3-3-1-68-12

Riigikohtunik Indrek Koolmeistri eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-68-12 Leian, et Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-68-12 on ekslik järgmistel asjaoludel.

1. Kolleegium on tuginenud põhimõtteliselt õigele otsustusele, et halduskohtus on vaidlustatavad sellised haridusalased otsustused, mis takistavad isiku juurdepääsu hariduse omandamisele või tingivad haridustaseme omandamise lõpetamise, mis omakorda piirab isiku valikuvõimalusi haridustee jätkamisel või soovitud erialal tööle asumisel (punkt 16). Eelnev määratlus ei anna aga piisavat vastust küsimusele, milliseid otsustusi tuleb eeltoodu kontekstis lugeda isiku õigusi riivavateks ning seeläbi ka kohtuliku vaidlustamise võimalust vajavateks. Kohtukooseisu enamus on asunud selliste otsustustena käsitama ka ülikoolis aineeksamite sooritamisel saadud hindeid.
2. Aineeksamite kohtuliku vaidlustamise põhjenduseks tuuakse väide, et eksami​tulemuste näol on siduvalt kindlaks tehtud sellised asjaolud, millel on möödapääsmatu mõju ülikooli edasistele kaebajat puudutavatele otsustele õppetöö korraldamisel ning õppe​korraldus​eeskirjades sätestatud juhtudel toob aineeksamite negatiivne tulemus kaasa üliõpilase eksmatrikuleerimise (p 18). Tõepoolest on õppuri poolt õppekava läbimine eelduseks vastava haridustaseme või kvalifikatsiooni omandamisele. Õppeprotsessis toimub teadmiste kontroll erinevates vormides. Selleks ei ole üksnes eksamid. Juba aineeksamile pääsemine võib olla seotud erinevate tingimustega: osavõtuga õppetööst seminaride vormis, eeldusainete läbimisega, kontrolltööde nõuetekohase sooritamisega jne. Koosseisu enamuse poolt otsuses kasutatud loogika edasise rakendamise kohaselt oleksid kohtus vaidlustatavad ka eelnimetatud teadmiste kontrolli vormid. See viiks aga ilmselgelt ebamõistlike õiguslike järeldusteni.
3. Üheks selliseks ebamõistlikuks, kuid lahendist paratamatult tulenevaks tagajärjeks on õppeprotsessi olemuse moonutamine. Lahendi kontseptsiooni kohaselt viib õppejõud ainet õpetades ja eksamit hinnates läbi haldusmenetlust ja õpitulemus on haldusakt. Sellisele haldusaktile omaste erisuste loetlemine (p 21) ei väära otsusele tuginevat kõige kaalukamat järeldust: õppeprotsess on käsitatav halduskohtus vaidlustatavate menetlustoimingute ja haldusaktide kogumina ning ainet õpetav õppejõud on selles rollis quasi-ametnik. Õppe​protsessi meetodite ja vormide taolist „lausjuridiseerimist“ ei saa pidada põhjendatuks.
4. Eelnev ei oma tähendust üksnes ülikoolide puhul. Lahendi ekslik ideoloogia on laiendatav ka üld- ja kutseharidusele. Eesti enam kui 200 000 õppuri ning õpetaja ja õppejõu tegevus hariduse andmisel ja omandamisel muutub vähemalt teadmiste kontrolli ja hindamise, aga miks mitte ka teadmiste edasiandmise osas kohtulikult kontrollitavaks.
5. Selgelt ei ole piiritletud ka kohtuliku kontrolli ulatus ja iseloom. Õige on väide, et pedagoogiliste hinnanguliste otsustuste (ilmselt peetakse silmas esmalt hindamist – I.K.) sisuline kontroll on võimalik piiratud ulatuses (p 24). Samas ei selgita oluliselt kohtuliku sekkumise võimalikku ulatust ka väide, et kohus peab saama kontrollida nende läbiviimise ja hindamise menetluslikku külge ning hindamise ilmselgeid sisulisi vigu. Vea tuvastamine on teadmiste õigsuse tuvastamine. Kuigi kohus ka tavapärases menetluses tugineb oma otsustustes tõenditele, mille alusel tuvastab tõe, on teadmiste tõepärasus (õigsus) esmalt teadusliku tõe küsimus. Kohtul pole üldjuhul piisavat pädevust kontrollida erialaspetsialisti (õpetaja/õppejõu) poolt õppuri teadmiste õigsusele antud hinnangut. Õige (teaduslik) teadmine ei ole õiguslikult tuvastatav asjaolu. Eelnev osutab veenvalt sellele, et haridus​süsteemis antavate hinnete sisulise õigsuse üle kohtud üldjuhul kontrolli ei peaks teostama.
6. Eeltoodu alusel kahtlen kolleegiumi enamuse poolt valitud lähenemise põhistatuses. Kohtulik kontroll, nagu see on kujunenud varasemas praktikas, on asjakohane küll teatud eksamite puhul (riigieksamid, kutseeksamid jms), kuid ka siis ei ole eksamihinde näol tegemist haldusaktiga ning õppeprotsess, sh eksami läbiviimine, pole haldusmenetlus. Ka sellisel hüpoteetilisel juhul, kui seadusandja peaks vajalikuks kehtestada selge, täna puuduva erinormi, mille kohaselt õppeprotsessi teadmiste kontrolli teatud vormid alluvad haldus​kohtulikule kontrollile, ei tähendaks see eksami läbiviimise käsitamist haldusmenetluse toiminguna ning eksamihinde käsitamist haldusaktina. Õpitulemustega seonduvalt saame aga teatud tinglikkust silmas pidades haldusaktidena käsitada selliseid otsustusi, millega otsustatakse kutse omistamine või sellest keeldumine, üliõpilase eksmatrikuleerimine või õpilase koolist välja​arvamine. Ja need otsustused on vaidlustatavad. Kohtuliku kontrolli võimaldamine üksnes ülaltoodud ulatuses ei välista aga õppurite võimalust vaidlustada tema suhtes tehtud õppetööga seonduvaid otsustusi, sh eksamihindeid, õppe​asutuse siseselt või seaduses sätestatud muus kohtuvälises korras.
7. Eelnevast tulenevalt puudub kaebajal kaebeõigus ning kaebuse esitaja kaebus ei kuulu halduskohtus läbivaatamisele. Indrek Koolmeister