RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kassatsiooni esitaja Teised kassatsioonimenetluse pooled

§ 269lg 2 p 2 alusel.

H. V.-i suhtes oli kohtueelses menetluses valitud tõkendiks elukohast lahkumise keeld. Talle oli edastatud kohtukutse

§ 164

lg 1 alusel eelistungile ilmumiseks telefoni teel ning saadetud ka kirjalik kutse

§ 164lg 2 korras, nii väljastusteatega kui ka lihtkirjalik.

Süüdistatav teavitas maakohut telefoni teel, et on saanud kutse kätte. Seega oli süüdistatav teadlik eelistungi toimumise ajast ja kohast. Kohus asus

1. mai 2012 määruses seisukohale, et süüdistatav on asunud kohtumenetlusest kõrvale hoidma, takistab kriminaalasja arutamist ning seetõttu tuleb süüdistatav H. V. kuulutada tagaotsitavaks. Tema suhtes kohaldatud tõkendit muudeti ja uueks tõkendiks valiti vahistamine. Prokurör esitas kohtule andmed, mille kohaselt H. V. lahkus Eesti Vabariigist
2. mail 2012 ja suundus Rootsi Kuningriiki, seega viibis süüdistatav väljaspool Eesti Vabariiki ja hoidus kohtusse ilmumisest kõrvale.
3. juunil 2012 andis maakohtu kohtunik H. V.-i määrusega kohtu alla. Maakohtu seisukohad

§ 269lg 2 p 2 kohaldamisel olid järgmised.

Arvestades seda, et H. V. lahkus Eesti Vabariigist päev enne eelistungit, siis on ilmselge, et süüdistatav lahkus kohtumenetluse vältimiseks, kuna ei teavitanud kohut mitteilmumise põhjustest. Ka pole süüdistatav olnud kättesaadav telefoni teel ega naasnud Eesti Vabariiki. H. V. hoiab seega tahtlikult kriminaalasja kohtulikust menetlusest kõrvale, mistõttu on põhjendatud kriminaalasja arutamine erandlikult ilma tema osavõtuta. Prokurör ja süüdistatava kaitsja nõustusid kriminaalasja arutamisega ilma süüdistatava osavõtuta.

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H. V.-i kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull. Kaitsja taotles süüdistatava õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi ja karistuse vähendamist. Kaitsja märkis, et süüdistataval esineb psüühikahäireid, ta on ravimid saanud seaduslikult ja kohus on ebaõigesti hinnanud süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi. Kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti järeldused H. V. tervisliku seisundi kohta ei vasta tegelikule olukorrale.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. juuni 2012 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega
4. juulini
5. Prokurör teavitas
6. juulil 2012 ringkonnakohut H. V.-i viibimisest Hollandi Kuningriigis ja seal tema suhtes toimuvast kriminaalmenetlusest. Tallinna Ringkonnakohtule saabus
7. augustil 2012 teade, et H. V. on
8. augustil 2012 Eesti Vabariigis kinni peetud. Kaitsja oma seisukohti
9. juuliks 2012 kohtule ei esitanud.
11. augustil 2012 taotles H. V.-i uus, lepinguline kaitsja vandeadvokaat Paul Järve Tallinna Ringkonnakohtult suulise menetluse läbiviimist apellatsioonimenetluses. Kaitsja oli seisukohal, et tema lülitumisega menetlusse on toimunud olukorra muutus ja ta esitas taotluse H. V.-i suhtes komisjonilise ekspertiisi määramiseks. Eelnevas menetluses jäi kontrollimata asjaolu, et H. V.-ile olid kõik temalt leitud tabletid arsti poolt ravimina välja kirjutatud ja ta omandas need retseptide alusel. Kriminaalasja arutamine maakohtus ilma süüdistatava juuresolekuta on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Leides, et ringkonnakohus saab ka ise selle vea parandada ja süüdistatava suulise menetluse käigus üle kuulata, taotles kaitsja alternatiivselt kriminaalasja saatmist maakohtusse uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
12. Tallinna Ringkonnakohus jättis
13. augusti 2012 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata. Kohtu seisukohad olid kokkuvõtvalt järgmised. 6.
14. Alates
15. septembrist 2011 vaatab ringkonnakohus vastavalt

§ 331lg-le 1¹ kriminaalasja läbi reeglina kirjalikus menetluses.

Samas sättes on ka kehtestatud kirjaliku menetluse läbiviimise kord - kohus määrab tähtaja, mille jooksul apellatsioonimenetluse pooled võivad kohtule oma seisukohti esitada. Suuline menetlus toimub apellatsiooniastmes vaid sama paragrahvi lõikes 1² sätestatud juhtudel. Kirjalik apellatsioonimenetlus ei saa võrreldes suulisega luua pooltele mingeid privileege ega uusi võimalusi kohtumenetluse venitamiseks. Kirjaliku apellatsioonimenetluse sissetoomine võimaldab kasutada kohturessursse senisest heaperemehelikumalt, kuna suuline arutelu leiab aset üksnes siis, kui pooled või kohus on veendumusel, et see kannab endas mingit sisulist lisaväärtust. Seejuures on seaduseandja ilmselgelt pidanud silmas, et olenemata apellatsioonimenetluse vormist peavad menetlusosalistele olema tagatud võrdsed võimalused oma seisukohtade esitamiseks. Kirjalikus menetluses asendab suulises menetluses kohtuistungil avaldatud seisukohta kirjalik seisukoha avaldamine. Nii suulise kui ka kirjaliku arutamise apellatsioonimenetluses otsustab kohus eelkõige kriminaalasja eelmenetluses. Siinjuures on oluline just see, et apellatsioonimenetluse pooltele on antud seisukohtade esitamiseks kindel tähtaeg. Kui aktsepteerida võimalust, et selliseid taotlusi võib esitada ka peale kohtu poolt määratud tähtaega, siis võimaldab kirjalik apellatsioonimenetlus kuritarvitusi. Ei saa pidada võimalikuks, et suulises apellatsioonimenetluses oleks poolel peale kohtuistungit, kui kohus on menetluspooled ära kuulanud ja teatanud kuupäeva, millal otsus kuulutatakse, võimalus esitada kohtule taotlus, kas veelkordseks kohtuistungi korraldamiseks või taotlus tunnistada maakohtu poolt kriminaalmenetluse normi olulist rikkumist ja seoses sellega kriminaalasja tagastamist maakohtule. Nii nagu suulises menetluses algab peale kohtuistungit ja otsuse kuulutamise kuupäeva väljakuulutamist kohtuotsuse tegemise staadium, nii algab sama staadium ka kirjalikus apellatsioonimenetluses peale kohtumääruses seisukohtade esitamiseks antud tähtaja möödumist. Uueks ja apellatsioonimenetlust n-ö tagasi kerivaks asjaoluks ei saa olla ka see, et peale kohtu poolt antud kuupäeva hakkab kaitseülesandeid täitma uus kaitsja. Uus kaitsja saab täita kaitseülesandeid sellest ajast ja menetlusstaadiumist alates, kus lõppes eelmise kaitsja töö ja aktsepteerides varemtehtut. Kohtud töötavad teadmises, et advokatuuri liikmetest kaitsjad osutavad võrdselt kvaliteetset kaitseteenust. Vastupidise seisukoha korral tuleks aktsepteerida ühtlasi ka avardunud võimalusi kohtumenetluse venitamiseks. Venitamise eesmärgid võivad olla erinevad - mõistliku menetlusaja möödumise küsimuse tõstatamise võimaluse loomine, lühiajalise vangistuse ärakandmise võimaluse loomine jõustumata kohtuotsuse tingimustes, mis vanglatingimustes loob teatud eelised, kohtu poolt KarS § 74 alusel määratud katseajast suurema osa läbimist kaebemenetluses ilma kriminaalhoolduseta jms. Kõik uue kaitsja taotluses tõstatud küsimused on olnud vaidlusesemeks maakohtus ning need on tõstatatud ka eelmise kaitsja esitatud apellatsioonis. 6.2. Asjaolu, et kriminaalasja arutamine esimese astme kohtus toimus süüdistatava osavõtuta ja otsus tehti tagaselja, ei too endaga kaasa erisusi edasikaebamise korra osas. Kohtuotsuse vaidlustamine toimub

§ 319sätestatud tähtaegade jooksul.

Uueks asjaoluks, mis annaks aluse apellatsiooni muutmiseks ei ole ka asjaolu, et apellatsioonimenetluse käigus H. V. tabati ja vahistati. Apellatsioonimenetlus kulgeb olenemata Harju Maakohtu

1. mai 2012 määruse täitmisest eraldiseisvalt ja selle kinnituseks on ka fakt, et pole välistatud olukord, mil tagaotsitava süüdistatava tabamise ajaks oleks apellatsioonimenetlus lõppenud. Olukorras, kus apellatsioonimenetluses oleks juba otsus kuulutatud, ei oleks tagaotsitava süüdistatava tabamine apellatsioonimenetluse ennistamiseks aluseks ja kogu apellatsioonimenetluse taasalustamiseks. 6.
2. Kohus vaatab apellatsioonimenetluses läbi vaid tähtaegselt maakohtu otsuse peale esitatud apellatsiooni ja tähtaegselt kirjalikus apellatsioonimenetluses esitatud seisukohti. Menetletavas kriminaalasjas oli viimane võimalus apellatsiooni muutmiseks 7 päeva jooksul (

§ 321

¹ lg 2) peale seda, kui menetluspooled said apellatsioonist teada (

§ 322lg 3).

Sama aja jooksul oli võimalik taotleda ka suulist apellatsioonimenetlust (

§ 322lg 4).

Viimane võimalus taotleda suulist apellatsioonimenetlust selles kriminaalasjas oli

1. juulil 2012, kuid selleks tähtpäevaks polnud kaitsja asjas täiendavaid taotlusi ega seisukohti esitanud. 6.
2. Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ega seisukohti ning selles korratakse paljasõnaliselt väiteid, millistele on maakohus juba oma otsuses vastanud, need ümber lükanud ja oma seisukohti põhjendanud. Kaitsja ei ole apellatsiooni koostades suutnud kustutada kõiki apellatsiooni põhjaks oleva eelmise dokumendi andmeid, sh süüdistatava nime. 6.
3. Juhul, kui süüdistatav oli 138 peidetud Dormicumi tabletti omandanud aastate jooksul retsepti alusel ravimina ja ta oli neid kogunud, võib kõne alla tulla narkootilise aine omandamise, mitte aga selle aine hoidmise süüteokoosseis. Hoides süüdistuses märgitud suurt kogust narkootilist ainet sisaldavaid tablette oma kodus, käitles süüdistatav narkootilist ainet suures koguses ning selline tegevus ei ole hõlmatud arsti ettekirjutusega. 6.
4. Kaitsja arvamus, et süüdistatava käitumine on imelik ja et kaitsja on tuvastanud oma kaitsealusel skisofreenia, ei ole kohtule siduv. Kohtueelse uurimise käigus tehti süüdistatavale kohtupsühhiaatria ekspertiis, mille kohaselt on süüdistataval sõltuvus mitmetest psühhoaktiivsetest ainetest, katatoonne skisofreenia (remissioonis), aktiivsus- ja tähelepanuhäire ning mõõdukas depressioon. 6.
5. Maakohus on oma otsuses põhjalikult motiveerinud kriminaalasja arutamist ilma süüdistatava osavõtuta põhjendusel, et süüdistatav hoidub kõrvale kohtusse ilmumisest. Maakohtul olid olemas küllaldased andmed selle kohta, et süüdistatav on just eelöeldud eesmärgil lahkunud Eestist. Apellatsioonimenetluse käigus selgus, et süüdistatav peeti
6. augustil 2012 Eestis kinni ning võeti maakohtu vastava määruse alusel vahi alla. Seoses süüdistatavale mõistetud karistuse kandmise aja alguse kindlaksmääramisega pidas apellatsioonikohus kirjavahetust politseiasutustega ning laekunud informatsioon kinnitas üheselt süüdistatava kindlat soovi hoida kõrvale käesolevas kriminaalasjas kohtumenetlusest ning vältida selliselt teda ähvardava reaalse vangistuse kandmist. H. V.-i tabamisel
7. augustil 2012 toimetati ta põhjendatult ja vastavalt

§ 140lg 4 sätetele, kui tagaotsitav, vanglasse.

Erinevalt

§ 131

lg 4 sätetest, mis reguleerib kahtlustatava staatuses oleva tagaotsitava tabamise korda, ei kohusta

§ 140lg 4 vahistatu küsitlemist.

Süüdistatav H. V. ei ole ka vaidlustanud Harju Maakohtu

1. mai 2012 määrust, millega kohus muutis tema suhtes tõkendi ja kohaldas raskemaliigilist tõkendit - vahistamist. 6.
2. H. V.-ile karistuse mõistmisel on maakohus arvestanud kõikide KarS §-s 56 ettenähtud asjaoludega, on põhjalikult motiveerinud nii mõistetava karistuse liiki, kui ka määra. Asjas ei ole tuvastatavad asjaolusid, mis annaks alust kergendada mõistetud karistusmäära. Ka on maakohtu otsusest väljaloetav seisukoht, et antud juhul puudub alus KarS § 35 ja sellest tulenevalt KarS § 60 sätete kohaldamiseks karistuse mõistmisel. H. V.-i käitumine nii kuriteo toimepanemise ajal (tablettide peitmine riigipiiri ületamise ajal taskusse voodri vahele ning mittevarjatuna, vaid retseptis näidatud koguse üleviimine) kui ka pärast kuriteo toimepanemist (soov kohtust kõrvale hoiduda ja tema käitumine Hollandis) annavad alust järelduseks, et ta sai väga hästi aru toimepandava teo keelatusest ning juhtis ka oma käitumist vastavalt sellele. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
3. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni H. V.-i kaitsja vandeadvokaat Paul Järve. Kaitsja leiab et maakohus rikkus H. V.-i kriminaalasja tagaselja arutades ja otsust tehes ausa ja õiglase kriminaalmenetluse põhimõtet. Samuti on kohus tõendite uurimisel ja hindamisel ning otsuse põhistamisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Lisaks on kriminaalmenetlusõigust rikkunud oluliselt ringkonnakohus, jättes vaatamata H. V.-i kinnipidamisele Eesti Vabariigis ja kaitsja taotlusele pidamata suulise istungi apellatsioonimenetluses ning andmata süüdistatavale võimalust ennast kohtus kaitsta. Keeldudes täiendavate tõendite uurimisest, tegi ringkonnakohus süüdistatava suhtes sisuliselt ebaõige otsuse. Seega tuleks kohtute otsused tühistada ja kriminaalasi saata tagasi maakohtule uueks arutamiseks.
4. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja, et kohtute otsused on seaduslikud ja põhjendatud. Need tuleks jätta muutmata ning kaitsja kassatsioon rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kaitsja leiab kassatsioonis, et Harju Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, arutades H. V.-i kriminaalasja ilma süüdistatava osavõtuta. Kriminaalkolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ja märgib selgituseks järgmist. 9.
6. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 24 lg 2 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 tagavad süüdistatava õiguse osaleda enda kohtuasja arutamisel. Kriminaalmenetluses on see subjektiivne õigus tagatud

§ 35lg-s 2 ja § 269 lg-s 1.

Kirjeldatud põhiõigus pole aga absoluutne, vaid sellest on võimalik ette näha ka erandeid. Nii on

§ 269

lgs 2 loetletud juhud, millal on võimalik kriminaalasja arutamine maakohtus ilma süüdistatava osavõtuta. Need juhud on järgnevad: süüdistatava asukohta Eesti Vabariigis ei suudeta tuvastada

§ 269lg 2 p 2).

Nende tingimuste sedastamine peab põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis kinnitavad isiku tahet hoiduda kõrvale kohtulikust arutamisest ja et tegemist pole üksnes riigi tegematajätmistega [vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) Sejdovic v. Itaalia, otsus 1. märtsist 2006].

§ 269

lg 2 p 2 dispositsiooni kolme esimese tunnuse, süüdistatava asukoha tuvastamatus, viibimine välisriigis ja pakkuminek, esinemise üle kriminaalasja arutamisel vaidlust ei ole. Ülejäänud tunnuste suhtes esitas kaitsja kassatsioonis vastuväited, mille kohaselt maakohus ei teinud mõistlikke pingutusi H. V.-i kohtusse toimetamiseks ja ilma temata polnud kriminaalasja arutamine võimalik. Kriminaalkolleegium leiab, et tulenevalt kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest (

§ 14

lg 1) peavad esmalt pooled hindama, kas kohtulik arutamine on võimalik ilma süüdistatava osavõtuta ja kas on vaja rakendada täiendavaid meetmeid süüdistatava kohtusse toimetamiseks. Maakohtu istungi protokollidest ja otsusest nähtuvalt ei esitanud kohtumenetluse pooled taotlusi kohtuliku arutamise edasilükkamiseks ega täiendavate meetmete rakendamiseks H. V.-i kohtusse toimetamiseks. Nii kaitsja kui ka prokurör nõustusid asja arutamisega ilma süüdistatava osavõtuta. 9.2. Ka ei ilmnenud teisi mõjuvaid asjaolusid, mis oleks tinginud kohtu enda initsiatiivi kohtuliku arutamise edasilükkamiseks H. V.-i Eesti Vabariiki naasmiseni ja näiteks Euroopa vahistamismääruse väljastamiseks

§ 507kohaselt.

Selliseks kaalukaks asjaoluks oleks võinud olla näiteks keeruline tõenduslik olukord, mis aga pole selles kriminaalasjas sedastatav. Kriminaalkolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et kriminaalasja arutamine maakohtus ilma süüdistatava osavõtuta oli põhjendatud.

1. Kaitsja vaidlustab ka ringkonnakohtu otsustust arutada kriminaalasja kirjalikus menetluses, leides, et sellega rikuti oluliselt süüdistatava kaitseõigust. Seoses sellega märgib kriminaalkolleegium, et seadusandja on alates
2. septembrist 2011 sätestanud

§ 331

lg-s 1¹ apellatsioonimenetluses kriminaalasja kirjaliku läbivaatamise kui üldjuhu. Erandina näeb

§ 331

lg 1² ette võimaluse, et apellatsioonimenetluse poole taotlusel või kohtu enda initsiatiivil vaadatakse kriminaalasi läbi suulises menetluses. Poolte taotlused pole aga kohtule siduvad. See tähendab, et ringkonnakohtul on asja läbivaatamise vormi otsustamisel kaalutlusõigus. Seejuures peab kohus kaalutlusotsuse tegemisel arvestama lisaks kohtumenetluse efektiivsusele ja kiirusele ka teiste põhimõtete ning subjektiivsete õigustega, mis võivad kohtu kaalutlusruumi piire oluliselt kitsendada (vt nt Riigikohtu üldkogu

1. juuli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-18-12, p 47). Õigus viibida enda kohtuasja arutamise juures võib teatud juhtudel olla tagatud ka apellatsioonimenetluses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. septembri
4. a otsus asjas nr 3-1-3-11-01, p 8.6). Kirjalik menetlus piirab seda õigust oluliselt isegi siis, kui kriminaalmenetluse pooltele on antud võimalus esitada oma seisukohad kirjalikult, kuna taolisel juhul puudub võimalus vahetuks tõendite uurimiseks ja poolte ärakuulamiseks. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast peab ka apellatsioonikohus tagama ausa ja õiglase menetluse. Üheks oluliseks elemendiks selles on isiku vahetu osavõtt tema kohtuasja suulisest arutamisest. Nii tuleb siis, kui II astme kohtu menetluses käsitletakse nt süüdistatava süü üle otsustamisel olulisi tõendeid või küsimuse all on isiku psüühiline seisund, võimaldada isikule osaleda tema asja suulisel arutamisel (vt nt EIK Kremzow v. Austria, otsus
5. septembrist 1993, p 59). Tuleb märkida, et üldjuhul on süüdistatavale tagatud piisavad võimalused enda seisukohtade ja tõendite vahetuks esitamiseks kriminaalasja arutamisel maakohtus. Sellise eelduse puhul on ka kriminaalasja kirjalik läbivaatamine apellatsioonimenetluses reeglina põhjendatud.
6. Kolleegium leiab, et vaidlusaluses kriminaalasjas esines mitmeid kaalukaid erandlikke asjaolusid, mida ringkonnakohus kaalutlusotsuse tegemisel sisuliselt ei arvestanud. Maakohtu menetlus H. V.-i kriminaalasjas toimus tervikuna ilma süüdistatava osavõtuta. Ringkonnakohtus kriminaalasja kirjaliku läbivaatamise ajal toimetati H. V. Eestisse ja võeti vahi alla. Samuti oli süüdistatav valinud endale uue lepingulise kaitsja, kes viivitamata taotles ringkonnakohtult suulise istungi korraldamist. Seejuures pidi kohus kaalutlusotsuse tegemisel arvestama, et ringkonnakohus on selles kriminaalasjas viimaseks kohtuastmeks, milles on võimalik kriminaalasjas tõendite uurimine ja faktiliste asjaolude tuvastamine vahenditus ning suulises kohtulikus uurimises. Põhimõtteliselt saab nõustuda ringkonnakohtu otsuses sedastatuga, et kriminaalasja kirjalik läbivaatamine apellatsioonimenetluses ja selle menetlusstaadiumite järgimine peab eelkõige tagama kohtumenetluse efektiivsuse ning kriminaalmenetluse kuritarvituste ning venitamiste vältimise. Ringkonnakohtu põhistused on aga konkretiseerimata ja üldsõnalised ega haaku praeguse kriminaalmenetluse asjaoludega. Kriminaalmenetlus H. V.-i suhtes polnud

§ 274¹ tähenduses kestnud ebamõistlikult kaua.

Ka ei ohustanud kriminaalasjas sisulise otsuse tegemist kuriteo võimalik aegumine. Põhiõiguste piiramine kohtusüsteemi efektiivsuse tagamiseks peab olema alati proportsionaalne (Riigikohtu üldkogu

1. juuli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-18-12, p 47 jj). Seega tuli kohtul mitte üksnes nentida kirjaliku menetluse vajalikkust üldiselt, vaid hinnata vahenditu ja suulise kohtuliku arutamise põhimõtte piiramise vajalikkust ka konkreetse kriminaalasja kontekstis. Lisaks märgib kolleegium, et kaitsjad on muuhulgas tõstatanud küsimuse süüdistatava vaimsest tervisest ja seega süüvõimest. Selleks, et kohus saaks lisaks eksperdi arvamuses väidetule saada vahetut muljet süüdistatava vaimsest seisundist, on vajalik süüdistatava küsitlemine kohtuistungil. Taolises erandlikus olukorras, kui maakohtu menetlus on toimunud ilma süüdistatava osavõtuta, kuid süüdistatav on ringkonnakohtus kriminaalasja kirjaliku läbivaatamise ajal vahistatud ning tema kaitsja taotleb suulist menetlust, viidates muuhulgas küsimusele süüdistatava vaimsest tervisest, oleks ringkonnakohus pidanud kaitsja taotluse rahuldama. Sellega oleks kohus taganud süüdistatavale PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõiguse olla enda kriminaalasja arutamise juures, samuti kaitseõiguse, vahetu ja suulise kohtuliku arutamise selles kriminaalasjas vähemalt ühes kohtuastmes. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on teinud

§ 331

lg-te 3¹ ja 3² kohaldamisel olulise kaalutlusvea, mis on kaasa toonud ausa ja õiglase menetluse põhimõtte rikkumise (

§ 339lg 1 p 12).

1. Lisaks märgib kolleegium, et ringkonnakohtu põhistused kaitsja taotluse läbivaatamata jätmisel on vastuolulised ja kohati jälgimatud. 12.
2. Ringkonnakohus on otsuse motiivides ebaõigesti tõlgendanud

§ 131

lg-t 4 ja § 140 lg-t 4, märkides, et süüdistataval, erinevalt kahtlustatavast pole õigust kohesele kohtulikule ärakuulamisele pärast tagaotsitavana tabamist. Taoline tõlgendus on otseselt vastuolus

§ 35

lg-s 2 sätestatuga, mille kohaselt on süüdistataval kõik kahtlustatava õigused ja kohustused.

§ 140

reguleerib tagaotsimist ja

§ 131

vahistamise korda ning mõlemad sätted kohalduvad muuhulgas nii kahtlustatava kui ka süüdistatava suhtes. Seetõttu on ringkonnakohtu mõttekäik

§-de 140 ja 131 regulatsiooni sellekohasest erinevusest jälgimatu. Samuti eirab see seisukoht täielikult EIK otsuses Harkmann v. Eesti

1. juulist 2007 toodud põhimõtteid. Selle otsuse kohaselt kehtib EIÕK art 5 lg-s 3 sätestatud kohustus toimetada vahistatu kohtu ette mitte üksnes kohtueelsel uurimisel, vaid ka kohtumenetluses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-1-1125-05, p-d 10 ja 11). 12.
4. Kohus peab lähtuvalt PS § 21 lg-st 1,

§ 8

lg 1 p-dest 2 ja 3 ning EIÕK art 6 lg-st 3 c kontrollima, kas süüdistatavale on tagatud efektiivne kaitse (vt nt EIK Artico v. Itaalia, otsus

1. maist 1980; Kamasinski v. Austria, otsus
2. detsembrist 1989; Daud v. Portugal, otsus
3. aprillist 1998 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. jaanuari
5. a määrus kriminaalasjas nr 3-11-3-02, p 7). Riigi kohustustele määratud kaitse korral viitab ka riigi õigusabi seaduse § 20 lg 3¹. Ringkonnakohus on otsuse motiveerivas osas toonitanud, et poolte võrdsus on ka apellatsioonimenetluses oluline ja kohus eeldab, et Eesti Advokatuur tagab kaitsjate kvaliteedi ühtlase ning hea taseme. Teisalt osutab kohus aga samas otsuses selgesõnaliselt määratud kaitsja töös esinenud puudustele (nt on määratud kaitsja kasutanud apellatsiooni koostamiseks valmis vormi ja unustanud selles isegi kaitsealuse nime õige vastu vahetada). See annab kolleegiumi hinnangul alust kahelda kaitse efektiivsuses, seda eriti olukorras, kus menetlus toimub ilma süüdistatava osavõtuta. Samuti viitab kaudsemalt puudustele kaitsja töös ringkonnakohtu otsuse lõpposa, millega vähendatakse kaitsja taotletud riigi õigusabi tasu summat miinimumini. Seega on kohtu motivatsioon kaitse kvaliteedi ja kaitsja rolli osas selgelt vastuoluline. Pelgalt üldsõnaline deklareerimine, et ka siis kui kohus ei jää kaitsja tegevusega rahule, tuleb lähtuda kaitse kõrge kvaliteedi eeldusest, on käsitatav põhistamiskohustuse rikkumisena

§ 339lg 1 p 7 tähenduses. 13. Kassatsiooni piiridest väljudes märgib kolleegium, et maakohus on H. V.-ile Kar

S § 184 lg 1 ja § 392 lg 1 - § 25 lg 2 järgi subsumeeritud tegude eest mõistnud karistuse ebaõigesti reaalkogumina KarS § 64 lg 1 alusel. 13.

1. Kuritegude ideaal- ja reaalkogumi piiritlemine KarS § 63 tähenduses on oluline süüdistatavale karistuse mõistmisel. Kui tegemist on ühe teoga, mis vastab mitmele kuriteokoosseisule (KarS § 63 lg 1), siis mõistetakse isikule üks karistus seaduse alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kui tegemist on mitme teoga, mis vastavad mitmele eri kuriteokoosseisule (KarS § 63 lg 2) ja isikut ei ole nendest ühegi teo eest varem karistatud, mõistetakse eraldi karistus iga teo eest ning liitkaristus KarS § 64 lg 1 järgi. Riigikohtu praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Ideaalkogumi võivad iseenesest moodustada ka järjestikku toimepandud süüteod, kui tegemist on loomuliku elukäsitluse järgi ühtse käitumisega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri 2012 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-12, p-d 11 ja 12). 13.
3. H. V. on süüdi tunnistatud samas narkootilise aine käitlemise faktis nii KarS § 184 lg 1 kui ka § 392 lg 1 - § 25 lg 2 järgi. Lähtuvalt teo kirjeldusest süüdistuses ja maakohtu otsuses, on tegemist loomuliku elukäsitluse järgi ühtse käitumisega, mis realiseerub karistusseadustiku eriosas sätestatud kahes erinevas kuriteokoosseisus. Seetõttu tulnuks H. V.-i karistus mõista KarS § 63 lg 1 alusel ideaalkogumina raskema koosseisu ehk KarS § 184 lg 1 järgi. 13.
4. Samuti on ekslik maakohtu seisukoht, mille järgi pani H. V. narkootilise aine omandamise ja valdamisega toime erinevad kuriteod. Tulenevalt KarS § 184 lg 1 tekstist on nii narkootilise kui ka psühhotroopse aine valmistamine, omandamine, valdamine, edasiandmine, vahendamine või vedu käsitatavad sellise aine ebaseadusliku käitlemisena. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Sellega on seadusandja tahtnud muuta narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise karistatavaks kõikides selle võimalikes avaldumisvormides. Nii piisab kuriteo objektiivsete tunnuste realiseerimiseks näiteks sellest, et suurt kogust narkootilist ainet ainult hoitakse ilma seda ainet eelnevalt omandamata. Eelnevast ei saa aga teha järeldust, et isikut võiks karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi. Taoline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. KarS § 184 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud osategusid ei ole mõningatel juhtudel üldse võimalik teistest osategudest lahus toime panna (nt omandamine ja valdamine; valdamine ja vedamine ja edasiandmine jne). Samuti tõusetuks küsimus mitte ainult paragrahvi-, vaid koguni lõikesisesest konkurentsist, mida aga karistusseadustik ei võimalda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsus asjas nr 3-1-14-04, p-d 8.1 - 8.2). Maakohtu järelduste kohaselt kaasneb suure koguse narkootikumide valdamisega automaatselt ka vastutus eraldi osateona aine ebaseadusliku omandamise eest edasiandmise eesmärgil. Ainuüksi H. V.-i tabamisel leitud ja tema valduses olnud narkootikumide koguse pinnalt talle narkootikumide omandamise edasiandmise eesmärgil eraldi kuriteona omistamine toob kaasa karistusõiguslikult lubamatu objektiivse vastutuse. Seega kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, liites H. V.-i karistused KarS § 184 lg 1 ja KarS § 392 lg 1 - § 25 lg 2 järgi reaalkogumis ja karistades teda KarS § 184 lg 1 järgi kahe erineva osateo eest - suure koguse narkootikumide omastamises ja valdamises üksnes valdamise fakti pinnalt. Ringkonnakohus jättis oma otsusega need maakohtu vead parandamata.
7. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 361

lg 1 p-st 6, § 362 p-dest 1 ja 2 ning §-st 363 tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu

1. augusti
2. a kohtuotsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Jüri Ilvest, Hannes Kiris, Lea Kivi