Obsah (4)

§ 74§ 23§ 25§ 26

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-6-13 Otsuse kuupäev Tartu, 6. märts 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Lu

) § 74 lg 4 mõttes. Seega tuleb konkurentsipiirangu kokkulepet käsitada pooltevahelise võlaõigusliku lepinguna ning selle kokkuleppe rikkumisega tekitatud võimalikud nõuded ei ole käsitatavad mitte tööülesannete täitmisel tekkinud töösuhtest tuleneva kahjuna, vaid tavapärase võlaõigusliku kokkuleppena, milles tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumine kulgeb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi ning on kolm aastat. Isegi kui kohus asub seisukohale, et hagis esitatud nõudele tuleb kohaldada 12 kuu pikkust aegumistähtaega, on hagi esitatud tähtaegselt. Hageja seaduslik esindaja teadis tõepoolest seda, et kostja tegi

1. a jaanuaris töid AS-ile Netron 2.
2. Sellest teadmisest võis hageja järeldada üksnes seda, et hageja klienti teenindab tema töötaja (kostja). Hageja ei võinud teada ega pidanudki teadma, et kostja selline tegevus toob endaga kaasa hagejale kahju tekkimise. Hageja ei olnud teadlik ega pidanudki teadma, et AS Netron 2.0 ei kavatse osutatud teenuste eest hagejale tasu maksta. Kahju tekkimisest, mis on nõude esitamise vajalikuks eelduseks, sai hageja teada alles kostja ning hageja vahelise töölepingu ülesütlemise järel, kui AS Netron 2.0 keeldus hagejale maksmast ootuspärast tasu talle osutatud teenuste eest. Alles kostja kasutuses olnud arvuti ülevaatamisel selgus kostja poolt ASile Netron 2.0 osutatud teenuste hulk ja ligikaudne töömaht, samuti asjaolu, et AS Netron 2.0 kokkuleppel kostjaga ei plaaninudki talle osutatud teenuste eest hagejale tasu maksta. Ühtegi sellist asjaolu, mis oleks viidanud enne hageja ja kostja vahelise töösuhte lõpetamist sellele, et kahju on tekitatud, ei olnud hagejale teada ega saanudki teada olla. Kahju tekitamise fakt iseenesest ning selle suurus selgusid üksnes pärast töösuhte lõppemist, kuna enne teenuste osutamisest teadasaamist ei saanud hageja teada ega pidanudki teadma kahju tekkimisest. Seega on põhjendamatu kostja vastuses esitatud väide, et aegumistähtaeg hakkas kulgema alates
3. veebruarist
4. Isegi kui kohus nõustub kostjaga selles, et hageja sai kahju tekitamisest teada jaanuaris, ei tuleks kohtuvaidluses esitatud nõudele aegumist siiski kohaldada, sest TsÜS § 167 lg 1 kohaselt peatub aegumine läbirääkimiste korral läbirääkimiste pidamise ajaks. AS-iga Netron 2.0 seotud kahjude hüvitamise nõude aegumine on olnud peatunud vähemalt ajavahemikul
5. juuni 2010 kuni
6. oktoober 2010, kui kohtumenetluse pooled pidasid läbirääkimisi kahju hüvitamise üle. Kostja on palunud kohaldada aegumist üksnes AS-iga Netron 2.0 seotud nõuetes. Hagiavalduses esitatud nõuetes on käsitletud mitmeid erinevaid kostja tegusid, mille tagajärjel on hageja saanud kahju. Hagis esitatud nõue hõlmab lisaks töölepingu kehtivuse ajal AS-ile Netron 2.0 kostja poolt osutatud teenuste eest tasu saamata jäämisega tekitatud kahjule ka kahju, mida hageja on saanud kostja poolt kolmandatele isikutele osutatud teenuste eest tasu saamata jäämise tõttu. Samuti on hagiavalduses esitatud saamata jäänud tulu nõue pikaajalise kliendi AS-i Netron 2.0 tellimustelt tulu teenimise võimaluse kaotuse tõttu. Isegi juhul, kui kostja käsitlus aegumistähtaja algamisest
7. veebruaril 2010 AS-ile Netron 2.0 osutatud teenustega seotud nõuetes oleks õige, ei olnud hagejal vähimatki võimalust enne
8. veebruari 2010 saada teavet teiste kahju tekitamise juhtumite kohta, mida on hagis käsitletud. Teiste hagis esitatud nõuete osas ei ole kostja taotlenud aegumise kohaldamist ega esitanud ka sisulisi vastuväiteid.
9. Kostja vaidles hagile vastu ja taotles aegumise kohaldamist. Hageja nõue on aegunud tulenevalt

§ 74

lg-s 4 sätestatust, mille kohaselt tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Kostja väitel sai hageja teada temale väidetava kahju tekkimisest vähemalt

1. a jaanuaris. Hageja on märkinud hagiavalduses, et jaanuaris 2010 jõudis hageja juhatuse liikme Dag Kirsebomini teave, et kostja tegeleb äriühingule AS Netron 2.0 teenuste osutamisega. Seega võtab hageja omaks, et ta oli alates
2. a jaanuarist teadlik, et kostja, rikkudes töölepingu nr 22 p 10.3, osutab teenuseid kolmandatele isikutele. Hageja hilisem väide, et ta sai teada kostjapoolsest konkurentsikeelu rikkumisest töösuhte lõppemisel, ei ole õige, sest vastasel juhul ei oleks hagejal olnud alust töölepingu ülesütlemiseks. Kuna hagiavalduses ei ole märgitud täpset päeva, millal hageja sai teada kostja väidetavast kahju tekitamisest hagejale, tuleb hagi aegumist arvestada alates
3. veebruarist 2010 ja hageja oleks pidanud hagi kohtusse esitama hiljemalt
4. jaanuaril
5. Aegumine ei peatunud läbirääkimiste tõttu. Pooled ei ole omavahel läbirääkimisi pidanud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-10-11 tehtud lahendis märkinud, et läbirääkimisteks saab pidada poolte arvamuste vahetamist nõude või selle aluseks olevate asjaolude üle, kui pooled on nõus üksteisega suhtlema ning peavad kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks. Praegusel juhul ei avaldanud kostja kuidagi oma nõusolekut läbirääkimiste pidamiseks ega kokkuleppe saavutamiseks. Kostja ei ole kordagi nõustunud hageja seisukohaga esitatud nõude osas. Tulenevalt eeltoodust ei ole võimalik kohaldada TsÜS § 167 lg-s 1 sätestatud aegumise peatumist.
6. Harju Maakohus jättis
7. aprilli
8. a otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt sätestab

§ 23

lg 1, et konkurentsipiirangu kokkuleppega võtab töötaja kohustuse mitte töötada tööandja konkurendi juures või mitte tegutseda tööandjaga samal majandusvõi kutsetegevuse alal. Maakohus leidis, et kuivõrd konkurentsikeeld oli kokku lepitud poolte töölepingus ning hageja ütles kostjaga töölepingu üles töölepingu p 10.3 rikkumise tõttu, tuleb käsitada poolte kokkulepet töölepingulise kokkuleppena ja kohaldada tuleb töölepingu seaduse sätteid. Seega tuleb nõude aegumist arvestada

§ 74

lg 4 järgi, mille kohaselt tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Maakohus nõustus kostjaga, et hageja nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema

1. veebruarist 2010, kuna hageja on hagiavalduses märkinud järgmist: „Jaanuaris
2. a jõudis hageja juhatuse liikme Dag Kirsebomini teave, et kostja tegeleb äriühingu Netron 2.0 AS-ile teenuste osutamisega. Kuna Netron 2.0 AS ei olnud jaanuaris hagejalt ühtegi konkreetse töö tegemist tellinud, asus hageja uurima, milliseid teenuseid kostja nimetatud äriühingule osutab. Teabe kontrollimisel selgus, et kostja oli asunud ilma hagejalt vastavat töökorraldust saamata teenuseid osutama Netron 2.0 AS-ile." Maakohus ei pidanud põhjendatuks hageja väidet, et hageja ei võinud teada, et kostja tegevus toob hagejale kaasa kahju. Kuivõrd konkurentsikeeld oli poolte vahel sõlmitud töölepingu üks punkt, siis pidi hageja eeldama, et töötaja konkurentsikeelu rikkumine toob hagejale kaasa kahju tekkimise.

§ 74

lg 4 annabki hagejale aega 12 kuud teha kindlaks kahju suurus ja esitada nõue kahjutekitaja vastu. Arvestades, et hageja sai teada kostja töölepingu rikkumisest jaanuaris 2010, hakkas nõuete aegumistähtaeg kulgema hageja jaoks 1. veebruarist 2010. Arvestades

§ 74

lg-s 4 märgitut, mille kohaselt aegub tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist, pidi hageja esitama hagiavalduse kohtusse hiljemalt

1. jaanuaril
2. Hageja esitas hagi
3. veebruaril
4. Seega on hageja esitanud hagi kohtusse pärast nõude aegumist. Kohtule esitatud kirjavahetust ei saa lugeda läbirääkimisteks, kuivõrd kostja ei avaldanud kuidagi oma nõusolekut läbirääkimisi pidada ega kokkulepet saavutada. Riigikohus on märkinud tsiviilasjas nr 3-2-1-10-11 tehtud lahendi p-s 10, et läbirääkimisteks saab pidada poolte arvamuste vahetamist nõude või selle aluseks olevate asjaolude üle, kui pooled on nõus üksteisega suhtlema ning peavad kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks. Seega ei saa lugeda, et nõude aegumine oleks peatunud pooltevaheliste läbirääkimiste tõttu TsÜS § 167 lg 1 kohaselt. Kuna hageja nõuab kostjalt töölepingu rikkumise eest 15 977 eurot hüvitist, tuleb aegumist kohaldada kogu nõude ulatuses, arvestades

§ 74

lg-s 4 sätestatut, mille kohaselt tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, mil tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Kui hageja sai teada kahju tekkimisest jaanuaris 2010, oli tal aega kahju suurust kindlaks teha ja kohtusse hagi esitada 12 kuud alates

1. veebruarist
2. Seega on hageja nõue kostja vastu aegunud ja hagi tuleb vaheotsusega jätta aegumise tõttu rahuldamata. Kuna kohus jätab hagi aegumise tõttu rahuldamata, on otsus lõppotsus ja kohus asja edasi ei menetle.
3. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks sisuliseks läbivaatamiseks tagasi maakohtule.
4. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tallinna Ringkonnakohus jättis
6. septembri
7. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 tulenevalt. Maakohus on põhjendatult teinud kostja taotlusel vaheotsuse, millega jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Kuna konkurentsikeeld oli kokku lepitud poolte töölepingus ning hageja ütles kostjaga töölepingu üles töölepingu p 10.3 rikkumise tõttu, tuleb käsitada poolte kokkulepet töölepingulise kokkuleppena ja kohaldada tuleb töölepingu seaduse sätteid. Seega tuleb nõude aegumist arvestada kooskõlas

§ 74

lg-s 4 sätestatuga, mille kohaselt tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja esitas töölepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude. Kuna

§ 74

lg 4 sätestab eelnimetatud hagi esitamise tähtajaks 12 kuud arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi saama teada kahju tekkimisest, siis ei ole õiguslikku põhjendust jätta nimetatud säte kohaldamata ja kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid, nagu seda soovib hageja. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja sai väidetava kahju tekitamisest teada jaanuaris 2010, ja on seda piisavalt põhjendanud. Neil asjaoludel pidi hageja esitama hagi kohtule hiljemalt

1. jaanuaril
2. Hageja esitas hagi kohtusse
3. veebruaril 2011, seega pärast nõude aegumist. Maakohus leidis ka põhjendatult, et aegumine ei olnud peatunud pooltevaheliste läbirääkimiste tõttu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu ja maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud ja kohaldanud

§ 74lg-t 4 ning jõudnud valele järeldusele, et hagi on aegunud.

Ringkonnakohus on valesti kohaldanud aegumise sätet, samastades kahju tekkimise fakti konkurentsipiirangu kokkuleppe võimaliku rikkumise faktiga. Hageja leiab, et tuleb eristada kostja konkurentsikeelu rikkumist ning hagejale tegeliku kahju tekkimist. Ringkonnakohus on ekslikult arvanud kahju tekkimise momendiks aja, mil hageja sai teada, et kostja on rikkunud konkurentsikeeldu.

1. a jaanuaris sai hageja teada, et kostja suhtleb hageja kliendiga ning ta on osutanud teenuseid AS-ile Netron 2.
2. Sellel hetkel ei pidanud hageja teadma, et tema klient keeldub talle osutatud teenuse eest maksmisest, millest hageja sai teada pärast
3. veebruari
4. Hageja hakkas saadud vihjeid kontrollima, st kas kostja suhtles kliendiga tellitud tööde osas või juba tehtud tööde selgitamiseks jne. Hageja sai konkurentsikeelu rikkumise faktist teada
5. veebruaril 2010 ning sellest tingituna ütles töölepingu erakorraliselt üles
6. veebruaril
7. Konkurentsikeelu rikkumine ei too alati iseenesest kaasa kahju. Selline eeldus ei ole õige. Hageja on selgitanud, et sai konkurentsikeelu rikkumisest põhjustatud tegelikust kahjust teada pärast
8. veebruari
9. Isegi kui asuda seisukohale, et hageja sai teada konkurentsikeelu rikkumisest
10. veebruaril 2010 ning oleks samal kuupäeval pidanud saama teada ka kahju tekkimisest, siis on hagi esitatud tähtaegselt. Hagi esitati
11. veebruaril
12. Aegumistähtaeg saab hakata kulgema ajast, mil tööandja on teadlik kahju tekkimisest. Ringkonnakohus on viidanud, et kuna

§ 74

lg 4 sätestab hagi esitamise tähtajaks 12 kuud arvates ajast, mil tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest, siis ei ole õiguslikku põhjendust jätta nimetatud säte kohaldamata ja kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid. TsÜS § 146 lg 1 alusel on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Hageja leiab endiselt, et tema viidatud Riigikohtu seisukohad tsiviilasjades nr 3-2-1-39-11 ja nr 3-2-1-106-03 on asjakohased. Kohtutel on oluline esmalt tuvastada, millal tekkis kahju, mille hüvitamist nõutakse. Hageja arvates ei ole ringkonnakohus seda teinud. Ringkonnakohus on rajanud oma järeldused aegumistähtaja kindlaksmääramisel eeldustele ja oletustele, mis ei vasta tegelikele asjaoludele, ning seetõttu on ringkonnakohus jõudnud ebaõigele järeldusele.

1. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 ja lg 5 teise lause alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. TsMS § 691 p 4 järgi tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
3. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja esitatud nõue on aegunud või mitte. Hageja on menetluses tuginenud sellele, et nõude aegumisele kohaldub TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg, kostja sellega ei nõustu. Maa- ja ringkonnakohus leidsid, et nõude aegumist tuleb arvestada

§ 74lg 4 järgi ning et sellest tulenevalt on hageja esitatud nõue aegunud.

11. Kolleegium leiab, et kohtud on vääralt kohaldanud konkurentsipiirangu rikkumise tõttu tekkinud kahju hüvitamise nõudele

§ 74

lg-s 4 sätestatud aegumise regulatsiooni.

§ 74

lg 4 kohaselt aegub tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Nimetatud säte kohaldub juhtudele, kui tegemist on tööülesannete täitmisel tekkinud kahju hüvitamise nõudega. Kolleegium nõustub hagejaga, et konkurentsipiirangu kokkuleppega ei määrata kindlaks töötaja tööülesandeid ning seda kokkulepet ei saa käsitada töötaja tööülesandena

§ 74lg 4 mõttes.

Sellest tulenevalt ei saa ka konkurentsipiirangu rikkumise tõttu tekkinud kahju käsitada tööülesannete täitmisel tekkinud kahjuna. 12. Konkurentsipiirangu kokkulepe on kolleegiumi arvates töötaja ja tööandja vahel sõlmitav eraldi võlaõiguslik kokkulepe, millele viitab ka asjaolu, et konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimist, selle kehtivust, ülesütlemist ja võimalikku leppetrahvi kokkulepet konkurentsipiirangu kohustuse rikkumisel on põhjalikult eraldi reguleeritud

§-des 23-27. Seejuures võib tööandja

§ 25

lg 1 kohaselt konkurentsipiirangu kokkuleppe igal ajal üles öelda, teatades sellest töötajale vähemalt 30 kalendripäeva ette.

§ 25

lg 2 kohaselt võib töötaja konkurentsipiirangu kokkuleppe üles öelda, teatades sellest tööandjale vähemalt 15 kalendripäeva ette, kui tööandja huvi konkurentsi piiramise vastu ei ole asjaolude muutumise tõttu enam mõistlik, ning lg 3 kohaselt võib töötaja konkurentsipiirangu kokkuleppe üles öelda 30 kalendripäeva jooksul arvates sellest, kui ta on tööandjapoolse töölepingu olulise rikkumise tõttu töölepingu üles öelnud, teatades sellest tööandjale vähemalt 15 kalendripäeva ette. Lisaks võimaldab

§ 26

lg 1 töötajal ja tööandjal kokku leppida ka konkurentsipiirangu kohustuse rikkumise leppetrahvi ning lg 2 kohaselt ei välista see konkurentsipiirangu rikkumise tõttu tekkinud kahju hüvitamise nõudmist osas, mida leppetrahv ei kata. Eelnevast tulenevalt on konkurentsipiirangu kokkulepe eraldi võlaõiguslik kokkulepe, mille rikkumise puhuks võib ette näha ka leppetrahvi maksmise kohustuse ja lisaks nõuda ka kahju hüvitamist. 13. Kuna konkurentsipiirangu kokkulepet ei saa käsitada töötaja tööülesandena ning selle kokkuleppe rikkumisest tekkinud kahju ei saa käsitada tööülesannete täitmisel tekkinud kahjuna

§ 74lg 4 mõttes, vaid tegemist on võlaõigusliku kokkuleppega, kohaldub nõude aegumisele Ts

ÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Hageja on märkinud, et sai konkurentsikeelu rikkumisest teada

1. veebruaril
2. Hagi esitas hageja
3. veebruaril
4. Isegi kui lugeda, et hageja sai konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisest teada juba jaanuaris 2010, kui hageja seaduslikule esindajale sai teatavaks, et kostja tegeleb AS-ile Netron 2.0 teenuste osutamisega, ei ole konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue TsÜS § 146 lg 1 kohaselt aegunud.
5. Kuna kohtud on praegusel juhul piirdunud üksnes aegumise käsitlemisega, leides, et nõue on aegunud, ega ole nõuet sisuliselt hinnanud, tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tühistada ja saata asi tagasi maakohtule nõude sisuliseks hindamiseks.
6. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
7. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Jaak Luik