohustamisnõuetest ja läks selles osas üle tuvastamisnõuetele. Lisaks tuvastamisnõuetele (kohustamisnõuete asemel) jäi kaebaja ring​konna​kohtu istungil nõude juurde tuvastada 3. ja 29. juuni 2009. a asjaõiguse eksamihinde tühisus ja tühistada TÜ vaidluskomisjoni 19. mai 2010. a vastus. 7. Tartu Ringkonnakohus jättis 22. juuni 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24. jaanuari 2011. a otsuse (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-s 1 on ekslikult märgitud 29. oktoobri 2010. a otsus) muutmata. Ringkonnakohus tagastas läbivaatamatult apellatsioonkaebuse nõuded, mida ei olnud halduskohtus esitatud, st nõuded, millega taotleti olu​korra lahendamisel tekkinud viivituse, asjaõiguse eksamitööde kaebajale avaldamisega viivitamise, asenduseksami võimaldamisest keeldumise ja kaebaja avaldustele vastamata jätmise õigusvastasuse tuvastamist. Ringkonnakohus leidis järgmist:
  16. a)kaebaja seisukohtade põhjal võib järeldada, et põhjendatud huviks tuvastamisnõuete esitamisel on soov saada tagasi asjaõiguse eksami sooritamiseks läbitud õppeaasta eest tasutud õppeteenustasu. Seega ei saa põhjendatud huvi olemasolu iseenesest välistada;
  17. b)arvestades, et asjaõigus oli eeldusaineks magistriõppesse astumisele ning sellest eksamist sõltub isiku võimalus põhiseaduse §-s 37 sätestatud hariduspõhiõiguse realiseerimiseks (magistriõppe läbimiseks) ning laiemas plaanis ka põhiseaduse §-s 29 sätestatud tegevusala, elukutse ja töökoha valiku õigus, on tõepoolest võimalik käsitada seda halduskohtus vaidlustatava haldusaktina, mida on võimalik kas tühistada või selle tühisust tuvastada;
  18. c)ei esine ühtegi haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 sätestatud haldusakti tühisuse alust, mistõttu tühisuse tuvastamise nõue tuleb jätta rahuldamata;
  19. d)küsimus, kas eksamitööd on hinnatud õigesti, võiks juhul, kui eksamitulemust pidada haldus​aktiks, omada tähtsust vaid siis, kui esitatud oleks tühistamiskaebus eksamitulemuse tühistamiseks. Praeguses asjas pole sellist nõuet esitatud;
  20. e)halduskohtule ei saa ette heita selgitamiskohustuse rikkumist. Kaebaja selgitustest nähtuvalt ei ole ta esimese eksamihinde vaidlustamiseks kasutanud TÜ õppekorralduseeskirjas sätestatud vaidlustamis​võimalust ning teise eksamihinde vaidlustamiseks ei kasutanud ta ära lõplikult kõiki võimalusi. TÜ on kaebajale vaidlustamise korda selgitanud. Tühistamiskaebuse esitamise võimaluse ja nõuete täpsustamise selgitamata jätmist ei saa halduskohtule ette heita ka põhjusel, et kaebaja jättis kasutamata võimaluse osaleda halduskohtu istungil, mis olnuks parim võimalus selgitamis​kohustuse realiseerimiseks;
  21. f)tuvastamisnõuded (algselt esitatud kohustamisnõuetena) põhinevad eeldusel, et asjaõiguse eksami​tulemused on tühised. Kuna kohtu hinnangul pole alust asjaõiguse eksami tulemusi tühiseks pidada, pidi vastustaja kaebajaga seotud õppekorralduslikes küsimustes lähtuma eeldusest, et asja​õiguse eksam oli sooritamata. Kõrgkooli õigus kehtestada eeldusaineteks konkreetseid õppeaineid tuleneb ülikooliseadusest. Seega ei ole alust tuvastusnõude rahuldamiseks;
  22. g)rahuldamata jääb ka nõue TÜ vaidluskomisjoni 19. mai 2010. a vastuse tühistamiseks, kuna tegemist pole haldusakti, vaid menetlustoiminguga;
  23. h)asja lahendamisel pole määrava tähendusega, kas ainekava on võimalik pidada haldusaktiks. Isegi juhul, kui tegemist oleks haldusaktiga, ei esineks tühisuse aluseid;
  24. i)väidetavalt alusetult 2009/2010 õa eest tasutud õppeteenustasu osas on kaebajal võimalik esitada selge ja arusaadav nõue iseseisvas kohtumenetluses. Käimasolevas menetluses sellisel kujul nõuet esitatud ei ole. Asja materjalidest nähtuvalt on vastustaja selgitanud kaebajale, et tal oli võimalik terve semestri õppemaksu asemel tasuda ka üksnes vajalike ainepunktide ulatuses;
  25. j)nõuded, mis esitatakse esmakordselt apellatsioonimenetluses, tuleb tagastada;
  26. k)kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad

§ 108lg 1 järgi kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

T. Titma poolt 11. juunil 2012 esitatud menetluskulude taotlus on pealegi lubamatu, sest

§ 109

lg 1 järgi tuli kuludokumendid esitada ringkonnakohtu istungil ning kolme tööpäeva jooksul pärast istungit võinuks esitada üksnes taotluse kohtuistungil osalemisega seotud menetluskulude väljamõistmiseks. Kaebaja taotlus ei puudutanud selliseid menetluskulusid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Kassatsioonkaebuses palub kaebaja tühistada ringkonna- ja halduskohtu otsused täies ulatuses või alternatiivina rahuldada kaebaja nõuded (tunnistada tühiseks asjaõiguseksami hinded, tunnistada õigusvastaseks ainetele registreerumisest keeldumine ja magistriõppe ainete läbimise võimaldamisest keeldumine TÜ õigusinstituudis, tagastada õigusvastaselt nõutud õppeteenustasu koos viivisega). Samuti palub ta jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kassaator väidab järgmist: a) ringkonnakohus on pidanud eksamitulemuste sisulist hindamist põhjendatuks vaid tühistamis​kaebuse puhul, kuid märkis, et sellist nõuet pole esitatud.

§ 41

lg 4 ls 2 kohaselt võib haldus​kohus haldusakti tühistada ka tühisuse kindlakstegemiseks esitatud kaebuse alusel;

  1. b)ringkonnakohtu otsuse kohaselt on eksamihinde puhul tegemist haldusaktiga. Kuna 3. juuni 2009. a eksamitööd pole kaebajale kunagi avaldatud, ei saa see ka kehtida. 29. juuni 2009. a eksami​tulemus ei vasta haldusaktile ette nähtud vorminõuetele (puuduvad põhjendused ja vaidlustamis​viide) ning on kaalumisvigadega, eksamitöö hindamist pole dokumenteeritud, tööl ei ole märgitud ühtegi viga ning hinnang ei ole üheselt mõistetav;
  2. c)vaidemenetlus toimus õigusvastaselt. Ringkonnakohus ei ole arvesse võtnud, et vaidluskomisjon jättis kaebaja ära kuulamata ja seega jäid arvesse võtmata allikmaterjalid, millele eksamitöö tugineb. Vaidluskomisjoni vastus ei sisaldanud sisulisi otsustusi ega vaidlustamisviidet;
  3. d)ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kõik tuvastamisnõuded tuginesid asjaõiguse eksami tühisusele;
  4. e)rikutud on kaebaja halduskohtus kaitstavat subjektiivset õigust, kuna tal piirati võimalust kahe ülikooli magistrandina TÜ-s õppeaineid läbida;
  5. f)kaebajal ei olnud võimalik tasuda õppeteenustasu üksnes läbitavate ainepunktide eest, kuigi TÜ regulatsioon seda võimaldab. Kassaator on esitanud ka rea väiteid menetlusõiguse normide rikkumise kohta:
  6. a)asja üleandmine alluvuse järgi Tartu Halduskohtule oli vastuolus

v.r § 8 lg 1 ls-ga 2. Pooled olid nõus asja menetlemisega Tallinna Halduskohtus;

  1. b)kohus ei ole järginud mõistliku menetlusaja põhimõtet esialgse õiguskaitse taotluse ja selle​kohaste määruskaebuste lahendamisel;
  2. c)ringkonnakohus rikkus TsMS § 333 lg-t 1, kuna ei lahendanud vastuväidet kohtu tegevusele määrusega (esialgse õiguskaitse menetluses);
  3. d)halduskohus rikkus kaebaja õigust asja lahendamiseks ja tema ärakuulamiseks kohtuistungil. Kohtu​istungi aeg ei olnud kirjas kohtu veebilehel. Kuna puudub kohtuistungi protokoll, on

§ 199

lg 1 p 4 kohaselt alus kohtuotsuse tühistamiseks;

  1. e)halduskohus ei käsitlenud kõiki kaebaja nõudeid (kahe asjaõiguse eksami tulemuste tühisuse tuvastamise ning vaidluskomisjoni vastuse tühistamise nõue) ning ei käsitletud teiste ülikoolide üliõpilaste õigust läbida osa õppeaineid TÜ-s;
  2. f)ringkonnakohus piiras kohtukõne kestust ega võimaldanud kasutada isegi

§ 194lg-s 2 ette nähtud võimalust (vähemalt kümme minutit).

Asjakohast vastuväidet kohtu tegevusele ei lahendatud määrusega;

  1. g)nõuete muutmisel ei selgitanud ringkonnakohus välja kaebaja tahet;
  2. h)nõuete tagastamine ringkonnakohtus oli vastuolus

§-s 200 sätestatud ringkonnakohtu volitustega.

  1. Tartu Ülikool leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kassaator ei ole ära näidanud, kuidas väidetavad menetluslikud rikkumised võisid mõjutada kohtuvaidluse lõpptulemust ega ole esitanud tõendeid oma väidete kinnituseks. Vastustaja möönab, et esimene eksamitöö on kadunud, kuid mitterahuldava hindega eksamitöö kaotsiminek ei saa olla aluseks hilisema eksamitöö eest positiivse tulemuse saamisele. TÜ keeldus kassaatorit soovitud õppeainetele registreerimast, kuna eeldusained polnud läbitud. Tegemist ei ole kaebaja õiguste õigusvastase piiramisega. Arve õppeteenustasu eest on esitatud vastavalt kaebaja enda valikule.
  2. Riigikohtu halduskolleegium andis
  3. detsembri
  4. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-68-12 T. Titma kassatsioonkaebuse

§ 226lg 1 p 1 alusel läbivaatamiseks Riigikohtu haldus​kolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Kolleegium käsitleb esmalt eksamitulemuste tähendust üliõpilase õigustele (I), nende õiguslikku olemust ja kohtuliku vaidlustamise võimalikkust (II) ning seejärel kaebaja väiteid kohtu​menetluse normide rikkumise kohta (III). Lõpuks lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse taotlused (IV). I
  2. Kaebaja lõplikuks nõudeks Tartu Ülikoolis
  3. ja
  4. juunil 2009 sooritatud asjaõiguse eksamite tulemuste vaidlustamisel jäi nende tühisuse tuvastamine.
  5. PS §-s 37 sätestatud igaühe õigus haridusele hõlmab ka kõrgharidust. Haridustasemest sõltuvalt erinevad aga selle õiguse ulatus ja avaliku võimu positiivne tegutsemiskohustus – mida kõrgem haridustase, seda suuremad on lubatavad piirangud ja seda väiksemad avaliku võimu kohustused. Riik ei ole kohustatud võimaldama kõrghariduse omandamist piiramata ulatuses ning piirangute piisavaks õigustuseks võivad olla ka finantskaalutlused ja ülikooli efektiivse funktsioneerimise vajadus ning ülikooli autonoomia.
  6. Praeguse vaidluse lahendamiseks on oluline määratleda kaebaja poolt vaidlustatud eksami​- tulemuste õiguslik olemus ning võtta seisukoht, milliseid nõudeid oli kaebajal oma väidetavalt rikutud õiguste kaitseks võimalik esitada ja milline on kohtuliku kontrolli ulatus selliste hindamis​otsustuste üle.
  7. Halduskolleegiumi senise praktika kohaselt on peetud halduskohtus tühistamiskaebusega vaidlustatavaks haldusaktiks vandetõlgi eksami komisjoni otsuseid (
  8. veebruari
  9. a otsus asjas nr 3-3-1-87-04) ning pankrotihaldurite eksami- ja atesteerimiskomisjoni otsuseid (haldus​kolleegiumi
  10. mai
  11. a otsus asjas nr 3-3-1-20-00, p 1). Kolleegium on märkinud, et taoliste eksamite tulemustest sõltub isiku võimalus realiseerida põhiseaduslikku õigust vabalt valida tegevus​ala, elukutset ja töökohta (PS § 29), mistõttu peab isikul olema sellise õiguse riivamise korral võimalus kohtulikuks kaitseks. Samuti on kolleegium pidanud võimalikuks tühistamiskaebusega vaidlustada gümnaasiumi riigi​eksami (kirjand) tulemust (
  12. märtsi
  13. a määrus asjas nr 3-3-1-97-08, p 10). Kolleegium selgitas, et kuna isikule, kes ei ole mõnda valitud riigieksamitest positiivse tulemusega sooritanud, gümnaasiumilõputunnistust ei anta, siis toob mitterahuldav eksamitulemus kaasa gümnaasiumi lõpetamata jätmise, millega võidakse riivata mitmeid isiku põhiõigusi (nt põhiseaduse §-s 29 sätestatud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning põhiseaduse §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele).
  14. Kolleegium on seisukohal, et halduskohtus vaidlustatavad on sellised haridusalased otsustused, mis takistavad isiku juurdepääsu hariduse omandamisele või tingivad haridustaseme omandamise lõpetamise, mis omakorda piirab isiku valikuvõimalusi haridustee jätkamisel või soovitud erialal tööle asumisel.
  15. Praeguses asjas on kaebaja halduskohtus soovinud TÜ bakalaureuseõppe raames sooritatud kahe asjaõiguse eksami negatiivse tulemuse (vastavalt ÜS § 14 lg 3 p 11 ja Tartu Ülikooli põhikirja § 10 p 4 alusel vastu võetud Tartu Ülikooli ÕKE p-le 89 hinne F) tühisuse tuvastamist. Ringkonna​kohus asus seisukohale, et kuna asjaõigus oli eeldusaineks magistriõppesse astumisel ning sellest eksamist sõltub isiku võimalus põhiseaduse §-s 37 sätestatud hariduspõhiõiguse realiseerimiseks (magistriõppe läbimiseks) ning laiemas plaanis ka põhiseaduse §-s 29 sätestatud tegevusala, elukutse ja töökoha valiku õigus, on tõepoolest võimalik käsitada selliseid hindamisotsuseid haldus​kohtus vaidlustatavate haldusaktidena, mida on võimalik kas tühistada või nende tühisust tuvastada.
  16. Kolleegium leiab, et eksamitulemused selliste eksamite puhul nagu ka praeguses kohtuasjas vaidlustatud hindamisotsustused, toovad üliõpilase jaoks kaasa erinevaid õigusliku tähendusega tagajärgi. Bakalaureuseastme mõne eksami sooritamine positiivsele hindele võib olla vältimatu eeldus baka​laureuse​astme õppe läbimiseks ja negatiivne eksamihinne saada takistuseks õppeastme läbimisel. Bakalaureuseastme ainete läbimine võib olla vältimatu eeldus magistriastme õpingute alustamiseks ja magistriastme eksamitele registreerumiseks. Selline tähendus on negatiivsetel eksamitulemustel olnud ka praeguse haldusasja kaebaja jaoks. ÕKE p 111 sätestab: "Kui üliõpilane on sooritanud vastava õppeaine korralise ja korduseksami negatiivsele tulemusele, peab ta õppeaine läbimiseks registreeruma õppeainele uuesti ja täitma uuesti õppeaine läbimiseks seatud tingimused (v.a arsti-, hambaarsti- ja proviisoriõppe kohustuslike ja valikainete puhul). Ühes õppeaines neljal korral negatiivse eksamitulemuse saamisel üliõpilane eksmatrikuleeritakse [---]." Seetõttu on Tartu Ülikoolis samas õppeaines neljal korral eksami ebaõnnestunult sooritamise vältimatu tagajärg eksmatrikuleerimine. Seejuures omavad kõik need üksikud eksamitulemused lõpp​tagajärje suhtes võrdväärset tähendust. Viidatud sättest nähtuvalt avaldab Tartu Ülikoolis ka juba teistkordne negatiivse eksamitulemuse saamine otsest mõju üliõpilase õigustele. Õppeainele uuesti registreerumine ja eksamile pääsemiseks vajalike nõuete täitmine saab ÕKE reeglitest tulenevalt toimuda alles järgmisel semestril või veelgi hiljem (näiteks ei pruugi õppetöö mõnes aines toimuda igal semestril või isegi igal õppeaastal). Ka juba teistkordse negatiivse eksamitulemuse tõttu võib pikeneda õppeaeg, riigieelarvevälisel õppekohal õppivale üliõpilasele aga võivad kaasneda rahalised kohustused täiendava õppeteenustasu näol. Seega on eksamitulemuste näol siduvalt kindlaks tehtud sellised asjaolud, millel on möödapääsmatu mõju ülikooli edaspidistele, kaebajat puudutavatele otsustele õppetöö korraldamisel.
  17. Eeltoodust nähtuvalt võis kahe negatiivse asjaõiguse eksami tulemuse saamine praeguse juhtumi puhul lükata edasi magistriõppesse astumiseks vajalike eelduste täitmist ja kaasa tuua õppe​aja pikenemise. Kaebajal oli ÕKE p-st 111 nähtuvalt võimalus pärast õppeainele uut registreerumist eksamit uuesti sooritada. Seni, kuni eksam mingis õppeaines on positiivsele tulemusele sooritamata, puudub võimalus registreeruda õppeainetele, mille eeldusaineks see aine on ning astuda magistri​õppesse. Pelgalt uue eksamiotsustuse tegemise võimalus ei kõrvalda varasemate negatiivsete otsustuste siduvust. Kuna praeguse juhtumi puhul on tegemist riigieelarvevälisel õppekohal õppinud üliõpilasega, kelle jaoks lisaks sellele, et eksami kahel korral negatiivsele tulemusele sooritamine tingib ÕKE p-st 111 tulenevalt ainele uuesti registreerumise mõnel edaspidisel semestril, toob see kaasa ka rahalise kohustuse õppeteenustasu täiendava maksmise näol. Vastavalt T. Titma ja Tartu Ülikooli vahel sõlmitud õppeteenustasu osutamise lepingu (
  18. kd tl 55–57) p-le 14 on pooled kokku leppinud, et õpingute pikendamise korral toimub õppeteenustasu maksmine semestritasuna või ainepunkti hinna alusel. Selliste tagajärgede vältimiseks tuleb aga pidada põhjendatuks juba ka varasemate negatiivsete eksamitulemuste vaidlustamist. II
  19. Kolleegiumi hinnangul vastavad sellised kõrgharidustaseme õppe raames tehtavad hindamis​- otsustused täpsemalt eelhaldusakti tunnustele HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses, mida on võimalik vastavalt

37 lg 2 p-le 1 vaidlustada tühistamiskaebusega ning p-st 6 tulenevalt taotleda tühisuse tuvastamist ning muu, tõhusama õiguskaitsevõimaluse puudumisel õigusvastasuse tuvastamist (

§ 37

lg 2 p 6,

§ 45lg 2).

Kolleegium põhjendab järgnevalt vaidlustatud eksamitulemuste määratlemist eelhaldusaktina.

  1. HMS § 52 lg 1 p 2 kohaselt tehakse eelhaldusaktiga õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Eelhaldusakti suhtes kohaldatakse HMS § 52 lg-st 2 tulenevalt haldusakti sätteid. HMS § 51 lg 1 sätestab, et haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Järgnevalt analüüsib kolleegium vaidlustatud eksamitulemuste vastavust viidatud sättes loetletud tunnustele. 21.
  2. HMS § 8 lg 1 kohaselt on haldusorgan seadusega, selle alusel antud määrusega või haldus​lepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik. Tartu Ülikool on vastavalt Tartu Ülikooli seaduse (TÜKS) § 2 lg-le 2 avalik-õiguslik juriidiline isik, kes tegutseb Tartu Ülikooli seaduse, ülikooliseaduse, oma põhikirja ja muude õigusaktide alusel. ÜS § 3 lg 1 kohaselt reguleerib see seadus Tartu Ülikooli tegevust niivõrd, kuivõrd Tartu Ülikooli seadus ei sätesta teisiti. ÜS § 3 lg 3 ja TÜKS § 11 kohaselt kohaldatakse neis seadustes ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid nende seaduste erisusi arvestades. Haldus​menetlus on HMS § 2 lg-st 1 tulenevalt haldusorgani tegevus haldusakti või määruse andmisel, toimingu sooritamisel või halduslepingu sõlmimisel. 21.
  3. Ülikool väljastab riiklikke lõpudokumente (ÜS § 13 lg 1). Ülikoolide väljaantud riiklikud haridust tõendavad dokumendid (diplomid) kantakse Eesti Vabariigi haridusseaduse § 366 lõike 4 alusel asutatud Eesti Hariduse Infosüsteemi (ÜS § 13 lg 3). Selliste hariduse lõppdokumentide väljastamisega teostab ülikool avalikku võimu ning üliõpilane on avalik-õiguslikus ülikoolis kõrg​haridust omandades ülikooliga avalik-õiguslikus suhtes. Seetõttu toimub avalik-õigusliku suhte raames ka õpitulemuste kontroll ja hindamine. 21.
  4. Hindamisprotsessi ja -otsustuse olemuse tõttu puudub hindamistulemustel kõrgkooliõppe protsessis (nagu praegusel juhul vaidlustatud asjaõiguse eksamite tulemused) HMS § 51 lg-st 1 ja § 52 lg-st 2 koostoimes tulenev regulatiivsus selle traditsioonilises tähenduses. Hindamistulemus ei ole üldjuhul suunatud otse õigussuhte tekkimisele, muutmisele või lõppemisele, kuid asjaolu (eksamihinde) õiguslikult kindlakstegemisega mõjutatakse ülikooli järgnevaid otsustusi riiklike lõpu​dokumentide väljaandmisel (vt ka käesoleva otsuse p-d 18 ja 19). 21.
  5. Eksamitulemus on personaalne ja üksikjuhtumile suunatud otsustus. 21.
  6. Eksamitulemusele kui hindamisotsustusele on omane ka

§ 51

lg 1 ja § 52 lg 2 koos​toimes haldusakti olemusliku tunnusena sätestatud välismõju. Sarnaselt avalik-õiguslikku kõrgkooli vastuvõtmise ja eksmatrikuleerimise otsustega, mida kohtupraktika (halduskolleegiumi

  1. novembri
  2. a määrus haldusasjas nr III-3/1-10/94) on tunnustanud välismõju omava haldus​aktina, on selline mõju ka eelhaldusaktidena mõistetavatel hindamisotsustustel. Üliõpilane ja kõrg​kool ei ole õppe- ja õppetulemuste hindamise protsessis sisesuhtes. Üliõpilase õiguslik positsioon ei sarnane näiteks ametniku ja asutuse igapäevases teenistussuhtes alluvuskorras ülesannete andmise ja täitmisega, kus iga üksik tegevus ja selle tulemus ei too kaasa sarnast õiguslikku mõju, nagu see on näiteks üksikul eksamitulemusel.
  3. HMS § 52 lg-st 2 nähtuvalt kohalduvad eelhaldusaktile haldusakti sätted, mille all tuleb silmas pidada ka vormi-, sisu- ja menetlusnõudeid. Eksamitulemuse kui hindamisotsustuse puhul tuleb arvestada nende eripära võrreldes haldusotsustusega tavapärases mõttes ja vormis. Ka kolleegiumi varasemas praktikas on juhitud tähelepanu hindamisotsustuste iseärasusele, millest tingituna võib eksami​tulemus olla vormistatud haldusaktile tavapärasest erineval moel. Näiteks riigi​eksami tulemuse vaidlustamisega seonduvalt märkis kolleegium, et tegemist on otsusega, mis tehakse isikule teatavaks mitme erineva dokumendiga: riigieksami tulemus tehakse isikule teatavaks riigieksamitunnistusega, millele ei märgita hinde kujunemist selgitavaid põhjendusi, osa eksami​hinde kujunemise põhjendustest esitatakse aga märgetena eksamitööl (viidatud määrus haldusasjas nr 3-3-197-08, p 11). Hindamisotsustuse olemusliku eripära tõttu ei pea sellistele otsustustele laiendama eelkõige põhjendamis​nõudeid haldusmenetluse seaduse tavapärases tähenduses. Eksamitulemuste õigus​pärasuse hindamisel tuleb lähtuda ka ülikooli enda poolt kehtestatud normidest (nt ÕKE-s sätestatust) ning väljakujunenud akadeemilistest tavadest. Tartu Ülikooli ÕKE õpiväljundite hindamise sätetest (p-d 89–111) ei tulene eksamitulemuse kohese põhjendamise kohustust. Hindamisprotseduuri ja -otsustuste eripära tõttu on piisav kirjalikul eksami​tööl vigade äranäitamine või tagantjärele selgituste andmine.
  4. Kolleegiumi eeltoodud järeldused seonduvad nende eksamite sooritamisega, mille tulemusi on kaebaja praeguses haldusasjas vaidlustanud. Kolleegium möönab, et seadusega või seaduse alusel, sh ÜS § 14 lg 3 p 11 alusel ülikoolide poolt kehtestatavate eeskirjadega võidakse luua eksamite läbi​viimise ning õpiväljundite hindamise teistsuguseid või üksikasjalikumaid regulatsioone, mis võivad viia praegusest juhtumist erinevale tulemusele ka eksamitulemuste õigusliku olemuse määratlemise ning kohtuliku vaidlustamise osas.
  5. Kolleegium selgitab, et pedagoogiliste hinnanguliste otsustuste sisuline kontroll on võimalik piiratud ulatuses. Õpiväljundite hindamisel on õppejõul kindlaksmääratud kriteeriumite ulatuses oluline otsustusruum. Kuigi haldusasjas nr 3-3-1-97-08 leidis kolleegium gümnaasiumi riigieksami tulemuse üle toimunud vaidluses, et selline hindamisotsustus peab tõhusa õiguskaitse tagamiseks olema ka sisuliselt kontrollitav (p 14), ei pea kolleegium eeltoodud seisukohta täies mahus kohaldatavaks kõrgkoolis õppe​protsessi jooksul tehtavate hindamisotsustuste puhul, nagu näiteks ka praeguses kohtuasjas vaidlustatud eksamitulemused. Nimetatud eksamite puhul peab kohus saama kontrollida nende läbiviimise ja hindamise menetluslikku külge ning ilmselgeid sisulisi vigu. Asjaolu, et hindamisel on tehtud sisuline viga, peab

§ 59lg 1 ls-st 1 tulenevalt tõendama eksamitulemuse vaidlustaja.

Vajadusel tuleb hindamisotsustuse õiguspärasuse sisulisel kontrollimisel lisaks muudele tõenditele kasutada eksperdi arvamust (vt ka määrus haldusasjas nr 3-3-1-97-08, p 14). 25. Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirjaga on ette nähtud mitmetasandiline süsteem õppe​- korraldusega seonduvate otsuste vaidlustamiseks (ÕKE p-d 185–193). Seejuures on erinev regulat​sioon loodud lõpueksamil või lõputöö kaitsmisel saadud hinnete ja ülejäänud (õppeprotsessi jooksul tehtavate) hindamisotsustuste vaidlustamiseks. Kehtivast õigusest ei tulene, et tegemist on kohustusliku kohtueelse menetlusega, mis peab halduskohtusse pöördumisele eelnema (

§ 47

). Tühistamiskaebuse aluseks on kaebaja väidetav subjektiivse õiguse rikkumine vaidlustatud (eel)​haldus​aktiga (riigivastutuse seaduse § 3 lg 1). Kui eelhaldusakti ei ole vaidlustatud, ei saa kohus lõpliku haldusakti õiguspärasust kontrollida eelhaldusaktide õiguspärasuse kaudu (haldus​kolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-87-10, p 17).
  3. Eelnevale tuginedes leiab kolleegium, et ringkonnakohus pidas praegusel juhul põhjendatult võimalikuks eksamitulemuste vaidlustamist tühisuse tuvastamise kaebusega. Kolleegium nõustub ring​konnakohtuga, et asjas puuudusid HMS § 63 lg-s 2 sätestatud tühisuse alused ega pea

§ 231lg-le 6 tuginedes vajalikuks vastavaid põhjendusi korrata.

27. T. Titma väidab ka, et ringkonnakohus, leides, et puuduvad alused eksamitulemuste tühisuse tuvastamiseks, on põhjendamatult jätnud kohaldamata

§ 41lg 4 ls 2.

Nimetatud sätte kohaselt võib halduskohus haldusakti tühistada ka tühisuse kindlakstegemiseks esitatud kaebuse alusel, kui see vastab tühistamiskaebusele esitatud nõuetele. Kaebusele esitatud nõuete hulka kuulub ka tähtaegsus. Ringkonnakohus märkis, et küsimus, kas eksamitööd on hinnatud õigesti, võiks juhul, kui eksamitulemust pidada haldusaktiks, omada tähtsust vaid siis, kui esitatud oleks tühistamis​kaebus eksamitulemuse tühistamiseks, kuid praeguses asjas pole sellist nõuet esitatud. Õige on, et kohus pole tühistamisnõude lahendamise võimalikkust otsuses analüüsinud, kuid arvestades, et

  1. ja
  2. juuni
  3. a eksamitulemuste tühisuse tuvastamise nõue on esitatud alles
  4. juuni
  5. a kaebuse
  6. juuni
  7. a täpsustuses, oli tühistamiskaebuse esitamise 30-päevane tähtaeg selleks ajaks ilmselgelt ületatud ja kohtutel puudunuks võimalus tühisuse tuvastamise kaebuselt tühistamis​kaebusele üle minna.
  8. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka osas, millega jäeti rahuldamata tuvastamisnõuded ja vaidluskomisjoni vastuse tühistamise nõue, ning nõustub

§ 231lg-le 6 tuginedes ka vastavate põhjendustega.

Kaebaja tuvastamisnõuetega seonduvalt märgib kolleegium lisaks ringkonnakohtu põhjendustes esitatule veel, tuginedes PS § 38 lg-st 2 tulenevale ülikooli autonoomia põhimõttele ja enese​korraldusõigusele, et kõrgkooli õigus kehtestada eeldusaineteks konkreetseid õppeaineid tuleneb ülikooli​seadusest. Ülikoolide institutsionaalne autonoomia hõlmab eelkõige teadus- ja õpetus​tegevuse vabadust, aga ka sisemist organisatsiooni, juhtimisstruktuuri, töökorraldust ja tingimuste seadmist õppetööks. See võimaldab ülikoolil näha ette tingimused mõne õppeaine või õppekava läbimiseks (eeldusainete kehtestamine), kehtestada reeglid õppeainetele ja eksamitele registreeru​miseks. ÜS § 14 lg 3 p 11 alusel kehtestatud õppekorralduseeskiri sätestab Tartu Ülikooli taseme​õppe korraldusega seotud reeglistiku (p 1), mille järgimine on kohustuslik kõigile ülikooli liikmetele (p 3). Seega ei saa pidada õigusvastaseks magistriastme õppeainetele registreerumise eeltingimusena kohustuslike eeldusainete läbimise kohustust. III 29. Vastuseks kassaatori väidetele menetlusõiguse normide rikkumise kohta märgib kolleegium järgmist. 29.1.

v.r § 8 lg-st 5 tulenevalt pidi kohtualluvuse otsustama kohus, v.a § 8 lg-tes 1 ja 11 sätestatud juhtudel, kui seadus nägi kaebaja jaoks ette valikuvõimaluse. Tallinna Halduskohus andis õigesti

v.r § 8 lg-te 1 ja 5 alusel haldusasja menetlemiseks vastustaja (Tartu Ülikool) asukoha järgi Tartu Halduskohtule. 29.

  1. Menetlusnormide rikkumist esialgse õiguskaitse menetluses on kaebajal olnud võimalik vaidlustada asjakohaste määruskaebustega halduskohtumenetluse seadustikus ette nähtud täht​aegadel ja korras. 29.
  2. Põhjendamatu on kassaatori väide halduskohtu istungi protokolli puudumisest. Kohtutoimikus (I kd, tl 165) on Tartu Halduskohtu
  3. detsembri
  4. a istungi protokoll. Haldusasja materjalidest nähtuvalt oli kaebaja kätte saanud ka kutse nimetatud istungile. 29.
  5. Ringkonnakohtu istungi protokollist (II kd, tl 13 pöördel) nähtuvalt on apellandile antud võimalus esineda kohtukõnega, mida kohus

§ 194lg 2 alusel piirab 10 minutiga.

Protokollist ei selgu küll, kui pikaks apellandi kohtukõne tegelikult kujunes, kuid tema kõne protokollitud mahtu ja sisu arvestades on apellant saanud oma nõuetega seonduvaid seisukohti piisava põhjalikkusega kajastada. Kohtuistungi protokolli eesmärk ei ole täielikult korrata menetlusosaliste kohtukõnedes kajastuvaid ja juba varem kirjalikult esitatud seisukohti (

§ 84lg 2, Ts

MS § 49 lg 2). Kassaatoril on õigus selles, et ringkonnakohus ei lahendanud tema vastuväidet kohtu tegevusele (kohtu​kõne ulatuse piiramise kohta) määrusega. Kolleegiumi hinnangul ei ole, eriti eelnevalt protokolli sisu ja mahu kohta väljendatut arvestades, tegemist menetlusnormi rikkumisega, mis mõjutaks kohtuotsuse õiguspärasust. 29.

  1. Ringkonnakohus on istungil küsinud, kas kaebaja soovib ning peab võimalikuks kohustamis​nõudelt tuvastamisnõudele üle minna nõuete osas, mis puudutavad kohustamist ainete läbimise võimaldamiseks, bakalaureuse õppekava vahetamist magistriõppekava vastu ning õppeainetele registreerimist koos nende õppeainete tulemustega. Kaebaja vastas kohtu küsimustele jaatavalt. Ringkonnakohus on oma otsuses möönnud, et tuvastamiskaebuste esitamise eelduseks olev põhjendatud huvi seondub kaebaja võimaliku varalise nõudega enammakstud õppeteenustasu tagastamiseks. Senine kohtupraktika on asjaolude muutumisel pidanud lubatavaks kohustamis​nõudelt tuvastamisnõudele üleminekut ka apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes (nt
  2. aprilli
  3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-5-10). Ringkonnakohus selgitas istungil, et võtab asja lahendamisel seisukoha, millised apellatsioon​kaebuses esitatud nõuded olid varem esitatud ja millised neist on hõlmatud nende nõuetega, mis muudeti õigusvastasuse tuvastamise nõueteks. Samuti selgitas kohus, et

v.r § 34 lg 3 kohaselt ei olnud apellatsioonimenetluses võimalik esitada nõudeid, mida pole esitatud esimese astme kohtus. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on piisava põhjalikkusega välja selgitanud kaebaja tahte nõuete muutmisel ning kindlaks teinud, milliseid nõudeid on kaebaja esitanud halduskohtus ja milliseid alles apellatsioonimenetluses, ega ole seejuures rikkunud kaebaja menetluslikke õigusi. IV

  1. Eeltoodule tuginedes tuleb T. Titma kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kolleegium peab vajalikuks täiendada ringkonnakohtu otsuse põhjendusi käesolevas otsuses esitatud motiividega. Kuna ringkonnakohus on eksinud kohtuotsuse resolutsiooni p-s 1 halduskohtu otsuse kuupäeva märkimisel, tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-s 1 asendada lauseosa "Tartu Halduskohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus" sõnadega "Tartu Halduskohtu
  4. jaanuari
  5. a otsus". Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon arvatakse

§ 107lg 4 ls 3 alusel riigi​tuludesse.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.