Obsah (5)

§ 2§ 8§ 12§ 51§ 52

Riigikohtunik Tõnu Antoni eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele kohtu​asjas nr 33-1-68-12 1. Kolleegiumi enamuse hinnangul vastavad kõrgharidustaseme õppe raames tehtavad hindamisotsustused

§ 2lg 1).

Haldusorganina tuleb mõista avalikku võimu, täpsemalt avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutust, kogu või isikut (

§ 8lg 1).

Olen seisukohal, et õppeprotsess, sh hindamisotsustused, ei kujuta endast avaliku võimu teostamist. 3. Kolleegium pole täpsustanud, kas põhimõtteliselt on haldusorganiks õppe​jõud, ülikooli struktuuriüksus või ülikool. Haldusorgan peab saama oma volitused seadusega või selle alusel antud määrusega või halduslepinguga (

§ 8lg 1).

Arvestades kolleegiumi enamuse seisukohta, on võimalik ka selline lähenemine, et õppejõud tegutsevad haldusorgani (ülikooli) nimel, kuid siis peaksid nad olema haldusorgani poolt määratud avaliku halduse ülesandeid täitma (

§ 8lg 2).

Ülikooliseaduse § 33 alusel moodustavad ülikooli töötajad (sh õppejõud) ja üliõpilased ülikooli liikmeskonna. Mõiste "liikmeskond" kasutamine rõhutab minu arvates ülikooli autonoomiat ja õppeprotsessis võimusuhete puudumist õppejõudude ja üliõpilaste vahel. Ülikooliseaduses on üliõpilaste õigused sätestatud, näiteks on üliõpilastel õigus esitada rektorile põhjendatud taotlus õppejõu kõrvaldamiseks õppetegevusest ja nõuda eksami või arvestuse sooritamiseks komisjoni (ülikooliseaduse § 42 lg 1 p-d 6 ja 10). Seadusega sätestatud üliõpilase õigused on kohtulikult kaitstavad. Arvan, et on piisav alus kahelda õppejõudude volitustes teostada üliõpilaste suhtes õppe​protsessi raames avalikku võimu, samuti selles, et õppejõud on oma tegevuse sellisest iseloomust teadlikud. Õppe​jõu volitusi teostada avalikku võimu tulnuks kontrollida.

1. Ülikooliseaduse § 4 lg 1 järgi on ülikool õppe-, loome- ning teadus- ja arendusasutus, kus toimub õpe. Sarnane määratlus on ka Tartu Ülikooli seaduse § 2 lg-s
2. Ülikoolid pole paigutatavad riigivõimu teostavate asutuste – valitsusasutuste – süsteemi. Õppe​protsessi raames pole minu arvates tegemist ka haldusorganitega. Õppejõud pole avalikud teenistujad ega ühekordset või väheolulist avaliku halduse ülesannet täitvad töötajad. Ülikoolide osas tuleb sekkumist õppeprotsessi vaadata kui ülikoolide autonoomia piiramist, mida võiks teha seadusandja, mitte aga kohus. Põhiseaduse § 37 lg-t 5 (hariduse andmine on riigi järelevalve all) ei saa mõista nii, et riik võib kontrollida kõigi eksamite ja eksamitulemuste õigsust.
3. Kui hindamisotsustus on (eel)haldusakt, siis tuleks määratleda ka haldusmenetlus, milles selline akt antakse. Kolleegium pole selgitanud, kas haldusmenetluseks tuleb pidada hindamis​menetlust või laiemalt õppeprotsessi ning kas selliselt mõistetud haldusmenetlusele laienevad ka

üldsätted ja 2. peatüki sätted.

§ 12

sätestab, et piiratud teovõimega isikud ei või haldusmenetluses iseseisvalt menetlustoiminguid teha, kui seadusega pole sätestatud teisiti. Täielik teovõime on aga 18-aastaseks saanud isikul. Hindamismenetluse käsitamine haldusmenetlusena jätab lahtiseks küsimuse, kas nooremal kui 18-aastasel (üli)õpilasel puudub teovõime iseseisvalt menetlustoimingute tegemiseks, ja kas seadusega on (üli)õpilaste teovõime osas tehtud erand. 6. Otsuse p-s 18 märgitakse, et hindamisotsustused toovad üliõpilase jaoks kaasa õigusliku tähendusega tagajärgi, et eksamitulemus avaldab mõju üliõpilase õigustele. Segadust tekitavad väljendid "õigusliku tähendusega tagajärjed" ja "mõju õigustele". Nimelt on haldusakti määratlus (

§ 51

lg 1) seotud selle akti suunatusega isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Otsuse p-s 21.3 tõdeb ka kolleegium: "Hindamis​tulemus ei ole üldjuhul suunatud otse õigussuhte tekkimisele, muutmisele või lõppemisele [---]." Väljendid "õigusliku tähendusega tagajärjed" ja "mõju õigustele" ei ole täiendavate selgitusteta mõistetavad ka eksamitulemuse kui eelhaldusakti kontekstis. Nimelt tehakse eelhaldusaktiga õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Selles asjas pole tegemist eksamitulemusega, mis tähendaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu õiguslikult siduvalt kindlaks​tegemist. Otsuse p-s 19 on negatiivse eksamitulemuse tagajärjed loetletud. Nendest ükski pole seotud asja lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu kindlaks​tegemisega. Tegemist võib olla faktiliste, mitte õiguslike tagajärgedega, mis viitab kolleegiumi üldist lähenemist arvestades pigem toimingule. 7. Ka eelhaldusaktile laieneb põhjendamisnõue (vt

§ 52lg 2).

Otsuse p-s 22 rõhutab kolleegium, et eksamitulemuste kui haldusaktide osas tuleb arvestada eksami​tulemuste eripära ja neile ei saa laiendada "põhjendamisnõudeid haldusmenetluse seaduse tavapärases tähenduses". Kolleegiumi selline seaduse nõudeid eirav seisukoht viib raskustele eksami​tulemuste kohtuliku kontrolli läbiviimisel. Juhis (otsuse p 24, kolmas lõik) kontrollida vaid eksami läbiviimist, hindamise menetluslikku külge ja ilmselgeid sisulisi vigu on eksami napi dokumenteerimise, põhjendamiskohustuse kõrvalejätmise ja juhise umbmäärasuse tõttu ebapiisav. Arvan, et kujunenud ebaselge ja vastuolulise olukorra lahendus võib seisneda otsuse p-s 23 esitatud tõdemuses – seadusega või seaduse alusel võidakse luua regulatsioone, mis võivad viia eksamitulemuste õiguslikul määratlemisel selles asjas esitatutest teistsugustele seisukohtadele. Tõnu Anton